Vahepeal on ilm nii kõvasti muutunud, et lumi on peaaegu sulanud, päike sirab taevas ja õhus on kevade lõhn. Suundun bussiga Vääna-Jõesuule, kus mu matk jäi pooleli 2 nädalat tagasi. Sel korral sujub kõik kenasti ja isegi matkakepid oli meeles kaasa haarata.
Teel starti loen Valdur Mikita raamatut "Lingvistiline mets", kus on sõnadesse pandud mõnedki minu kiiksud. Näiteks rattamatkal olles ma tihti laulan või vahel ka räägin omaette, või siis toon kuuldavale hüüdeid. See on kõige ehtsam loitsimine - hirmu või raskuste ületamine. Absoluutselt õige, sest peale karudega kohtumist ma rääkisin kõva häälega täiesti suvalist juttu ja järgnevatel päevadel laulsin, sest see viis mõtted hirmult eemale.
 |
| Tere rannik! |
Randa jõudes tervitab mind tuul, võimas merekohin ja päike. Ei enam lume düünides sumpamist. Nüüd on jalge all külmunud liivane maapind, mida mööda on kerge astuda. Arvasin esmalt, et panin end paksult riidesse talvejopega varustades, aga päike on petlik ja väljas on ikka jahe.
Uskumatu, kuidas päike teeb meele rõõmsaks ja jala kergeks. Maailm tundub palju helgem paik olevat. Rahvas on tulnud oma talveurgudest välja, päikeseprillid ees nagu mesimummidel.
Kõnnin ranna ja metsa vahelise valli varjus. Siin ei ole nii tuuline. Kiidan rajatähiste rohkuse üle. Pole vaja navi taskust välja vedada, et raja kulgemist määrata.
Vääna jõe juurde on tuul ja meri kuhjanud meeletu suured liivavallid. Ronin nende peale, sest kõrgusest avaneb tavapärasest parem vaade. Üle jõe viib nõukaaegse disainiga raudsild. Jalutan vahel hõreda männiku all, vahel keeran rannaribale, et nautida päikest ja priisi. Istun korraks liivale ja meenutan, et viimati mõnusa ilmaga rannas istusin septembris oma RMK lõunarada lõpule viies Alliklepal. Siis olin ma rattaga teel. Jah, pikal jalgsimatkal olen ma algaja. Pikemad distantsid 30 km läbitud paaril korral scoutsrännakul. Tava rännakud koeraga jäävad nii umbes 10-15 km kanti.
Ees ootab Türisalu pank, aga enne veel plaani panga serva alt geoaare haarata. Juba eemalt haarab silm panga all kena väikese männisalu. Pean tunnistama, et ma polegi alt Türisalu panka näinud. Mõned ägedad suured jääpurikad ripuvad seal. Võtan päikesevanni ja hingan sisse kevadet naeratus näol.
Heakene küll, pean nüüd Türisalu pangast üles rühkima. Pead kuklasse ajades ja rada vaadates aga veereb üle mu huulte - okoo. Rada mäkke on täieliku jääkatte all. Just eelmine õhtu olin ma käinud poest talla alla käivaid naelikuid nõutamas, aga kõik oli läbi müüdud juba. Sellised asjad tuleb südasuvel valmis varuda. Järelikult tuleb võsa vallutada. Nii hullusti siiski ei läinud ja ma sain raja äärt mööda karedama pinnase peal nina maas üles rassitud. Kuni pilku tõstes uuesti hüüatasin - ohoo, sest tore paemurd kerkis seinana mu ette.
Huvitav, et panga peal nagu polnudki enam nii äge, lihtsalt tuuline, kõle ja tühi meri. Vantsin edasi ja hakkan juba pilguga otsima, kus väike puhkepaus teha. Leian ühe lohu, kus vähem tuult, aga päike paitab. Selleks puhuks voldin lahti oma paari eurose imekerge istumisaluse. Asendamatu asi ja on mul kotis alati kaasas. Valan tassikese teed ja krõbistan pähkleid. Lepin telefonis kokku sõbrantsiga, et ta tuleb viimased kilomeetrid koos minuga jalutama Lohusalu kandis.
 |
| Türisalu pangapealne |
Türisalu oja üllatab mind oma laiuse, veerohkuse ja mõnusa veevulinaga. Vaatan jupike aega vetetulva põrkumas vastu kive, takistusest häälekalt üle või kõrvalt voolamas. Jah need kevadvete vulinad on ilmselt kõigil lapsepõlvest lemmikud. Otsin, kohta kust kergema vaevaga saab üle hüpata. Õnneks leidub pisike sillake. Samas imestun, et sinna ei juhata raja märke. No jah, eks tulebki läheneda loominguliselt ja looduspäraselt ehk natuke jätta ka oma fantaasia valda. Kui oleks vähe soojem, oleks ma kindlasti varbad paljaks koorinud ja jalgupidi läbi paterdanud.
 |
| Türisalu oja |
Varjulisemast mere äärest leiab rüsijääd. Päikese käes pole talvest enam lõhnagi. Rand on kaetud Eestile omaste väiksemate ja suuremate rahnudega. Imestan isegi, kui koduse pilguga ma neid kive imetlen.
Hakkan lähenema Keila-Joale. Keeran metsa alla, kus käidud rajad on jäised. Peagi olen Keila jõe ääres mõisa radadel jalutamas. Jõgi möllab kohutaval kiirusel mere poole. Kohin on karmilt hoiatav:"pühin kõik teelt". Siin on üks hästi huvitav kolme haruline vana paekivisild. Üks sild, aga 3 teeharu hargneb siit.
Edasi on valdavalt jääväljad. Kõik talvel kinni sõkutud lumega rajad on muutunud jäisteks radadeks. Kahjuks mitte grammikestki liiva ega graniitkivikesi puistatud. Ületan kiigesilla. See on siin nüüd küll uus, aga vana sild sama kohas oli eriti ajaloolise tähtsusega. Silla projekteeris helilooja Aleksei Lvov. Lossi ja silla ametlikul avamisel tegi Lvov viiulil esma ettekande tsaari riigi hümni "Jumal, keisrit kaitse saa". Vot siis, milline tähtis kohake meie pisikesel maal.
 |
| Lvovi kiigesild |
Üritan trügida joa poole, aga kuna see on pigem uisutamine kergelt mäest üles, siis ma loobun ja keeran nina Meremõisa varemete poole. Tunnistan veel, et loss on hetkel imeilusas valguses, aga eks siin ole käidud ka oma jagu. Meeldiva üllatusena on vahepeal Meremõisa varemed konserveeritud. Alles möödunud kevadel kui käisin siin, siis polnud veel miskit. Huvitav, milline see vana mõis välja nägi?
 |
| Meremõisa varemed |
 |
| Benckendorffide kalmistu |
Meremõisa ranna poole kulgedes leian veidraid suunatähiseid. Kui esimesest saan veel aru, siis teine jooksutab aju kokku, sest suunab ei tea kuhu. Kulgen suvaliselt metsa all, sest autotee on jääs ja seal on nagu laulupeo rongkäik. Ilus ilm ajab ju linnlased loodusesse. Õnneks mere ääres hajub rahvas laiali. Istun minagi ühte lohku maha, et jalga puhata ja mereõhul kopse lasta tohterdada. Joon kuuma teed ja lasen heamaitsta lõunavõikul. Teisel pool üle lahesopi paistab juba Lohusalu sadam. Teen veel kõne sõbrantsile, kaugel ta on. Lepime kokku sadamas kohtumise.
 |
| Taamal paistab Lohusalu sadam |
Jalutan tempokalt edasi. Rada keerab küll veidi enne ära Laulasmaa poole, aga Lohusalu sadamat on alati hea meel külastada, et see põige ei võta tükki küljest. Sadama kõrval kõrkjates on palju rahvast, klõpsivad pilte. Üks naine kiidab: "Küll on head värvid täna". Saabun sõbrantsiga samal ajal sadamasse. Teen veel puhkepausi Lohusalu kaluritele pühendatud pingil, naudime sadama vaadet ja selgelt läbipaistvat merevett.
 |
| Lohusalu sadam |
Seame sammud vaikselt matkarajale, mis esialgu viib mööda autoteed kuniks keerab ära metsarajale. Nendest männikutest ei saa kunagi küll. Seltsis on ikka segasem. Siin on veel üks geoaare, mis juhatab vanale laagriplatsile. Vanu hooneid mu silm ei haara, aga kirjade järgi peaks veel miskit alles olema. Loodetavasti elavad veel kaua laagri lood seal osalenute meeltes.
Jõuame mere äärde õhtuse päikese värvide aegu, mis katab kõik purpur oranžiks. See on minu Eesti! 💖
Üle lahe paistab Pakri poolsaare tuulepark. Varsti jalutan juba seal pool. Hea, kui on siht silme ees. Üks hiidrahn on siin lausa nimeline - Tõllupea kivi. Ilmselt käib temaga mingi rahvajutt kassas, sest miks muidu on teda nimega eelistatud teistele rannas elavatele rahnudele.
 |
| Tõllupea kivi |
Iga jupikese maa tagant on loojangu nautimiseks pink pandud. Mind köidavad siin jaburate kujudega väändunud männid. Selliseid nähes taban end ikka ja jälle mõttelt, mis pani neid puid niimoodi kõverduma? Ühe laheda päkapikk männi all on tool nagu grotis, võtame istet. Kaunis, ainult üllatavalt tuuline.
 |
| Viguriga männid |
 |
| Loojangu pink männi all |
Loojangu vaated on lummavad. Ainult, et mina olen tänaseks vaadetest küllastunud ja pildistamisest väsinud ning ei viitsi enam telefoni taskust välja vinnata.
Tänast rannikurada iseloomustasid erinevad vee vulinad, kohinad ja mühinad.
