Loe reisi algust SIIT
Nii siis alustasime reisi kolmanda päeva hommikut koos giidiga Ohridi linnas. Jalutasime vanalinnas, külastasime Samuil kindlust, kust avaneb linnale ja ümbrusele hunnitu vaade, antiikteatri varemeid, kirikuid ja soovide silda. See viimane oli küll väga armas jalutuskäik mööda järvele ehitatud sildrada. Kunagi oli Ohridis olnud iga päeva jaoks kirik ehk 365 kirikut. Nüüd neid enam nii palju alles ei ole, aga iga nurga peale jagub neid küll.
 |
| Vaade Ohridi linnale |
 |
| Ohrid ja Samuil kindlus |
 |
| Kaupmees Robevi kaunis maja e. 1862 |
Ägedaid sõidukeid jagub siin hulganisti. Näevad välja nagu multifilmitegelased ja pean neid pildile püüdma.
 |
| Vana antiikteater |
 |
| Samuil kindluse müürid |
 |
| Vaade kindlusest linnale ja järvele |
 |
| Samuil kindluse väravatornid |
 |
| Soovide sild |
Täna on ka see päev, kus me peame lõpuks oma rahvariided selga ajama. Festival algab rongkäiguga. Ja nüüd saame tunda lõunamaa palagani. Keegi midagi ei tea, kõik venib ja seisab ning lõpuks ristub 2 erinevat festivali rongkäiku, kus kohtame veel Eestlasi: Maido Saart koos tantsuansambel Lee'ga. Ühesõnaga kogu korraldus jätab kõvasti soovida.
 |
| Tanstusansambel Sõleke |
Festivali esinemised algavad juba õhtupimeduses ehk siis õhtujaheduses, muidugi pole see jahe meie jaoks. Esinemispaigaks on linnas mingi väljaku servale maja seina äärde paigaldatud ajutine lava, mis kaetud suvaliste vaiba ja reliini närakatega. Meie trupi järjekord on kusagil keskel, algul elasime kaasa teistele esinejatele, pärast ootasime juba tüdinenult oma järjekorda. Lõpuks, kui lavale saime oma rahvarõiva vammustega, oli päevase +32*C asemel õhtuselt +23*C. Uhh, nii kuum on tunne! Meie esinemine oli tempokas ja kestis 20 min., mille lõppedes olime palavuse ja joogijanu kätte hinge heitmas, lisaks vahele ärevad hetked ebatasasest põrandast, vaipa takerdumistest ja prožektorite silmipimestamistest. Kokkuvõttes tuli meil muidugi kõik hästi välja ja me oleksime pidanud eriauhinna saama algusest lõpuni täies kooseisus täie tambiga laval etlemise eest. Nimelt kõik teised esinesid vahetustega. Vähemasti, meil on mida meenutada!
Meie neljas päev algab Ohridi järve ääres rahulikult aega veetes. Korraldajate poolt on festivalil osalejatele tore programm kokku pandud, aga oleme juba paras jagu seda korraldamatuse palagani saanud, et eirame mõningad nende poolt pakutavaid üritusi.
 |
| Meie plääž |
 |
| Ootame oma valget laeva |
Liitume korraldajate programmis oleva laevaekskursiooniga lõuna ajal. Meid võetakse hotelli juurest kai pealt laevale ja sõit võib alata St. Naumi kloostri poole. Laeva oodates näeme selgeveelise järve põhjas vonklevaid usse ja tardume sellest. Kohalikelt järgi pärides saame teada, et need ei ole mürgised ega ohtlikud, pigem arglikud ja inimesi ei ohusta.
Päike, imelised vaated ja laeval teiste rahvuste esindajate tantsumöll.
 |
| Lummavad vaated |
 |
| Vaiadele ehitatud küla muuseum |
 |
| Tants ja trall käib laevas |
St. Naum on väike kloostri ümber tekkinud külake otse Albaania piiri ääres. Imetleme kloostrit seest ja väljast ning hoovis peremehetsevaid paabulinde. Siin on ju meie jaoks hoopis teistsugused pühakojad ja seega põnev neid vaadata.
Täis raha eest elamuse saame tasulist tualetti külastades, kus vaatavad meile vastu "Leenini jalajäljed". No päriselt, mis aega me sattunud oleme? Mäletan viimati sellist peldikut oma varasest lapsepõlvest Tartu maabussijaamas.
Veel ootab meid ees üks paadisõit Cm Drim jõel, mis tuleb mägedest ja on allikaid täis ning aastaringselt üli selge kuid väga külma veega. Turistipaate on palju veel ja nii mõnestki lootsikust kostab "Viljandi paadimehe" lauluke, millele me muidugi kaasa laulame, süda sees soe.
 |
| Ettekandele tuleb muidugi Viljandi paadimees |
Veekogu saarele oli rajatud kohvik, kus me oma külmad õlled kurgust alla libistasime.
Naised said oma himu rahuldatud müügilette külastades. Ohridi ümbruses on kurikuulus kaup magevee pärlid siinsete pärlikasvanduste tõttu. Nii me siis neid omale hulgim välja valisime.
 |
| Müügiletid |
Tagasiteel läks ilm veidi tuuliseks ja pilve ning järv lainetas õige kergelt. Tõesti ainult kergelt. Laeva kapten ei olnud võimeline laeva meie hotelli juures kai äärde randuma ja kimas veidike maad edasi. Ehk siis meil tuli oma kilomeeter tagasi jalutada. No pole hullu, aga jah, see kapten küll merd pole näinud.
 |
| Sõidame mööda oma hotellist |
Meie teine esineminegi tuleb täna õhtul ette kanda. Sel korral ühe antiikteatri kobedamal laval. Siin saame üllatuse osaliseks, kui meid kutsutakse lavale varem, kui esinemisjärjekord ette näeb. Kuidas me siis täiesti häälestamata hüppasime püsti ja tormasime vaataja kohtadelt otse lavale, manades kiirelt näo, et kõik on kõige paremas korras. Esinemine oli juba parem, kui välja arvata, pimestavate prožektorite tõttu partneri hetkeline kaotus.
Viiendal päeval võtame ette vallutada mägesid. Sõidame mööda serpentiine Galicica rahvusparki, kus lähme matkarajale. See oli järjekordne uudne kogemus mul kõrgusi vallutada. Kas see nüüd oli 600 või 800m peal, kui oli metsasalu, kus süda tagus kõrvus ja rinnus lausa nii kõvasti, et tundus nagu kargaks kohe välja. Hingeldasid kõvemini, kui midagi kuulsid. Kallistasime kõik puud vist rajal läbi.
 |
| Siin oli meil kõige raskem hetk |
Samas, kui see etapp sai läbitud, siis oli täitsa ok olla. Radade ristumiskohas, kus oli ka teeviidad, võtsime istet ja puhkasime. Mägedes on raja pikkused antud ka ajamõõtena. Jah nii on, 1 km võid sa ka tund aega kõndida. Igatahes oli siin taimestik fantastiline ja vaated lummavad, mis siis veel kõrgemal.
Puhatud esmasest šokist, jätkasime oma teed kõrgemale. Mina jäin pidama 1200 m peale, sest sain mida olin tahtnud, mägede tunnet ja näha kaugele. Siit avanes vaade teisel pool mäeahelikku laiuvale Prespa järvele. Nii et 2 suurt järve nagu peopesa peal. Tegelikult võttis matk jalal sääre lihased üsnagi läbi. Vapramad läksid veel edasi 1600 m peale.
Alla tulek oli käbedam. Taevas ajas kummalisi pilvi kokku ja me olime õnnelikud, kui enne vihma alla saime. Ega me ju ei teagi, kuidas ilm mägedes käitub. Trpejca külakeses leiame lõunasöögi koha, kus saame kohalikku toitu maitsta. Väga maitsev on siin kõik, odav ja loomulikult ka üli meeldiv teenindus.
 |
| Nendest ägedatest autodest ei saa küll |
Kolame veel omal käel Ohridis, leiame huvitavaid nurgataguseid ja kaupluseid. Juhtumisi satume ka pisikesse paberi valmistamise töökotta, mis on täis vanaaegseid riistapuid. Käime Ohridis rahulikult omas tempos linna uudistamas, külastame turgu, kus on müügil täiesti küpsed viljad ja üliodavad hinnad. Ka meie vinnasime oma seltskonnale ülisuure arbuusi kaasa, no nii õhtusöögiks. Ja ei saa jätta mainimata, et vein ei maksa siin peaaegu mitte kui midagi ning müüakse lausa liitristes või pooleteise liitristes klaas pudelites.
 |
| Ohridi purskaev ja vana plaatani puu |
 |
| Turul on kõik viljad üli küpsed, mahlased ja magusad |
 |
| Makedoonia rahvarõivas nukud |
Õhtul lööme endid üles, sest mõned kilomeetrid eemal teises hotellis toimub festivali lõpetamine - tutvumisõhtu ja kinkide jagamise nime all. Oh jah, saame jälle seda palagani, mis põhjamaa rahvastele kuidagi ei istu. Lihtsalt ajavad kamba kokku, aga midagi korraldama selle heaks ju ometi ei pea. Piinleme seal vaevalt tunnike ja lähme oma hubasesse hotelli tagasi.
Ja meie Ohridi viimase õhtu seltskonnaelu saab meeleolukalt veedetud hotelli lehtlas hiiglaslikku arbuusi hävitades.
