Kingituseks saadud Saka mõisa majutuspakett tõi loomulikult endaga kaasa ümbruskonnas kolamise. Mulle meeldivad hetked, kui istun autos kõrvalistmel võtan kaardi ette ja ajan sõrmega järge, kus midagi huvitavat, mis ootab veel avastamist.
Nii siis, suund Peterburi maanteele. Padaorg - kurikuulus teeliste lumevangi jäämise koht. Aga tegelikult, mis asub suure maantee kõrval?! Imeline org kurvilise teega jätkub ka maanteelt paremale kõrvale keerates. Siin peaks olema 2 ajaloolist linnamäge, Pada mänd ja mõis. Kihutame hooga esmalt mööda kahel pool kõrguvatest linnamägedest mõisani välja. Aiad ümber ja väravad kinni, aga vaikus ja puutumatu lumi. Turnime üle madala kiviaia väravate kõrvalt, et jalutada mõisaaias. Ei ole ju kurje plaane, midagi lõhkuda ega kaasa haarata, vaid imetleda lähemalt kunagiste aegade ilu varemeid. Ainult seinad aknaaukudega veel püsti. Loodus vohamas oma elu selle ümber ja sees. Kunagi on siin balle peetud ja uhkeid riideid kantud ehk isegi saksa või prantsuse keelt uhkelt kõneletud.
Huvitav, mis plaanid on uuel omanikul nende paekivist laotud häärberi müüridega? Ilmselt neist siiski enamat ei saa kui aia kaunistus.
Pöörame otsa ringi ja otsime mändi. Silman ühel mäeveerul 2e harulist mändi millel silt juures, aga arvan, et see pole õige, sest pidi olema ju 5,2m ümbermõõduga 14m kõrgune. Igatahes teeme uuema linnamäe juures peatuse, turnin üles. Wau, milline vaade! Pole ime, et sellised kohad linnuste asukohaks valitud. Üleval nagu lai tantsuplats, ju siin asuski linnuse hoone. Libistan end taldadega lumel mööda mäenõlva alla, ületan autotee, et teisest nõlvast männi juurde üles ronida. Ha haa, no see tuleb küll nüüd neljakäpukil teha. Mida raskem teekond, seda ihaldusväärsem siht tundub ja paneb punnima. Mänd on võimas, kaunilt väänlevate okstega. Alt üles vaadates lisab austust. Kuidas küll mõni looduse eksemplar saab nii kaunis olla? Mäest alla saime kõrval asuva salu puudele toetudes.
Edasine plaan oli külastada Purtse vasall-linnust. Minu ettekujutus sellest oli küll väheke teine, nii hooviga kindluse moodi nagu Rogosi Võrumaal. Huvitav, kas siin kunagi nii rüüsteretkede või sõdade ohtlik piirkond olnud? Kes ja kust suunast ründasid? Kes siin elasid või siia varjusid? Oli see üks suguvõsa või terve küla? Kahjuks jäävad vastused hetkel minu fantaasia valda, sest siinne pererahvas oli päälinnas Tour Estil. Aga ka ümber maja tiirutades oli huvitav omapärast arhitektuuri vaadelda ja raamatust paar rida juurde lugeda, et esmene korrus oli moona jaoks, teine eluasemeks ja kolmas varjumiseks, mille redel ohu korral üles tõmmati. Hiljem kodus interneedust uurides saan vastused oma küsimustele.
Siin õige lähedal asub vana hiiepaik, kuhu nüüdisajal rajatud Kurjuse ohvrite leinapark koos kellatorniga, mis siis mõeldud Eestist küüditatutele.
Edasi veab minu näpp mööda kaarti Aa mõisa poole. No see rand on küll kuulus ristsõnadest, aga milline on see paik päriselt. Loen, et siin mõisa peamajas peaks olema vanadekodu. Kohale jõudes selgub, et vanadekodu siiski kõrval uues kriiskavalt sinises hoones ja mõisa härrastemaja ajahamba hoolde jäetud. Kusagilt lumehangede vahelt kappab rõõmsalt üks siniste silmadega noor husky me poole. Oi kui rõõmus ta on külaliste üle. Helesinised väikesed silmad sätendavad musta karva vahelt harjumatult, sest minu springeril on suured tumepruunid nööbid. Häärberi juures köidavad mind uhkete puitpitsidega verandad: 2 esiküljel ja 1 taga. Ma ei tea, mis võlu on verandades, aga mulle meeldivad tohutult. Võib olla mälestus lapsepõlve Elva suvemajast.
Järgmisena saabubki Saka mõisa Cliff hotell. Pargime auto kenasti parklasse, väljume autost, aga keerame suuna hoopis matkarajale, mis algab vana nõuka aegse piirivalve hoonega, millest nüüd on välja võlutud huvitav vaatlustorn-konverentsi hoone. Keerleme mööda metall keerdtreppi üles, kus lehvimas suur mastivimpel. Täna küll hall ja taamal udune, aga hea ilma korral peaks siit Tütarsaared ära paistma. Hmm, tunnen Soome lahte nii vähe, et häbi öelda, et Tütarsaartest suurt midagi ei tea. Need 2 kuulusid kunagi Soomele, aga Venemaa okupeeris need ning nüüdseks peaks suurema peal kõva radarite jaam olema.
Kõrgest astangust alla viib huvitava arhitektuuriga metalltrepp, mille poole tee peal avastan paeastangu ilu ja selle vahelt välja tilkunud allikad jäätunud vormis. See on jäätunud ilu algus alles! Enne mere kallast viimane trepi jupp oli aga mingil moel katki läinud ning kulus jupike aega ukerdamist käsipuude vahelt pugemise ja maapinnale hüppamisega.
Kallas oli umb 50m ulatuses jääs. Ei maksa loota, et see sile või tasane jääpind. Tuul oli oma mustrid joonistanud jääst ja lumest, mida mööda jalutades üritasid jalgu mitte väänates püsti jääda. Kaldal oli mitmes kohas näha sinist savi, millele oli ka raja kirjelduses tähelepanu juhitud. Lisaks peaks panga all laialehine lehtpuu mets olema, aga ausalt praegu naudin raagus puid, sest muidu jääks kogu põhjaranniku astang nägemata. Jalutame seni kuni tuleb Kivisilla ehk Saka joastik, mille kõrvalt peaks trepp uuesti üles viima. 3e astmeline joastik on võluvalt jäärüü enesele ümber tõmmanud. Klõpsin pilte nii fotoka kui ka telefoniga. Olen kollakast jäämaailma kunstiteosest võlutud. Kiirelt jagan pilti sõpradele, nad peavad sellest osa saama!
Trepp üless astangu peale tagasi tundub kui püstloodis redel. 99 hingeldama ajavat astet nagu taevasse. Üleval sai veel kord joastiku ilu nautida.
Mõisa hoone juurde tagasi viis väike paekivi sillake üle oja. Mõisa aeda oli veel üht koma teist huvitavat paigutatud. Esmalt haaras silm tenniseväljakuid, siis 1,5 lehtlat. Üks oli terve ja teisel katus pealt läind. Siis aga üllatuseks olid raja kõrval kiviplaadid. Mõtlesin, et ju mingid mõisavalitsejate hauaplaadid, aga ei, hoopis põnevam. Koos infotahvliga olid erinevad paekivi näidised väljas. Ega ikka ei ole nii lihtne see värk, et ainult 1 paekivi. Eri ajastute eri kihid ja erinevates kohtades erinevad. Näiteks oli suur tükk Lasnamäe paasi, tükk Vormsi paasi ja mis minu tähelepsnu köitis - 2 suurt kamakat Vasalemma marmorit. Sellest Eestis mitmed lossid ehitatud ja palju Venemaalegi veetud. Lisaks oli veel ka rändkivide näidised ja muud. Ühes lohus oli isegi kenake laululava.
Tegime veel tiiru ümber Saka mõisa härrastemaja, mis küll ehituskunstilt millegi poolest ei hiilga. Pea majas on restoran, saal ja sviidid. Hotelli ja SPA osa on sisse seatud vanas piirivalve ohvitseride tarbeks rajatud hoones, mis muidugi põhjaliku uuenduskuuri saanud. Väike, vaikne, lihtne hotell. Ei midagi erakordset ega ka mitte laitmist väärt. Peab kiitma küll A la Carte restorani ja maitsvat toitu.
Teisel päeval jätkus pankranniku avastamine. Natuke edasi Ontika poole peaks olema matkarada. Aga ei ühtki viita, ei raja tähistust rohkem kui üsna alguses 2 kivi peal. Leidsime otsa üles suht juhuslikult. Alustasime mööda suvalist väikest teekest alla mere poole. Oma üllatuseks avastasime end keset nõuka ajal pankrannikusse lõhatud kanjonist. Taas kiidan aastaaega, sest puud pole lehes ja saab kõrguvaid seinu vaadelda. Ontika kandis ongi Eesti kõrgeimad panga seinad. Uskumatu kuidas ühe seina ees seistes saab iga vähemate teadmistega inimenegi aru erinevatest kihtidest. Nii sulaselgelt on näha liivakivi kiht ja üles vaadates paekivi kiht. Kõik see mida koolis õpime on siin peo peal olemas.
Kõrgema panga all laiub mets, kus all täielik rägastik murdunud ja langenud puudest ning siis jätkub veel väike astang alla mere poole. Minu silm haaras taas astangu seinal jääpurikaid. Nii ma siis turnisin üle rägase metsaaluse. Mõtlesin, et lähen ainult natuke lähemale, no natuke veel ja siis pead kuklasse ajades valdas mind selle tohutu loodusime lummus. Tahaks karjuda, sest see on nii võimas, nii uskumatu, nii kaunis!!! Ronisin aina edasi, kõrvus ainult oma hingeldamine kosta. Lõpuks olin suurtele jääpurikatele nii lähedal kui sain. Edasi kõrgus püstloodis sein. Ei oleks sellist lumist külmetunud hetke, ei oleks pae seina vahelt immitsevat vett näinud, rääkimata roheliste lehtede varjust selle avastamist. Tagasi libistasin end tagumiku peal ja ühes järsemas kohas rippusin jupike aega puu küljes, otsides jalgade alla midagi pidavamat. Aga see turnimine tasus end ära. Minu sisemus täitus minu õnne hormooniga. See on selline, mis tuleb minu sisse midagi väga erilist looduslikku olukorda nähes või hetke tajudes. Näiteks võib selleks olla päikesepaiste ja sügisvärvides puud. Ühesõnaga on see eriline tunne hetke rahulolust, mida nimetan oma õnne hormoonide mölluks.
Jalutasin alla mere äärde, vaatlesin jää ja vee piiri mustreid ning aru saamata kust tegelikult see matkarada kulgeb jalutasime lihtsalt mööda mere äärt kuni kostus kusagilt puude vahelt vee kohinat. Seal peab midagi olema! Silmad otsisid, aga ei leidnud. Läksime vee sulina peale. Nagu allikas voolaks mere poole. Natuke üles poole minnes mööda kivist oja serva tabas mu pilk kaugel jääpurikad, mille vahelt tilkus vett.
Wau! Pean seda lähemalt nägema! Õnneks tõus oli laugemat sorti ja kellegi jalajäljed läksid minu ees. Ronisin, turnisin, kõõlusin, mida lähemale sain, seda hingetumaks võttis jäine ilu mind. Mis kujuga jääpurikad! Üleval nagu turritavad vuntsid, all külgelel pikad habeme narmad ja keskelt pritsis vett. Vapustav vaatepilt! Saatsin alla oma mehele pilte, tema vastus murelikult: "Tule alla juba". Oleks suvi, oleks tahtnud minna selle joa alla seisma ja lasta endale veel pähe voolata. Hiljem selgus, et see on Saka panga juga ja kutsutakse väikeseks Valasteks ning pürgib Eesti kõrgemate jugade hulka. Vot siis, mida koba peale leidsin. Tegelikult hiljem lugesin, et enne Valastet peaks veel üks juga olema, aga siis oleks pidanud veel õige pikalt mere äärt pidi kõndima.
Kuna matkaraja kulgemisest rohkemat aru ei saanud ja mina olin oma õnne hormoonid möllama saanud, siis jalutasine tagasi. Mööda lõhatud kanjoni teed üles rühkides sain aru, et turnimised olid mind juba piisavalt väsitanud.
Teel veel peatusime korraks Ontika mõisa taga küljel hobuste kopli juures. Lahe oli vaadata, kuidas hobused nagu lemmikloomad kappasid kohe mu poole. Ma igaks juhuks võõraste loomade juurde käsi ei toppi ja neid ei paita. Nägingi aia küljes silti "Hobuseid mitte toita". Kaunid loomad näitasid kohe oma pettumust välja, kui miskit head ja paremat neile ei pudenenud. Ontika mõisa härrastemaja sai ainult kaugustest imetleda eravalduse ja aia tõttu. Nüüd pidavat need valdused endisele soome mäesuusataja Kalle Palanderile kuuluma peale korduvaid omanike vahetusi algusaegadest peale. Igatahes hea meel, et katus peal.
Loomulikult kui juba siin kandis olla, siis tuleb ka jäine Valaste üle vaadata. See Tallinnast siiski nii piisavalt kaugel, et õigel ajal infomeedias levivate jäätunud piltide peale kohale ei lenda. Mõned aastad tagasi ohutuse tõttu suletud trepid joa kõrval on endiselt suletud, aga saab piisvalt mõned astmed alla minna, et joa ilu näha. Nüüd vaatasid vastu mõned jäätunud puuoksad, kollakad võimsad jääpurikad, mille taga vaikset kosekohinat kuulda. Ülevalt kraavi poolt lähenedes näeb rohkemgi jäävangi jäänud puuokste ilu. Rahvast oli üllatavalt palju ja ilmselt polnud keegi morn, et keerdtreppidest päris alla ei saa minna. Õnneks kohvik seal endiselt toimib ja meiegi saime oma kuumad kohvid.
Toila poole me siit edasi ei lähe, sest seal oleme oma korda 3 käinud, vaid liigume mööda suurt maanteed tagasi Padaoru poole, et sealt keerata Viru-Nigula peale. Millegi pärast on mul vanast ajast meeles Viru-Nigula raba, aga kaardilt selle nimelist raba ei leiagi. Kas siis Varudi raba on peetud silmas? Igatahes loen huvitavad read Ranniku teejuhi raamatust Kongla Anni tuleriidal põletamise kohta. Teeme Viru-Nigula Nikolause kiriku juures peatuse, jalutame kirikuaias imestades ka siin asuvate rõngasristide üle ja otsime kirikuaia tagant libahundile pühendatud mälestuskivi. Tegelikuses mõeldes sellele, et kõiki kes vähegi oskasid ravitseda, märke lugeda ja ehk ka kuud jälgisid, hävitati koos oma teadmistega või sunniti hirmutamisega igaveseks vaikima. Need tarkused on olnud meil ürgsed ja tulnud loodusega kooselust. Kahjuks aga aadliklass ei osanud meie metsikutest uskumustest lugu pidada, aru saada vaid pigem kartsid neid. Seega on nende arvates olnud targem sellised inimesed hävitada, püüdes meie mälu kustutada.
Kalvile me sisse ei keera, pole küll seda lossi näinud, kuid kuuldavasti pidavat tarade taga olema. Mind aga huvitab hoopis Malla mõisa häärber. Pildilt tundus huvitav ja eriline. Ka siin on kunagi 1960ni asunud sees kool. Kuid nüüd juba aastakümneid tuulte meelevallas. Huvitav on vaadata, et midagi siiski on kõpitsetud, renoveeritud, aga teiselt nurgalt laguneb täiega. Ilmselt seisab pigem finantsi puuduse taga. Üldiselt peab tänama, kui mõni asutus on mõisa hoones olnud, sest väbemalt selle aja on hoonel hinge sees hoitud ja edasi lükanud lagunemise protsessi. Muidugi see on mööndustega, sest tehti hoolega kõik võimalikke ümberehitusi. Malla härrastemajal on tuntavalt eristatav 19.saj lõpul tehtud juurdeehitis galerii torniga. Kaunist tornikiivrit, mida fotodel näha, enam uhkeldamas pole.
Ja siit samast viib tee mõned kilomeetrid eemal asuva Eesti suurima rändrahnu juurde Letipeale. Enne kohale jõudmist on tee lähedal veel mälestuskivi 1976a toinunud purjus piirivalvuri tulistamisest gaasitootjate kokkutuleku laagris. Kivimüraka vaatlemiseks on täiesti õige aastaaeg, sest pesitseb teine jalgu pidi vees. Tava turistina ilma erilisi abivahendeid kasutamata on juurde saada võimalik vaid talvel mööda jääd või suvesoojas vees solberdades. Ehalkivi on nagu veerema läinud muna. Istub siin üksi oma hiilguses ja ümber ringi pisikesed rahnu lapsekesed. Käsmus jällegi on ju enamik pigem suured mürakad, seal ei saa arugi, kui mõni on suurem neist. Jah, ümber Ehalkivi ka nüüd kõndida ei saa, sest merepool jää ei kanna. Letipea majakas siit ei paista, jääb veel neeme taha, aga piirivalve radarijaam küll.
Kõrkjate vahelt tagasi jalutades tekib mul vastupandamatu soov vanad ja uued piirivalve rajatised üle vaatata. Esmalt on 2 vanemat, mis nüüd tühjalt seisavad. Lasen fantaasial valjult lennata, kui lahe oleks üks selline endale suvemajaks ehitada, natuke puid maha võtta, et vaade merele oleks. 2 jalaga kindlalt maas püsiv mees vastab ainult, et siin võib liiga tuuline olla. No mida? Unistused on ju tasuta ja laskem neil lennelde! Uluneeme tippu, kus asub nõukaaegses hoones nüüdne radari mast ja -punkt, viib kaunis mändide vahel looklev metsatee. Pilvede taga olev päike värvib kergelt taevalaotust. Hakkab juba hämarduma, aga õnneks valge puhas lumi peegeldab valgust. Munasaare vallutamise, mis siin samas peo peal paistab jätan teiseks korraks, sest veel natuke seiklemise plaane. Tagasi teel vaatame üle ka Tagaküla suurkivi rahnukese. Ka see kivike istub kõrkjate vahel, aga värvuselt hoopis musta värvi. Lähemal vaatlusel selgub, et ka tema peaks siiski rabakivi olema, ainult mingite ilmastiku olude tõttu mustaks pealt värvunud.
Sõidame läbi Kunda Toolse poole. Kunda vana tehase, pudelkorstna jm avastamise jätame mõneks teiseks korraks. Toolse ordulinnus tundub õhtuhämaruses põnevam. Olen siin oma 20a tagasi käinud, aga ausalt peale kivimüüride ei mäleta suurt midagi. Minu meelest on see vist ainus nii mere ääres asuv linnuse vare Eestis. Haapsalu merest suts kaugemal, Narva jõe ääres ja Tallinna Toompea ka merest eemal, aga see siin täitsa rannas kohe. Toredad infotahvlid, kust saad aimu, mis siin on olnud. Linnus ehitatud hoopis tükis sadama kaitseks. Linnuse ruumid ja hoovid on ikka uskumatult väikesed. Ühest tornist sisse astudes leian pea kuklasse ajades vanad keerdtrepi astme kontsud. Huvitav kas need olid ühelt poolt lahtised täiesti? Igatahes põnev paik ja ilmselt kaunil suvepäeval lisandub siia kauni looduse võlu.
Viimasena soovin kaasale näidata Karepat. Meie lapsed käivad seal juba aastaid suvel tantsulaagris, aga tegelikult on seal huvitavad suvemõisa häärberid, mis kunagi kuulunud Soucantonide suguvõsale. Neid oli seal 4 tükki, 2e neist ma tean, need on huvikeskus Kullo käsutuses. Kaunis torniga peamaja ehk Villa Taormina , kus toimib laagri söökla ja vihma korral vabaaja veetmine. Tegelikult on Villa Taormina´l e.1896 väga huvitav ajalugu. Selle huvitava nime on villa omale saanud Sitsiialias asuva linna järgi, kus mõisnik mesinädalaid veetis.
Teist natuke lihtsamat villat hüütakse Roosa Villaks. Tegelikult on maja pealt roheline, seest on küll roosaks võõbatud, aga millest selline nimi, ma ei teagi.
Tegelikult Kullo laagri alale jõudes möödud esmalt vasakule metsa serva jäävast kõlakojast. Siin toimuvad lastel trennid ja alati laagri pidulik lõpetamine koos laagris õpitu ettekandmisega. Siis on ümara telgi karkass, millel suvel punase kollase triibuline kate, ja mille all toimuvad trennid ning õhtused discod. Telgi taha jääb pesumaja, seal duššid ja ilmselt ka saun. Otse ees villa Taormina ja paremal parkla, mille kõrval laagriplats kämpa majadega.
Teeme villa tagant jalutuskäigu randa, vasakul asuv päikeseloojangu tool on alles. See on kivide otsas asuv vana vaateratta alus, aga paremal metall piirivalve vaatlustorni ma enam ei leia. Siin on mõnus liivarand, kus laagri rebaste ristimine toimub. Metsa alt tagasi hüttide suunas jalutades näitan, millistes majades ööbivad õpsid ja kus olen ma ise ööbinud lastega laagris olles. Roosa Villa poole jalutades hämmeldun, mina ei mäleta sellist puidust wc maja. Minu mälus valge silikaat maja, aga võib olla mälu veab alt. Roosa Villa ees valge telgi karkass püsti, seal toimus harvem trenne, voolu probleem oli vist. Aga Roosa Villa ise eest on tavaline 2 kordne puitmaja, taga küljel aga kaunis kahekordne veranda vaatega merele. Oi ma tahaksin seal päikeselise, aga tuuliselt jaheda ilmaga mõnuleda kohvitassi ja raamatuga. 3s suvevilla Dombrovka on nõukaaegne pioneerilaagri hoone ja asub natuke eemal metsa alla. Olen leidnud netist ühe blogi, kus kirjas, et siin toimunud õndsal nõuka ajal õpetajate laste pioneerilaagrid ja nende keskpunktiks olnud pigem Villa Dombrovka. Roosa Villa kandnud ikka seda sama nime. Üks villa olevat kahjuks juba nõuka ajal pihuks ja põrmuks tehtud. Tore oli näha, et Kullo oli torniga villa Taormia kõpitsemise käsile võtnud. Metsateelt rahvamaja juurde välja jõudes keerame paremale, lootuses midagi enamat leida, kuid kohe ongi Karepa läbi ja algab Rutja. Ilmselt on siin enamik maju suvise kasutusega, sest lume mööda jälgi hoovidesse ei lähe kuigi mitmeski majas tuled sees põlevad. Ilmselt hämaruse saabudes süttivad. Tegelikult lisab see hubasust. Rutja lennuväljast polnud ma Lõuna-Eestlasena midagi kuulnud. Lausa hävitajad olevat siin betoonplaatidest rajale maandunud, küll aga segastel 90tel osa plaate üles kistud ja ära virutatud. Eismalt keerame Tallinn-Narva maanteele. See küla üllatab mind küll oma suurusega isegi sisemaa suunal, aga eks siin ole juba Lahemaa võlud. Kandlest läbi sõites näeme hämmastusega uhkes tuledesäras ehitisi, mille tara liiga kummaliselt tee serva ehitatud. Pole midagi kuulnud sellest kohast, aga googel õnneks aitab. Vana mõisa tall-tõllakur taastatud ja mingi teine hoone veel. Härrastemaja ise ammu hävinenud, aga kõike seda varjab saladusteloor ja teada vaid Tallinnas asuv omanikfirma. Ka kummaliselt tee ääres kõrguv aed käib uudistes läbi sellega, et rikutud tee peenra laiuse nõudeid, samas kumab ka läbi, et asi kinni mätsitud. Ikka siiani raha võidab siin ilmas kõik, mitte õiglus.
Oli uskumatute tunnetega nädalavahetus. Soovitan soojalt neid kohti külastada teistelgi. Ilmselt on igal aastaajal omad võlud, aga pankrannikut näeb ikka siis, kui puud pole lehes.
Nii siis, suund Peterburi maanteele. Padaorg - kurikuulus teeliste lumevangi jäämise koht. Aga tegelikult, mis asub suure maantee kõrval?! Imeline org kurvilise teega jätkub ka maanteelt paremale kõrvale keerates. Siin peaks olema 2 ajaloolist linnamäge, Pada mänd ja mõis. Kihutame hooga esmalt mööda kahel pool kõrguvatest linnamägedest mõisani välja. Aiad ümber ja väravad kinni, aga vaikus ja puutumatu lumi. Turnime üle madala kiviaia väravate kõrvalt, et jalutada mõisaaias. Ei ole ju kurje plaane, midagi lõhkuda ega kaasa haarata, vaid imetleda lähemalt kunagiste aegade ilu varemeid. Ainult seinad aknaaukudega veel püsti. Loodus vohamas oma elu selle ümber ja sees. Kunagi on siin balle peetud ja uhkeid riideid kantud ehk isegi saksa või prantsuse keelt uhkelt kõneletud.
 |
| Pada mõisa härrastemaja |
Huvitav, mis plaanid on uuel omanikul nende paekivist laotud häärberi müüridega? Ilmselt neist siiski enamat ei saa kui aia kaunistus.
Pöörame otsa ringi ja otsime mändi. Silman ühel mäeveerul 2e harulist mändi millel silt juures, aga arvan, et see pole õige, sest pidi olema ju 5,2m ümbermõõduga 14m kõrgune. Igatahes teeme uuema linnamäe juures peatuse, turnin üles. Wau, milline vaade! Pole ime, et sellised kohad linnuste asukohaks valitud. Üleval nagu lai tantsuplats, ju siin asuski linnuse hoone. Libistan end taldadega lumel mööda mäenõlva alla, ületan autotee, et teisest nõlvast männi juurde üles ronida. Ha haa, no see tuleb küll nüüd neljakäpukil teha. Mida raskem teekond, seda ihaldusväärsem siht tundub ja paneb punnima. Mänd on võimas, kaunilt väänlevate okstega. Alt üles vaadates lisab austust. Kuidas küll mõni looduse eksemplar saab nii kaunis olla? Mäest alla saime kõrval asuva salu puudele toetudes.
 |
| Pada mänd |
Edasine plaan oli külastada Purtse vasall-linnust. Minu ettekujutus sellest oli küll väheke teine, nii hooviga kindluse moodi nagu Rogosi Võrumaal. Huvitav, kas siin kunagi nii rüüsteretkede või sõdade ohtlik piirkond olnud? Kes ja kust suunast ründasid? Kes siin elasid või siia varjusid? Oli see üks suguvõsa või terve küla? Kahjuks jäävad vastused hetkel minu fantaasia valda, sest siinne pererahvas oli päälinnas Tour Estil. Aga ka ümber maja tiirutades oli huvitav omapärast arhitektuuri vaadelda ja raamatust paar rida juurde lugeda, et esmene korrus oli moona jaoks, teine eluasemeks ja kolmas varjumiseks, mille redel ohu korral üles tõmmati. Hiljem kodus interneedust uurides saan vastused oma küsimustele.
 |
| Purtse kindluselamu |
 |
| Tundub, et aknaraam on Saaremaa dolomiit |
Siin õige lähedal asub vana hiiepaik, kuhu nüüdisajal rajatud Kurjuse ohvrite leinapark koos kellatorniga, mis siis mõeldud Eestist küüditatutele.
Edasi veab minu näpp mööda kaarti Aa mõisa poole. No see rand on küll kuulus ristsõnadest, aga milline on see paik päriselt. Loen, et siin mõisa peamajas peaks olema vanadekodu. Kohale jõudes selgub, et vanadekodu siiski kõrval uues kriiskavalt sinises hoones ja mõisa härrastemaja ajahamba hoolde jäetud. Kusagilt lumehangede vahelt kappab rõõmsalt üks siniste silmadega noor husky me poole. Oi kui rõõmus ta on külaliste üle. Helesinised väikesed silmad sätendavad musta karva vahelt harjumatult, sest minu springeril on suured tumepruunid nööbid. Häärberi juures köidavad mind uhkete puitpitsidega verandad: 2 esiküljel ja 1 taga. Ma ei tea, mis võlu on verandades, aga mulle meeldivad tohutult. Võib olla mälestus lapsepõlve Elva suvemajast.
 |
| Aa mõisa härrastemaja |
Järgmisena saabubki Saka mõisa Cliff hotell. Pargime auto kenasti parklasse, väljume autost, aga keerame suuna hoopis matkarajale, mis algab vana nõuka aegse piirivalve hoonega, millest nüüd on välja võlutud huvitav vaatlustorn-konverentsi hoone. Keerleme mööda metall keerdtreppi üles, kus lehvimas suur mastivimpel. Täna küll hall ja taamal udune, aga hea ilma korral peaks siit Tütarsaared ära paistma. Hmm, tunnen Soome lahte nii vähe, et häbi öelda, et Tütarsaartest suurt midagi ei tea. Need 2 kuulusid kunagi Soomele, aga Venemaa okupeeris need ning nüüdseks peaks suurema peal kõva radarite jaam olema.
 |
| Saka hotelli konverentsi hoone koos vaatetorniga |
Kõrgest astangust alla viib huvitava arhitektuuriga metalltrepp, mille poole tee peal avastan paeastangu ilu ja selle vahelt välja tilkunud allikad jäätunud vormis. See on jäätunud ilu algus alles! Enne mere kallast viimane trepi jupp oli aga mingil moel katki läinud ning kulus jupike aega ukerdamist käsipuude vahelt pugemise ja maapinnale hüppamisega.
 |
| Trepid Sakal |
Kallas oli umb 50m ulatuses jääs. Ei maksa loota, et see sile või tasane jääpind. Tuul oli oma mustrid joonistanud jääst ja lumest, mida mööda jalutades üritasid jalgu mitte väänates püsti jääda. Kaldal oli mitmes kohas näha sinist savi, millele oli ka raja kirjelduses tähelepanu juhitud. Lisaks peaks panga all laialehine lehtpuu mets olema, aga ausalt praegu naudin raagus puid, sest muidu jääks kogu põhjaranniku astang nägemata. Jalutame seni kuni tuleb Kivisilla ehk Saka joastik, mille kõrvalt peaks trepp uuesti üles viima. 3e astmeline joastik on võluvalt jäärüü enesele ümber tõmmanud. Klõpsin pilte nii fotoka kui ka telefoniga. Olen kollakast jäämaailma kunstiteosest võlutud. Kiirelt jagan pilti sõpradele, nad peavad sellest osa saama!
Trepp üless astangu peale tagasi tundub kui püstloodis redel. 99 hingeldama ajavat astet nagu taevasse. Üleval sai veel kord joastiku ilu nautida.
 |
| Kivisilla ehk Saka joastik |
Mõisa hoone juurde tagasi viis väike paekivi sillake üle oja. Mõisa aeda oli veel üht koma teist huvitavat paigutatud. Esmalt haaras silm tenniseväljakuid, siis 1,5 lehtlat. Üks oli terve ja teisel katus pealt läind. Siis aga üllatuseks olid raja kõrval kiviplaadid. Mõtlesin, et ju mingid mõisavalitsejate hauaplaadid, aga ei, hoopis põnevam. Koos infotahvliga olid erinevad paekivi näidised väljas. Ega ikka ei ole nii lihtne see värk, et ainult 1 paekivi. Eri ajastute eri kihid ja erinevates kohtades erinevad. Näiteks oli suur tükk Lasnamäe paasi, tükk Vormsi paasi ja mis minu tähelepsnu köitis - 2 suurt kamakat Vasalemma marmorit. Sellest Eestis mitmed lossid ehitatud ja palju Venemaalegi veetud. Lisaks oli veel ka rändkivide näidised ja muud. Ühes lohus oli isegi kenake laululava.
 |
| Vasalemma marmor |
Tegime veel tiiru ümber Saka mõisa härrastemaja, mis küll ehituskunstilt millegi poolest ei hiilga. Pea majas on restoran, saal ja sviidid. Hotelli ja SPA osa on sisse seatud vanas piirivalve ohvitseride tarbeks rajatud hoones, mis muidugi põhjaliku uuenduskuuri saanud. Väike, vaikne, lihtne hotell. Ei midagi erakordset ega ka mitte laitmist väärt. Peab kiitma küll A la Carte restorani ja maitsvat toitu.
 |
| Saka mõisa härrastemaja ja hotell |
Teisel päeval jätkus pankranniku avastamine. Natuke edasi Ontika poole peaks olema matkarada. Aga ei ühtki viita, ei raja tähistust rohkem kui üsna alguses 2 kivi peal. Leidsime otsa üles suht juhuslikult. Alustasime mööda suvalist väikest teekest alla mere poole. Oma üllatuseks avastasime end keset nõuka ajal pankrannikusse lõhatud kanjonist. Taas kiidan aastaaega, sest puud pole lehes ja saab kõrguvaid seinu vaadelda. Ontika kandis ongi Eesti kõrgeimad panga seinad. Uskumatu kuidas ühe seina ees seistes saab iga vähemate teadmistega inimenegi aru erinevatest kihtidest. Nii sulaselgelt on näha liivakivi kiht ja üles vaadates paekivi kiht. Kõik see mida koolis õpime on siin peo peal olemas.
 |
| Klintrannik |
Kõrgema panga all laiub mets, kus all täielik rägastik murdunud ja langenud puudest ning siis jätkub veel väike astang alla mere poole. Minu silm haaras taas astangu seinal jääpurikaid. Nii ma siis turnisin üle rägase metsaaluse. Mõtlesin, et lähen ainult natuke lähemale, no natuke veel ja siis pead kuklasse ajades valdas mind selle tohutu loodusime lummus. Tahaks karjuda, sest see on nii võimas, nii uskumatu, nii kaunis!!! Ronisin aina edasi, kõrvus ainult oma hingeldamine kosta. Lõpuks olin suurtele jääpurikatele nii lähedal kui sain. Edasi kõrgus püstloodis sein. Ei oleks sellist lumist külmetunud hetke, ei oleks pae seina vahelt immitsevat vett näinud, rääkimata roheliste lehtede varjust selle avastamist. Tagasi libistasin end tagumiku peal ja ühes järsemas kohas rippusin jupike aega puu küljes, otsides jalgade alla midagi pidavamat. Aga see turnimine tasus end ära. Minu sisemus täitus minu õnne hormooniga. See on selline, mis tuleb minu sisse midagi väga erilist looduslikku olukorda nähes või hetke tajudes. Näiteks võib selleks olla päikesepaiste ja sügisvärvides puud. Ühesõnaga on see eriline tunne hetke rahulolust, mida nimetan oma õnne hormoonide mölluks.
 |
| Jäine ilu! |
Jalutasin alla mere äärde, vaatlesin jää ja vee piiri mustreid ning aru saamata kust tegelikult see matkarada kulgeb jalutasime lihtsalt mööda mere äärt kuni kostus kusagilt puude vahelt vee kohinat. Seal peab midagi olema! Silmad otsisid, aga ei leidnud. Läksime vee sulina peale. Nagu allikas voolaks mere poole. Natuke üles poole minnes mööda kivist oja serva tabas mu pilk kaugel jääpurikad, mille vahelt tilkus vett.
 |
| Saka panga juga ehk väike Valaste |
Wau! Pean seda lähemalt nägema! Õnneks tõus oli laugemat sorti ja kellegi jalajäljed läksid minu ees. Ronisin, turnisin, kõõlusin, mida lähemale sain, seda hingetumaks võttis jäine ilu mind. Mis kujuga jääpurikad! Üleval nagu turritavad vuntsid, all külgelel pikad habeme narmad ja keskelt pritsis vett. Vapustav vaatepilt! Saatsin alla oma mehele pilte, tema vastus murelikult: "Tule alla juba". Oleks suvi, oleks tahtnud minna selle joa alla seisma ja lasta endale veel pähe voolata. Hiljem selgus, et see on Saka panga juga ja kutsutakse väikeseks Valasteks ning pürgib Eesti kõrgemate jugade hulka. Vot siis, mida koba peale leidsin. Tegelikult hiljem lugesin, et enne Valastet peaks veel üks juga olema, aga siis oleks pidanud veel õige pikalt mere äärt pidi kõndima.
 |
| Väike Valaste juga oma jäises rüüs |
Kuna matkaraja kulgemisest rohkemat aru ei saanud ja mina olin oma õnne hormoonid möllama saanud, siis jalutasine tagasi. Mööda lõhatud kanjoni teed üles rühkides sain aru, et turnimised olid mind juba piisavalt väsitanud.
Teel veel peatusime korraks Ontika mõisa taga küljel hobuste kopli juures. Lahe oli vaadata, kuidas hobused nagu lemmikloomad kappasid kohe mu poole. Ma igaks juhuks võõraste loomade juurde käsi ei toppi ja neid ei paita. Nägingi aia küljes silti "Hobuseid mitte toita". Kaunid loomad näitasid kohe oma pettumust välja, kui miskit head ja paremat neile ei pudenenud. Ontika mõisa härrastemaja sai ainult kaugustest imetleda eravalduse ja aia tõttu. Nüüd pidavat need valdused endisele soome mäesuusataja Kalle Palanderile kuuluma peale korduvaid omanike vahetusi algusaegadest peale. Igatahes hea meel, et katus peal.
 |
| Kaunitarid Ontika mõisa aladel |
 |
| Ontika mõisa härrastemaja |
Loomulikult kui juba siin kandis olla, siis tuleb ka jäine Valaste üle vaadata. See Tallinnast siiski nii piisavalt kaugel, et õigel ajal infomeedias levivate jäätunud piltide peale kohale ei lenda. Mõned aastad tagasi ohutuse tõttu suletud trepid joa kõrval on endiselt suletud, aga saab piisvalt mõned astmed alla minna, et joa ilu näha. Nüüd vaatasid vastu mõned jäätunud puuoksad, kollakad võimsad jääpurikad, mille taga vaikset kosekohinat kuulda. Ülevalt kraavi poolt lähenedes näeb rohkemgi jäävangi jäänud puuokste ilu. Rahvast oli üllatavalt palju ja ilmselt polnud keegi morn, et keerdtreppidest päris alla ei saa minna. Õnneks kohvik seal endiselt toimib ja meiegi saime oma kuumad kohvid.
 |
| Valaste joa jäine ilu |
Toila poole me siit edasi ei lähe, sest seal oleme oma korda 3 käinud, vaid liigume mööda suurt maanteed tagasi Padaoru poole, et sealt keerata Viru-Nigula peale. Millegi pärast on mul vanast ajast meeles Viru-Nigula raba, aga kaardilt selle nimelist raba ei leiagi. Kas siis Varudi raba on peetud silmas? Igatahes loen huvitavad read Ranniku teejuhi raamatust Kongla Anni tuleriidal põletamise kohta. Teeme Viru-Nigula Nikolause kiriku juures peatuse, jalutame kirikuaias imestades ka siin asuvate rõngasristide üle ja otsime kirikuaia tagant libahundile pühendatud mälestuskivi. Tegelikuses mõeldes sellele, et kõiki kes vähegi oskasid ravitseda, märke lugeda ja ehk ka kuud jälgisid, hävitati koos oma teadmistega või sunniti hirmutamisega igaveseks vaikima. Need tarkused on olnud meil ürgsed ja tulnud loodusega kooselust. Kahjuks aga aadliklass ei osanud meie metsikutest uskumustest lugu pidada, aru saada vaid pigem kartsid neid. Seega on nende arvates olnud targem sellised inimesed hävitada, püüdes meie mälu kustutada.
Kalvile me sisse ei keera, pole küll seda lossi näinud, kuid kuuldavasti pidavat tarade taga olema. Mind aga huvitab hoopis Malla mõisa häärber. Pildilt tundus huvitav ja eriline. Ka siin on kunagi 1960ni asunud sees kool. Kuid nüüd juba aastakümneid tuulte meelevallas. Huvitav on vaadata, et midagi siiski on kõpitsetud, renoveeritud, aga teiselt nurgalt laguneb täiega. Ilmselt seisab pigem finantsi puuduse taga. Üldiselt peab tänama, kui mõni asutus on mõisa hoones olnud, sest väbemalt selle aja on hoonel hinge sees hoitud ja edasi lükanud lagunemise protsessi. Muidugi see on mööndustega, sest tehti hoolega kõik võimalikke ümberehitusi. Malla härrastemajal on tuntavalt eristatav 19.saj lõpul tehtud juurdeehitis galerii torniga. Kaunist tornikiivrit, mida fotodel näha, enam uhkeldamas pole.
 |
| Malla mõisa härrastemaja |
Ja siit samast viib tee mõned kilomeetrid eemal asuva Eesti suurima rändrahnu juurde Letipeale. Enne kohale jõudmist on tee lähedal veel mälestuskivi 1976a toinunud purjus piirivalvuri tulistamisest gaasitootjate kokkutuleku laagris. Kivimüraka vaatlemiseks on täiesti õige aastaaeg, sest pesitseb teine jalgu pidi vees. Tava turistina ilma erilisi abivahendeid kasutamata on juurde saada võimalik vaid talvel mööda jääd või suvesoojas vees solberdades. Ehalkivi on nagu veerema läinud muna. Istub siin üksi oma hiilguses ja ümber ringi pisikesed rahnu lapsekesed. Käsmus jällegi on ju enamik pigem suured mürakad, seal ei saa arugi, kui mõni on suurem neist. Jah, ümber Ehalkivi ka nüüd kõndida ei saa, sest merepool jää ei kanna. Letipea majakas siit ei paista, jääb veel neeme taha, aga piirivalve radarijaam küll.
 |
| Ehal kivi |
Kõrkjate vahelt tagasi jalutades tekib mul vastupandamatu soov vanad ja uued piirivalve rajatised üle vaatata. Esmalt on 2 vanemat, mis nüüd tühjalt seisavad. Lasen fantaasial valjult lennata, kui lahe oleks üks selline endale suvemajaks ehitada, natuke puid maha võtta, et vaade merele oleks. 2 jalaga kindlalt maas püsiv mees vastab ainult, et siin võib liiga tuuline olla. No mida? Unistused on ju tasuta ja laskem neil lennelde! Uluneeme tippu, kus asub nõukaaegses hoones nüüdne radari mast ja -punkt, viib kaunis mändide vahel looklev metsatee. Pilvede taga olev päike värvib kergelt taevalaotust. Hakkab juba hämarduma, aga õnneks valge puhas lumi peegeldab valgust. Munasaare vallutamise, mis siin samas peo peal paistab jätan teiseks korraks, sest veel natuke seiklemise plaane. Tagasi teel vaatame üle ka Tagaküla suurkivi rahnukese. Ka see kivike istub kõrkjate vahel, aga värvuselt hoopis musta värvi. Lähemal vaatlusel selgub, et ka tema peaks siiski rabakivi olema, ainult mingite ilmastiku olude tõttu mustaks pealt värvunud.
 |
| Tagaküla Suurkivi |
Sõidame läbi Kunda Toolse poole. Kunda vana tehase, pudelkorstna jm avastamise jätame mõneks teiseks korraks. Toolse ordulinnus tundub õhtuhämaruses põnevam. Olen siin oma 20a tagasi käinud, aga ausalt peale kivimüüride ei mäleta suurt midagi. Minu meelest on see vist ainus nii mere ääres asuv linnuse vare Eestis. Haapsalu merest suts kaugemal, Narva jõe ääres ja Tallinna Toompea ka merest eemal, aga see siin täitsa rannas kohe. Toredad infotahvlid, kust saad aimu, mis siin on olnud. Linnus ehitatud hoopis tükis sadama kaitseks. Linnuse ruumid ja hoovid on ikka uskumatult väikesed. Ühest tornist sisse astudes leian pea kuklasse ajades vanad keerdtrepi astme kontsud. Huvitav kas need olid ühelt poolt lahtised täiesti? Igatahes põnev paik ja ilmselt kaunil suvepäeval lisandub siia kauni looduse võlu.
 |
| Toolse linnus |
Viimasena soovin kaasale näidata Karepat. Meie lapsed käivad seal juba aastaid suvel tantsulaagris, aga tegelikult on seal huvitavad suvemõisa häärberid, mis kunagi kuulunud Soucantonide suguvõsale. Neid oli seal 4 tükki, 2e neist ma tean, need on huvikeskus Kullo käsutuses. Kaunis torniga peamaja ehk Villa Taormina , kus toimib laagri söökla ja vihma korral vabaaja veetmine. Tegelikult on Villa Taormina´l e.1896 väga huvitav ajalugu. Selle huvitava nime on villa omale saanud Sitsiialias asuva linna järgi, kus mõisnik mesinädalaid veetis.
 |
| Villa Taormina |
Teist natuke lihtsamat villat hüütakse Roosa Villaks. Tegelikult on maja pealt roheline, seest on küll roosaks võõbatud, aga millest selline nimi, ma ei teagi.
 |
| Roosa Villa |
Tegelikult Kullo laagri alale jõudes möödud esmalt vasakule metsa serva jäävast kõlakojast. Siin toimuvad lastel trennid ja alati laagri pidulik lõpetamine koos laagris õpitu ettekandmisega. Siis on ümara telgi karkass, millel suvel punase kollase triibuline kate, ja mille all toimuvad trennid ning õhtused discod. Telgi taha jääb pesumaja, seal duššid ja ilmselt ka saun. Otse ees villa Taormina ja paremal parkla, mille kõrval laagriplats kämpa majadega.
 |
| Kullo laagri kämpad |
Teeme villa tagant jalutuskäigu randa, vasakul asuv päikeseloojangu tool on alles. See on kivide otsas asuv vana vaateratta alus, aga paremal metall piirivalve vaatlustorni ma enam ei leia. Siin on mõnus liivarand, kus laagri rebaste ristimine toimub. Metsa alt tagasi hüttide suunas jalutades näitan, millistes majades ööbivad õpsid ja kus olen ma ise ööbinud lastega laagris olles. Roosa Villa poole jalutades hämmeldun, mina ei mäleta sellist puidust wc maja. Minu mälus valge silikaat maja, aga võib olla mälu veab alt. Roosa Villa ees valge telgi karkass püsti, seal toimus harvem trenne, voolu probleem oli vist. Aga Roosa Villa ise eest on tavaline 2 kordne puitmaja, taga küljel aga kaunis kahekordne veranda vaatega merele. Oi ma tahaksin seal päikeselise, aga tuuliselt jaheda ilmaga mõnuleda kohvitassi ja raamatuga. 3s suvevilla Dombrovka on nõukaaegne pioneerilaagri hoone ja asub natuke eemal metsa alla. Olen leidnud netist ühe blogi, kus kirjas, et siin toimunud õndsal nõuka ajal õpetajate laste pioneerilaagrid ja nende keskpunktiks olnud pigem Villa Dombrovka. Roosa Villa kandnud ikka seda sama nime. Üks villa olevat kahjuks juba nõuka ajal pihuks ja põrmuks tehtud. Tore oli näha, et Kullo oli torniga villa Taormia kõpitsemise käsile võtnud. Metsateelt rahvamaja juurde välja jõudes keerame paremale, lootuses midagi enamat leida, kuid kohe ongi Karepa läbi ja algab Rutja. Ilmselt on siin enamik maju suvise kasutusega, sest lume mööda jälgi hoovidesse ei lähe kuigi mitmeski majas tuled sees põlevad. Ilmselt hämaruse saabudes süttivad. Tegelikult lisab see hubasust. Rutja lennuväljast polnud ma Lõuna-Eestlasena midagi kuulnud. Lausa hävitajad olevat siin betoonplaatidest rajale maandunud, küll aga segastel 90tel osa plaate üles kistud ja ära virutatud. Eismalt keerame Tallinn-Narva maanteele. See küla üllatab mind küll oma suurusega isegi sisemaa suunal, aga eks siin ole juba Lahemaa võlud. Kandlest läbi sõites näeme hämmastusega uhkes tuledesäras ehitisi, mille tara liiga kummaliselt tee serva ehitatud. Pole midagi kuulnud sellest kohast, aga googel õnneks aitab. Vana mõisa tall-tõllakur taastatud ja mingi teine hoone veel. Härrastemaja ise ammu hävinenud, aga kõike seda varjab saladusteloor ja teada vaid Tallinnas asuv omanikfirma. Ka kummaliselt tee ääres kõrguv aed käib uudistes läbi sellega, et rikutud tee peenra laiuse nõudeid, samas kumab ka läbi, et asi kinni mätsitud. Ikka siiani raha võidab siin ilmas kõik, mitte õiglus.
Oli uskumatute tunnetega nädalavahetus. Soovitan soojalt neid kohti külastada teistelgi. Ilmselt on igal aastaajal omad võlud, aga pankrannikut näeb ikka siis, kui puud pole lehes.
 |
| Saka mõisale omistatud auhind |
