Tallinnast alustasime sõitu 24°C kuumava päikesega, kuid mida kilomeeter edasi seda hallimaks ilm läks ja temperatuur langes lõpuks lausa 8 kraadni. Sel aastal on mul juba 3. kord itta sõita ja iga kord näitab ilm end kõige halvemast küljest. Aga mis parasta, neid plaane ei saanud ka ümber lükata.
Niisiis jõudsime Vokka õnneks vihmapausi hetkel ja saime oma tigumajakesed püsti lüüa. Kohalikku ringkäiku alustasime juba kerge vihmasajuga Pühajõe pisikese kuid hubase ja lihtsa kiriku juurde. Hetkel oli pühakoda telingutes kuid meil oli ekskursioon kokku lepitud. Sees avanes võrratu vaade. Kiriku saatuse tõttu nõukaajal on nüüdseks seest üsnagi moodne. Mulle eriti meeldis altari lahendus, mis oli lihtne kuid mõjuv. Puidust altarilauale oli juurde lisatud raam ja täpselt nii suur, et vitraažaken hakkas altarimaalina mängima. Kantsel oli sama lihtsas stiilis.
 |
| Pühajõe kirik |
Orel oli nõuka ajal osadeks laiali veetud ja uus on kingina saadud ning elektriline peen värk. Kooriruumist avanes eriti ahhetama panev vaade kiriku sisemusele. Halli lae ja valgete seinte kontrastiks olid punakaspruuni tooniga pingid ja muidugi värvilised akna vitraažid. Julgemad said ka remondi järgus olevasse kirikutorni ronida. Vaadet erilist polnud ei halli ilma, ehitustellingute ega kasvanud võsa tõttu. Aga torni tipus ilutses uhke kukk. Tornis sees rippus lausa 3 kella. Need polnud küll teab mis suured, aga hält teevad. Kuulsime ka giidi provva murest, et Liblet pole ehk siis kellalööjat netu. Tornist alla tulles kuulsime vapustavat kiriku kaja. Meite giid lasi lauluregisti lahti, tõesti väga hea kõlaga. Vanasti ikka osati ehitada selliseid hooneid. Kiriku pastoraad asub kohe samas kõrval ja on õnneks hoolitsetud.
Minule avaldas veel muljet kõrval asuv vana palkmaja. Sellest hingas välja mõnusat ajaloolist hõngu. Vana ja kulunud trepi kõrval asus lopergune alumiiniumist silmapesukauss õitsvate tudengililledega (tagetesed) ja selle kohal pisike sahvri aken.
Aluoja joastiku juurde Pühajõele läksime küll meie kambas olevate kohalike abiga. See koht on nagu hästi peidetud pärl. Jah siin on küll tee veerel pruunid viidad ja ka kaardil kenasti joastiku märge, aga kui sa ei tea mida täpselt otsida, siis ei pruugi siia tullagi. Meie tee viis vana krossiraja kõrvalt, kus veel lääbakil staabi hoonegi püsti. Heinamaa vahelt paistis järsku kaunis metallist kaarsillake. Tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu.
Natuke veel õnneks värskelt niidetud heinamaad mööda, kui kohalikud juhatavad meid võssa. Tegelikult avanevad kaunid vaated Aluoja joastikule, mis keerutab ja käänutab siia sinna. Hetkel vesi üsnagi madalseisus. Kõige lahedam on see kuidas üksikud kivimürakad keset Pühajõe sängi püstiselt istuvad luues maastikule omapära. Teisel pool jõeserva on isegi 2 vaateplatvormi ja puhkekeskus. Pühajõgi on seotud veel huvitava legendiga, kus mitte kõige õnnelikuma saatusega tütarlapsed heitsid end täiskuuööl vetevoogudesse, et kauniks ja see läbi ka õnnelikuks saada.
 |
| Aluoja joastik |
Hoolimata vihmasabinast tuli üle vaadata ka Toila oru park. Seda on hea alustada koolimaja juurest ning tutvuda sealse mõisaajastu ajalooga. Selgub, et seal on olnud kunagi ratsa maneež ja vähemalt 30 hobust, kes vajasid rahu ja vaikust. Kõik me teame Oru lossi saatuse lugu, mis oli ehitatud Peterburi suurkaupmehe Jelissejevi poolt ja hiljem kingitud Eesti presitent Pätsile, mis aga venelaste poolt maha põletati ´41 aastal. Hetkel saab siin nautida kauneid vaateid ja ilusat roosiaeda. Meil, kel vähegi huvi rooside vastu, leidis igaüks oma lemmiku.
Jalutasime randa, laululavale, jaapaniaeda, mis oli natuke unarusse jäetud, Nõiametsa jm. Kuna Päts oli teada tuntud aiandushuviline, tema talu maadele ju rajatud Tallinna botaanikaaedki, rajas ta siiagi panga veerele tol ajal Euroopa suurima kiviktaimla. Seal olid ainult eestimaised taimed. Selle kohal kõrgus Nõiametsa paviljon, milles Päts armastas kohvi käia nautimas. Njah, eks isegi naudiks sellises kohas tuulte eest suletud paviljonis kohvi. Ja mõelda veel kuidas tsaari ajastul siin võisid lossidaamid oma kohevate kleitidega ringi hõljuda. Üsnagi muretu elu või mis!
 |
| Nõiametsa paviljon - Foto 2019 märts |
Kogu pargi ala on tohutult suur ja igal aastaajal oma võludega. Mõisa sissesõidu alle on muhklike puudega ääristatud. Tegelikult oli kunagi aianduse kõrgmoeks aednikel mingit moodi need muhud või haigused juurde pookida. Ehk need muhud on inimtekkelised. Ka Keila-Joa mõisa pargis on palju tolle ajastu "moeröögatusi". Õhtul nagu ikka seltskonnamängud ja see kord selleks viktoriin meie ühiselt külastatud paikadest.
Järgmist päeva alustasime varakult Kuremäe kloostri külastusest nunna tuuriga. Olen seal juba varemalt käinud, aga nii ilusas paigas võib alati ikka ja veel käia. Meie giid, kelle nime me unustasime küsida, oli vägagi erudeeritud ja kogu oma oleku juures oli temas mingi positiivne sisemine sära. Lilleaed muidugi jälle võrratu. Eelmisel korral külastasin Kuremäed sibullillede õitsemise aegu, sel korral roosid ja liiliad. Jumalaema lillepeenras kõrgusid võimsad valged liiliad. Roosidest oli väga omapäraseid värve nagu roheline roosade servadega. Mida enam seal ei olnud, isegi mitte turistidele vaatamiseks jäetud, nende kurikuulsaid puuriitasid, sest nad on õliküttele üle läinud. Nagu ikka kirjeldus nende eluolust, kloostri tekkest, Jumalaema uinumise kirikust ja ristimiskirikust.
Meie tund aega tellitud giidi teenus venis kiirelt kahe tunniseks ja kõi me kuulasime vaikides, olenemata sellest, et me keegi pole ei usklikud ega külasta kirikut jumalateenistuse aegu. Meie giid oli siis umb 30 aastaselt siia tulnud ja juba 30 aastat siin elanud. Mis veel meile hämmeldust tõi oli nende toitumine. Hommikuti on neil tavaliselt söögiks kartul ja kohupiim ja lõunal vist sama menüü. Õhtul nad süüa ei saa või siis jätavad lõunasöögi kõrvalt õhtuks ka pisukese. Lisaks on 2x nädalas paastu päevad ning veel aastas mitu pikka paastu. Nad olevat harjunud vähesega. Püha allikas on küll kuivale jäänud ja selle vett pumbatakse maa põuest pumbaga. Igatahes lahkume Kuremäelt väga heade muljetega.
Kaunite Jõuga järvede ääres teeme pikniku peatuse. Pesujärv on rohelise veega. Vastandiks peatselt külastatavale Aidu karjääride veele.
Iisakus on kindlasti "must bee" uus vaatetorn, mis on üks Eesti kõrgemaid. Vana sai sipelgate poolt nõrgestatud ja tormituule ümber lükatud. Ilm on kauniks läinud ja valgete pilvetupsude mängud lisavad romantikat. Kaunis vaade kuldsetele viljapõldudele ja rohetavatele metsadele.
Iisaku poluvernikute muuseum oli ka nii üli põnev, et seda ei tohiks kohe kindlasti mitte vahele jätta. Poluvernik on siis tegelikult pooleusuline. Iisaku ja ka Kuremäe aladel elasid hoopis tükkis vadjalased, kes olid õigeusulised, aga sunniti peale luteri usku. Nad rääkisid eesti, vene ja vadja keele segu ja neil olid oma rahvarõivad, väga kaunid muideks. Järjekordselt saime väga ja väga toreda giidi otsa, kes meile elavalt selgitas vadjalaste eluolu. Kõige rohkem jäi meile meelde vaene rahvas, aga nende pulmad kestsid 5 päeva. Ja neil oli püha mida teistel ei ole "lüpsiku tursutamise püha". Minule aga avaldasid muljet kaunid omapärase tikandiga rahvarõivad.
No kui Ida-Virumaal juba olla, siis tuleb ka kaevandusmuuseumit ikka külastada. Minul ei olnudki veel õnnestunud seal käia. Need kes olid muuseumi juba külastanud, kolasid väljas ringi ja teised sõitsid rongiga maapõue ekskursioonile. Rongi sõit oli üli äge kuigi ainult umb 400m pikk ja 8m sügavusele nagu meile öeldi. Vastu võttis meid rõskus ja maakeldri mädanenud kartuli hais. Jaheduse peletamiseks anti meile selga joped ja pähe ikka turvakiivrid. Jällegi vedas meil tohutult kiidiga. Kõik masinad pandi meile tööle ja anti aimu maa all toimunud kõvast kolinast-mürinast. Kuna giid on ise vana kaevur, siis oskas lugusid juurde rääkida ja kõike seda väga vahetult. Ei saa mainimata jätta, et tuleb au anda kaevanduses töötavatele inimestele, sest töö ei ole kergete killast.
Väljas sai ette võetud korralik fotosessioon "pisikese mänguautost" kalluri juures. Ägedad!
Aidu karjääridega tegime tutvust Sipelgamäe juurest. Vesi on tõesti hämmastavalt läbipaistev, kuigi jah, sisaldavat kõvasti väävli ühendeid. Ei tohi ei juua ega ujuda selles. Siin kõrgub Sõnajalgade hetkel pooleli olev projekt tuuleenergiapark. Lihtsalt nad astusid ehitus piirangutest üle. Ühe tuuliku said valmis ja teine poolik. Loodus on siin võimas!
Kohtla-Nõmmel on üks meie pundist kohalik ja külastame ka tema koduõue. On alles botaanika!
Kohtla-Nõmmel on palju tühju maju kuigi samas väga armas ja rahulik paik. Kinnisvara olevat siin olematu hinnaga.
Kohtla-Nõmmel on palju tühju maju kuigi samas väga armas ja rahulik paik. Kinnisvara olevat siin olematu hinnaga.
Teeme põgusa sissepõike Kohtla-Järve 50-ndate arhitektuuri ja ongi õhtu käes Vokas lõkke ääres see veeta ja mõni seltskonnamäng mängida.
Viimase päeva hommikul tõttame Narva suunas. Platsile jõudes seisatasin hetkeks ja üle mu huulte tuli Tartu ülikooli golledži peale - Wau! See mõjub reaalsuses hoopis paremini kui pildil.
Raekoja hoone tundub küll natukene hüljatuna, aga ilus sellegipoolest.
Viktoria bastionites vedas meil meeletult jälle giidiga. No nii lahe tüüp oli, kes kaasas külastajate arvamused ja lood oma jutu sisse. Erilist vürtsi andis giidi vene aktsendiga eesti keel. Üllatuseks oli see, et Narva bastionid on hoopis rootsalste projekteeritud ning ehitatud. Ja mis ei saanud valmis, jätkasid venelased. Kui läbimõeldud oli kogu süsteem. Meile jäi kõige eredamalt kõrvu kasematid, mis tegelikult ei ole üldse seotud kaskedega. See sõna tuleneb hoopis itaalia keelsetest sõnadest ja tähendab pimedat/kinnist ruumi.
Seejärel pikk jalutuskäik uuel rannapromenaadil nautides purskaevu veerel jäätist, ilusid vaateid ja päikeselist ilma.
Peetri platsil näeme Paul Kerese male matši Walter Brownie´ga, mis pidavat siis tema viimane mäng olema. Keres andis Brownie kuningale tuld.
Narva Aleksandri kirikusse saime ka pisukese ootamise järel sisse, et üle ukse piiluda, milline seest. Kuigi peale seda lugesin uudistes, et kontsert ja muu ürituste tegevus on peatatud kiriku laekupli kehva seisukorra tõttu. Jah seal võib tõesti midagi pähe pudeneda.
Narvas on palju kauniks ja korda tehtud, aga veel rohkem on teha veel. Siin annab tunda rahvuste eripära, eestlane armastab oma kodu ja see peab alati naabrist parem olema. Venelane elab suvel rohkem datšas, rannas või teeb looduses lõket. Kõige vanemaid sõjast alles jäänud maju me ei jaksanud vaatama minna, sest jalakesed olid juba väsinud.
Pikniku pidasime maha teel Narva-Jõesuu poole jõe ääres. Narva-Jõesuusse jõudes pidime tunnistama, et kogu Narva rahvas on siia tulnud. Kahjuks siin enam Hungerburgi aegseid kauneid puidupitsilisi suvemõisaid ei ole ja linn üsnagi hooldamata, on siiski eriline kuurordi hõng. Meie parkisime autod natukene peale linna ja läbi metsatuka saime kenale puhtale liivarannale. Merevesi oli soe ja kõik kel soovi said oma meresupluse ka tehtud. Siin kohal peab tänama Eesti vähest rahvaarvu, et rannas hajub rahvas laiali ja ei istu kellegagi pead/jalad koos.
Sillamäe vast remonditud trepipromenaadi külastasime ka. Minule aga pakkus huvi selle paiga ajalugu, kuidas on kõik alguse saanud?
 |
| Kõige kuulsam Sillamäe vaade |
Mõtlesin, et see on noor linn, aga tegelikult on 16 saj. siin juba kõrts olnud ning lääne pool kõrval Türsamäel lausa mõis asunud. Ka Sillamäel olnud alates 19 saj. keskelt Uue-Sõtke ehk Sillamäe mõis. Esimese vabariigi aegu ehitati juba Türsamäele tehas. Ja sellist kolossaalset linna hakati alates 1947 ehitama, kui siia loodi üli salajane uuraani rikastamise tehas. Elumaju toodi ehitama Nõukogude Liidu sõjavangid, pätid, vargad ja mõrtsukad. Loomulikult jäid nad pärast siia elama. Aga kõigest hoolimata oli selles kinnises linnas elu hoopis teisel tasemel kui mujal eestis, sest Venemaa varustas linna erikaubaga ning kogu linn allus tehase direktorile. Eestlasi elas siin vähe ca 4% Kinnise linna tõttu on siin ka säilinud ühtlane 50-ndate stalinistlik arhitektuur.
 |
| Kultuurimaja |
 |
| Sillamäe raekoda |
Veel kord sõitsime läbi Toila. Imestasin, et lääne serv asulast nii pikalt välja venitatud. Kohe aru saada, et enamik on eestlased, sest majad ja aiad on hoolitsetud ehk siis kõik peab olema naabrist parem. See on see eestlaslik kadedus ja nii edasi viiv jõud. :)
Talvel valminud Valaste joa vaatetorn oli ka eesmärgiks võetud üle vaadata. Minule pettumust ei olnud, sest looduse sõpradelt olin kuulnud, et hetkel juga kuival madala vee seisu tõttu ja hoiatasin ka oma seltskonda. Aga trepid olid küll hirmu tekitavalt võimsad. Algselt oli vaimul raske, sest torn püstloodis ja läbipaistvad metalltrepid, aga inimene harjub kõigega. Alla jõudnuna jätkus seal sinkadi-vonkadi puidust trepistik-laudtee. See osa oli väga lummav roheliste lehtede varjus. Rada viis päris mere äärde välja ja võtsime seal isegi istet suurel veest uhutud palgil.
Saka mõisa juures tegime veel põgusa jalutuskäigu vaatetorni, pankrannitku kaunite treppide juurde, alla ei läinud, sest olime liialt juba tuharalihastele trepitrenni saanud. Vaatasime üle ka siinse Saka joa, mis samuti kuival, selle kõrval asuva püstloodse redel-trepi ja paekivi näituse.
Viimased, kes veel väsimusest väga kurnatud polnud jõudsid viimase otsana avatud talude päeva raames Raja tallu Kõrkkülas.
Muidugi oli päev juba läbi, aga ka siin oli tutvusest abi ja meid võeti veel õhtul lahkelt vastu. Väga tore ja jutukas perenaine rääkis kogu talu ajaloo ja siia tulnud loomade lood. Talus võttis meid vastu hiiglaslik Mõmmik (berhardiini ja rotveileri segu), kitsed koos Martiniga (loe Repinski), 2 tavalist kirjut kana, 2 valget siidikana (kusagil eelam veel ca 100 kana), must ja valge jänku, kari lambaid (talus neid umb 100), teisel pool maanteed oli lehmakari ja ära sõites nägime puude vilus maatõugu hobuseid.
 |
| Martin on karja keskel musta-valge kirju |
Hiljem lasti toast välja ka jack russeli 3 kuune kutsikas, kes siis Mõmmiku kõrval oli nagu päkapikk. Köögist toodi välja head ja paremat ning meiegi panime oma panuse laua katmiseks. Väga suure südamega perenaine! Et neil seda jaksu jaguks talu pidamiseks.
Meie täis emotsioone Ida-Virumaa tuur oli lõpule jõudnud. Palju sai nähtud ja palju jäi veel nägemata. Meeltesse jäid vapustavad giidid ja igast kohast oma pärl: oli selleks siis kasematid, püha vesi, 5 päevane pulmapidu või kartul kohupiimaga.
