Lehed

21 märts 2020

Pärnu

Kummaline aeg Eestis ja kogu maailmas. Koroona viiruse tõttu peaaegu kõik seisma pandud ehk tšurr. Ju on sellist rahunemist maailmale vaja.
Plaan oli külastada Endla teatrit ja mängida Pärnus veidike geopeitust. Selleks ajaks, kui etenduse aeg kätte jõudis, olid teatrid juba viiruse tõttu suletud. 
Plaan B nägi ette siiski teha paari päevane Pärnu geotripp. Hotellist saime ka kinnituse, et nemad siiski töötavad. Kena!
Geopeituse aardeid veidi ikka valin ka, mida otsima hakata. Eelistatud on põnevad kohad, mingi storiga paik, vaatamisväärsus vms. Nii oli esimeseks peatuseks Konuvere sild. Kunagi ei tee paha ikka ja uuesti üle vaadata vanu armsaid paiku. Lähenesin sillale hoopis Pärnu poolt. 


Aare leitud, logi kirjas, uudistasin silda ennast. Konuvere kivisilla ehitusaastaks üle Vigala jõe  on 1861, kui Eestimaa rüütelkond olevat selle tellinud. Uhke ja võimas 6 kaare ja ligi 110 meetriga oli tol ajal Eesti pikim kivisild. Mul on hea meel, et see iludus on renoveeritud, isegi kenakene vaateplatvorm on trepist alla jõe äärde tehtud. Kõrval kössitavad varemed kuuluvad vanale vesiveskile. Täna on ilm tüüpiliselt Eestile hall ja pilves ning hall paekivisild ei pääse pildil eriti mõjule. Pimeduses peaks siin efektne valgustus olema. Muideks, lisaks vanale kivisillale ja uuele betoonsillale on siin ka veel vana kitsarööpmeline raudteesild, mis jääb natuke allavoolu.



Silla juurest ära tulles nägin silti nimega Konuvere mõisatee. Hmm, see on juba midagi põnevat! Kahmasin kiirelt Regio kollase ja ennäe, jupike maad edasi peidabki end mõis. Mõisal aed ümber ja lähedale ei saa, aga värske elamuse pakub siiski. Aias nosib maast midagi must hobune. Mõisa peahoone on armas maahõnguline 1 korde kivimaja, millel ees sirguvad sambad ja erandkorras hoopis taanduv portikus. See ei ole väga levinud võte, tavaliselt tuleb sammaste osa ettepoole. Mu kaasale meenub elavalt hoopis '80ndate lõpus siin peetud  EÕM kokkutulek, millest inspireerituna olevat vändatud film "Sigade revolutsioon". Vastumeelsuse näitamine nõukogude võimule oli küll, aga filmis siiski üle vindi kõvasti keeratud.  Hiljem netist loen, et huskydega kuulsust kogunud mõis juba aastaid müügis.



Regio näitab mulle veel üsna pea toreda nimega mõisa Päärdu. Aga ka see jääb aia taha ja peahoone ise on nähtav ainult kaugustes, millel ees minu arvates mingi monstrum ratsudega skulptuur. Alleega ääristatud munakivitee hooneni on sammaldunud ja näitab, et seda teed pole ammu kasutatud. Peahoone ise paistab korras olevat. Ehitatud juba 1790 von Rennenkampfide valitsemise aegu. Mõis olevat omale nime saanud mõisniku Berend Taube eesnimest. Vana nimi oli Kosch ehk Kose. Uue vabariigi aegu on seda mõisa saatnud keerukad mahinatsioonid. 


Sauga mõisa juures on järgmine geoaare. See on olnud linnamõis ja kuulunud Pärnu linnale, kes majandas seda maade välja rentimise teel. Hea, et hetkel veel puud raagus, muidu annaks ikka üles leida. Mõisa peahoonest on järel vaid varemed. Muideks juba EW aegu oli mõisa maadel hakatud aeronautikaga tegelema ja seda lihtsam oli Nõukogude sõjalennuväel siia end sisse seada. Kurva saatusega need paigad, kus nõuka armee sees viibinud. Me ju teame, et nendele ei olnud miski püha ja heaperemehelikult ei osanud nad millegagi ümber käia. 


Punastest tellistest 1 kordne kunagine häärber, mis ehitati 1849 laguneb jõudsalt.  Peasissekäigul on 3 kaaristut. Sisse ei taha ronida, saab veel mõne pudeneva kiviga vasta kaalikat. Teen tiiru ümber hoone ja jalutan Sauga jõe äärde. Taevas hakkab veidi selginema ja juba on laiguti sinine. Vana pilliroog paistab kohe kollakamana. Kalamehed on vaikides paadiga jõel.



Tiirutan Saugalt Vana-Pärnu poole. Seal kusagil üle selle sama Sauga jõe on peidus majade vahel jalakäijate vantsild, mille juures peaks aare peituma. See jääb leidmata, nii nagu ka eelnevatel otsijatel. 
Sellegi poolest naudin puude peegeldusi jõeveel. Natuke  eemal Pärnu jõe poole on vana Kaarsild, mis mulle alati on natuke meenutanud Tartu kaarsilda.



Üle sildade kesklinna poole jõudes teen pöörde hoopis paremale hotell Tervis ravispaa poole. Seal kandis mitmed aarded ja saab jalutusringi teha. Mitte pärnakana pole süvenenud, kus asub Tartu ülikooli kolledž, nüüd näen et siin. Vana katlamaja ei näe just kaunis välja, aga on huvitava arhitektuuriga ja mõned kenad joonistused  lisavad vürtsi. 


Sanatoorium Tervis on ise juba väga ja väga laheda arhitektuuriga 1971 pärit nõukaaegsest funkist või midagi taolist. Ma ei tea, kas see on õige, aga see sanatoorium kangastub mulle silme ette kultusfilmi "Mehed ei nuta". Need arstide trepist jooksmised, see kiire "taba, taba, taa" muusika ja survevee protseduur Abeli pihta. Pärl!
Tegelikult minu tee viib siit mööda muulile jalutama. Viimati siin viibides ei olnud sellist uhket laudteed muulini. Ilm on mõnusaks läinud hoolimata valjust tuulest. Minu mälestustes oli Pärnu muul midagi suurt ja erakordset, nüüd aga vaatas mulle vastu väike kivitriip merre. Ei teagi, kas vee tase muutis visuaalselt effekti. 


 

Koroona hirmus on rahvas töölt koju aetud, seega vaba aega rohkelt käes ja mida muud teha, kui jalutada. Pargis sai suur tiir peale tehtud Ammende villani välja. Aarded leitud ja logitud. Mõned neist olid väga huvitavate lahendustega, aga sellest lobiseda ei saa, muidu saab mõni liiga nägijaks.


Teisele poole jääva Tervise Paradiisi juurde on tore  rannaniidu rada tehtud. See on küll ainult 600 m pikk, aga reljeefne ja vaatlustorniga ning nii vankri kui ratastooliga läbitav. Rada on rannaniidu ja sompate kohal, kus näeb selle loomulikku elukeskkonda koos lindude, kahepaiksete ja mis kõige ägedam - linnalehmadega. Vist oli juba 2012. a kui rannaniitude koosluste hoidmise raames toodi Pärnu linna lehmad. Muidugi ei hulgu nad mööda linna ringi vaid on Papiniidu poolsel rannaalal. Nüüd peaks neid seal suviti juba paarisaja ringis olema. Eks nad siis söövad ja sõkuvad mida vaja. 



Ei saa ka mainimata jätta, et SPA'd kõik kinni ja nende juures valitseb harjumatu vaikus. Nii ka Tervise Paradiis on nagu kummitusteloss.


Terve päeva juba õues mütatud ja tuul hakkas kontidesse pugema ning kõht heledaks kiskuma. Läksime end oma majutusse sisse regama. Toredaks üllatuseks oli see, et kaudselt me saime tetrisse. Nimelt meie pesa asub vana Endla teatri koha peal. See sama teater, mille rõdult on Eesti Vabariigi iseseisvusdeklaratsioon välja hõigatud, ja seda meenutamas teatri rõdu kujuline postament.


Kõht täis, meel hea - tuli teha veel väike jalutuskäik vanalinnas. Ronisin vanas veduris ja üritasin aardele näppe taha saada, aga õhtuhämaruses jäi see leidmata. 


Hommikul on alati päev helgem. Hotelli hommikusöögisaalis olime ainult meie kahekesi nagu kaks kummitust, kuigi hotellis oli veel rahvast küll kuulda liikumas. Huvitavad ajad. 


Alusatsin jalutust ikka vanalt teatriplatsilt. Paar aaret näeb ette teha pilt koos mingi kindla objektiga. Nii siis sai pildile püütud vana Endla makett ja Issandamuutmise Apostliku õigeusu kirik. Terava silmaga ka veduri aare leitud. See vedurike asetseb siin meenutamaks kunagi Peetri platsil asunud kitsarööpmelist raudteed ja -jaama. Suundusingi Port Arturi poole kaema vanu raudteehooneid ja jäänukit rautdeetammist. Raudteejaam ise olevat asunud tänase bussijama kohal. Ütleme nii, et kui just ei loeks infotahvlilt, kus miski asus, siis ei saaks muhvigi aru. Natuke edasi jalutades leidsin ühe kauni telliskivihoone, mis on kunagi elektrijaam olnud ja nagu ikka omal ajal tipp tehnoloogiaga. Väga kaunis arhitektuur jälle. 



Haaranud R-kioskist kuuma kakao seadsin suuna hoopis mereranda. No peaaegu nagu suvel, nii palju rahvast jalutamas. Seadsin minagi oma ninaotsa päikese poole ja kissitasin silmi ning nautisin sätendavat merevett taamal. Rannahoone ja selle kurikuulsa ümmarguse rõduga seostub mulle mingi vana laulusaade, kus näitsikud oma 60ndate minikleidikestega laulu siristavad. Muideks ranahoone on valminud 1939 Pärnu 100ndaks kuurordi juubeliks.



Kui Pärnus juba olla, siis tuleb ikka jalutada ka kurikuulsa Kuursaali juurde ja vana mudaravila üle vaadata. Mudaravilast on nüüd saanud uhke hotell, millel on merepoolsel küljel äge juurdeehitus. 



Papiniidus on üks tore jässaka konstruktsiooniga linnu- või siis lehmavaatlustorn. Kas ma hakkaksin siia mitte pärnakana koperdama ilma nautima, kui ei mängiks geopeitust? Ilmselt mitte, aga ausalt tasus siia tulemist. Äge koht. Kuigi rahva liiklus läheb üha tihedalaks ja ruubikukuubiku aardega on tükk tegemist suurte muguhordide tõttu. 



Üks aare juhatab kuhugi majade vahele, kus asub tänavanurgal Eesti kroonile pühendatud mälestusmärk. Miks see just siin asub, sellele ma pihta ei saa, aga monument on armas. Vääriks paremat eksponeerimist. Jah, oma raha oli ikka oma. Samaväärne nagu meie oma lipp või keel. Samas saan ka aru, et tänapäevase rahvaste liikumise tõttu on ühine raha mõistlikum. Ja jälle tõden, et ilma mänguta ei oskaks ma seda mälestusmärki mingi valemiga siit avastada.


Ja siis edasi nime järgi mitte midagi ütlev "Vana haigla" võtab mind vastu arhitektuuripärl. Vau, nii ilus ja 1910 haiglaks kavandatud hoone kompleks. Peauks peaks samuti eriline teos olema, aga see on suletud plaatide taha. Nüüd ta siin seisab ja ootab oma saatust. Loodan, et tulevik on helge talle ja inimesed oskaks väärtustada neid pärleid.



Jalutan veel Pärnu jõe ääres ja loen ühte ilusat armastuslugu, mis oli sõdade ajal ilmselt tavaline. Noored tutvuvad, armuvad ja siis tuli sõda vahele ja teadmatus teisest. 
Selle mõnusas rahus kulgemise ja päeva nautimisega oli kell paljuks saanud ja aeg nina Tallinna poole tagasi keerata.


Teatris käidud nagu niuhti. Elamused saadud, küll vähe teistsugused, aga siiski. Olen tänulik geopeituse mängu üle, mis vahel viib sind täielikult rappa, punkritesse või pärlite juurde. 
Nagu Pärnule kohane, sai nauditud merd, päikest ja randa!