Lehed

13 juuli 2014

Nõva - Noarootsi

Uudistame Loode - Eestit


Palju räägitud/kuuldud Noarootsi kant vajab lähemalt tutvuse tegemist. 
Niisiis seadsime perega sammud sinna suunda. Kuna oli mõned päevad puhkust, siis nautisime algatuseks Nõva kanti. Esmalt peatusime Nõva loodusmaja juures, kus olid väga huvitavad väljapanekud ja tore RMK härra, kes põhjalikult seletas, mis, kus ja kuidas loomade, lindude ja roomajatega lood on. Minu jaoks eriti huvitav, et meid pandi mikroskoobi taha ja saime uurida lähemalt erinevate randade liivakivikeste koostisi ja üllatusena selgus, milline on tegelikult puugi lont, millega end meie külge puurib. Super elamus!



Natuke jalutasime ringi Tantsujärve ääres, aga kuna seal oli ühe firma suvepäevad, siis liikusime edasi. Kuna suvi ja telkimiseks kuum aeg, siis esmalt oli soov sobiv ööbimispaik leida. Veel enne piiluksime Uuejõe vaatetornis ringi, aga mida ei olnud oli torn. Kõikidel kaartidel on ja isegi vana aimatav koht on olemas, aga torni ennast netu. Ainult vaade suurele laiuvale luhale.




Aga selle eest me leidsime super RMK platsi telkimiseks!
Hmm, ma nüüd ei tea, mille tarbeks selline uhke paviljon on rajatud, aga väga vinge. Metsa all lausa 2 tualettmajakest, millest üks pisikese "tantsusaali" mõõtu. Igatahes oleks seal võimalik matkajal lausa külg maha panna. Ja mis kõige tähtsam, meeldivalt puhas!
Esmalt korilase amet ehk õhtuse lõkke jaoks metsa alt okste korjamine.



End sisse seadnuna tegime jalutuskäigu Uuejõe ja mere äärde, et kaunis päike saata mere taha. Jõgi voolas rahulikult oma ürgses sängis, kuhu kaunistuseks mõned puud langenud. Nõiduslikult neelas minu pilgu oma puude peegeldusega.




Õhtusee taeva värvidemängu oli mere äärde tulnud jälgima päris palju rahvast. Ja muidugi me ei pidanud pettuma!
Üksikud pilvetriibud värvusid oranžiks nagu ka taevas taamal horisondil. Eemalt paistis ehavärvides Põõsaspea neem. Päeva looja minekuga saabus ka maa peale rahu ja vaikus. 


Põõsaspea neem


Jalutuskäigu tagasi tegime hämaral metsarajal, kui teisest ilmakaarest tõusis juba  tasahilju kuu. Meie aga nautisime pikalt oma õhtut lõkke valgel. 




Mõnusalt värskes õhus välja puhanuna alustasime oma uut päeva. Väga vahva üllatusena oli jõe ääres pesuvee topsik tilaga. Vannituba otse värskes õhus! 
RMK töötaja tuli lõkkeplatside korrastusreidile: käimla puhtaks ja lõkkepuid juurde. Siis pole imestada, miks siin nii korras ja puhas on. 

Looduslik vannituba
Päike paistis soojendavalt puude vahelt ja pani kõik looduse värvid erksalt särama.


Osjad jalgu pidi Uuejões

Kurereha
Väravad uhkele Uuejõe telkimisplatsile

Võtsime suuna Põõsapea neemele. Kurikuulus linnuvaatlejate paradiis. Üks luigepere triivis merel ja toimetas oma toimetusi. Nautisime päikest, tuult ja kividel hüplemist. Siine maastik on kaetud kiviklibu ja üksikute taimedega. Kuid need vähesed on seda erilisemad.

Põõsaspea neem



Merikapsas kaunite kivide haardes



Vaade Peraküla poole

Pean tunnistama, et siia kanti minu jalad veel polnud jõudnud ja seda põnevam see on. Dirhami sadamas tuksus elu vaikselt omas rütmis ja mul oli ääretult hea meel, et siin kauges nurgas pole see sootuks välja surnud.







Kui sa juba oled Dirhamis, siis kindlasti peab ikka kohalikku kauplust külastama. Vähemalt jäätist ja näkse teekonnale ostma. Sellised armsad väikesed hubased maa poed meeldivad mulle alati kõige rohkem. Seal on küll kaubavalik piiratud ent eluks oluline alati olemas ehk nõelast, niidist, kastekannust suitsuvorstini välja.



Hosbys Noarootsi kiriku aias jalutades leidub ikka rannarootslastele omaseid kivist rõngasriste. Isegi kiriku kellatorni seina sees on rõngasrist. Need on kuidagi igavesed, mõnusalt sammaldunud. 

Noarootsi kirik

Rõngasrist kellatorni seina sees

Kivist ristid

Kirikumõisa  pastoraadi peahoonest, mis asub teisel pool autoteed kirikust, on tänapäeval saanud turismiinfo punkt hoopis.

Noarootsi kirikumõisa pastoraadi peahoone
Pürksis asub juba suurem keskus, kus ka Noarootsi gümnaasium, postimaja, kauplus jm. Kaunis renoveeritud Pürksi mõisa ansamblis käib igatahes tegevus. Peahoone peaks olema kooli käsutuses, aga kõrvalhoonetes loodusmaja, käsitöökoda jm.
Meiegi võtsime kuumal suve päeval nõuks nautida mõisa pargi ilu jäätist limpsides purskaevu veerel, et pärast külakiigel hoogu teha.



Pürksi mõisa peahoone



Liikusime edasi Österby suunas, kui järsku keset põlde vaatas vastu toretsev rootsipunane pritsukuur. Uskumatu, kui hajali siin kõik on?! Ilmselt on tänapäevane roll ainult muuseumi eksponaadina, aga kunagi oli see ju päris pritsumeeste käsutuses.

Österby pritsukuur
Rannarootslased ja rand peaks nagu tihedas seoses olema, aga mere äärt on siin küll üsna vähe näha. Ilmselt on vanade aegadega võrreldes palju metsastunud ja maapindki kerkinud. Kurikuulus Sutlepa meri ei ole ju ka midagi muud kui maapinna tõusu tõttu järveks muutunud meresopp. Igatahes on mere nägemine siin omaette ettevõtmine ja selleks tuleb Österby sadamasse minna. See on selline pisike kohake, kus maakividest ehitet muul.

Österby sadama muul
Ja muidugi ei pääse me kusagil Nõukogude aja jäänukitest. Millal ükskord aeg neist võitu saab ja enam nad meie looduspilte ei reosta, sest olgem ausad, vaatamisväärsused need silikaat lobudikud küll ei ole.

Mälestus nõuka ajast



Külatee

Kohe kahju, kui selline kvaliteetaeg otsa saab ja end argiellu tagasi pead sundima. Nagu Eestimaa iga nurgake, on ka Loode-Eesti väga kaunis, vaikne ja rahulik!