Leppneeme |
Kaunil suvehommikul alustasime perega oma päeva Leppneeme sadamast oodates Wrangöt. Jalutasime veel enne uudishimulikult ringi kummaliselt erinevate aegade segusel sadama territooriumil. Vanad ja roostetavad kalalaevad, puidust mootorpaadid ja uhked tänapäevased kaatrid peegeldamas oma voolujoonelistel kehadel vee sillerdust.
Meie sõidualuseks on uus parvlaev Wrangö, mis on Eestis ehitatud. Ülal laevatekil istudes, jälgides eemalduvat Leppneeme sadamat, laevanina lõigatud laineid ja selle udupritsmetest sündinud vikerkaari, jõuame peagi Pranglile.
Wrangö viib meid üle vee |
Tervitame Prangli Kelnase küla sadamakuuri. Soetame sealt omale kaardi ning teeme ühe jäätise ringi. Plaan on ilus päev veeta saarel ja õhtuse praamiga mandrile tagasi minna. Ilmselgelt on seda aega vähe, aga nii näpuotsaga nuusutamise mõttes parasjagu.
Kelnase sadam |
Prangli kaart |
Kellelegi on sadamasse vastu tuldud vana GAZ 51´ga . Meie saarel liikumise vahendiks on kondimootor ehk kand ja varvas, kuigi oleks targem olnud jalgratas kaasa võtta.
Möödudes vanast piirivalve vaatlustornist seame oma jalad liivasel teel saare peale.
Suunaviitade ja kaardi abil sai kiire otsus teekonna suhtes tehtud.
Edasi... igatahes!
Huvitavaid sõidukeid leidub siin ja seal pool saare nurgas veelgi.
Lõõskav päike, kaunid männikud ja pehme liiv jalge all. Mõned rändrahnud metsa vahel, mille otsa tuleb lastel kindlasti ronida. Lihtsalt võrratu!
Kaunis männik |
Rada keerab mere äärde üle kõlakojaga külaplatsi, kust leiame eest "õnnekuhila". See on paraja suurusega kivihunnik, kuhu lisame ka oma panuse mõne kivi näol. Huvitav, mis on selle kivihunniku tekkelugu, legend?! Mere ääres võtab meid vastu pisike sadam, paadikuuri ja vaatega üle mere Keri saarel asuvale majakale. See kooslus toob mu kujutelma Muumide raamatu.
Õnnekuhila |
Taamal paistab Keri saare majakas |
Sulistame jalgu pidi vees. Õngitsen seljakotist võikud ja joogi välja ning laseme heamaitsta. Mere peal on paat kalameestega.
Milline rahu ja vaikus. Aeg seisab siin paigal.
Nagu Muumitrollide filmist |
Kelnase sadam Ülesaare neemelt vaadatuna |
Peale nautimishetke liigume edasi küla keskuse poole.
Teeme tiiru ümber rahvamaja, mille väravas vahva minu lapsepõlve aegne rauast keerutaja. Ka minu lapsed saavad seal pea pöördesse aetud.
Prangli rahvamaja |
Prangli koolimaja |
Postitõld |
Kiikasime koolimaja juurde ja astusime ühte talu hoovi paludes joogivett. Külm kaevuvesi ja tore peremees... mõtelge! Lisaks saime me tema suksut imetleda ja silitada.
Kurikuulus Must luuk oli kinni ja valgusfoor ka täitsa tumm. Ausalt öeldes oli Must luuk paras pettumus. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootasin, aga mitte igatahes helerohelise maja küljes puidust pisikest akent, millel lihtsalt kirjas telefoninumber.
Teede ristumispaigas valisime suuna kiviaedade vahelt kiriku peale.
külatänav kiviaiaga |
Tundus, et siin saarel on kõik penid lahtiselt ja kõik tulid meid uudistama, nuuskima ja pikalt sabas sörkima. No eks meie mandrilt pärit koerapreili oli suuresti selle põhjuseks muidugi. Ütleme nii, et oli kohalike seas lööki. ;)
Kahjuks on ka siia jõudnud toomepuude haigus, kus mingid ussikesed või putukad söövad lehed ära ja mähivad puu/põõsa võrgu sisse. Lõuna pool euroopas reisides oli seda päris palju. Need puud on nagu õudusfilmist välja astunud.
Prangli valge väike kirik on külast üsna kaugel kuid armsalt kadakate vahele peitunud. Ikka kombekohaselt on kohe kõrval raudristidega kalmistu.
Mind võlub aga hoopis siinne floora. Siin kasvavad metsikult looduses kõik need taimed, mida minul leidub ainult istutatult kiviktaimlas. Ja otse loomulikult on täpselt õige aeg nende vähenõudlike taimekeste õitsemiseks.
Nii et täielik õitemeri ja värvide mäng!
Kiriku juurest jalutasime mere äärde. Lõuna kalda madal vesi oli parajalt soe sulistamiseks. Jaa, mandri põhjakaldal ei saanud veel mere vees ujumisest unistadagi, sest nii külm oli see veel.
Igatahes mulistasid lapsed ja koer vees täie mõnuga. Natuke eemal oli Mölgi ujumisrand, kus nautlejaid rohkem ja siis üks veest ja õnnest segane linnukas. See oli super vaatepilt, kuidas ilmselt noor linnukoer vees mängis. Minu meelest pakkus talle lõbu vee pritsimine. Nagu väike laps!
Veemõnud nauditud, liikusime tagasi kiviaedade vahel olevat külateed mööda. Siin seal oli vanu maa sisse vajuvaid maju, mõni rohu sees külitav paat või vahvad puitväravad.
Ühe majapidamise juures seisis vana "sakslane". Mu kõrvus kostab siiani "sakslase" omapärane jorin. Vanaisal oli laste-laste tarbeks traktori ees kõhu alla kinnituvate haakeriistade kõrvade juurde laudadest istumispaigad tehtud. See oli nagu VIP koht. Meie tädipojaga olime väga tähtsad, kui seal sõita saime.
vana hea sakslane |
Küla ristmikult keerasime männikusse, et otsida üles kurikuulus gaasimaardla. Orjenteerusime, mis me orjenteerusime, aga leidmata see jäi. Kaunil liivasel mererannal võtsid meid vastu kummalised rauast skulptuurid ja natuke pidutsemiste järgset läbu.
Tjah, millalgi siiski tuletab end aeg meelde ja me pidime praamile hakkama kiirustama. Vudasime mööda kaunist rannajoont Kelnase poole.
Estali lauter |
Veel enne sadamasse jõudmist piilusime Rootsu Saare restorani, kus kena söögikoht ja pakuvad vist ka majutust. Ja mis kõige toredam, seal oli mätaskatusega ilma peenutsemata "kusemaja ja sitamaja".
Jah asjast tuleb ikka rääkida õigete sõnadega. :)
Taas jalutasime mööda raudsest vahitornist teel sadamasse praamile.
Fantastiline päev oli ja ausalt sellest ajast jäi väheks!
Ei me kiirustanud ega seadnud kultuuriväärtuste läbimise sihte vaid lihtsalt nautisime hetke.
Usun, et aja raskustest hoolimata mu vanaisale meeldis see saar. Midagi salapäraselt ühist on siin Võrumaaga.