Ohepalu

Hiljuti juhtusin lugema soovitust Ohepalu MKA' st. Võtsin siis nõuks seda lähemalt uurida esimesel võimalusel.

Sõitsin "porgandiga" Tapale. Mõtlesin tiirukese ka linnas teha, aga kahjuks oli teetööde tõttu alates raudteest kõik üles kaevatud ja linna, õigemini kirikutorni kiivreid vaatasin ainult eemalt. Vähemasti on tore tõdeda, et Tapas asjad liiguvad paremuse poole.

Tapa tsaariaegne raudteejaama hoone

Võimas kahepealine veetorn

Kauni nikerdusega maja

Soovituste järgi väntasin Võidu pst lõppu, kust algas matkarada, mis kenasti siltidega tähistet. Nagu ma ikka armastan ratast rohkem kui jalgsi komberdada, siis mõtlesin Ohepalu seljandikku vändates läbida. 

Tjah, esimesed sajad meetrid olid võsas porimülka läbimine ja rattasõidust pole juttugi. Mõtlesin juba kas kogu rada selline? Siis seda küll tiba palju voki käekõrval lükkamiseks. Õnneks siiski peatselt enne Valgejõge ristus rada vähe suuremaga ja läks sõidetavaks kaherealiseks metsateeks. 

Sild üle Valgejõe

Valgejõe luht

Valgejõgi oli siin lai, aga üsna kinni kasvanud. Kaldal oli kena kohake, kust sain vett katsuda ja nägu loputada. Selge, kiire vooluga aga väga madal. End üleni kasta siin küll ei saaks kui just põhjakonn ei taha olla.

Üle jõe oli kaares puitsillake, millel seistes paistis kätte eemal olev jõeluht. Peale jõe ületust algas lubatud Ohepalu vallseljandik. Päris huvitav looklev tee üles-alla segametsade vahel ja kahele poole teed läheb alla orgu. Ausalt öeldes oleks kindlasti väga nauditavate vaadetega kohti, aga puud olid ees ja sai ainult aimata kaunist vaadet üle maastikukaitseala. 

Teerada mööda Ohepalu vallseljandikku

Kilpsamblik

Uibuleht

Peatusin tihti, et kiigata puude vahele, uudistada maas leiduvaid taimi, samblike ja muud kaunist. Mitmeid huvitavaid liblika liike lendles, mida pildile püüdsin ja mitmed jäid püüdmata, sest lendasid rahutult ringi.

Kõige erilisemad, mis silma hakkasid kilpsamblik ja uibuleht. Ja ikka leidus teel minu "lemmik" - maha langenud puud. Palkidest võib üle ukerdada, aga kui teel on rinna kõrgusel tiheda võraga kuusk ning ei maksa unustada, et teerada lookleb seljandikul. Seisin kuuse ees, uurisin läbipääsu paremalt ja vasakult, ei miskit tarka. Peab läbi pugema. Tjah, ise veel, aga ratas koos varustusega ka ju. Valsin suurema okste vahe ja pressisin, punnisin, tõstsin ja tirisin. Igatahes läbi ma ukerdasin.

Peatselt jõudsin Ohepalu järve teeotsa. Teeviit sellele oli vasakut kätt küll kuidagi kummaliselt kõrgustes, mida ma algselt ei näinudki.  Paar sammu paremale ja oli koheselt omaalgatuslik lõkkeplats. Ahaa, siin teeks kohe ühe kohvi küll, aga esmalt ikka järv. Ohepalu järv asus aga hoopis tükis eemal all ja mina üleval kõrgendikul ning meid lahutas raba. Aga mulle rabad meeldivad ning uudishimu sai võitu minust. Sibasin mäest alla ja kõõlusin üle maha langetatud kase rabale. Soe rabavesi lirtsus jalgade all. Esialgu püüdsin mööda kõrgemaid mättaid hüpelda, kuid varsti lirtsusid ka minu jalad tossude sees. 

Ja sealt eemalt paistabki Ohepalu järv

Taevas oli Navitrolla maalilikult ainult üksikud pilvetupsud. Jõhvikad on alles oma esimeses valmimisstaadiumis ja ümaralehised huulheinad punetavad samblal. Kuna järvele minejaid oli rohkemgi käinud, siis lookles lausa rada sinna. Ilmselt oleks looduse säästmise mõttes targem laudrada järvele ehitada. Juba tuligi tihedam puude riba enne järve. Ohoo, üllatuseks ei saagi lähemale, ikka oma 50m lahutab õõtsik mind järvest. Silmaga ei paista, et ka eemal mõni ujumiskoht või purre oleks. Ümber järve läheb küll rada, aga seda ma plaani ei võta. Lirtsutan tagasi üle raba seljandikule ja pakin kohvi keetmiseks priimuse lahti. Jalgadel hakkab külm, võtan märjad tossud-sokid jalast ja kougin ratta pagasnikust kuivad varud välja. Kohe palju parem hakkas! Teen paar matkavõikut ka kõrvale ja luristan kuuma jooki. 

Mõnus on!

Ümaralehine huulhein

Pakin kodinad ja jätkan teed ikka tehes aegajalt uudistavaid peatusi.

Millalgi saab läbi seljandik ja vastu võtab mind heinamaa. Üks mahajäetud majapidamine veel, mille aias mobiili levi mast. Olen hämmelduses selle paigutusest, sest kui mul oleks soovi aias niita, siis kuidas see peaks traatide vahel toimuma?!

Teine etapp teekonnast on lõbusate lompidega

Risti vastu tuleb kruusatee. Siit pöörab Ohepalu küla peale, kus ametlik matkarada lõppeb või nagu minu plaan ette näeb, keeran hoopis vasakule, et jätkata põhja suunda minekut. Loodetavasti on ees ka veel seljandik või midagi huvitavat. Otsin paremale keeravat metsateed, mille ka kerge vaevaga leian. Seljandik jätkub vähe väiksemas mõõdus, aga ees tervitavad mind pirakad lombid. Enamikest saab küll serva mööda sõidetud kuid mõnest pean ise servas turnides velo  porilombist läbi lükkama. Aga see mind ei morjenda. Takistused on ületamiseks ja pigem teevad teekonna huvitavaks ja meeldejäävaks. 

Udriku suurjärv

Veel toored jõhvikad

Udriku suurjärv

Tee servas pargib väike tsikkel, mille kõrvale maha 2 kiivrit asetatud. Ju on järve veerde läinud. Jalutan ka alla järve äärde. Udriku suurjärve ümber laiub jälle raba. Nüüd küll turnin järve servale kõrgemaid kuivemad kohti otsides, sest rohkem mul kuivi jalavarje kaasas pole ja matkanipp kuiv sokk+kilekott+märg jalats ka ei toimi, sest kilekotte pole kaasas. Tegelikult siin raba siil järveni kitsam ja saan kenasti järve ilu nautima. See pole ümmar järv vaid sopiline mille kõik kaldad kohe kätte paistaksid. Seda huviäratavam see on. Pean ikka omale räätsad muretsema ja siis saaks muretult rohkem seigelda ning ringi uudistada. Kuulen vees sulistamist ja  natuke eemal väljub keegi järvest, meenus tsikkel, ju selle omanikud.

...ja teise nurga alt ka

Nügin ratta jälle seljandikule, et teed jätkata. Natuke maad edasi läheb veel üks rada järve äärde, kust piilun vaadet järvele uue nurga alt. Keegi ilmselt kalamees jalutab järve veerest üles. Mina matkan edasi. Ohepalu MKA kulgeb kaitseväe keskpolügooni äärt mööda. Minu kaart näitab isegi paari tõket teel, mis küll lähemal vaatluselt selgub et lausa ajast ja arust seal ning avatud. Aga kuna suur hulk liitlaste vägesid sees, siis mine tea mis paganama õppused neil käsil ja kuna kusagil tee suletud. Igatahes jalutas mulle peatselt mees mustas, õlal miskit suurt ja pikakarvaline hundikoer nööri otsas vastu. Võtsin hoo maha ja mõtlesin, et näis, mida öeldakse või hoopis nabitakse kinni, sest minu peas olid ju ainult sõjalised mõtted. Lähemale jõudes selgus, et koeraga looduse nautleja noormees ja õlal püssi asemel hoopis fotokas. :) 

Hakkasin naerma!

Mõne hetke pärast leidsin ka lõpuks ühe infotahvli. Selgus, et siin on kuldkinga kasvukohad. Kahjuks liiga hiline aeg nende õite otsimiseks. Natuke maad veel ja saigi läbi see tore seiklus Ohepalu vallseljandikul. 

Vohnja mõisa peahoone

Punased leedrid  maantee veeres

Nüüd jääb veel tagasi rongile vurada mööda asfalti läbi Vohnja Kadrinasse. Tee ääres säravad päikesekullas punased leedrimarjad ja õhk on täis küpse vilja hõngu.Jälle deja vu lapsepõlves viljakuivatist. 

Paistab vana vesiveski, Flora rohtunud väravate, kiriku järgi, et Kadrina on kunagi võimas koht olnud, aga nüüd on küll nagu üks külake järgi jäänud. Raudteejaam oli ka Kadrina teises otsas ja hämmastuseks väga väike ning ühe poolse perrooniga ainult.

Narva rong sõidutas mu Kehrasse tagasi, kust mõned kilomeetrid veel mu suvemajja vurada. 

Milline värv mind kodujärvel vastu võttis!

Mõnusalt väsitav ja uusi emotsioone täis poolpäev oli! Rattal kogusin ikka oma 50km täis.