Tänast matkapäeva alustan Purekkari neemelt. Alles aasta tagasi käisin oktoobris siin vallutamas mandri Eesti kõige põhjapoolsemat tippu ja selleks pidi kõrge veeseisu tõttu natuke paljajalu vees sulistama. Ka täna on siin vee seis nõnnavõrd kõrge, et päris tippu kuiva saapaga ei saa. Seega jätan selle täna vahele. Ilm on imeline ja rannikule kohaselt tuuline.
 |
| Mandri Eesti kõige põhjapoolseim tipp Purekkari neem |
Purekkari telkimisala on jälle selline äge paik mitmete grillplatsidega puude vahel ja natukenegi tuule eest kaitstud. Telkimiseks ideaalne paik matkal.
 |
| Purekkari telkimisala |
Loomulikult oli nõuka ajal kogu ranniku ala kaetud tihedalt sõjaväe rajatistega. Siin olevat asunud piirivalve õppekompleks. Mälestused sellest ajastust on laiali pillutatud metsa alla. Ilusam oleks see jama ära koristada, aga kes selle kinni plekib.
 |
| Nõukaaegse piirivalve õppekompleksi rajatised |
Pärispea küla olevat Eesti vanim rannaküla, kuhu olevat põgenenud rootsi keelt kõnelevad sõjapõgenikud sakslaste eest. Igatahes on siin palju ilusaid korda säetud vanu talumaju, mille väravad kaunistatud vanade pere märkidega.
Tee kulgeb siit nüüd edasi ainult mööda asfalti. Kuigi siin on vahvad rannakülad, ei meelita see mind nii, kui metsikum alternatiiv. Ma lihtsalt olen autoga seda teed nii palju kärutanud, et nüüd võiks mujale piiluda. Õnneks on siin mitmed väiksed matkarajad ja minu suund ühtib Hara lahe õpperajaga. Küljele jääb ka Pähkneeme rada koos geoaaretega, aga siia tulen veel millalgi tagasi, et mere äärt nautida.
 |
| Minu oma Metsa matkarada rannikul |
Nii siis keeran õpperaja viida järgi ära mereranda natuke peale Viinistu teeristi. Milline mõnus vaikus ja ei mingeid häirivaid mootorsõidukeid. Taevas on sinine üksikute pilvetupsudega. Päike soojendab ja temperatuur on umbes +13*C.
 |
| Hara lahe rannik |
Merevees on mitmeid rändrahne, milline neist nüüd täpselt see Odakivi on? Minu pettumuseks, see kõige kandilisem rahn kannab odakivi nime, et mis moodi ta nüüd sellise nime siis on saanud. Sääre pääl paistab eemalt suur raudrist. Esialgu viivad mõtte Estonia laeva hukule, aga lähemal näen ka pisemat risti 2-e mehe nimega. Ilmselt kohalike rannakalurite mälestuseks.
 |
| Odakivi rändrahn |
 |
| Odakivi ja 2 risti |
Liivane rand läheb aina kivisemaks ja kergem on metsa all siledamat maad otsida.
Kui Hara sadamasse jääb vana nõuka aegse sõjaväe allveelaevabaas, kus toimus allveelaevade demagnetiseerimine, siis siin pool Hara lahte oli demagnetiseerimise laboratoorne instituut. Seda meenutamas otse rannas instituudi uue ja vana peahoone varemed. Muideks kogu see staff siin oli ülisalajane. Turnin neile hoonetele küll veidi lähemale, aga igasugune rämps, prügi ja varjatud augud maa sees saavad uudishimust võitu ja hoian pigem eemale. Hoonetest õhkub kirbet mustuse lõhna.
 |
| Instituudi uuem hoone |
Ikka otsin natuke paremat pinnast jalge alla. Kivine küll, aga oma moodi ilus, kas pole?!
Suurpea sadamakai on mulle umbes 10 aasta tagant meelde jäänud huvitava looga, kus mu laps leidis rannast pudelikirja. See oli täitsa eesti keeles ja ka vastasime sealsele aadressile, aga vastust ja seal lubatud tänu ei tulnud. Igatahes tundus siis see sadamakai suure ja võimsana, nüüd aga üsna väiksena.
Instituudi juurde kuulus ka Suurpea sõjaväelinnak, kus oli oma kool, lasteaed, med.punk, kasarmud, veetornid, elumajad - ühesõnaga terve linnak umbes 1000 inimesega. Puit kasarmud ja muud barakid on kaduvikku läinud, aga silikaathooned veel alles.
 |
| Suurpea linnaku hüljatud maja |
 |
| Suurpea linnaku koolimaja |
Koolihoone on pealt üsnagi vinks-vonks veel, aga seest täielikult laastatud ja prügimägi. Huvitav on ikka see inimeseloom, kui ei kasuta, siis lõhub. Kas ei oleks võinud säilida puutumatuna nii nagu jäi ehk oleks veel mingit kasutust leidnud. Siia on peidetud ka üks geoaare, aga ma ei taha siin sees olla ja otsida, kananahk on ihul püsti, loodan ainult mitte surnud loomi kohata.
 |
| Suurpea endine sõjaväelinnak |
Linnakus on siiski mõned korrusmajad korda säetud ja inimesed täitsa elavad sees. Paljud korterid pidavat olema soetatud suvitajate poolt, seega suvel peaks siin elu täitsa keema. Külaplats on kenasti korras ja ilmselt kogukond toimib. Võtan siin esinemislava kõrval pingil istet ja lasen heamaitsta banaanil. Siit ära jalutades tuleb mulle vastu mikrobuss ehitud Eesti lippudega, mis teeb mulle heameelt.
 |
| Parimad ja kõige ilusamad asjad ei ole nähtavad ega isegi mitte kuuldavad. Neid peab südamega tunnetama. |
Maantee ja mere vahele on surutud mõned uued suvitusmajad kõrvuti vanade kolemajadega. Ühe sellise uue suvitaja kõrvalt leian kauni südame. Paraku viib mõte teele "ruskaja dušaa".
Müttan edasi mööda rannariba. Peab mainima, et üsnagi kenasti läbitav rannik. Vahel on rannas suured adruvallid, vahel liivane, vahel kivine või hoopis roostiku tagant kulgeb kenake rada. Kõik oli kena kuni Suurpea kaluri külani. Vaatasin eelnevalt juba kaardilt, et siin tuleb maantee merele nii lähedale, et sealt sätin end asfaltile. Plaan oli ju kena kuniks ühes lahesopis jalad vajusid poolest säärest õnnek kuiva adru sisse. Ok siit ma edasi ei saa, keerasin siis nina maismaa poole ja mingi oja ürgorust ronisin üles. Üleval võttis mind esmalt vastu roostetanud okastraat ja seejärel metsik võsa. Tänasin õnne, et praegusel aastaajal pole puudel lehti ega tüütavaid satikaid, nii on kergem leida natukenegi hõredamat kohta läbi pugemiseks.
Ja kenasti maanteele jõudnuna sain nautida head jalgealust, päikest, puid ja merevaadet. Istusin kohe Mäe bussipeatusesse lõunapausile. Siia ma jääkski kuniks soojendavat päikest.
Egas ma palju talunudki maanteel kõmpimist, ikka leidsin raja ja keerasin taas mere äärde tagasi. Kaart lubab siin pankrannikut. Kõnnin siis selle ülaserva mööda kuniks vastu tuleb eramaa ja piiripost. Liuhkane tee viib alla randa.
 |
| Edasi ei saa |
Siit kulgeb edasi kaunis liivarand, mis piirneb veel kaunima männikuga. Huvitav, kui palju siin suvel on rahvast? Ilmselt kogu Loksa on siin või lõuna pool linna rannas ja lisaks suvitajad.
Põhja poolsel Loksa rannal on ka oma aare. See on vana kuunari Raketa vrakk. Kuunar ehitati 1949 Soomes II ilmasõja kahjutasuna Nõukogude Liidule. Laev opereeris Läänemerel kaubalaevana kuni 1957 aastal maha kanti ja rannikule jäeti. Jäänukid näevad välja nagu oleksid siin juba sajandeid tuulte ja vete vallas olnud.
 |
| Raketa vrakk |
Loksa linna jalutades on esmalt laevaremonditehas, mis sai hoopis alguse Kolga mõisa tellisetehasest. Telliseid turustati Soome, öeldakse isegi, et Helsinki on üles ehitatud Loksa tellistest, ja sadamast sai alguse laevatehas.
Nüüdseks võõras ei erista muidugi ära, millised neist hoonetest on tellisetehase omad, aga midagi peaks veel alles olema.
Hoolimata korduvast seiklemisest randa ja sisemaale tuleb mul kilomeetreid üllatavalt vähe. Jätsin ju ainult Viinistu 3,3 km otsa ära. Tean, et siin on lisaks luteri kirikule ka õigeusu kirik ja lähengi seda nüüd otsima. Möödun veel teel jehoova tunnistajate kojast, aga see on kollasest tellisest masstoode, ei midagi huvitavat. Satun väga huvitavasse 50/60-ndatel ehitatud majadega ääristatud tänavale. Enamik on ilusaks vuntsitud, aga leidub ka maju, kus juba katus sisse vajunud. Mõnus väikelinna agulielu kulgeb siin omas rütmis. Minule üllatusena võtab mind vastu vägagi uus ja moodne Loksa Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kirik. See olevat 2003 ümber ehitatud vanast lasteaia hoonest. Olen veidike hämmeldunud selle ajaloost, aga kui on nii, siis on nii ja kokkuvõttes on ju õilsad eesmärgid. Ka pühakoja nimi Kroonlinna paneb mind imestama, aga selle saamislooga jään ma hätta. Igatahes on see päris huvitav avastus meie kirikute arhitektuurimaastikul, meenutades mulle väikseid valgeid Kreeka pühakodasid.
 |
| Loksa Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kirik |
Jõuan tagasi auto juurde ja panen päeva lukku ainult 15 kilomeetriga. Sellegipoolest oli sellest matkast iga meeter huvitav ja omanäoline.
