Ah, mul matkast lõbus meel! ehk RMK lõunaraja jätk

1. Päev Aegviidu - Rava

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist rajalõiku loe siit

Nüüd on küll vahepeal palju vett merre voolanud, kui mu lõunarada pooleli jäi. See ei tähenda, et ma vahepeal matkanud ja valge-rohe-valge rajaga kokku puutunud poleks. Jalgsi Paganamaa ja Vällamägi läbitud, mis eelmisel korral vahele jäid. Nüüd siis panin matkaplaanid uue aasta lubadustesse kirja ja määrasin kuupäevadki paika. Lisaks soosisid mind jaanide pikad pühad. 

Seega oli mu vaim juba pikalt valmis ja nii ma siis teele asusin, et kord alustatu lõpule viia.

Üheksateistkümnendama juuni soojal hommikul pakkisin oma viimased matka kodinad kokku. Pilk Aegviidu rongiaegadele pani mind nina kirtsutama. Just oli paari tunnine paus. Egas midagi, suvekodu pole Aeksist nii kaugel (19km), et seda vändata ei jaksaks. Rattaselga ja padavai minek. Minu teele jääb Mustojal filmi Kõrboja peremees võttepaik, kuhu oli siis ehitatud Kõrboja majapidamine.  Looduslikult väga kaunis koht. Minu imestuseks oli maja maja põlenud ja ainult see puukuur jäänud.

Koht filmist Kõrboja peremees 

Kuna Aegviidu radasid olen ma igate pidi läbinud, ei hakanud ma end kohe rajal olevate küngastega väsitama vaid põrutasin mööda kergemat teed Nikerjärve peale. Telkimisplatsil, kus uhke matkasild kuivale maale ehitatud, sain lõpuks rahus geopeituse aarde logida. Tavaliselt on siin alati palju rahvast, nüüd palavaga vist kõik ujumas. 

Aegviidu matkasild

Mõnus kruusatee ääristatud õitsvate lupiinidega kulges Mägede poole. Rattatee lõikabki veidike otsem ja lihtsamat teed pidi. Muidugi pean mainima, et pole ammu sellise matkakoormaga sõitnud ja taga ots tundub veidi raske ja vänderdab, aga inimene harjub kõigega. Ilm on super, tee hea ja üle huulte veereb viisijupp Taukari, Leplandi ja Padari "Rännata võib". 

Mägede lõkkeplats asub liivakarjääri ääres, aga siin oli täna rahvast nagu murdu. Ei hakanud peatust tegemagi. Jalgsi tee läheb läbi Valgehobusemäe, ratta rada aga viib Perila-Jäneda maanteele. Sain juba Kiidjärvel oma kogemused kätte, et kui ikka ratta rada läheb mujalt, siis on targem seda usaldada. Millegi pärast olin ma Punamäe kõrtsi juurde märkinud geoaarde ja nii ma keerasin ühest kruusatee otsat jalgsiraja poole. Kõrtsist olid järel varemed ja seegi karjusega piiratud. Kui ma geopeituse äpist aaret otsisin, vaatas mulle tühjus vastu. Ei tea, mis märke ma olin siis teinud paberkaardile. Aga tänu sellele põikele sain ma väga kauni ümbrusega Tarvasjõge ületada 2e laua laiust silda pidi. Pole ju paha! Ägedad tumesinised liblikad lendlesid vee kohal. 

Tarvasjõgi

Kakerdaja raba ümbert rattateed ei juhata vaid see tuleb ratas käe kõrval läbida. Ma nii osav ei ole, et seda 2e laua laiust kurvilist rada koormatud rattaga sõita üritaksin. Kui mu mälu mind ei peta, siis peaks raba ületus 3km pikkune olema. Igatahes nautisin selginevat ilma, tegin mõned fotojäädvustused ja nii see raba ületatud saigi. Laudtee lõpus tegin joogipausi kui 3 noormeest ratastel mööda rallisid. Olin neid teisel pool raba näinud ratast remontimas. Päris mitmed korrad veel sõitsime teineteisest mööda peatumiste tõttu. 

Kakerdaja raba

Vööthuul-sõrmkäpp

Enne Napu lõkkekohta läheb jälle jalgsirada oma teed ja tean, et läbib ka väga kaunist Seli ja Kodru raba. Aga hingel kohe kergem, kui oled need kohad varemalt läbi jalutanud. Sõit oli täiega nauditav: metsateed või põldude vahel kruusateed, kus aegajalt talud haukuvate koerte, lääpa vajunud heinaküünide ja lupiini väljadega. See on nii armsalt omane Eesti maastikule.

Lupiinid

Minul aga hakkas ratta pakikas järgi andma. Kruusateed logistasid ühe kinnituskruvi minema ja veel teisegi lahtiseks. Pidin kogu kandami maha laadima ja asja uurima. Varu kruviga selgus hoopis tõsiasi, et ratta poolsel kruvi pesal oli vint maas. Eks ma siis iga kilomeetri tagant kruvisin koomale kuni Järva-Madisele jõudes pidin juba iga 100 meetri tagant kruvima. Jah, nii edasi ei saa.  Mõtlen kahetsusväärselt, et pidasin üleelamis karpi liiga raskeks ja jätsin maha. Seal oleks kõike: traati, teipi jm. Nii siis, puhkasin kiriku pingil jalga ja jalutasin aias. Järva-Madise kirik on kuulus Tammsaare romaanist, mille torn paistab kaugele raba peale. Torn on muideks väga huvitavlt tänaseni laastukatusega. 

Järva-Madise Püha Matteuse kirik

Ratta osas mul väga mõtteid polnud, matka pooleli jätmine ei tulnud kõne allagi. Vaikselt edasi vändates kohtasin minuga samas suunas jalgsirändurist tütarlast. Temalt ma ju ometi ei saa teipi ära krabada, isegi kui tal seda oleks. Järelikult tuli ikka kusagilt abi saada. Õnneks olid hetk hiljem tee peal külamehed asju arutamas. Astusin, sõitsin ikka, ligi ja palusin abi, mida lahkelt ka jagati traadi ja teibi näol. Ajutised variandid on ju need igavesed ja pidas mu matka lõpuni kenasti vastu. Kihvt oli see, et matkaraja ääres elades oli peremees ka ise selle raja läbinud, et täitsa teadis, millest ma räägin või mida ma tunnen. Tänasin südamest ja jätkasin rõõmsal meelel teed. Möödusin uuesti matkasellist ja nüüd puhusime mõned kilomeetrid juttu. Selgus, et meil ööbimiseks sama valik tehtud Ravale jõuda. 

Matkatee läheb küll Aravete külje alt, aga mul oli end vaja kosutada jäätisega, seega põige poodi. Õnneks olid veel kauplused lahti, kuigi aeg juba õhtu peal. Üritasin siin kuusesalust ka geoaaret leida, aga olin liialt väsinud otsimiseks ja loobusin. Kui hakkasin end taas teele asutama, kohtusid me teed uuesti matkaselliga. Aravetel on tegelikult ka väga ilus Kurisoo mõis. Alles sügisel ma tegin mööda siinseid mõisaid autotripi, seega jätan selle mõisa vahele. 

Kurisoo mõis

Siin jäi teele esimene heinane võsa lõik, aga tõesti jupike maad ainult. Ikka päike, kruusateed, sinine taevas ja rõõmus meel. Tee äärde jääb valge hollandi tüüpi tuulik, see vist juba Rava mõisa jagu. Ravale jõudes, teen esmalt tutvust mõisa peamajaga. Siin pidavat hommikul kohvi saama. Mõisa ees järves sain ka kümblusprotseduurid tehtud. Väga ilus koht muide! 

Rava mõisa peamaja

Silmasin juba teisel pool järve lõkkesuitsu, aga trügisin ikka sinna kaema. Lõkkeplatsil ees nähes seltskonda, hakkasin ümber pöörama, sest eht eestlaslikult peab vahemaa teiste inimestega vähemalt 5m või rohkem olema, kui mind tagasi hõigati. Seal ees ka matkajad ja mahume kõik koos. Üllatuseks selgus, et ootavad rajalt seda sama tütarlast kellega ma kohtusin ja sama sihtpunkti panime. Õhtu kujunes toredaks matka muljete, kogemuste vahetamiste ja varustuse teemaliseks. Ühe vanderselli jalad olid oma arvamusel matkamisest. Need põrgulised olid tal nii villi läinud, et lausa suurematele oli nimed pannud. Ma saan heal juhul kannale villi, pigem jäävad tallad hellaks. Igatahes sain nipi võrra rikkamaks, et villist tuleb nõelaga läbi ajada niidist treen, mille kaudu villi vedelik välja imbub öö jooksul. 

Õhtu möödus kiirelt heas seltskonnas.

Südaööl telki kobides panin päeva lukku 76km läbimisega.

Järgmist päeva loe siit

Aegviidu - Tõõrakõrve

On juuni keskpaik, vaba päev ja see tuleb millegi toredaga sisustada. Kuidas kõlab ratas, geopeitus, mõis, matk ja RMK matkarada? Super plaan!

Hüppan Aegviidu rongile, kus panen mingi plaani maha telefoni kaardirakendusi kasutades. Aegviidus ei taha eriti aega viita, sest nagu ikka jõudsin Aeksi alles keskpäeval. Võiksin küll siit kohe otse minna Kauksi-Penijõe matkateele, aga kuna ma olen siin metsaalustes kõikvõimalikke radasid läbinud, siis aja kokkuhoiu mõttes võtan kärmelt otse suuna Jäneda poole. Igasugu maarahva laatadel olen siin käinud, aga päris rahus mõisa polegi saanud uudistada. Täna on siin vaikne, üks rattaga matkaja on veel siit läbisõidul. Mina luusin siin pikemalt ringi. Jäneda mõisa peamaja on uhke huvitava nurgatorniga inglise stiilis loss, millele on juurde rajatud nõuka ajal aritektuuri meistriteosest kutsekooli hoone. Kool siin muidugi enam ei toimi. Punastest tellistest lossi kõrval õitsevad roosad rododendroni põõsad, mis loovad suursugusema õhustiku siia. Mõisa territooriumile on paigaldatud infotahvlid mõisa ajaloost, hoonetest ja inimestest, mis mind köidavad. Mõtteisse jääb kõlkuma mõisnike elu Kalijärve äärses jahimajas ajal, mil uut lossi ehitati ja peale lossi võõrandamist. 

Tee viib mõisast Kalijärve äärde. Siin on rahvast palju, sulistajaid, kilkajaid, päevitajaid. Mõtisklen siin eelmisel korral veedetud hetkedele, kui jälle olin ma väikesel rattamatkal. Siis oli siin rahulik, üks näitleja suvitas oma perega vandersellilikult bussis elades. Ilm on täna küll soe, aga vette ei kisu, vara veel, keha pole soojaks sõidetud. Kulgen edasi mööda valge-kolla-valge rajatähiseid järve mudast äärt mööda, mida ehivad pruunika pesajuure orhideed. Need tunduvad esmalt küll pigem nagu ära õitsenud pruuniks tõmbunud lilled, aga tegelikult täis elujõus ja õitses. Mingid kohad rajal nii mudased, et lükkan ratast käekõrval. Kusagil põõsate vahel võtab mind vastu EV 100 infoviit, kus kirjas Jäneda mõisaprouast Murast, Kalijärve jahimajast ja inglise kirjanik Wells'ist. Mura ehk Maria Benkendorff tundub vägagi kirev ja huvitav persoon olla olnud. Kahjuks mõisa jahimaja jääb teisele poole järve ja seda ma otsima ei lähe praegu. 

Mind aga ootab ees Jäneda linnamägi koos geoaardega. Mäkke tõus on üsna arvestatav, võtab lausa suu kuivaks. Esmalt aare ja siis nautima vaadet. Mind alati hämmastavad sellised natuke unustuste hõlma vajunud kohad. Kuigi siin on püütud oma joont ajada ja selle paiga väärtust tõsta. Siia on tehtud vahvad puuskulptuurid. Kahjuks küll mõned neist juba katki ja näoli vajunud. Paik on aga vägev. Autod vuravad Piibe maanteed mööda ja ei teagi, et siin selline põnev koht. Loodan, et RMK rada nüüd veidikenegi puhub siia elu sisse. Imeteln veel anemoone, need tunduvad alati mulle kui haruldused, sest minu lapsepõlvemaadel Võrumaal neid polnud. Küll aga leidub siin mitmes värvitoonis kurekellasid või nagu meil kutsuti mustlaskübarad. Meeldiva avastuse osaliseks saanuna lippan kergejalgselt mäest alla ja hüppan sadulasse. Korrigeerin veidi endale meelepärasemaks rada ja ei tee jõnksu Jäneda poole tagasi vaid edasi, üle Piibe maantee ja siis põlluteed mööda tagasi rajale. 

Jäneda linnamägi

Naudin võimsate lupiinide jõulisi õisi, põluteede kõrval kollaseid õitsvaid rapsi välju, saatjaks sinine taevas. Kusagil Läpi kandis metsade vahel järjekordset aaret otsima minnes avastan järjekordselt sõnatuks võtva paiga. Siia on rajatud mäe pervele midagi ratta või enduro raja taolist koos varjualuse ja lõkkeplatsiga. Varjualune on küll esiküljest avatud, aga sisustatud ja lausa laudlinaga. Potid pannid kapid ja muud riistad siin nagu kohe kohe tuleks keegi koju tagasi. Ausalt natukene kõhe on ka siin üksi olla. 

Tee viib edasi Rägaverre. Jah sellise nimega kohti on veel Eestis. See siin aga väike kohake. Üks aare peaks asuma siin vanas sohvoosi kütusetanklas. Nii äge nostalgia tuleb peale seliseid kohti nähes. Silme ette lausa kangastuvad pildid sohvoosi elust ja lapsepõlvest. Aarde leian küll üles, aga abivahendeid tööriistu rattaga kaasas ei ole ja nii jääb logimata. 

Siit üle tee suurte puude alt rinnuni heinast leian aga huvitava maakivist hoone. Uudishimu on ikka tappev omadus. Jalutan maja ees ja mõtlen, et see peab olema olnud mingi mõisahoone. Löön guugli lahti ja ennäe, ongi Rägavere mõis. Jalutan mõisa õues ringi, mõtlen, millist elu on siin kunagi elatud. Verandal on ilus pink. Siin oleks tuulise ilmaga mõnud istuda ja loodust jälgida. Istusin kunagi nii oma vanaemaga tuulekojas ja vaatasime lihtsalt õue. Ägeda avastusega jätkan siit matkateed Lehtse poole juba teadlikult mööda mõisa munakiviteed.  

Lehtse maju vaatan ma teise pilguga peale siinsete Lehtse ja Pruuna mõisate ajaloo lugemist. Need on kergelt leitavad Tapa muuseumi lehelt. Nälg näpisatb ja hüppan kohalikku poodi. Johhaidii, ma satun siia kanti kord paari aasta tagant, siia poodi lausa esmakordselt ja ma trehvan Lehtse küla poes Lihulas elavat Haapsalu koolikaaslast! Uskumatu ikka! Haaran oma nänni ja lähen rongijaama. Istun mingi betoonploki peale ja kustutan ahnelt nälga. Üks tüüp sammub üle raudtee ja piidleb mind silmanurgast. Ma teen näo nagu kõik on hirmus loomulik ja ma peangi siin oma sööki nautima. Lehtse raudteejaamahoone on tüüpprojekt (4 jaama) vana puidust iluduse asemele ehitatud, aga siiski armsalt nunnu.  Kehra hoone on sama projektiga, aga küljetiivad pikemad saanud ja muidugi nüüd üles vuntsitud. Lehtse jaamahoone ja mõisa vahel oli muideks Eesti esimene telefoniliin. 

Sõidan üle põllu mingi sohvoosi aegse silikaat monstrumi juurde aaret otsima. Võpatan korra, sest sama tüüp, kes ennist raudteed ületas ja mu õgimist nägi, peesitab siin aknaaugus. Lähenen siis majale teise nurga alt. Tuian vähe ringi kuid tulemusteta, peaks otsimis haaret laiendama, aga kuidas sa otsid ümber tüübi. Läksin siis tegin juttu, et ta mind napakaks ei peaks ja seejärel sukeldusin tema kõrvalt uksest keldrisse ja leitud logitud saigi. Õnneks pääsesin sellest veidrast olukorrast üsna kiirelt. 

Matkarada viib kenasti ka Pruuna mõisa juurde, mille ma sel korral vahele jätan. Kui eelmine kord siin käisin, siis oli just aasta tagasi Lehtse kool siit välja kolinud uude moodsasse honesse alevis. Mind aga huvitavad hoopis Lehtse mõisa varemed. Oo ja milline mahlakas ajalugu Lehtse mõisahärral von Hoyningen Huene'l veel on! Mõisa häärberi torn kõrgub endiselt taeva poole. Mäletan kuidas esmakordselt siin käies ja mõisniku poja hukust legendi lugesin, mis siiski tõsi pole olnud, köitis see vare mind palju rohkem. 

Pean siin korra aru, mil moel tagasi liikuda, mis ajal Lehtsest rong liigub või vändata Aegviitu elektrikale. Elektrikate pluss on tihe graafik ja tõenäosus rattaga peale mahtuda. Kuna rongini veel piisavalt aega võtan vastu otsuse, et tühja ei passi ja väntan mööda autoteed Jäneda poole. Eks siis vaatab edasi. Jäneda jaama jõudes oli mul nii hää hoog sees, et panen aga mõisani välja. 

Jäneda mõisa ait

Korraks paus ja Aegviidu poole edasi. Millalgi tuhiseb Tartu rong ka mööda. Aeksis selgub, et pean ikka tunnike rongi ootama, aga kui juba on trehvamiste päev, siis kohtan siin elavat kursaõde, kes korraks lippab laste järgi küla peale, mil ma väikese tiiru Aeksis teen, ja siis veedame rongini aega.

Oo milliseid põnevaid avastusi ma tegin selle 50km jooksul. Minu arvates on tripp alati korda läinud, kui sa saad sellest uusi teadmisi ja  põnevaid elamusi.

Huvitava kokkusattumisena ilmub just raamat Mura. Leegitsevad mälestused. Kukla taga ma tean koheselt, et see on sellest samast Murast, Jäneda mõisaprouast. Ja sel korral üllatavalt kiirelt tuleb see üles raamatukogu e-laenutusse. Ma neelan ahnelt Maria Ignatievna Benckendorff-Budberg'i elulooraamatut. 

Ma ütleks, et see 50km matk kulges õige kenakesti palju pikemaks ja kõvasti meeliülendavamaks kui algul plaanisin. RMK ida-lääne suunalist rada saan ma nüüd Pruunakõrvest  (oi kuidas mulle meeldib selle sõna kõla!) jätkata. 

 

Paganamaa ja Korneti

Kui kevadisest muruniitmisest villand sai, ajasin ma tütre auto peale, et nüüd lähme kuhugi midagi avastama. 

Võtsime sihiks Paganamaa. Pealegi jäi see mul kunagi RMK lõunarada läbides teekonnast välja, lubadusega see ots kunagi ikka ära teha. Siin ma nüüd siis olen Paganamaa! 

Vanal ajal olevat siin metsadest lage olnud ja siis olevat järvede asetus meenutanud Vanapagana jäljehauda. Sellest ka kohanimi tulnud. Kuigi peab mainima, et ka praegu on siin lummavalt kaunis rohelise looduse keskel. Vaatame kaarti infostendil ja läheme jalutama esmalt vaatetorni juurde. Puidust vaatetorn asub Raadimäel 176,7m kõrgusel merepinnast. Nagu ikka on siinsed mäed ja järvesilmad moodustunud jää liikumise ja sulamise tagajärjel. Paganamaa olevat ka üks esimesi paiku Eestimaal, mis jääst vabanes. Igati uhke paik!

Siin samas veel enne vaatetorni kohtan RMK matkaraja märke, kus juhatab jargratturid lihtsamale teele. Hiljem raja läbi jalutanuna võin öelda, et ülemine rada ehk siis mäe peal, täitsa sõidetav.

Raadimäelt avaldub rohetavalt laiuv vaade nii Eestimaale kui Lätimaale, sest kohe siin samas keset pikki järve jookseb Eesti-Läti piir. Vaatetornis üleval on piltidega info siin lähistel asuvatest vaatetornidest: Korneti, Delinkalnsi, Aluksne, Suure Munamäe ja Rõuge Pesapuu. 

Ronime alla ja lähme jalutama. Puude lehed on veel helerohelised ja pole saavutanud oma täismõõtu. Seetõttu pääseb päike kergema vaevaga puude vahelt läbi piiluma ja loob metsa alla kauneid mustreid. Kikkajärv on siin kõige pikem, pea kilomeeter. Alumine rada läheb võimalikult järve äärest. Kusagilt võsa ja pilliroo vahelt paistab vana puidust paat. Ilmselt seda enam ei kasutata, aga vee peal ta veel seisab. Eemal on järvel kalamehed. Huvitav, kas nad on eestlased või lätlased? Linnud siristavad oma lugulaulu ja toomingad õitsevad. Tundub, et aeg lausa seisab siin ja hingamine muutub aeglasemaks.

Ringikujulise raja tagumises otsas on geopeituse aare. Aare juhatabki Vorotka kivide juurde. Metsa all olev hämarus, sammaldunud kivid, alles sirguvad sõnajalad - loob salapärase õhkkonna siia. Tegelikult on tegu vana muinaskivikalme asukohaga I-II sajandist.

Jalutame kõik võimalikud rajad ja järve servad läbi. Patsutame Eesti Vabariigi piiritulpa. Kokku saab siin 5km 

Hüppame korraks autosse ja põrutame Lätti. Tegelikult siin samas kohe lähedal on järgmiste järvede grupiga armas kohake Korneti koos Lätimaa kõige järsema mäega Drusku klans (linnamägi).

Esmalt ronime teise mäkke, mille otsas asub vaatetorn. Mind köidab torni konstruktsioonist välja joonistuv rahvusmuster. Vaade on hea nagu ikka ja siia peaks ka Suur Munamägi paistma, sest vahemaa on ainult 15km. Vaatan alla veesilmi ning mõtlen, siin on ümber järvede Matkarajad, millalgi tahaks ka neid minna läbima. Geoaare sai ka tornis otsitud, leitud ja logi kirja pandud.

Drusku linnamäele üles vantsimine võtab vähe võhmale. Toonekurg jalutab uhkelt toitu otsides üsna minu lähedal. No muidugi on vaade lummav ja õhtune pilvede taha vajuv päike teeb imelisi vaatemänge. Esmakordselt sattusin siia Roheliste rattaretke käigus. Juba toona imetlesin Korneti künkaid, järvi ja seda sama linnamäge. Nii lähedal mu maakodule ja ometi polnud ma sellest miskit kuulnud.  Mäe tagaküljel otsin veel jupike aega puude alla peidetud geoaaret, mille lõpuks ikka leian. 

Kell juba hiline, kui keerame suuna kodu õigemini maakodu poole tagasi ülevate emotsioonidega. 

RMK Ähijärve-Peraküla loe siit