Sel korral langes rattamatka liisk Vormsi saarele. Autod jätame Rohuküla sadamasse ja rattaga laevale sõiduga alustame oma 3e päevast Vormsi retke. Reet viib meid üle vee õhtuse päikese kullas saarele. Maikuiselt jaheda tuule eest poeme Reeda kõhtu soojavarju. Seal mõnusalt juttu pajatades möödub tunnine teekond pisut rutem.
 |
| Lainemurdja |
Sviby sadamasse jõudes ajame oma vokid praamilt maha ja tervitame huilates Vormsit. Milline kaunis ehavärv meid vastu võtab! Esmalt suund saare keskuse Hullo poole, kust keerame Rumpo küla peale, sest meie paari päevaseks öömajaks saab Mäe talu.
 |
| Sviby sadam |
Mäe taluni jõudes ei suutnud esmalt uskuda, et see kõrgema künka peal vaatega merele rookatusega maja ongi see õige koht. Lihtsalt nii lummav oli ümbrus ja maja loojuva päikese soojades toonides.
 |
| Rumpo Mäe talu |
Peale maja tutvustust ning magamiskohtade kätte juhatamist teen väikese jalutuskäigu mere äärde.
Ah milline rahu...kerge laine loks, mere lõhn ja ainult kerge tuule hääl. Taevas oranžikas punakates toonides pilved joonistavad omi mustreid. Aheldatud paadi taustal ujub elegantselt üksik luik. Meri on loksutanud randa vahutriibu, mis eemalt paistab lumemütsina.
Hommikul paneme plaani maha, kuhu minna, mida uudistada.
Esialgu seame oma suksude ninad Hullo peale. Vaatame siia, piilume sinna - kauplus, kool, lasteaed, raamatukogu jpm. Vahvad teeviidad juhatamas meid.
 |
| Siia sinna, mis meil minna! |
 |
| Vormsi koolimaja |
Ma olen meeldivalt üllatunud, oleks nagu omas Eestis, aga nagu ei ole ka. Nii teistsugune maailm on siin. Muidugi annavad lisa rootsi keelsed kohanimed, mille lõpus BY tähendab küla. Loomulikult on siin palju maju võõbatud armastatud rootsipunaseks. Ja ühed vahvad majad mis natukese aja tagant tee ääres seisavad osutuvad lähemalt uurides hoopis prügimajadeks. Ooo milline au prügile! Uudistasin ka ukse taha. Erineva otstarbega konteinerid sees peidus. Väga viis!
 |
| Vahvad prügimajad kogu saarel |
Kindlasti tuleb üle vaadata ilma kellatornita Püha Olavi kirik. Nagu selgub, siis kell ikkagi on kuid ukse kohal katuseharja all. Meil vedas meeletult, et enne meid külastas pühakoda kooli ekskursioon ja uksed olid avatud ning kohal rohke teasmistepagasiga proua. Kenakese summa annetuskasti laskmise järel pääsesid proua keelepaelad valla ja me saime põhjaliku tuuri osaliseks kirikus.
 |
| Püha Olavi kirik |
Igale esemele oli oma lugu. Saime kiriku orelit uudistada, katsuda ja organisti toolilgi istuda. Merest ümbritsetuna ripub kaunilt laes purjelaeva makett, mis on saadud ikka annetuseks.
 |
| Kiriku lühter |
Ei pääsenud see ilmanurkki pidalitõvest. Ajalugu meenutades ja meile pisikest akent näidates, mille taga pidalitõbised pihil käisid.
 |
| Pidalitõbiste pihiluuk |
Kiriku seinal on ka kivist mälestustahvlid merel hukkunutele, kust selgub, et vanasti ei olnud üldse rootsi nimed "son" lõpuga nagu tänapäeval laialt levinud.
Rohkem enam rahul ei saanud olla sellest tuurist. Super!
 |
| Püha Olav |
Loomulikult tuleb Vormsil külastada maailma suurimat rõngasristide kogu. Ootasin tavalist surnuaeda, lihtsalt teistsuguste ristidega, aga vastu vaatas armas kiviaia vahel asuv park, kus puude all vähem või rohkem sammaldunud, viltu või maasse vajunud kivist tahutud ümmargused matsakad rõngasristid.
 |
| Rõngasriste nagu seeni metsa all! |
Võtsime plaani ka kõikvõimalikud tuttavad siin üle vaadata, et lähemalt saare eluoluga kurssi saada. Väga kaunist Kersli rannast suundusime jumal teab kelle tuttavate poole Östery'sse. Õnneks oli ka pererahvas juba suvitamas ning võõrustasid meid lahkelt. Kõigi meeled tegi ärksaks nende armas nunnu omast arust sülekoerast dogi. No oli see vast koer! Suur mürakas, aga üritas sülle pugeda ja kui rõõmust üles hüppas, siis oli ka pikemast meesterahvast pikem.
Nautisime pererahva kaunist aeda, hubast suvilamaja ja punaste küünaldena õitsvaid kuuski. Midagi sellist polnud ma küll varem näinud, võrratu!
 |
| Vau! Õitsevat kuuske näen küll esmakordselt |
Heade soovidega asusime edasi teele, et Kärslättis meie oma firma töötajat ja siit pärit Svenni külastada. Oli temagi esimest nädalavahetust saarele tulnud sel hooajal. No mis me ikka niisama kaunist päeva ja härra aega raiskame. Palusime kõikvõimalikke tööriistu ning haarasime härjal sarvist - kes rohis peenraid, kes niitis muru, kes valmistas lõunasööki. Töö lendas me käte vahel linnutiivul ja peagi oli plats puhas, tasuks lillepeenrast kaevates leitud vanad tööriistad.
 |
| Nõiduslik piibelehtede joondumine üle kivi Huitbergi paekühmul |
 |
| Mõisa talli varemed |
 |
| Suuremõisa hollandi tüüpi tuuliku varemed |
 |
| Ülestõusmise kiriku varemed |
Õhtul naasnuna Mäe tallu tegin väikese puhkuse ning tutvusin üksinda jalutades ka Rumpo külaga. Armsalt nunnu ütleks selle kohta kuid ühes aias oli rohkelt kola. Selgus, et siin pesitseb kurikuulus Vormsi Enn. Natuke maad edasi RMK maja, kus ka Maaja vanemad elavad. Kadakate vahelist teed rahulikult edasi jalutades tabasin end hetkega filmilikust seiklusest. Järsku jumal teab kust kappasid mulle 3 metsikut hobust vastu. Tardusin paigale ja mõte liikus aegluubis, kas piisab, kui kadaka põõsa taha hüppan? Ometi enne minuni jõudmist ilmus järsku mu selja taha nii umbes 10ne tütarlaps, ratsmed käes. Astus julgelt suksudele vastu ning talutas neid. Kui ühele perule ratsmed pähe oli saanud andis ohjad minule ja ütles:"Hoia, toon teised ka siia." Hirmuga hetke olukorrast segatud mõtted kihutasid mu peas tohutul kiirusel. Kuidas ma ütlen endast nooremale tüdrukule, et ma ei julge su peru lähedalgi olla, rääkimata üksi siia jääda ja teda kinni hoida. Juba ma hoidsingi sõnagi lausumata hobu. Mu ajataju oli kadunud kuid üsnagi pea oli tütarlaps järgmise 2e suksuga kohal ja ajas nad osavalt nii nimetatud öökoplisse, ise taustaks rääkides, et need on võistlus suksud ja üks neist Ameerika traavel, kes ka kõige perum. Minul käis ainult kõrisõlm kuivalt üles-alla. Igatahes need seiklused rahuldasid minu üksinda kadakate vahel jalutamise soovi.
 |
| Vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee... |
 |
| Miljonivaade Mäe talu aknast |
Järgmisel päeval polnud me päikesega enam õnnistatud ja alustasime teise saare poolega tutvust Eestile omase tinahalli taevaga. Ees ootasid Rälby, Diby, Norrby, Söderby. Rälby´s oli rohkem elu kobarasse koondunud. Isegi oma palvemaja, tuulik, keset küla ilmselt tuletõrje kell, lambaaedik ja palju muud. Need karvapallid köitsid hetkeks me tähelepanu. Lahedad sellid oma tegemistes ja ka meid uudistades.
 |
| Rälby tuulik |
Vormsil ju lausa 2 valgusfoori püstitatud: üks neist Suuremõisas ja teine Dibys. Kahjuks meie neid küll põlemas ei näinud ja polnud kelleltki küsidagi, kas üldse töötavad. Igatahes olin kusagilt kuulnud, et Lions klubi oli need paigaldanud, aga mis põhjusel, ei tea. Iseenesest juba koha nimi Diby pakkus meile elevust.
 |
| Tibid uudistamas Diby valgusfoori |
Ilm polnud just kõige kenam, see saare osa oli natuke teistsuguse maastikuga ning ka väike väsimus juba kallal. Igatahes kellelgi peale minu ei jagunud enam huvi Norby majakaid otsida. Eelmise päeva filmistseeni tõttu jätsin ka mina selle vahele, no et oleks järgmine kord ka mida vaadata.
Kindlasti aga ei saa me mööda Vormsi talumuuseumist. Jälle väga tore muuseumi hoidja, kes juba ise oli oma eluloolt huvitav persoon ja pärit lausa Lätist. Kui ma nüüd ei eksi siis valdas ta 10 keelt.
Minu kõrvu jäi kõlama, ilmselt huvist teema vastu, Vormsi rahvarõivad. Naiste kleit oli univarsaalne ning vastas igale eale ja vajadusele. Kuna läbilõige oli rinna alt, siis sai seda ka kogu 9 kuud kanda.
Veel kerge Krog no 14 külastus ja siis Rumposse. Enne hobusekopleid asub linnuvaatlustorn. No seda ma ikka julgen külastada. Ja sealt eemalt paistavadki minu "sõbrad" ka!
 |
| Katuse roo hakid kuivamas |
Oligi aeg seal maal, et selle toreda saarega hüvast jätta. Teel sadamasse näitas ilmataat meile oma tujukust - vastutuult ja vihmasadu. Hambad ristis pressisime pedaale Visby suunal. Võta nüüd kinni, kas oli see hoopis soov meid mitte minna lasta?
Igatahes olid meil võrratud päevad täis kohtumisi väga eriliste inimestega. Minu mälestusteriiulil saab see saar küll väga erilise paiga omale.
