Lehed

01 juuli 2015

Jussi järved

Jussi järvede tiir rattaga.


  Polnud ammu saanud looduses viibida. Pakkisin lapsed, peni ja rattad autole ning kimasime Kõrvemaale Jussi järvede juurde.
Rattad maha, lugesime veel kaarti ja langetasin otsuse, et sel korral teeme järvede ringi vastupäeva. Kuna raja pikkuseks oli kirjas ainult 8,8km, siis pidasin plaani ka Paukjärv teekonna sisse haarata.
Teele asusime kõik väga optimistlikult, sest olin lubanud, et igas järves võite ujuda. Soodla jõe ületuskohal olev sild on nii kitsuke ehitatud, et rattaga mahub napilt läbi. Kunagi oli selle silla kõrval (tugipostid siiani alles) suurem sild, kust sai isegi soomukiga üle. 


Soise metsa vahelt välja saades tuli lastel äratundmisrõõm. Olime seal umb. 5a tagasi käinud sügisesel jalgsimatkal. Ratturite õnneks oli päev või paar tagasi sadanud vihma ja liivase tee kõvaks trummeldanud. Esimesest võimalikust teest keerasime metsavahele ja peagi leidsime ühe järvesilma Jussi Linajärv.




 Silmad hakkasid kohe ujumiseks sobivat kohta otsima. Seiklesime natuke edasi üle laudtee soisest kohast kindlama jalgealuse peale. Uhkelt järve nimesildiga päikesepaisteline plats koos ujumiskohaga. See järveke oli hästi selge kollaka veega, keskmine sügavus peaks 3,8 m olema ja suurust 5,5 ha. Vesi oli soe ja lapsed ning peni sulistasid õige jupp aega. Kuna mina polnud veel oma nahavahe soojaks sõitnud, siis mind ei kiskunud vette. Koukisin kotist ka esimese portsu võikusid välja ning lasime heamaitsta. Ühtäkki hakkasin kahtlustama, kas ma auto uksed panin lukku. No üldse ei mäletanud seda liigutust. Kuna me olime alles 2,5 km sõitnud, siis südamerahu huvides kimasin rattaga auto juurde tagasi. No muidugi olid uksed lukus, aga nüüd hea rahulik olla. Laste juurde tagasi jõudes selgus, et meie ujumisplatsilt oli juba päike ära keeranud. No olgem ausad, kell oli ka üsna hiline juba umb. 16.
Istusime oma velode selga ja matkasime edasi. Järgmine oli Pikk järv. Sellest järvest möödume me 2 korda. Pikk järv on natuke suurem 6,2 ha ja umbes sama sügavusega, keskmiselt 3m. Kuna esmane ujumishimu oli vaigistatud, siis vette ei kiskunud kohe ja ilusat ujumiskohtagi ei leidnud. 



Männiku all olid ilusad laiad rajad ja künkad. Lapsed proovisid künka igast teerajast rattaga alla kimada. 


Kuna kenasti läksid rajad edasi ja meie hoidsime järvede ligi, siis läks meelest matkaraja tähistust jälgida. Igatahes jõudes Jussi Kõverjärve äärde, läks tee üha kehvemaks. Rajal mahalangenud puud, teel puujuurikad, ratast tuli käe kõrval lükata. Ühest suuremast palgist tõstsin ma kõigi rattad üle. Meil tekkis juba küsimus, et kus me valesti keerasime? No igatahes imetlesime ka Jussi Kõverjärve, mis on kolme sopiline ja juba 7,2ha suur, sügavus ikka 3 m ümber.



 Selle järve ümber kulges tee kõige pikemaalt ja sugugi mitte nii lihtsalt. Ühel hetkel olime kohas, kus ratas oleks võinud pigem koju jääda. Olime ju ka eelmine kord käinud jalgsi seljakoti matkal, kuigi too kord sõideti ratastega meile rajal vastu. Igatahes seisis nüüd meie ees kõrge trepp mäest üles (oma 52 kõrget astet) ja rattaga võimalikku rada ei kuskil. Lapsed pakkusid, et lähme tagasi, aga no see minu põhimõtetega kokku ei käi ja alla ei anna. Lippasin trepist üles, et maad uurida. Teisest suunast tuli üks tüdrik rattaga vastu. Temal oli vähemalt ratas trepist vaja alla saada ainult. Ütles, et palke ja juurikaid ootab veel ees, aga ka tema ei leidnud teist teerada. Järelikult olime ka meie ikka õigel rajal ning teemärgisedki olid välja ilmunud. Egas midagi, hakkasin rattaid ükshaaval üles vedama. Oma rattalt võtsin pakiraamikoti maha, et oleks natukenegi lihtsam. Kogu kolaga tippu jõudes olin üsnagi nõrkenud. 




Teed sai jätkata rohkem ratast käe kõrval lükates kui sõites. Lastel hakkas juba tuju alla minema. Lõpuks saime toredasse kohta, kus meie künka otsas ühel pool Pikk järv ja teisel pool Suurjärv. 



No nüüd olime piisavalt vatti saanud ja higised, et järvevees end värskendada. Pikkjärve pool oli päike ja täpselt ka ujumiskohake. Üritasin mööda juurikaid ja mudast/turbast põhja vette minna, aga siin vesi nii hästi läbi ei paistnud ja kurja kuulutavaid kände ja maha murdunud puid turritas vees. Piirdusin ainult enese loputamisega. Sääsed olid asunud oma õhtusöögile poisi kallale, mis ajas lapse veel tigedamaks. ühesõnaga olime sunnitud asjad haarama ja edasi kulgema. ikka endiselt natuke sõitu, rohkem käekõrval ratta lükkamist. Laste tuju oli mitte enam 0 vaid juba miinustes. Kirusid matkamist, ratast, sääski, teerada. Ometi laskus rada küngastelt alla oja juurde, mis viis Suurjärve äärde. Üle ojakese oli kena sillake ehitatud ja peale seda läks meie matkatee ka sõidetavaks. Metsaalune vaheldus heinamaaga ning peagi käänu tagant paistis Jussi Väinjärv. Järv, mille kaldal RMK lõkkeplats ja lausa liivase sisse minekuga ujumiskoht. Võlusin rattakotist viimased võikud välja ning kõigil läks tuju hulga paremaks, sest oli ju viimase jupi juba saanud ka rattaga sõita. 




Kihulased ei andnud sugugi armu. Paukjärve teekonda liitmise idee oli mul ammu mõttest maha läinud, sest õhtu poolik läheb jahedamaks ja lastel väsimus suur. Jätsime välja ka 6nda Jussi Mustjärve, sest see näitas kaardil taas kitsast rada, mis võis tähendada ratta kläekõrval lükkamist. Valisime kindla peale mineku ja suuremat rada pidi, ühtlasi ka natuke ringiga, järvede vahelt välja nõmmele, suunaga auto juurde. Lastel oli 100 rauas ja kõik mured unustatud. Nüüd saime ka Kõrvemaa kanarbiku väljade ilu nautida. 



Veel enne kui soostunud teerajale Soodla jõe ümber tõttame, käisin ma ühe künka otsas veel hetkeks Kõrvemaa ilu nautimas, lapsed loobusid üles ronimisest. 


Ja siis ratta nokk autoparkla poole. Tempokas jooks ja kõrbev väli võttis Gretu kõvasti lõõtsutama ning tema müttas nüüd jõe mülkas.
Auto juurde naastes olid minu abikäed rataste pakkimiseks na väsinud, et kobisid kohe tahaistmele. Aga harjutamine teeb meistriks ning sel korral tuli 3e ratta peale pakkimine juba oluliselt paremini välja ja isegi 4s mahub juurde.
Tagasi kodu poole kruisisime rahulikult, lastel oli veel jõudu isegi nageleda autos.


Lõppkokkuvõttes ei virisenud pärast enam keegi. Võib lugeda, et päev oli korda läinud.
Kui järgmine õhtu küsisin, et kas lähme veel Kõrvemaale rattaga, aga paremale teele, palusid lapsed naerdes, et mitte enam ratastega matkale.
OK plaanime midagi lihtsamat vahelduseks!