Lehed

13 juuli 2014

Nõva - Noarootsi

Uudistame Loode - Eestit


Palju räägitud/kuuldud Noarootsi kant vajab lähemalt tutvuse tegemist. 
Niisiis seadsime perega sammud sinna suunda. Kuna oli mõned päevad puhkust, siis nautisime algatuseks Nõva kanti. Esmalt peatusime Nõva loodusmaja juures, kus olid väga huvitavad väljapanekud ja tore RMK härra, kes põhjalikult seletas, mis, kus ja kuidas loomade, lindude ja roomajatega lood on. Minu jaoks eriti huvitav, et meid pandi mikroskoobi taha ja saime uurida lähemalt erinevate randade liivakivikeste koostisi ja üllatusena selgus, milline on tegelikult puugi lont, millega end meie külge puurib. Super elamus!



Natuke jalutasime ringi Tantsujärve ääres, aga kuna seal oli ühe firma suvepäevad, siis liikusime edasi. Kuna suvi ja telkimiseks kuum aeg, siis esmalt oli soov sobiv ööbimispaik leida. Veel enne piiluksime Uuejõe vaatetornis ringi, aga mida ei olnud oli torn. Kõikidel kaartidel on ja isegi vana aimatav koht on olemas, aga torni ennast netu. Ainult vaade suurele laiuvale luhale.




Aga selle eest me leidsime super RMK platsi telkimiseks!
Hmm, ma nüüd ei tea, mille tarbeks selline uhke paviljon on rajatud, aga väga vinge. Metsa all lausa 2 tualettmajakest, millest üks pisikese "tantsusaali" mõõtu. Igatahes oleks seal võimalik matkajal lausa külg maha panna. Ja mis kõige tähtsam, meeldivalt puhas!
Esmalt korilase amet ehk õhtuse lõkke jaoks metsa alt okste korjamine.



End sisse seadnuna tegime jalutuskäigu Uuejõe ja mere äärde, et kaunis päike saata mere taha. Jõgi voolas rahulikult oma ürgses sängis, kuhu kaunistuseks mõned puud langenud. Nõiduslikult neelas minu pilgu oma puude peegeldusega.




Õhtusee taeva värvidemängu oli mere äärde tulnud jälgima päris palju rahvast. Ja muidugi me ei pidanud pettuma!
Üksikud pilvetriibud värvusid oranžiks nagu ka taevas taamal horisondil. Eemalt paistis ehavärvides Põõsaspea neem. Päeva looja minekuga saabus ka maa peale rahu ja vaikus. 


Põõsaspea neem


Jalutuskäigu tagasi tegime hämaral metsarajal, kui teisest ilmakaarest tõusis juba  tasahilju kuu. Meie aga nautisime pikalt oma õhtut lõkke valgel. 




Mõnusalt värskes õhus välja puhanuna alustasime oma uut päeva. Väga vahva üllatusena oli jõe ääres pesuvee topsik tilaga. Vannituba otse värskes õhus! 
RMK töötaja tuli lõkkeplatside korrastusreidile: käimla puhtaks ja lõkkepuid juurde. Siis pole imestada, miks siin nii korras ja puhas on. 

Looduslik vannituba
Päike paistis soojendavalt puude vahelt ja pani kõik looduse värvid erksalt särama.


Osjad jalgu pidi Uuejões

Kurereha
Väravad uhkele Uuejõe telkimisplatsile

Võtsime suuna Põõsapea neemele. Kurikuulus linnuvaatlejate paradiis. Üks luigepere triivis merel ja toimetas oma toimetusi. Nautisime päikest, tuult ja kividel hüplemist. Siine maastik on kaetud kiviklibu ja üksikute taimedega. Kuid need vähesed on seda erilisemad.

Põõsaspea neem



Merikapsas kaunite kivide haardes



Vaade Peraküla poole

Pean tunnistama, et siia kanti minu jalad veel polnud jõudnud ja seda põnevam see on. Dirhami sadamas tuksus elu vaikselt omas rütmis ja mul oli ääretult hea meel, et siin kauges nurgas pole see sootuks välja surnud.







Kui sa juba oled Dirhamis, siis kindlasti peab ikka kohalikku kauplust külastama. Vähemalt jäätist ja näkse teekonnale ostma. Sellised armsad väikesed hubased maa poed meeldivad mulle alati kõige rohkem. Seal on küll kaubavalik piiratud ent eluks oluline alati olemas ehk nõelast, niidist, kastekannust suitsuvorstini välja.



Hosbys Noarootsi kiriku aias jalutades leidub ikka rannarootslastele omaseid kivist rõngasriste. Isegi kiriku kellatorni seina sees on rõngasrist. Need on kuidagi igavesed, mõnusalt sammaldunud. 

Noarootsi kirik

Rõngasrist kellatorni seina sees

Kivist ristid

Kirikumõisa  pastoraadi peahoonest, mis asub teisel pool autoteed kirikust, on tänapäeval saanud turismiinfo punkt hoopis.

Noarootsi kirikumõisa pastoraadi peahoone
Pürksis asub juba suurem keskus, kus ka Noarootsi gümnaasium, postimaja, kauplus jm. Kaunis renoveeritud Pürksi mõisa ansamblis käib igatahes tegevus. Peahoone peaks olema kooli käsutuses, aga kõrvalhoonetes loodusmaja, käsitöökoda jm.
Meiegi võtsime kuumal suve päeval nõuks nautida mõisa pargi ilu jäätist limpsides purskaevu veerel, et pärast külakiigel hoogu teha.



Pürksi mõisa peahoone



Liikusime edasi Österby suunas, kui järsku keset põlde vaatas vastu toretsev rootsipunane pritsukuur. Uskumatu, kui hajali siin kõik on?! Ilmselt on tänapäevane roll ainult muuseumi eksponaadina, aga kunagi oli see ju päris pritsumeeste käsutuses.

Österby pritsukuur
Rannarootslased ja rand peaks nagu tihedas seoses olema, aga mere äärt on siin küll üsna vähe näha. Ilmselt on vanade aegadega võrreldes palju metsastunud ja maapindki kerkinud. Kurikuulus Sutlepa meri ei ole ju ka midagi muud kui maapinna tõusu tõttu järveks muutunud meresopp. Igatahes on mere nägemine siin omaette ettevõtmine ja selleks tuleb Österby sadamasse minna. See on selline pisike kohake, kus maakividest ehitet muul.

Österby sadama muul
Ja muidugi ei pääse me kusagil Nõukogude aja jäänukitest. Millal ükskord aeg neist võitu saab ja enam nad meie looduspilte ei reosta, sest olgem ausad, vaatamisväärsused need silikaat lobudikud küll ei ole.

Mälestus nõuka ajast



Külatee

Kohe kahju, kui selline kvaliteetaeg otsa saab ja end argiellu tagasi pead sundima. Nagu Eestimaa iga nurgake, on ka Loode-Eesti väga kaunis, vaikne ja rahulik!


09 juuli 2014

Prangli - vanaisa jälgedes

Tallinna külje all on mitu imeilusat saart ja üks neist Prangli. Minule pakub see omamoodi avastamist, minu vanaisa oli siin kunagi piirivalves. Milline oli/on see koht, kus minu vaarisa on elanud mingi aja, lisaks hoopis teistsugusele keskkonnale Lõuna-Eesti kuplite vahel?!

Leppneeme

Kaunil suvehommikul alustasime perega oma päeva Leppneeme sadamast oodates Wrangöt. Jalutasime veel enne uudishimulikult ringi kummaliselt erinevate aegade segusel sadama territooriumil. Vanad ja roostetavad kalalaevad, puidust mootorpaadid ja uhked tänapäevased kaatrid peegeldamas oma voolujoonelistel kehadel vee sillerdust. 


Meie sõidualuseks on uus parvlaev Wrangö, mis on Eestis ehitatud. Ülal laevatekil istudes, jälgides eemalduvat Leppneeme sadamat, laevanina lõigatud laineid ja selle udupritsmetest sündinud vikerkaari, jõuame peagi Pranglile.

Wrangö viib meid üle vee


Tervitame Prangli Kelnase küla sadamakuuri. Soetame sealt omale kaardi ning teeme ühe jäätise ringi. Plaan on ilus päev veeta saarel ja õhtuse praamiga mandrile tagasi minna. Ilmselgelt on seda aega vähe, aga nii näpuotsaga nuusutamise mõttes parasjagu.

Kelnase sadam

Prangli kaart



Kellelegi on sadamasse vastu tuldud vana GAZ 51´ga . Meie saarel liikumise vahendiks on kondimootor ehk kand ja varvas, kuigi oleks targem olnud jalgratas kaasa võtta. 
Möödudes vanast piirivalve vaatlustornist seame oma jalad liivasel teel saare peale.


Suunaviitade ja kaardi abil sai kiire otsus teekonna suhtes tehtud. 
Edasi... igatahes!


Huvitavaid sõidukeid leidub siin ja seal pool saare nurgas veelgi.


Lõõskav päike, kaunid männikud ja pehme liiv jalge all. Mõned rändrahnud metsa vahel, mille otsa tuleb lastel kindlasti ronida. Lihtsalt võrratu!

Kaunis männik

Rada keerab mere äärde üle kõlakojaga külaplatsi, kust leiame eest "õnnekuhila". See on paraja suurusega kivihunnik, kuhu lisame ka oma panuse mõne kivi näol. Huvitav, mis on selle kivihunniku tekkelugu, legend?! Mere ääres võtab meid vastu pisike sadam, paadikuuri ja vaatega üle mere Keri saarel asuvale majakale. See kooslus toob mu kujutelma Muumide raamatu.

Õnnekuhila

Taamal paistab Keri saare majakas

Sulistame jalgu pidi vees. Õngitsen seljakotist võikud ja joogi välja ning laseme heamaitsta. Mere peal on paat kalameestega. 
Milline rahu ja vaikus. Aeg seisab siin paigal.

Nagu Muumitrollide filmist

Kelnase sadam Ülesaare neemelt vaadatuna

Peale nautimishetke liigume edasi küla keskuse poole. 
Teeme tiiru ümber rahvamaja, mille väravas vahva minu lapsepõlve aegne rauast keerutaja. Ka minu lapsed saavad seal pea pöördesse aetud.

Prangli rahvamaja



Prangli koolimaja


Postitõld

Kiikasime koolimaja juurde ja astusime ühte talu hoovi paludes joogivett. Külm kaevuvesi ja tore peremees... mõtelge! Lisaks saime me tema suksut imetleda ja silitada.



Kurikuulus Must luuk oli kinni ja valgusfoor ka täitsa tumm. Ausalt öeldes oli Must luuk paras pettumus. Ma ei teagi, mida ma täpselt ootasin, aga mitte igatahes helerohelise maja küljes puidust pisikest akent, millel lihtsalt kirjas telefoninumber. 
Teede ristumispaigas valisime suuna kiviaedade vahelt kiriku peale.

külatänav kiviaiaga

Tundus, et siin saarel on kõik penid lahtiselt ja kõik tulid meid uudistama, nuuskima ja pikalt sabas sörkima. No eks meie mandrilt pärit koerapreili oli suuresti selle põhjuseks muidugi. Ütleme nii, et oli kohalike seas lööki. ;)




Kahjuks on ka siia jõudnud toomepuude haigus, kus mingid ussikesed või putukad söövad lehed ära ja mähivad puu/põõsa võrgu sisse. Lõuna pool euroopas reisides oli seda päris palju. Need puud on nagu õudusfilmist välja astunud.



Ilmselt on need villased tegelinskid siin põliselanikud. Ega nad suurt meist hoolinud, ainult üks neist vaevus korraks pead pöörama.


Prangli valge väike kirik on külast üsna kaugel kuid armsalt kadakate vahele peitunud. Ikka kombekohaselt on kohe kõrval raudristidega kalmistu. 
Mind võlub aga hoopis siinne floora. Siin kasvavad metsikult looduses kõik need taimed, mida minul leidub ainult istutatult kiviktaimlas. Ja otse loomulikult on täpselt õige aeg nende vähenõudlike taimekeste õitsemiseks. 
Nii et täielik õitemeri ja värvide mäng!



Kiriku juurest jalutasime mere äärde. Lõuna kalda madal vesi oli parajalt soe sulistamiseks. Jaa, mandri põhjakaldal ei saanud veel mere vees ujumisest unistadagi, sest nii külm oli see veel.
Igatahes mulistasid lapsed ja koer vees täie mõnuga. Natuke eemal oli Mölgi ujumisrand, kus nautlejaid rohkem ja siis üks veest ja õnnest segane linnukas. See oli super vaatepilt, kuidas ilmselt noor linnukoer vees mängis. Minu meelest pakkus talle lõbu vee pritsimine. Nagu väike laps!


Veemõnud nauditud, liikusime tagasi kiviaedade vahel olevat külateed mööda. Siin seal oli vanu maa sisse vajuvaid maju, mõni rohu sees külitav paat või vahvad puitväravad.
Ühe majapidamise juures seisis vana "sakslane". Mu kõrvus kostab siiani "sakslase"  omapärane jorin. Vanaisal oli laste-laste tarbeks traktori ees kõhu alla kinnituvate haakeriistade kõrvade juurde laudadest istumispaigad tehtud. See oli nagu VIP koht. Meie tädipojaga olime väga tähtsad, kui seal sõita saime.

vana hea sakslane


Küla ristmikult keerasime männikusse, et otsida üles kurikuulus gaasimaardla. Orjenteerusime, mis me orjenteerusime, aga leidmata see jäi. Kaunil liivasel mererannal võtsid meid vastu kummalised rauast skulptuurid ja natuke pidutsemiste järgset läbu.
Tjah, millalgi siiski tuletab end aeg meelde ja me pidime praamile hakkama kiirustama. Vudasime mööda kaunist rannajoont Kelnase poole.

Estali lauter

Veel enne sadamasse jõudmist piilusime Rootsu Saare restorani, kus kena söögikoht ja pakuvad vist ka majutust. Ja mis kõige toredam, seal oli mätaskatusega ilma peenutsemata "kusemaja ja sitamaja". 
Jah asjast tuleb ikka rääkida õigete sõnadega. :)



Taas jalutasime mööda raudsest vahitornist teel sadamasse praamile.


Fantastiline päev oli ja ausalt sellest ajast jäi väheks! 
Ei me kiirustanud ega seadnud kultuuriväärtuste läbimise sihte vaid lihtsalt nautisime hetke. 
Usun, et aja raskustest hoolimata mu vanaisale meeldis  see saar. Midagi salapäraselt ühist on siin Võrumaaga.