Kurgla matkarada

2019 suve lõpu poole avati pealinna külje all uus ja tore umb 5 km pikkune matkarada, mis kulgeb ümber Aruküla vana turbakaevanduse Kurgla rabas. Turvast kaevandati siin 1918 - 1944 seni kuni turba varud said otsakorrale ja turbapressid viidi üle Lehtsesse. Turba kaevandamine sai alguse vabadussõja ajal tekkinud küttekriisist. Turbalõikamise tõttu on siin põhja - lõuna suunalised kanalid. Aukudest lõigati turvast ja kõrgematel osadel oli raudtee, kus seisis turbapress või liikusid vagonettid. Põhiline toode oli kütteturvas ja kännud, mis läksid samuti kütteks. 

Mina sattusin siia esmakordselt ühel kaunil päikeselisel ja selle sügis-talve üksikul külmal novembrikuu viimasel päeval. Lihtsalt tulingi koeraga jalutama ja uudistama.

Õrn lumekirme katab maad ja vanad turbaaugud, mis nüüd on vett täis imbunud, kaetud jääga. Mind on alati köitnud rabajärved oma turbase, puujuurelise ent kavala kaldaga. Siingi on keegi meisterdanud omale käepäraste vahenditega väikese purde vette minekuks ja üllatusena on siin lausa eilne jääauk. Kas tõesti on keegi siia tulnud talisuplust tegema?! 

Naudin imeilusat ilma. Neid hetki on meie sombuselt hallis sügis-talves väga vähe kui taevas värvub siniseks ja päike paneb üksikudki värvid särama nagu sambla metsa all ja pruunikas oranžid männitüved metsas.

Rada kulgeb algul kruusateel, kuid peadselt keerab metsavahele ja jätkub väikese puujuurelise rajana. Siin ja seal saab astuda kanalite äärde uudistama kuidas loodus isekeskis taastub nendest haavadest. Kus kunagi olid liiprid ja relsid, kõrguvad nüüd noored männid. Ja kanalid, kust kaevandati, on täitunud veega ning hakkavad vaikselt aegamisi kinni kasvama pilliroo, veetaimede ja setete abil. Kui kaevandati kuni 5m paksust turbakihti, siis on kanalid umbes selle sügavusega.

Kui liikuda rajal vastu päeva nagu üks õige eestlane ikka liigub (oled sa pannud tähele, et ka terviserajad on alati vastupäeva?), siis on kaetud lehtpuudega. Aja jooksul on siia sisse kolinud Eesti suurim näriline ja tema hammastetööd võib kõikjal imetleda. Põhja poole suuremate tiikide juurde viib isegi jupike laudrada, ilmselt on siin mingil ajal nii veerohke,  ja no turvast kaevandati ikkagi ju rabast. Umbes poole raja pealt asendub maastik siin nüüd okasmetsaga. Tagasi lõunapoolsete kanalite juurde saab mingi maa lausa kuivendatud rabamaastikul kulgeda.

Minulegi üllatuseks oli siin päris palju koeraga jalusseerijaid. Ilmselt kohalike seas see juba varem teada tuntud kant.

Teisel korral sattusin siia varakevadel aprillis, kui puud veel polnud lehes, aga esimesed õitsejad olid juba metsa all oma õienupud paotanud. Miks mitte jälle ilusal päikesekuldsel õhtul jalusseerida koera ja ühtlasin teha väike geotuur, sest keegi oli siia ahvatlevalt ringitäis aardeid paigutanud. 

Huvitav on võrrelda neid kahte korda, kui esimesel korral ahmisin enesesse värsket lund, õhku ja üldmuljet, siis nüüd märkasin rohkem pisemaid detaile. Aarded olid ka toredasti eriilmelistesse kohtadesse peidetud. Küll tuli ronida puu otsa, kanalisaarele või rahmeldada raba maastikul. Vaadata ülse ja alla. Umbes poolel rajal kohtusin minu ees liikuvate mänguritega ja nii tekkis lausa järjekord punkti juures. Ega ei saa ju näidata, et mina siin samade eesmärkidega ja siis tuleb teha looduseuudistaja nägu pähe. Raja teises pooles aga kohtusin juba oma tuttavate mänguritega, et lõpuni ühiselt koos kulgeda. Isegi üks fotograaf püüdis ilmselt tiivulisi veretult jahtida. Jah sookured huilgasid siin läheduses ja 3 luike lendas madallennul üle. Nii, et liikumist siin ikka on, kuigi teisi koernikke ma sel korral ei trehva ühtegi.

Päike on vajunud metsa taha maha ja ilm kisub jahedaks. Lõpetame selle korra Kurgla turbaraba ringi parklas kuuma tee ja muljetega. Väike kena matkaring ja lastele peaks eriti sobiv olema.

Äntu Sinijärved

Olen Äntu järvede ääres küll käinud paaril korral, aga matkarajale pole mahti saanud minna. Kuna siin on lisaks 7'le looduslikule järvele ja matkarajale ka georada, siis ühel päikeselisel reedel võtsingi oma plaanidesse.

Nii siis alustasin Sinijärvest. 

Äntu järvede matkaraja kaart. Mina läbisin punase ja oranži raja

Geopeituse aare koos logiraamatuga

Wau! Sinijärv üllatas mind oma kriiskav rohelise värvitooniga. Nagu keemialabori katseklaas. Aga see roheline toon ei olnud igal pool paista. Teen pilte ja mõtlen, et kes see usub, et selline värvitoon on päriselt looduslik. Sinijärv on suur ja sopiline. Vette langenud puud või vees olevad puunotid on selgelt näha. See vesi on hämmastava läbipaistvusega. Eks need allikad ole, mis vee nii selgeks teevad, seega ka külmaks. 

Äntu Sinijärv

Eesti kõige läbipaistvama veega järv

Naabrina paiknev väikene Vahejärv on ka roheka veega, aga mitte nii kiiskav.

Vahejärv ehk Roheline järv

Järve taimestik, mis annab roheka tooni

Valgejärv ei paista üldse rohekas, kuigi ikka selge veega.

Valgejärv

Tee keerab ära metsarajale. Kuna põõsad veel lehes ei ole, saab nautida rohetavat sammalt ja päikesetriipe. Sinililli on palju ja siin seal ka näsiniini õitsvaid oksaraagusid. Need on nii armsad roosad, aga kui mürgised. 

Näsiniin - Eesti üks mürgisemaid taimi

Ühele lagendikule jõudes võtab mind vastu 2 palkmaja jäänukit. Hea, et päike paistab ja teeb maailma helgemaks, muidu poeks hinge kurbus nähes neid Moora metsatalu varemeid. Siin on elanud natukest aega luuletaja Kersti Merilaas.

Näe, puhkeva päikese põletav lõõm

käib süütamas kevade tähti

maailma on vallutand uhkav rõõm-

kõik uksed on tuulde lahti.

Seni kuni uudistan Moora talu varemeid, möödub minust kummaliselt palju matkajaid ja minu imestuseks keegi neist ei loe infotahvleid ega tee tutvust räätsakil palkseina juppidega. Olen mina see ainus veidrik, kellele meeldib möödanik?!

Sinilill - üks esimesi õitsejaid looduses

Matkatee viib vahepeal üle maantee teisele poole ja nüüd algab minu üllatuseks ajalootund. Jah olen nime poolest kuulnud Punamägedest, aga et see asub siin samas. Siin oosidel on asunud 3e osaline Agelinde maalinnus. Väga vinge!

Pealinnuse kohal on ka praegu meetutamaks seda olulist paika püstkoda ja grilliplats. Naudin päikest, metsa, oose, sinililli, linnulaulu ja puude latvades sahistavat tuult.

Järveoja

Punamäest alla minnes ja ületades Nõmme jõe toreda silla läheb tee kaheks. Vana matkarada keerab tagasi ja teine rada viib läbi metsa ja üle soo Kaanjärvele. 

Nõmme jõe sild

Laudrada on ühes kohas veidi purunenud ja seal võib jala veidi märjaks saada. Õnneks minu matkasaapad peavad üsna hästi vett. 

Tahtsin siin asuda just geoaaret otsima, kui vastas suunast tuli kamp mugusid. OK jalutan siis mööda, aga möödudes kuulsin nende samasugust plaani. Hõikasin siis, et ka minul sama plaan ja teeme seda siis juba ühiselt. Nii tore on kohata teel samade eesmärkidega seltsilisi, kes on samuti kusagilt kaugemalt kohale sõitnud.

Kaanjärve külje alt läheb raudtee. Kuulen hiljem kusagil kaugemal olles ka rongi mürinat.

Kaanjärv

Taas viib matkarada üle maantee ja nüüd on pikalt jalutamist üle raielankide, kus juba on sirgumas põlvekõrgused noored männid. Eks vana mets vajab ka uuendamist, see on eluring. Leian end varsti Umbjärve äärest. Pisike järvesilm, kuhu rahvapärimuse järgi olevat peidetud varandusekirst, mida valvavat must kikas. 

Umbjärv

Toreda asjana leian siit eest postkasti, kuhu peaks matkalised end kirja panema. Lisan minagi sinna oma rajal oldud kuupäeva ja nime. Hiljem Mäetaguse järve kandis leian teisegi matkaraja logiraamatu postkasti ja ikka logi kirja!

Matkaraja logiraamatu postkast

Tee viib edasi Nõmme jõe äärt mööda. Mingi aare peaks peidus olema üle vee. Ukerdan isegi mingit palki mööda sinna, aga tulutult. Aare jääb leidmata. Eesti suurimale närilisele koprale meeldivad siinsed alat aga väga. Küll on ikka siin hoolega tööd tehtud. Huvitav, miks neil osad puud jäävad pooleli? Ja olen ka varemalt tähele pannud, et puu langetamise suhtes on päris palju valearvestusi tehtud. Puud on valele poole kaldes ja langemisel teise puu okstesse kinni jäänud. 

Vetepeegeldus Nõmme jõel

Kopra tööpõld

Kopra kunst

Hingan sügavalt sisse puhast õhku ja naudin puude peegeldust jõeveel.
Jälle tuleb ületada autotee. Sinna küll viib kena tepp, aga maantee on täiesti vale koha peale leiutatud! Rada viib Punamäe alt serva mööda kuni tuleb uus maantee ületus. No mis parata, vähemalt rohkem neid ei tule.

Mäetaguse järv

Jõuan Mäetaguse järve äärde. Hmm, kas see on nüüd Punamäe tagune? Igatahes viskan end purdele pikali ja lasen väsimusel välja voolata. Keha suriseb veidi. Päike ja tuul teevad pai. Püsti tõustes on palju reipam tunne. Laudtee ääres sirguvad mõned vaigutatud puud. Kunagi nõukaajal koguti mändidelt vaiku meditsiinitööstusele. Mäletan isegi lapsepõlves veel kui Võrumaal olid koonusekujulised kogumistopsid puude küljes.

Vaigutatud puud

Enne Linaleojärvele jõudmist tuleb ronida trepist ühe nimeta mäe otsa ja teisest küljest uuesti alla. Seikluse mõttes täitsa tore. Osa teest on rohkelt puujuurtega kaetud. Mulle tuli isegi üks rattur vastu, aga ma ise ei viitsiks siin rattaga ukerdada. Pole eriti sõidetav.

Linaleojärv

Olen taas Valgejärve äärde jõudnud. Kuna telo aku on nii pildistamise kui gps'i ohtra kasutamise peale tühjaks saanud ja ka väsimus kallal, siis pööran Valge ja Vahejärve vahelt tagasi parkla poole. Üle poole päevast olen siin nautinud ja mütanud. Lisaks võtab oma aja ka aarete otsimine.

Vahejärv

Kougin autost söögipoolist ja lasen heamaitsta RMK grillplatsi laua taga.
Fantastiline loodus on siin ja mul jäi veel osa georajast läbimata. Seega on põhjust millalgi tagasi naasta ja vahelduse mõttes matkarada päripäeva ette võtta.

Kiltsi kaardiloss

Aga see ju ometi veel ei ole kõik! 
Auto rattad ja mu mõisate huvi viib mu Kiltsi lossi juurde. Päev hakkab loojuma ja see teeb värvid soojaks. Minule üllatusena võtab mind eest vastu väga kaunis renoveeritud loss. Mõis on ehitatud kunagise linnuse kohale ja ilmselt ka sellest on idee saadud hoonele lisada 2 ümartorni ja 2 kandilist torni.

Lossi üks ümartorn

Lisaks saan alles siin teada, et selle mõisa omanik on olnud maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern. Tema juhtimisel toimus esimene Vene ümbermaailmareis, mille põhjal ta koostas siin samas lossis elades "Lõunamere atlase" ja sellest ka kaardilossi nimetus. Nüüd on admirali auks siia tehtud ka mälestustetuba. Veel imestan, et lossis on esimese vabariigi ajast kool. Mõtle, kui õnnelikud need lapsed on siin õppimise üle. Jalutan pargis... Tiigi veerel on kasvamas katkujuur. Arvatakse, et see on meile sisse toodud juba keskajal ja enamasti leidubki seda mõisate parkides. Katkujuure roosakad õisikud on ühed esimesed õitsejad kevadel sinilille ja paiselehe kõrval. Aga kõige ägedam on see, et keset suve leiame eest hoopis rabarberi lehtede taolise välja. 

Harilik Katkujuur

Jalutan mõisa vesiveski varemete juurde, kust voolab läbi Põltsamaa jõgi. Olen ülivõrdes vaimustusest Kiltsi lossist ja hea meel selle seisukorra üle.

Kiltsi mõisa vesiveski varemed

Katkujuur ja taustal mõisa sild

Kiltsi mõisa valitsejamaja

Siin samas lähedal on pagulaste paigana kuulsust kogunud Vao küla. Minu huvi siin aga üle vaadata vasallilinnus. Mõisa peamaja on ise hävinud, aga keskajast pärit linnus seisab püsti. See on üllatavalt nunnu. Kaaristuga ait ja tall-tõllakuur on samuti heas korras.

Vao vasallilinnus

Rajatud 14.-15.saj

Teel suvekodupoole jääb veel Aavere mõis. Hmm, seda ma vist veel ei ole jõudnud külastada. Pööran sisse ja juhindun kõrguvate pargipuude ja allee järgi. Mu suu jääb ammuli, millised uhked varemed mind vastu võtavad. Ja õhtune päike laseb neil särada kõige kaunimast küljest. Selliselt kauni valguse paistel ei olegi siin kurb, et peale 96'nda aasta põlengut jäi loss varemetesse.

Aavere loss ehitatud 1877-1881

Neogooti stiilis mõisahoone

Karjakastelli aken

Mõtlen, kas on mõtet minna Varangu mõisa kaema, kas see jääb puude varju või ehib seda mõisa ka loojuva päikese kiired. Kuid tee oli tõkkepuuga suletud ja ligi ei pääsenud. Las ta siis olla. Äkitselt meenus geopeitus! Kaarti vaadates selgub, et Aaveres oli ka üks aare. No kui ma juba siin samas lähedal olen, siis ots ringi ja tagasi mõisa juurde. Päike oli loojunud ja hämarast ei paistnud enam uhkeldavaid lossivaremeid. Iga aeg saab kord otsa. 
Karinu mõisa taga kruusakarjääri juures on ka veel üks aare peidus. Vähem kui aasta tagasi käisin Karinu mõisa uudistamas. Nagu ikka mahajäetud vanuri seisuses ka see maja.

Karinu mõisa peahoone           Foto 2019

Albus jõudes ristteele tabas mind jälle aarde kiusatus, sest Albu mõisa aare oli juba mul jupimat aega soovilistis. No seda otsisin ma juba lausa pimedas käsikobamisi mõisa taga põõsast, aga kätte ma ta sain. 

Albu mõisakool    Foto 2017

Väljas oli kottpime ja kell näitas õhtul 10 kui suvekodu uksest sisse astusin ja rampväsinuna diivanile vajusin. Päeva emotsioonide tulv oli nii suur, et uni küll kohe ei saabunud.
Kõige sügavama mulje jättis erkroheline Sinijärve vesi, erakordse arhitektuuriga Kiltsi loss ja päiksesekullas Aavere mõisa varemed.