Olen Äntu järvede ääres küll käinud paaril korral, aga matkarajale pole mahti saanud minna. Kuna siin on lisaks 7'le looduslikule järvele ja matkarajale ka georada, siis ühel päikeselisel reedel võtsingi oma plaanidesse.
Naabrina paiknev väikene Vahejärv on ka roheka veega, aga mitte nii kiiskav.
 |
| Vahejärv ehk Roheline järv |
 |
| Järve taimestik, mis annab roheka tooni |
Valgejärv ei paista üldse rohekas, kuigi ikka selge veega.
 |
| Valgejärv |
Tee keerab ära metsarajale. Kuna põõsad veel lehes ei ole, saab nautida rohetavat sammalt ja päikesetriipe. Sinililli on palju ja siin seal ka näsiniini õitsvaid oksaraagusid. Need on nii armsad roosad, aga kui mürgised.
 |
| Näsiniin - Eesti üks mürgisemaid taimi |
Ühele lagendikule jõudes võtab mind vastu 2 palkmaja jäänukit. Hea, et päike paistab ja teeb maailma helgemaks, muidu poeks hinge kurbus nähes neid Moora metsatalu varemeid. Siin on elanud natukest aega luuletaja Kersti Merilaas.
Näe, puhkeva päikese põletav lõõm
käib süütamas kevade tähti
maailma on vallutand uhkav rõõm-
kõik uksed on tuulde lahti.
Seni kuni uudistan Moora talu varemeid, möödub minust kummaliselt palju matkajaid ja minu imestuseks keegi neist ei loe infotahvleid ega tee tutvust räätsakil palkseina juppidega. Olen mina see ainus veidrik, kellele meeldib möödanik?!
 |
| Sinilill - üks esimesi õitsejaid looduses |
Matkatee viib vahepeal üle maantee teisele poole ja nüüd algab minu üllatuseks ajalootund. Jah olen nime poolest kuulnud Punamägedest, aga et see asub siin samas. Siin oosidel on asunud 3e osaline Agelinde maalinnus. Väga vinge!
Pealinnuse kohal on ka praegu meetutamaks seda olulist paika püstkoda ja grilliplats. Naudin päikest, metsa, oose, sinililli, linnulaulu ja puude latvades sahistavat tuult.
 |
| Järveoja |
Punamäest alla minnes ja ületades Nõmme jõe toreda silla läheb tee kaheks. Vana matkarada keerab tagasi ja teine rada viib läbi metsa ja üle soo Kaanjärvele.
 |
| Nõmme jõe sild |
Laudrada on ühes kohas veidi purunenud ja seal võib jala veidi märjaks saada. Õnneks minu matkasaapad peavad üsna hästi vett.
Tahtsin siin asuda just geoaaret otsima, kui vastas suunast tuli kamp mugusid. OK jalutan siis mööda, aga möödudes kuulsin nende samasugust plaani. Hõikasin siis, et ka minul sama plaan ja teeme seda siis juba ühiselt. Nii tore on kohata teel samade eesmärkidega seltsilisi, kes on samuti kusagilt kaugemalt kohale sõitnud.
Kaanjärve külje alt läheb raudtee. Kuulen hiljem kusagil kaugemal olles ka rongi mürinat.
 |
| Kaanjärv |
Taas viib matkarada üle maantee ja nüüd on pikalt jalutamist üle raielankide, kus juba on sirgumas põlvekõrgused noored männid. Eks vana mets vajab ka uuendamist, see on eluring. Leian end varsti Umbjärve äärest. Pisike järvesilm, kuhu rahvapärimuse järgi olevat peidetud varandusekirst, mida valvavat must kikas.
 |
| Umbjärv |
Toreda asjana leian siit eest postkasti, kuhu peaks matkalised end kirja panema. Lisan minagi sinna oma rajal oldud kuupäeva ja nime. Hiljem Mäetaguse järve kandis leian teisegi matkaraja logiraamatu postkasti ja ikka logi kirja!
 |
| Matkaraja logiraamatu postkast |
Tee viib edasi Nõmme jõe äärt mööda. Mingi aare peaks peidus olema üle vee. Ukerdan isegi mingit palki mööda sinna, aga tulutult. Aare jääb leidmata. Eesti suurimale närilisele koprale meeldivad siinsed alat aga väga. Küll on ikka siin hoolega tööd tehtud. Huvitav, miks neil osad puud jäävad pooleli? Ja olen ka varemalt tähele pannud, et puu langetamise suhtes on päris palju valearvestusi tehtud. Puud on valele poole kaldes ja langemisel teise puu okstesse kinni jäänud.
 |
| Vetepeegeldus Nõmme jõel |
 |
| Kopra tööpõld |
 |
| Kopra kunst |
Hingan sügavalt sisse puhast õhku ja naudin puude peegeldust jõeveel.
Jälle tuleb ületada autotee. Sinna küll viib kena tepp, aga maantee on täiesti vale koha peale leiutatud! Rada viib Punamäe alt serva mööda kuni tuleb uus maantee ületus. No mis parata, vähemalt rohkem neid ei tule.
 |
| Mäetaguse järv |
Jõuan Mäetaguse järve äärde. Hmm, kas see on nüüd Punamäe tagune? Igatahes viskan end purdele pikali ja lasen väsimusel välja voolata. Keha suriseb veidi. Päike ja tuul teevad pai. Püsti tõustes on palju reipam tunne. Laudtee ääres sirguvad mõned vaigutatud puud. Kunagi nõukaajal koguti mändidelt vaiku meditsiinitööstusele. Mäletan isegi lapsepõlves veel kui Võrumaal olid koonusekujulised kogumistopsid puude küljes.
 |
| Vaigutatud puud |
Enne Linaleojärvele jõudmist tuleb ronida trepist ühe nimeta mäe otsa ja teisest küljest uuesti alla. Seikluse mõttes täitsa tore. Osa teest on rohkelt puujuurtega kaetud. Mulle tuli isegi üks rattur vastu, aga ma ise ei viitsiks siin rattaga ukerdada. Pole eriti sõidetav.
 |
| Linaleojärv |
Olen taas Valgejärve äärde jõudnud. Kuna telo aku on nii pildistamise kui gps'i ohtra kasutamise peale tühjaks saanud ja ka väsimus kallal, siis pööran Valge ja Vahejärve vahelt tagasi parkla poole. Üle poole päevast olen siin nautinud ja mütanud. Lisaks võtab oma aja ka aarete otsimine.
 |
| Vahejärv |
Kougin autost söögipoolist ja lasen heamaitsta RMK grillplatsi laua taga.
Fantastiline loodus on siin ja mul jäi veel osa georajast läbimata. Seega on põhjust millalgi tagasi naasta ja vahelduse mõttes matkarada päripäeva ette võtta.
 |
| Kiltsi kaardiloss |
Aga see ju ometi veel ei ole kõik!
Auto rattad ja mu mõisate huvi viib mu Kiltsi lossi juurde. Päev hakkab loojuma ja see teeb värvid soojaks. Minule üllatusena võtab mind eest vastu väga kaunis renoveeritud loss. Mõis on ehitatud kunagise linnuse kohale ja ilmselt ka sellest on idee saadud hoonele lisada 2 ümartorni ja 2 kandilist torni.
 |
| Lossi üks ümartorn |
Lisaks saan alles siin teada, et selle mõisa omanik on olnud maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern. Tema juhtimisel toimus esimene Vene ümbermaailmareis, mille põhjal ta koostas siin samas lossis elades "Lõunamere atlase" ja sellest ka kaardilossi nimetus. Nüüd on admirali auks siia tehtud ka mälestustetuba. Veel imestan, et lossis on esimese vabariigi ajast kool. Mõtle, kui õnnelikud need lapsed on siin õppimise üle. Jalutan pargis... Tiigi veerel on kasvamas katkujuur. Arvatakse, et see on meile sisse toodud juba keskajal ja enamasti leidubki seda mõisate parkides. Katkujuure roosakad õisikud on ühed esimesed õitsejad kevadel sinilille ja paiselehe kõrval. Aga kõige ägedam on see, et keset suve leiame eest hoopis rabarberi lehtede taolise välja.
 |
| Harilik Katkujuur |
Jalutan mõisa vesiveski varemete juurde, kust voolab läbi Põltsamaa jõgi. Olen ülivõrdes vaimustusest Kiltsi lossist ja hea meel selle seisukorra üle.
 |
| Kiltsi mõisa vesiveski varemed |
 |
| Katkujuur ja taustal mõisa sild |
 |
| Kiltsi mõisa valitsejamaja |
Siin samas lähedal on pagulaste paigana kuulsust kogunud Vao küla. Minu huvi siin aga üle vaadata vasallilinnus. Mõisa peamaja on ise hävinud, aga keskajast pärit linnus seisab püsti. See on üllatavalt nunnu. Kaaristuga ait ja tall-tõllakuur on samuti heas korras.
 |
| Vao vasallilinnus |
 |
| Rajatud 14.-15.saj |
Teel suvekodupoole jääb veel Aavere mõis. Hmm, seda ma vist veel ei ole jõudnud külastada. Pööran sisse ja juhindun kõrguvate pargipuude ja allee järgi. Mu suu jääb ammuli, millised uhked varemed mind vastu võtavad. Ja õhtune päike laseb neil särada kõige kaunimast küljest. Selliselt kauni valguse paistel ei olegi siin kurb, et peale 96'nda aasta põlengut jäi loss varemetesse.
 |
| Aavere loss ehitatud 1877-1881 |
 |
| Neogooti stiilis mõisahoone |
 |
| Karjakastelli aken |
Mõtlen, kas on mõtet minna Varangu mõisa kaema, kas see jääb puude varju või ehib seda mõisa ka loojuva päikese kiired. Kuid tee oli tõkkepuuga suletud ja ligi ei pääsenud. Las ta siis olla. Äkitselt meenus geopeitus! Kaarti vaadates selgub, et Aaveres oli ka üks aare. No kui ma juba siin samas lähedal olen, siis ots ringi ja tagasi mõisa juurde. Päike oli loojunud ja hämarast ei paistnud enam uhkeldavaid lossivaremeid. Iga aeg saab kord otsa.
Karinu mõisa taga kruusakarjääri juures on ka veel üks aare peidus. Vähem kui aasta tagasi käisin Karinu mõisa uudistamas. Nagu ikka mahajäetud vanuri seisuses ka see maja.
 |
| Karinu mõisa peahoone Foto 2019 |
Albus jõudes ristteele tabas mind jälle aarde kiusatus, sest Albu mõisa aare oli juba mul jupimat aega soovilistis. No seda otsisin ma juba lausa pimedas käsikobamisi mõisa taga põõsast, aga kätte ma ta sain.
 |
| Albu mõisakool Foto 2017 |
Väljas oli kottpime ja kell näitas õhtul 10 kui suvekodu uksest sisse astusin ja rampväsinuna diivanile vajusin. Päeva emotsioonide tulv oli nii suur, et uni küll kohe ei saabunud.
Kõige sügavama mulje jättis erkroheline Sinijärve vesi, erakordse arhitektuuriga Kiltsi loss ja päiksesekullas Aavere mõisa varemed.
