Metsa matkarada 4. Purekkari - Loksa

Eelmist rajalõiku loe SIIT

Tänast matkapäeva alustan Purekkari neemelt. Alles aasta tagasi käisin oktoobris siin vallutamas mandri Eesti kõige põhjapoolsemat tippu ja selleks pidi kõrge veeseisu tõttu natuke paljajalu vees sulistama. Ka täna on siin vee seis nõnnavõrd kõrge, et päris tippu kuiva saapaga ei saa. Seega jätan selle täna vahele. Ilm on imeline ja rannikule kohaselt tuuline. 

Mandri Eesti kõige põhjapoolseim tipp Purekkari neem

Purekkari telkimisala on jälle selline äge paik mitmete grillplatsidega puude vahel ja natukenegi tuule eest kaitstud. Telkimiseks ideaalne paik matkal.

Purekkari telkimisala

Loomulikult oli nõuka ajal kogu ranniku ala kaetud tihedalt sõjaväe rajatistega. Siin olevat asunud piirivalve õppekompleks. Mälestused sellest ajastust on laiali pillutatud metsa alla. Ilusam oleks see jama ära koristada, aga kes selle kinni plekib.

Nõukaaegse piirivalve õppekompleksi rajatised

Pärispea küla olevat Eesti vanim rannaküla, kuhu olevat põgenenud rootsi keelt kõnelevad sõjapõgenikud sakslaste eest. Igatahes on siin palju ilusaid korda säetud vanu talumaju, mille väravad kaunistatud vanade pere märkidega. 

Tee kulgeb siit nüüd edasi ainult mööda asfalti. Kuigi siin on vahvad rannakülad, ei meelita see mind nii, kui metsikum alternatiiv. Ma lihtsalt olen autoga seda teed nii palju kärutanud, et nüüd võiks mujale piiluda. Õnneks on siin mitmed väiksed matkarajad ja minu suund ühtib Hara lahe õpperajaga. Küljele jääb ka Pähkneeme rada koos geoaaretega, aga siia tulen veel millalgi tagasi, et mere äärt nautida.

Minu oma Metsa matkarada rannikul

Nii siis keeran õpperaja viida järgi ära mereranda natuke peale Viinistu teeristi. Milline mõnus vaikus ja ei mingeid häirivaid mootorsõidukeid. Taevas on sinine üksikute pilvetupsudega. Päike soojendab ja temperatuur on umbes +13*C. 

Hara lahe rannik

Merevees on mitmeid rändrahne, milline neist nüüd täpselt see Odakivi on? Minu pettumuseks, see kõige kandilisem rahn kannab odakivi nime, et mis moodi ta nüüd sellise nime siis on saanud. Sääre pääl paistab eemalt suur raudrist. Esialgu viivad mõtte Estonia laeva hukule, aga lähemal näen ka pisemat risti 2-e mehe nimega. Ilmselt kohalike rannakalurite mälestuseks.

Odakivi rändrahn

Odakivi ja 2 risti

Liivane rand läheb aina kivisemaks ja kergem on metsa all siledamat maad otsida.  

Kui Hara sadamasse jääb vana nõuka aegse sõjaväe allveelaevabaas, kus toimus allveelaevade demagnetiseerimine, siis siin pool Hara lahte oli  demagnetiseerimise laboratoorne instituut. Seda meenutamas otse rannas instituudi uue ja vana peahoone varemed. Muideks kogu see staff siin oli ülisalajane. Turnin neile hoonetele küll veidi lähemale, aga igasugune rämps, prügi ja varjatud augud maa sees saavad uudishimust võitu ja hoian pigem eemale. Hoonetest õhkub kirbet mustuse lõhna.

Instituudi uuem hoone

Ikka otsin natuke paremat pinnast jalge alla. Kivine küll, aga oma moodi ilus, kas pole?!

Suurpea sadamakai on mulle umbes 10 aasta tagant meelde jäänud huvitava looga, kus mu laps leidis rannast pudelikirja. See oli täitsa eesti keeles ja ka vastasime sealsele aadressile, aga vastust ja seal lubatud tänu ei tulnud. Igatahes tundus siis see sadamakai suure ja võimsana, nüüd aga üsna väiksena.

Instituudi juurde kuulus ka Suurpea sõjaväelinnak, kus oli oma kool, lasteaed, med.punk, kasarmud, veetornid, elumajad - ühesõnaga terve linnak umbes 1000 inimesega. Puit kasarmud ja muud barakid on kaduvikku läinud, aga silikaathooned veel alles.  

Suurpea linnaku hüljatud maja

Suurpea linnaku koolimaja

Koolihoone on pealt üsnagi vinks-vonks veel, aga seest täielikult laastatud ja prügimägi. Huvitav on ikka see inimeseloom, kui ei kasuta, siis lõhub. Kas ei oleks võinud säilida puutumatuna nii nagu jäi ehk oleks veel mingit kasutust leidnud. Siia on peidetud ka üks geoaare, aga ma ei taha siin sees olla ja otsida, kananahk on ihul püsti, loodan ainult mitte surnud loomi kohata.

Suurpea endine sõjaväelinnak

Linnakus on siiski mõned korrusmajad korda säetud ja inimesed täitsa elavad sees. Paljud korterid pidavat olema soetatud suvitajate poolt, seega suvel peaks siin elu täitsa keema. Külaplats on kenasti korras ja ilmselt kogukond toimib. Võtan siin esinemislava kõrval pingil istet ja lasen heamaitsta banaanil. Siit ära jalutades tuleb mulle vastu mikrobuss ehitud Eesti lippudega, mis teeb mulle heameelt.

Parimad ja kõige ilusamad asjad ei ole nähtavad ega isegi mitte kuuldavad.
Neid peab südamega tunnetama.

Maantee ja mere vahele on surutud mõned uued suvitusmajad kõrvuti vanade kolemajadega. Ühe sellise uue suvitaja kõrvalt leian kauni südame. Paraku viib mõte teele "ruskaja dušaa".

Müttan edasi mööda rannariba. Peab mainima, et üsnagi kenasti läbitav rannik. Vahel on rannas suured adruvallid, vahel liivane, vahel kivine või hoopis roostiku tagant kulgeb kenake rada. Kõik oli kena kuni Suurpea kaluri külani. Vaatasin eelnevalt juba kaardilt, et siin tuleb maantee merele nii lähedale, et sealt sätin end asfaltile. Plaan oli ju kena kuniks ühes lahesopis jalad vajusid poolest säärest õnnek kuiva adru sisse. Ok siit ma edasi ei saa, keerasin siis nina maismaa poole ja mingi oja ürgorust ronisin üles. Üleval võttis mind esmalt vastu roostetanud okastraat ja seejärel metsik võsa. Tänasin õnne, et praegusel aastaajal pole puudel lehti ega tüütavaid satikaid, nii on kergem leida natukenegi hõredamat kohta läbi pugemiseks. 

Ja kenasti maanteele jõudnuna sain nautida head jalgealust, päikest, puid ja merevaadet. Istusin kohe Mäe bussipeatusesse lõunapausile. Siia ma jääkski kuniks soojendavat päikest.

Egas ma palju talunudki maanteel kõmpimist, ikka leidsin raja ja keerasin taas mere äärde tagasi. Kaart lubab siin pankrannikut. Kõnnin siis selle ülaserva mööda kuniks vastu tuleb eramaa ja piiripost. Liuhkane tee viib alla randa.

Edasi ei saa

Siit kulgeb edasi kaunis liivarand, mis piirneb veel kaunima männikuga. Huvitav, kui palju siin suvel on rahvast? Ilmselt kogu Loksa on siin või lõuna pool linna rannas ja lisaks suvitajad. 

Põhja poolsel Loksa rannal on ka oma aare. See on vana kuunari Raketa vrakk. Kuunar ehitati 1949 Soomes II ilmasõja kahjutasuna Nõukogude Liidule. Laev opereeris Läänemerel kaubalaevana kuni 1957 aastal maha kanti ja rannikule jäeti. Jäänukid näevad välja nagu oleksid siin juba sajandeid tuulte ja vete vallas olnud. 

Raketa vrakk

Loksa linna jalutades on esmalt laevaremonditehas, mis sai hoopis alguse Kolga mõisa tellisetehasest. Telliseid turustati Soome, öeldakse isegi, et Helsinki on üles ehitatud Loksa tellistest, ja sadamast sai alguse laevatehas.

Nüüdseks võõras ei erista muidugi ära, millised neist hoonetest on tellisetehase omad, aga midagi peaks veel alles olema.

Hoolimata korduvast seiklemisest randa ja sisemaale tuleb mul kilomeetreid üllatavalt vähe. Jätsin ju ainult Viinistu 3,3 km otsa ära. Tean, et siin on lisaks luteri kirikule ka õigeusu kirik ja lähengi seda nüüd otsima. Möödun veel teel jehoova tunnistajate kojast, aga see on kollasest tellisest masstoode, ei midagi huvitavat. Satun väga huvitavasse 50/60-ndatel ehitatud majadega ääristatud tänavale. Enamik on ilusaks vuntsitud, aga leidub ka maju, kus juba katus sisse vajunud. Mõnus väikelinna agulielu kulgeb siin omas rütmis. Minule üllatusena võtab mind vastu vägagi uus ja moodne Loksa Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kirik. See olevat 2003 ümber ehitatud vanast lasteaia hoonest. Olen veidike hämmeldunud selle ajaloost, aga kui on nii, siis on nii ja kokkuvõttes on ju õilsad eesmärgid. Ka pühakoja nimi Kroonlinna paneb mind imestama, aga selle saamislooga jään ma hätta. Igatahes on see päris huvitav avastus meie kirikute arhitektuurimaastikul, meenutades mulle väikseid valgeid Kreeka pühakodasid.

Loksa Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kirik

Jõuan tagasi auto juurde ja panen päeva lukku ainult 15 kilomeetriga. Sellegipoolest oli sellest matkast iga meeter huvitav ja omanäoline.

Metsa matkarada 2. Kaberneeme-Jägala-Joa

Eelmist rajalõiku loe SIIT

Hommikul enne suvekodust autosse istumist, kaunistas taevast täies kaares vikerkaar. Loodan, et see on hea enne päevale, vähemalt ilus algus igaljuhul. Algse plaani jätta auto Jõelähtme kiriku juurde matan maha, sest püüan võimalusel vältida tiheda liiklusega autoteid. Nii siis, jätan oma auto Jägala-Joa parklasse ja lasen end starti Kaberneeme sõidutada. 

Kaberneeme sadam

Viskan veel pilgu peale Kaberneeme sadamale, mis on minu viimasest külastusest täielikult muutunud. Eesti väikesadamad on õitsele löönud, eriti, kui veel ümbruses on toimiv kogukond.

Augu suurkivi

Lasen veel end sõidutada Haabse poole. Vaatan üle müraka Augu suurkivi koos geoaardega, sest eelmine nädalavahetus jäi pimeneva päeva tõttu siin käimata. 

Kaberneeme rand

Väljun autost seal, kus eelmisel korral pooleli jäin. Jalutan ranna kohal kõrguval väikesel laudteel ja imetlen Kaberneemet päevavalguses. 

Tee viib Ristisoo järve äärde, kus ümber on mitmed lõkkeplatsid. Pea kõik grillid on hõivatud ja teisel pool järve isegi saunatelk püsti aetud. Olen siin järve ääres kunagi talvel oma sünnipäeva grilli ja chilliga pidanud. Täitsa äge on talvine üritus õues. Eelmisel nädalavahetusel oli siin lausa hulgaliselt telkijaid.

Ristisoo järv

Natuke maad peab mere poole tagasi jalutama ja siis metsa avarustesse keerama. Sellega ka Metsa matkaraja märgistus lõppes. Paar raielanki võttis mu vastu, aga ei ühtegi rajamärki. Juba jõudsin ühe langi serva mööda valesti kütta, õnneks taipasin navi vaadata. No natuke jama ses suhtes, et kui oleks telefon tühi, siis oleks eksimine metsa üsnagi tõenäoline. Millalgi tulid rajal nähtavale vanad ja kulunud RMK Oandu-Ikla rajatähised, mille järgi siis kulgen. Oot oot, siit ju ei lähegi läbi Oandu-Ikla rada, et mis rajatähised need siis on?! Kes seda teab? Mets oli muidugi nauditav ja ilm ka suurepärane: päike, üksikud valged pilved, üsnagi vali tuul ja +9°C, mis tuulega tundus palju jahedam. 

Tee kulges üle küngasete üles ja alla. Teadsin, et nüüd millalgi peab Ubari pank tulema, aga seda, kui võimas see tegelikult on, ei osanud küll oodata. Saan geoaaret otsides selle all pikemalt kõndida ja see on super. Keset metsa turritab maa seest välja paekivi pank. Ilmselt on kunagi ammu ammu siiani meri ulatanud. Ronin üles mõeldes, et ju matkatee läheb siit, näen ülevalt avanevat vaadet. Tõepoolest, meri ei ole kaugel. Navi vaadates selgub, et matkarada läheb siiski alt ja ukerdan alla tagasi. Peab mainima, et alla saab palju kiiremini ja ka tagumiku liugu ei pea laskma, kui üles tulles käis kets all ringi.

Ubari pank ülalt vaadates

Väga äge koht jälle ja seda panka peaks umb 2km pikkuses olema. 

Maastik on selline nagu kõnniksin vanade liivaluidete peal. Päike joonistab oma mustreid männikus ja minul on rõõmus meel. Imeline!

Üht järjekordset autoteid ületades läheb mul õige raja leidmine vähe nihu, aga metsa all saan taas rajale. Kõik on nagu kena, ainult Kaberla oja juures näitab metsa matkarada hoopis teist teed kui see teine tundmatu raja tähistus. Üritan siis navi abil seigelda, aga ega suurt rajale pihta saa. 

Sild üle Kaberla oja

Ühel hetkel olen Kaleviliival väljas. Polegi siin käinud kuigi see on üsna kuulus paik. No tänase ilmaga on siin imeilus vaade, liivaväli, üksikud puud, päike, sinine taevas pilvetupsudega. Mitmesse suunda olid pandud sildid "austage sõjaohvrite hauarahu" ent ometi on liival palju sõidujälgi. Teeb kurvaks, et inimesed ei mõista. Siit kaovad nüüd need viimasedki selle tundmatu raja tähised ja kulgen edasi kõhutunde järgi. Õnneks suuri eksimusi ei teinud, aga aga ikka seiklusi oli rajal püsimisega. 

Kaleviliiva

Taas tunne nagu lõputute männimetsade all on vana mererannik ja liivaluited. Lõpuks istun pehmele samblikule päikeselaiku jalgu puhkama. Rüüpan sooja teed saadan sõpradele mõned pildid ja lõpuks krapsan püsti tagasi. Enesetunne on hea ja reibas. Kuidas siis teisiti nii imelise ilmaga! Tuul muidugi on ka metsa all üsnagi vali ja pigem on hea kapuuts peas hoida.

Ühel järjekordsel langil kaotan raja täielikult ja matkan väikest kruusateed mööda kuniks keeran autojälgi pidi oletatava matkaraja poole. Minu huvi aga köidab teisel pool metsa mingi triip, mis esialgu tundub nagu tsaari aegne merekindluse rajatis. Lähemale minnes selgub, et ikka selle sama panga osa nüüd siis keset põldu. Väga äge maastik ikka! Ainult, et seda autoga seigeldes ei näe. Järsku silman vähe eemal metsaserval mingit mälestuskivi. Uudishimust jalutan lähemale ja selgub, et 1935 teenistuslennul alla kukkunud eestlastest lendurite mälestuseks. Nüüd ma pean tänama õnne, et rajalt eksisin. Põnev leid igatahes.

Siin langesid teenistuskohustuste täitmisel 11.juulil 1935 kv. lendurid kapsten A.Arro, leitnant E. Muru

Veel ilusat metsaalust ja peagi olen Koogi vanal lasketiiru alal. Veel on alles kuulipüüdmis vallid, aga harjutusväli ise hakkab juba metsistuma. Liiv on siin pehme ja astun auto sügavates jälgedes. Kohe higile võtab siin sumamine nagu lumes. Siit peaks nüüd rada kulgema Linnamäe hüdroelektrijaama ja Linnamäe juurde, aga kuna olen seal korduvalt ja korduvalt käinud, siis passin. 

vana Koogi polügoon

Maanteele välja jõudes keeran esmalt kergliiklusteele, siis meenub ikka navi piiluda ja õnneks teisel pool teed kulgeb metsa all mõnus rada. Siit avanevad ägedad vaated praegu alla lastud Linnamäe hüdroelektrijaama veehoidlale, mille porisel põhjal Jägala jõgi lookleb oma looduslikus sängis. Kaldale on jäänud vees hulpinid puud nagu skeletid. 

Matkan veel läbi väikese oja ürgoru ja ootan juba ees olevat vana Jägala puupapivabriku ehitisi. 

Esimese vabariigi ajal oli siin Fahle puupapivabrik ehk tänapäeva mõistes paberivabrik ja selle hüdrojaam. Vabriku hoone ise on alles, kahjuks küll lagunemas. Veel on alles vabrikule voolu tootnud hüdroelektrijaam, mis nüüdki töös. Ka selle kõrval vees kõrguvad sambad on vana raudteesilla osa. 

Jägala puupapivabrik

Pöörangi suuna Jägala-Joa poole. Teel joale olid selle sama puupapivabriku tööliste majad, aga minu imestuseks on ainult 1 neist alles jäänud. Juu on hinnalised krundid ja peagi lüüakse siia uhked eramud püsti. Joani jõudes imestan, et ka juga üsnagi kuival. Imetlen siiski Eesti suurimat juga. 

Jägala-Juga

Kaardi järgi peaks saama jõest üle vana kitsarööpmelise raudteetammi mööda, mis on ühtlasi ka veetamm. Sean sammud sinna suunda mööda jõe põhjas olevat pae platood. See on märgades kohtades väga libe jala all. Tammi juures aga võtab mind vastu lukus värav kaamerate all. No kuidas siis nii saab!? Vaatan siit ja sealt, siit poolt saaks natuke üle ronides isegi sillale, aga teiselt poolt vist maha ei saa. Ringiga minnes on tee väga pikk, seega plaan B on juga ületada. 

Taamal vana kitsarööpmelise raudteetamm

Kõnnin tagasi ja pena plaani joa servalt, kas ületada alt või ülevalt. Ülal on vool siiski rahulikum. Egas midagi, koorin varbad paljaks, haaran saapad näppu ja lähen sulistama. Minu õnneks on põhi mitte libe vaid veeheintega kaetud. Vesi ulatub poolde säärde. Huvitav, kas ma köidan selle hullusega ka kellegi tähelepanu? Aga mis mul muud üle jääb. Tänan õnne, et talv ei ole. Viimaste sammudega läheb jalgadel ikka väga külmaks, õnneks grampi just ei kisu. Kaldale jõudes istun kiirelt ja venitan sokid jalga tagasi. Peab mainima, et mõnusalt värske tunne on jalgadel hiljem. Teen jäädvustuse ka siit poolt juga. 

Panengi päeva lukku 14 kilomeetriga. Kilomeeterid sai vähe, aga elamusi palju.