Paganamaa ja Korneti

Kui kevadisest muruniitmisest villand sai, ajasin ma tütre auto peale, et nüüd lähme kuhugi midagi avastama. 

Võtsime sihiks Paganamaa. Pealegi jäi see mul kunagi RMK lõunarada läbides teekonnast välja, lubadusega see ots kunagi ikka ära teha. Siin ma nüüd siis olen Paganamaa! 

Vanal ajal olevat siin metsadest lage olnud ja siis olevat järvede asetus meenutanud Vanapagana jäljehauda. Sellest ka kohanimi tulnud. Kuigi peab mainima, et ka praegu on siin lummavalt kaunis rohelise looduse keskel. Vaatame kaarti infostendil ja läheme jalutama esmalt vaatetorni juurde. Puidust vaatetorn asub Raadimäel 176,7m kõrgusel merepinnast. Nagu ikka on siinsed mäed ja järvesilmad moodustunud jää liikumise ja sulamise tagajärjel. Paganamaa olevat ka üks esimesi paiku Eestimaal, mis jääst vabanes. Igati uhke paik!

Siin samas veel enne vaatetorni kohtan RMK matkaraja märke, kus juhatab jargratturid lihtsamale teele. Hiljem raja läbi jalutanuna võin öelda, et ülemine rada ehk siis mäe peal, täitsa sõidetav.

Raadimäelt avaldub rohetavalt laiuv vaade nii Eestimaale kui Lätimaale, sest kohe siin samas keset pikki järve jookseb Eesti-Läti piir. Vaatetornis üleval on piltidega info siin lähistel asuvatest vaatetornidest: Korneti, Delinkalnsi, Aluksne, Suure Munamäe ja Rõuge Pesapuu. 

Ronime alla ja lähme jalutama. Puude lehed on veel helerohelised ja pole saavutanud oma täismõõtu. Seetõttu pääseb päike kergema vaevaga puude vahelt läbi piiluma ja loob metsa alla kauneid mustreid. Kikkajärv on siin kõige pikem, pea kilomeeter. Alumine rada läheb võimalikult järve äärest. Kusagilt võsa ja pilliroo vahelt paistab vana puidust paat. Ilmselt seda enam ei kasutata, aga vee peal ta veel seisab. Eemal on järvel kalamehed. Huvitav, kas nad on eestlased või lätlased? Linnud siristavad oma lugulaulu ja toomingad õitsevad. Tundub, et aeg lausa seisab siin ja hingamine muutub aeglasemaks.

Ringikujulise raja tagumises otsas on geopeituse aare. Aare juhatabki Vorotka kivide juurde. Metsa all olev hämarus, sammaldunud kivid, alles sirguvad sõnajalad - loob salapärase õhkkonna siia. Tegelikult on tegu vana muinaskivikalme asukohaga I-II sajandist.

Jalutame kõik võimalikud rajad ja järve servad läbi. Patsutame Eesti Vabariigi piiritulpa. Kokku saab siin 5km 

Hüppame korraks autosse ja põrutame Lätti. Tegelikult siin samas kohe lähedal on järgmiste järvede grupiga armas kohake Korneti koos Lätimaa kõige järsema mäega Drusku klans (linnamägi).

Esmalt ronime teise mäkke, mille otsas asub vaatetorn. Mind köidab torni konstruktsioonist välja joonistuv rahvusmuster. Vaade on hea nagu ikka ja siia peaks ka Suur Munamägi paistma, sest vahemaa on ainult 15km. Vaatan alla veesilmi ning mõtlen, siin on ümber järvede Matkarajad, millalgi tahaks ka neid minna läbima. Geoaare sai ka tornis otsitud, leitud ja logi kirja pandud.

Drusku linnamäele üles vantsimine võtab vähe võhmale. Toonekurg jalutab uhkelt toitu otsides üsna minu lähedal. No muidugi on vaade lummav ja õhtune pilvede taha vajuv päike teeb imelisi vaatemänge. Esmakordselt sattusin siia Roheliste rattaretke käigus. Juba toona imetlesin Korneti künkaid, järvi ja seda sama linnamäge. Nii lähedal mu maakodule ja ometi polnud ma sellest miskit kuulnud.  Mäe tagaküljel otsin veel jupike aega puude alla peidetud geoaaret, mille lõpuks ikka leian. 

Kell juba hiline, kui keerame suuna kodu õigemini maakodu poole tagasi ülevate emotsioonidega. 

RMK Ähijärve-Peraküla loe siit