Ida - Virumaa pärlid

Tallinnast alustasime sõitu 24°C kuumava päikesega, kuid mida kilomeeter edasi seda hallimaks ilm läks ja temperatuur langes lõpuks lausa 8 kraadni. Sel aastal on mul juba 3. kord itta sõita ja iga kord näitab ilm end kõige halvemast küljest. Aga mis parasta, neid plaane ei saanud ka ümber lükata.

Niisiis jõudsime Vokka õnneks vihmapausi hetkel ja saime oma tigumajakesed püsti lüüa. Kohalikku ringkäiku alustasime juba kerge vihmasajuga Pühajõe pisikese kuid hubase ja lihtsa kiriku juurde. Hetkel oli pühakoda telingutes kuid meil oli ekskursioon kokku lepitud. Sees avanes võrratu vaade. Kiriku saatuse tõttu nõukaajal on nüüdseks seest üsnagi moodne. Mulle eriti meeldis altari lahendus, mis oli lihtne kuid mõjuv. Puidust altarilauale oli juurde lisatud raam ja täpselt nii suur, et vitraažaken hakkas altarimaalina mängima.  Kantsel oli sama lihtsas stiilis. 

Pühajõe kirik

Orel oli nõuka ajal osadeks laiali veetud ja uus on kingina saadud ning elektriline peen värk. Kooriruumist avanes eriti ahhetama panev vaade kiriku sisemusele. Halli lae ja valgete seinte kontrastiks olid punakaspruuni tooniga pingid ja muidugi värvilised akna vitraažid. Julgemad said ka remondi järgus olevasse kirikutorni ronida. Vaadet erilist polnud ei halli ilma, ehitustellingute ega kasvanud võsa tõttu. Aga torni tipus ilutses uhke kukk. Tornis sees rippus lausa 3 kella. Need polnud küll teab mis suured, aga hält teevad. Kuulsime ka giidi provva murest, et Liblet pole ehk siis kellalööjat netu. Tornist alla tulles kuulsime vapustavat kiriku kaja. Meite giid lasi lauluregisti lahti, tõesti väga hea kõlaga. Vanasti ikka osati ehitada selliseid hooneid. Kiriku pastoraad asub kohe samas kõrval ja on õnneks hoolitsetud. 

Minule avaldas veel muljet kõrval asuv vana palkmaja. Sellest hingas välja mõnusat ajaloolist hõngu. Vana ja kulunud trepi kõrval asus lopergune alumiiniumist silmapesukauss õitsvate tudengililledega (tagetesed) ja selle kohal pisike sahvri aken. 

Aluoja joastiku juurde Pühajõele läksime küll meie kambas olevate kohalike abiga. See koht on nagu hästi peidetud pärl. Jah siin on küll tee veerel pruunid viidad ja ka kaardil kenasti joastiku märge, aga kui sa ei tea mida täpselt otsida, siis ei pruugi siia tullagi. Meie tee viis vana krossiraja kõrvalt, kus veel lääbakil staabi hoonegi püsti. Heinamaa vahelt paistis järsku kaunis metallist kaarsillake. Tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. 

Natuke veel õnneks värskelt niidetud heinamaad mööda, kui kohalikud juhatavad meid võssa. Tegelikult avanevad kaunid vaated Aluoja joastikule, mis keerutab ja käänutab siia sinna. Hetkel vesi üsnagi madalseisus. Kõige lahedam on see kuidas üksikud kivimürakad keset Pühajõe sängi püstiselt istuvad luues maastikule omapära. Teisel pool jõeserva on isegi 2 vaateplatvormi ja puhkekeskus. Pühajõgi on seotud veel huvitava legendiga, kus mitte kõige õnnelikuma saatusega tütarlapsed heitsid end täiskuuööl vetevoogudesse, et kauniks ja see läbi ka õnnelikuks saada.

Aluoja joastik

Hoolimata vihmasabinast tuli üle vaadata ka Toila oru park. Seda on hea alustada koolimaja juurest ning tutvuda sealse mõisaajastu ajalooga. Selgub, et seal on olnud kunagi ratsa maneež ja vähemalt 30 hobust, kes vajasid rahu ja vaikust. Kõik me teame Oru lossi saatuse lugu, mis oli ehitatud Peterburi suurkaupmehe Jelissejevi poolt ja hiljem kingitud Eesti presitent Pätsile, mis aga venelaste poolt maha põletati ´41 aastal. Hetkel saab siin nautida kauneid vaateid ja ilusat roosiaeda. Meil, kel vähegi huvi rooside vastu, leidis igaüks oma lemmiku.

Jalutasime randa, laululavale, jaapaniaeda, mis oli natuke unarusse jäetud, Nõiametsa jm. Kuna Päts oli teada tuntud aiandushuviline, tema talu maadele ju rajatud Tallinna botaanikaaedki, rajas ta siiagi panga veerele tol ajal Euroopa suurima kiviktaimla. Seal olid ainult eestimaised taimed. Selle kohal kõrgus Nõiametsa paviljon, milles Päts armastas kohvi käia nautimas. Njah, eks isegi naudiks sellises kohas tuulte eest suletud paviljonis kohvi. Ja mõelda veel kuidas tsaari ajastul siin võisid lossidaamid oma kohevate kleitidega ringi hõljuda. Üsnagi muretu elu või mis! 

 Nõiametsa paviljon - Foto 2019 märts 

Kogu pargi ala on tohutult suur ja igal aastaajal oma võludega. Mõisa sissesõidu alle on muhklike puudega ääristatud. Tegelikult oli kunagi aianduse kõrgmoeks aednikel mingit moodi need muhud või haigused juurde pookida. Ehk need muhud on inimtekkelised. Ka Keila-Joa mõisa pargis on palju tolle ajastu "moeröögatusi". Õhtul nagu ikka seltskonnamängud ja see kord selleks viktoriin meie ühiselt külastatud paikadest.

Järgmist päeva alustasime varakult Kuremäe kloostri külastusest nunna tuuriga. Olen seal juba varemalt käinud, aga nii ilusas paigas võib alati ikka ja veel käia. Meie giid, kelle nime me unustasime küsida, oli vägagi erudeeritud ja kogu oma oleku juures oli temas mingi positiivne sisemine sära. Lilleaed muidugi jälle võrratu. Eelmisel korral külastasin Kuremäed sibullillede õitsemise aegu, sel korral roosid ja liiliad. Jumalaema lillepeenras kõrgusid võimsad valged liiliad. Roosidest oli väga omapäraseid värve nagu roheline roosade servadega. Mida enam seal ei olnud, isegi mitte turistidele vaatamiseks jäetud, nende kurikuulsaid puuriitasid, sest nad on õliküttele üle läinud. Nagu ikka kirjeldus nende eluolust, kloostri tekkest, Jumalaema uinumise kirikust ja ristimiskirikust. 

Meie tund aega tellitud giidi teenus venis kiirelt kahe tunniseks ja kõi me kuulasime vaikides, olenemata sellest, et me keegi pole ei usklikud ega külasta kirikut jumalateenistuse aegu. Meie giid oli siis umb 30 aastaselt siia tulnud ja juba 30 aastat siin elanud. Mis veel meile hämmeldust tõi oli nende toitumine. Hommikuti on neil tavaliselt söögiks kartul ja kohupiim ja lõunal vist sama menüü. Õhtul nad süüa ei saa või siis jätavad lõunasöögi kõrvalt õhtuks ka pisukese. Lisaks on 2x nädalas paastu päevad ning veel aastas mitu pikka paastu. Nad olevat harjunud vähesega. Püha allikas on küll kuivale jäänud ja selle vett pumbatakse maa põuest pumbaga. Igatahes lahkume Kuremäelt väga heade muljetega.

Kaunite Jõuga järvede ääres teeme pikniku peatuse. Pesujärv on rohelise veega. Vastandiks peatselt külastatavale Aidu karjääride veele. 

Iisakus on kindlasti "must bee" uus vaatetorn, mis on üks Eesti kõrgemaid. Vana sai sipelgate poolt nõrgestatud ja tormituule ümber lükatud. Ilm on kauniks läinud ja valgete pilvetupsude mängud lisavad romantikat. Kaunis vaade kuldsetele viljapõldudele ja rohetavatele metsadele. 

Iisaku poluvernikute muuseum oli ka nii üli põnev, et seda ei tohiks kohe kindlasti mitte vahele jätta.  Poluvernik on siis tegelikult pooleusuline. Iisaku ja ka Kuremäe aladel elasid hoopis tükkis vadjalased, kes olid õigeusulised, aga sunniti peale luteri usku. Nad rääkisid eesti, vene ja vadja keele segu ja neil olid oma rahvarõivad, väga kaunid muideks. Järjekordselt saime väga ja väga toreda giidi otsa, kes meile elavalt selgitas vadjalaste eluolu. Kõige rohkem jäi meile meelde vaene rahvas, aga nende pulmad kestsid 5 päeva. Ja neil oli püha mida teistel ei ole "lüpsiku tursutamise püha". Minule aga avaldasid muljet kaunid omapärase tikandiga rahvarõivad.

No kui Ida-Virumaal juba olla, siis tuleb ka kaevandusmuuseumit ikka külastada. Minul ei olnudki veel õnnestunud seal käia. Need kes olid muuseumi juba külastanud, kolasid väljas ringi ja teised sõitsid rongiga maapõue ekskursioonile. Rongi sõit oli üli äge kuigi ainult umb 400m pikk ja 8m sügavusele nagu meile öeldi. Vastu võttis meid rõskus ja maakeldri mädanenud kartuli hais. Jaheduse peletamiseks anti meile selga joped ja pähe ikka turvakiivrid. Jällegi vedas meil tohutult kiidiga. Kõik masinad pandi meile tööle ja anti aimu maa all toimunud kõvast kolinast-mürinast. Kuna giid on ise vana kaevur, siis oskas lugusid juurde rääkida ja kõike seda väga vahetult. Ei saa mainimata jätta, et tuleb au anda kaevanduses töötavatele inimestele, sest töö ei ole kergete killast.

Väljas sai ette võetud korralik fotosessioon "pisikese mänguautost" kalluri juures. Ägedad!

Aidu karjääridega tegime tutvust Sipelgamäe juurest. Vesi on tõesti hämmastavalt läbipaistev, kuigi jah, sisaldavat kõvasti väävli ühendeid. Ei tohi ei juua ega ujuda selles. Siin kõrgub Sõnajalgade hetkel pooleli olev projekt tuuleenergiapark. Lihtsalt nad astusid ehitus piirangutest üle. Ühe tuuliku said valmis ja teine poolik.      Loodus on siin võimas!

Kohtla-Nõmmel on üks meie pundist kohalik ja külastame ka tema koduõue. On alles botaanika!
Kohtla-Nõmmel on palju tühju maju kuigi samas väga armas ja rahulik paik. Kinnisvara olevat siin olematu hinnaga.

Teeme põgusa sissepõike Kohtla-Järve 50-ndate arhitektuuri ja ongi õhtu käes Vokas lõkke ääres see veeta ja mõni seltskonnamäng mängida.

Viimase päeva hommikul tõttame Narva suunas. Platsile jõudes seisatasin hetkeks ja üle mu huulte tuli Tartu ülikooli golledži peale - Wau! See mõjub reaalsuses hoopis paremini kui pildil.

Raekoja hoone tundub küll natukene hüljatuna, aga ilus sellegipoolest. 

Viktoria bastionites vedas meil meeletult jälle giidiga. No nii lahe tüüp oli, kes kaasas külastajate arvamused ja lood oma jutu sisse. Erilist vürtsi andis giidi vene aktsendiga eesti keel. Üllatuseks oli see, et Narva bastionid on hoopis rootsalste projekteeritud ning ehitatud. Ja mis ei saanud valmis, jätkasid venelased. Kui läbimõeldud oli kogu süsteem. Meile jäi kõige eredamalt kõrvu kasematid, mis tegelikult ei ole üldse seotud kaskedega. See sõna tuleneb hoopis itaalia keelsetest sõnadest ja tähendab pimedat/kinnist ruumi. 

Seejärel pikk jalutuskäik uuel rannapromenaadil nautides purskaevu veerel jäätist, ilusid vaateid ja päikeselist ilma. 

Peetri platsil näeme Paul Kerese male matši Walter Brownie´ga, mis pidavat siis tema viimane mäng olema. Keres andis Brownie kuningale tuld.

Narva Aleksandri kirikusse saime ka pisukese ootamise järel sisse, et üle ukse piiluda, milline seest. Kuigi peale seda lugesin uudistes, et kontsert ja muu ürituste tegevus on peatatud kiriku laekupli kehva seisukorra tõttu. Jah seal võib tõesti midagi pähe pudeneda. 

Narvas on palju kauniks ja korda tehtud, aga veel rohkem on teha veel. Siin annab tunda rahvuste eripära, eestlane armastab oma kodu ja see peab alati naabrist parem olema. Venelane elab suvel rohkem datšas, rannas või teeb looduses lõket. Kõige vanemaid sõjast alles jäänud maju me ei jaksanud vaatama minna, sest jalakesed olid juba väsinud. 

Pikniku pidasime maha teel Narva-Jõesuu poole jõe ääres. Narva-Jõesuusse jõudes pidime tunnistama, et kogu Narva rahvas on siia tulnud. Kahjuks siin enam Hungerburgi aegseid kauneid puidupitsilisi suvemõisaid ei ole ja linn üsnagi hooldamata, on siiski eriline kuurordi hõng.  Meie parkisime autod natukene peale linna ja läbi metsatuka saime kenale puhtale liivarannale. Merevesi oli soe ja kõik kel soovi said oma meresupluse ka tehtud. Siin kohal peab tänama Eesti vähest rahvaarvu, et rannas hajub rahvas laiali ja ei istu kellegagi pead/jalad koos. 

Sillamäe vast remonditud trepipromenaadi külastasime ka. Minule aga pakkus huvi selle paiga ajalugu, kuidas on kõik alguse saanud? 

Kõige kuulsam Sillamäe vaade

Mõtlesin, et see on noor  linn, aga tegelikult on 16 saj. siin juba kõrts olnud ning lääne pool kõrval Türsamäel lausa mõis asunud. Ka Sillamäel olnud alates 19 saj. keskelt Uue-Sõtke ehk Sillamäe mõis. Esimese vabariigi aegu ehitati juba Türsamäele tehas. Ja sellist kolossaalset linna hakati alates 1947 ehitama, kui siia loodi üli salajane uuraani rikastamise tehas. Elumaju toodi ehitama Nõukogude Liidu sõjavangid, pätid, vargad ja mõrtsukad. Loomulikult jäid nad pärast siia elama. Aga kõigest hoolimata oli selles kinnises linnas elu hoopis teisel tasemel kui mujal eestis, sest Venemaa varustas linna erikaubaga ning kogu linn allus tehase direktorile. Eestlasi elas siin vähe ca 4% Kinnise linna tõttu on siin ka säilinud ühtlane 50-ndate stalinistlik arhitektuur.

Kultuurimaja

Sillamäe raekoda

Veel kord sõitsime läbi Toila. Imestasin, et lääne serv asulast nii pikalt välja venitatud. Kohe aru saada, et enamik on eestlased, sest majad ja aiad on hoolitsetud ehk siis kõik peab olema naabrist parem. See on see eestlaslik kadedus ja nii edasi viiv jõud. :)

Talvel valminud Valaste joa vaatetorn oli ka eesmärgiks võetud üle vaadata. Minule pettumust ei olnud, sest looduse sõpradelt olin kuulnud, et hetkel juga kuival madala vee seisu tõttu ja hoiatasin ka oma seltskonda. Aga trepid olid küll hirmu tekitavalt võimsad. Algselt oli vaimul raske, sest torn püstloodis ja läbipaistvad metalltrepid, aga inimene harjub kõigega. Alla jõudnuna jätkus seal sinkadi-vonkadi puidust trepistik-laudtee. See osa oli väga lummav roheliste lehtede varjus. Rada viis päris mere äärde välja ja võtsime seal isegi istet suurel veest uhutud palgil. 

Saka mõisa juures tegime veel põgusa jalutuskäigu vaatetorni, pankrannitku kaunite treppide juurde, alla ei läinud, sest olime liialt juba tuharalihastele trepitrenni saanud. Vaatasime üle ka siinse Saka joa, mis samuti kuival, selle kõrval asuva püstloodse redel-trepi ja paekivi näituse.

Viimased, kes veel väsimusest väga kurnatud polnud jõudsid viimase otsana avatud talude päeva raames Raja tallu Kõrkkülas. 

Muidugi oli päev juba läbi, aga ka siin oli tutvusest abi ja meid võeti veel õhtul lahkelt vastu. Väga tore ja jutukas perenaine rääkis kogu talu ajaloo ja siia tulnud loomade lood. Talus võttis meid vastu hiiglaslik Mõmmik (berhardiini ja rotveileri segu), kitsed koos Martiniga (loe Repinski), 2 tavalist kirjut kana, 2 valget siidikana (kusagil eelam veel ca 100 kana), must ja valge jänku, kari lambaid (talus neid umb 100), teisel pool maanteed oli lehmakari ja ära sõites nägime puude vilus maatõugu hobuseid. 

Martin on karja keskel musta-valge kirju

Hiljem lasti toast välja ka jack russeli 3 kuune kutsikas, kes siis Mõmmiku kõrval oli nagu päkapikk. Köögist toodi välja head ja paremat ning meiegi panime oma panuse laua katmiseks. Väga suure südamega perenaine! Et neil seda jaksu jaguks talu pidamiseks.

Meie täis emotsioone Ida-Virumaa tuur oli lõpule jõudnud. Palju sai nähtud ja palju jäi veel nägemata. Meeltesse jäid vapustavad giidid ja igast kohast oma pärl: oli selleks siis kasematid, püha vesi, 5 päevane pulmapidu või kartul kohupiimaga. 

Eesti on imeline!

2018 Ida-Virumaa trippi loe siit

Neeruti mäed

 Alustasin oma seekordset trippi geopeituse mänguga Lehtmetsast. Ma küll tean sellest mängust ammu, isegi huvi on olnud, aga nagu pole sarvist haaranud. Sel kevadel siis asjaolude kokkulangemise tõttu laadisin alla geocaching äpi ja nii lisan põnevust teekonnale. Väga tore, et see tutvustab tihti huvitavaid paiku, kuhu muidu suure tee pealt maha ei oskagi keerata. Nii ka siis siinse aardega leidsin mälestuskivi Salme Keslerile, noorele õpetajale, kes halbade asjaolude tõttu hukka sai. Imestuseks leian eelmise logiteate jätnuna oma tuttavad.

Seiklen Tapa poole mööda kõrvalteid, selleks et aeglaselt kulgeda ja nautida. Tapa külje alla jääb Imastu mõis kunagise nimega Mönnikorb, kuhu sissepõike teen. 

See mõisa peamaja on veel üsnagi heas seisus kuigi juba maha jäetud. Saan aru, et viimati asus siin sees hooldekodu. Härrastemajale on hiljem tehtud punastest tellisest juurdeehitus, mis üritab jäljendada peahoonet akende kuju poolest. Majal on huvitavad väikesed ümmargused aknad katuse serva all ja tavaaknad maja eest kaarega ning maja küljel ning taga kandilised. Trepimademel on kaunid metallist piirded ja poikvel oleva ukse vahelt sisse piiludes näen lapseliku lillemustriga plaaditud põrandat. Vähemasti see mõis on enamik oma ajast kuulunud ühele Rehbinderite suguvõsale. Sellest saaks veel asja, kui liialt ära ei lasta laguneda.

Maastik läheb üha künklikumaks ning keerangi suurelt teelt maha kruusakale. Siin on juba nagu Lõuna-Eestis. Teen peatuse infostendi juures ja uurin kaarti, kuhu täpsemalt minna. Sõidan natuke edasi ja jätan auto RMK suure lõkkeplatsi juurde Eesjärve ääres. Siin on oma Kalevipoeg ja eepose teemat sisse toodud. Näiteks on lõkkeplatsil grillresti hoidjad siili kujulised. Üleüldse on siin kena suur ja värskete ehitistega plats.

Haarasin koti selga, oma sõbrakese linnukoera kaasa ja asusime loodust jälgides ja ilma nautides teele. Mõned meetrid meist eespool metsas toimus kummaline lindude kisa. Üks kraaksus võikalt pigem nagu kass ja teised tegid valju kisa. Hiilisin vaikselt lähemale, püüdsin silmadega selgust saada okste vahel kuni minuga vaatas tõtt kakuline. Tema oligi selle võika hääle omanik. Hädakisa tegevad linnud lendlesid risti-rästi.Ma ei tea, kas kakul oli plaan väiksemate pesa rünnata, aga ainult hetk tunnistasime tõtt, kui ta end ümber pööras ja lihtsalt madal lennul minema libises. Metsas saabus rahu ja vaikus. Jalutame üle järvi ühendava oja silla, vasakul õitsevad soovõhud. 

Natuke mäest üles punnida, siin on maakividest laotud Kalevipoja kuju mõõgaga. Nii naljakat peene keha ja suurte jalgadega ma polnudki varem näinud, aga ikkagist tore Kalevipoeg istumas siin pervel. Lisaks oli terve infostendi majake püsti pandud. 

Ilm oli meeletult palav ja kutsuv purre viis järveveele. Riietevahetamise kohta pole (võiks ju), põõsaid sobivaid nagu ka pole, pugesin siis infomajja ja avastasin, et ma polnud seal selle plaaniga esimene, sest mõni oli oma ujukadki maha unustanud. 

Jahutavad veevannid võetud, jätkasime matkateed veelgi kõrgemale linnamäele. Siin on üldse väga toredate nimedega künkaid: Mustakatku-, Uni-, Lusthoone-, Kanasoo-, Nuuskaugu-, Ämmamägi jne. Isegi üksikuid inimesi on siin jalutamas ja uudistamas. Sadulamäel leian teisegi RMK lõkkeplatsi. Minule üllatuseks leian end taas kõige uuemalt RMK matkarajalt Penijõe-Kauksi. See on juba õige mitmes kord. Maastik on siin fantastiline. Jalutan mäe veerul, vasakule alla läheb sügavale orgu ja paremale veel kõrgemale. 

Parimad vaated katavad puude lehed muidugi ära, aga see eest on kaunid valgusemängud lehtede vahelt läbipaistvast päikesest. Metsad on väga mitmekesised kuusikud, sarapuu salud, tammikud jpm. Murdunud puud moodustavad väravaid ja need mis päris on käimist jäänud segama, on läbi saetud. Huviga vaatan erinevaid rajamärgistuse kohavariante. Kohalik loodusrada läheb ringiga. Mina soovin natuke enamat ja jätkan RMK matkateed pidi. 

Ilm on nii super! Päris Ussimäeni ehk maanteeni välja ei jõudnud, sest koeral oli küll toss väljas palavusest. Pakkusin küll juua, aga see polnud see. Keerasime siis tagasi ja Neeruti loodusrajani jõudes jätkasin sealset ringrada. 

Silmasin puude vahelt Tagajärve ja juhatasin peni vee juurde jooma. Enese jahutamiseks siin sobivat kallast polnud. Jätkasin teed kuni kuulsin inimeste kilkeid ja jutuvada. 

Ujumiskohani oli korralik laudis eshitatud. Koer läks kohe pikemale ujumisele, ilmselt oli ta korralikult üle kuumenenud. Otsisin minagi eemal metsavarju riideid vahetama ning veevanne võtma. Päike oli üle keskpäeva jõudnud ja rahvast oli siia kanti tunduvalt rohkem siginenud. Küll oli ujujaid, lihtsalt nautlejaid, jalutajaid, sportlasi ja leidus ka napsiseid kalamehi. 

Jalutasin uuesti Eesjärve juurde ja selle teiselt kaldalt edasi mööda matkarada. Kui esialgu oli mul plaan siia kuhugi ka ööseks telkima jääda, siis rahvarohkus ja lärm lükkas mu mõtted ümber. Kuna siin kandis oli veel nii mõnigi tore aare ja mõis mida vaadata, siis sean end tagasi autorooli ja jätkan uute plaanidega. 

Valgeristimäel olevat aaret metsast ei suuda leida, sest gps läheb aeglaseks ja segi ning palavusest hakkab higi mööda ihu alla voolama ja tõesti ei ole tore järsul mäenõlval kuuskede vahel ukerada. Las jääb siis paremat aega ootama.

Neeruti mõisa juures näitab järgmist aaret. Väga tore, saangi selle lossiga lähemalt tuttavaks. Või vähemalt nii ma arvasin. Mul on siiralt hea meel, et selline meistriteos on tõesti leidnud inimesed, kes tema hingeelust hoolivad ja on võtnud vaevaks maja vuntsida. Eks jah peab sellisel puhul leppima sellega, et tulevad aiad ümber ja uudistajad saavadki ainult eemalt aia pilust imetleda. Selles suhtes on hüljatud mõisatega lihtsam, saad vastavalt oma hulljulguse astmele hooneid lähemalt kaeda. 

Neeruti mõis on omale nime saanud omanike Nieroth järgi, kuigi mõisa ajalugu on olnud uskumatult kirju omanike poolest. See kaunis loss on ehitatud alles 1905 aastal juba vene ärimehe poolt. Vägagi huvitava faktina leian netist, et mõisa viimane elanik oli ligi 50a Leida Vahula. 

Igatahes on nõukogudeaeg taas halastamatud laastamistööd teinud härrastemaja kõrvale majade ehitamisega. Jah on küll eramajad, aga kui sul õuest ikka tükk on ära võetud veidralt siis ei ole see ok. Ühesõnaga mööda sissesõiduteed ma suurt ligi ei saanud (eramajad ja tara) ja ka aare asus maja taga küljel jõe ääres. Nii siis sõitsin maanteele tagasi ja väikese ringiga lähenesin lossile teiselt poolt. Siit küljelt sai aedade vahelt parema pildi lossist. Üle Loobu jõe mineva puitsilla juurest leidsin ka logiraamatu.

Järgmine peatus oli Lasila mõisa juures. Selle mõisa härrastemajas asub põhikool. Koolid on tänuväärsed asutused, sest hoitakse majad korras. 

Maja ajalugu on kuulus, sest siin on oma lapsepõlve veetnud Karl Ernst von Baer. Maja tundub kohe peale vaadates ehitatuna 2s jaos, sest osa majast kollastest tellistest ja osa punastest. Hiljem guugeldades leiangi, et ehitusaastad 1880 ja 1890. Ekstravagantsust lisavad majale tornid. Ühe aknast paistabki statiivil seisev teleskoop. 

Häärberi auring käib ümber tiigi ja teisele poole jääb lagunenud viinaköök. Peamaja taga on märkimisväärne park, sest siin asub eriti veider puu. Õigemini tema kasvamismeetod.Nimelt istub üks puu järsu künka otsas. Selline tunne nagu oleks maa kuhjatud puu ümber. Veel lisavad rõõmu juurde värviliseks võõbatud lillekastid, mõned trepiastmed ja piirdeks säätud autorehvidki rõõmsa värvirüü saanud.

Saksi mõisa nüüd küll pidin veidike võsa ja heina seest otsima. Härrastemaja tegelikult asub ilusa koha peal kõrgendiku otsas, aga loodus oli nii palju võimust võtnud, et isegi pilti oli raske teha. 

Samas on veel näha rohtunud ja lagunenud aimatavad trepid peaukseni. Nagu ikka on mõis käest kätte käinud ja viimane omanik on olnud von Taube. Peamaja on ehitatud tegelikult juba 1810-20 Uexküllide ajal. Peale võõrandamist on siin asunud nii lastekodu kui kool kuni 1984 aastani, mil käis üle laastav tulekukk. Hävis kogu hoone sisemus, mida pole siiani taastatud. Härrastemaja juurest alla jalutades on ühe kõrvalhoone (äkki teenijatemaja) just kui äsja hüljatud. Kardinad ees ja asjad laokil, isegi üks suur mõisaaegne uhkeldava jala peal lillepott on uksekõrvale veetud, sees kasvamas umbrohi. Nööri peal hõljub veel pitskardin vihmast ja päikesest kollakaks tõmbununa.

Möödun veel Udriku mõisast, ka see on tara taga. Udriku härrastemaja on juba suurem ja uhkeldavate sammastega. See mõis on nüüd küll algusest peale ainult ühele suguvõsale Rehbinderitele kuulunud. Jalutades aia taga silman värava ees kössitamas jänest. Kuna ta oli pisike ja kartlik, tundus pigem jalga lasknud kodulooma moodi. Rääkisin jänesega temale lähenedes. Jänksini jõudes silmasin ümberkaudseid hoove, et kas keegi ei otsi teda. Järsku kargas jänks püsti ja kappas nagu tavaline metsa halljänes pikkade hüpetega minema. Ma ei teagi mida ma oma arukesega mõtlesin, ära linnastunud juba, et tõesti maal kössitab puurist välja pääsenud jänes. :D Mõisa trepil peaks ilutsema 2 malmist lõvi, aga neid ei ole. Mõisas on olnud lühikest aega lastekodu ja hiljem hooldekodu kuid nüüd erakätes.

Päeva lõpuks teen aardejahi Vetla hüdrojaama juurde. Oli kui palju ma olen imetlenud selle vana puitveski peelgeldust veel. Nüüd siis ka põhjust lausa lähemalt uudistada. Ägedadid suuri agregaate on siin seina najal. 

Õhtu lõpuks oli see suurepärane palavust täis päev maha rahunenud ja kipragi tõmmanud. Nii hea tunne on kui oled midagi uut saanud avastada! Neeruti mägesid on kindlasti tore vallutada, ka siis kui puud ei ole lehes, sest pinna reljeef joonistub paremini välja.

Paar kuud hiljem vallutab neid samu radu juba ratta ja matkavarustusega mu vana matkakaaslane ning pidas neid oose üheks karmimaks Eestis, mida läbinud. Hmm, minu arvates polnud need nii hullud, vaatan ju alati ka ratturi pilguga. Ahja jõe ürgorgu ei ületa miski!