Kurtna järvestik

Pakin jälle ratast kokku, et väheke seigelda. Eelmisest aastast mõte uudistada lähemalt Eesti suurimat järvede kogumit ehk Kurtna järvistut, kus veidi üle 40 järvesilma, mis on tekkinud mandrijää taganemisel.  Esimene katse teele minna lõppes räästa all seismisega ja paduvihma vaatamist. Njah sellega rongile punnima ei hakka. Lükkame siis stardi edasi järgmise päeva hommikule. Ilmaennustus lubab palavat ilma. Nii siis hommikul veidi enne 7 ratta selga ja rongile, et vurada Jõhvi.  

Must ja valge vokk oranži porgandi ootel

Ja nagu selgus, et iga halb asi on alati millekski hea, seega oli meil aega nuputada asendus maha ununenud gaasipriimusele. Poest sai plekkkarbiga karamellkomme ja lambiõli. Kodust kaltsu tahiks ja nii oligi priimus nagu ponks.

Laupäeva hommikune ilm oli kaunis ja tuulevaikne, tõotas tulla hea päev. Ratastega mahtusime kenasti porgandisse vähemaltseisukohale, aga mõne peatuse pärast tuli punt noori matkajaid ja siis läks kitsaks. Tegelikult oli nendega kaasas hästi tubli meesterahvas juhendaja või õpetaja, kes väledal kiirusel võttis ratastel pakid maha ja paigutaks kõik kenasti, et rahvas sai liikuma. Super!

Jõhvi raudteejaam tundus asuvat põllu peal ja sealt tuli veidike maad linna vurada. Otsisime esmalt info punkti üles, lootes sealt mõne asjaliku kohaliku  või veelgi ideaalsem kui järvistu kaardi saada, aga sealsed lahtioleku ajad olid pigem turisti vaenulikud. Eeldasin, et kell 10 avatakse ja selle aja saaksin sisustada linnas hommikueinet võttes, aga laupäevane avamine kell 15 ja pühapäeval üldse suletud oli liig mis liig. Nädalavahetusel ja suvel ju inimene põhiliselt ringi rändabki, aga ilmselt nemad seda ei tea. Nii siis liikusin edasi luteri kirikust möödudes keskväljaku poole. See on omapärase lahendusega. Raekoda kena ja üks platsi serv ka kenade lillepeenarde ja efektsete punaste pall-toolidega kujundatud. Raekojaplats ise oli autoparkla, mille all toidukohad ja poed. Ausalt olin hämmingus sellisest lahendusest, sest autode vahele raekojaplatsile jalutama ei kipu just, kuigi see võiks selline romantiline kohake. Hommikueineks võtsime burksid. 

Jõhvi raekoda ja vahvad punased pall-toolid

Viskasin veel pilgu peale õigeusu kirikule ja otsisin endiselt kaarti küll rimist, küll selverist ja R-kioskist, aga mida pole, seda pole. No heakene küll, kasutame siis telos Maps Me kaarti. Lihtsalt paberil kaart meeldiks mulle rohkem. Selveri tagant siirdusin raudtee äärde, sest kusagilt sealt näitab ülekäiku. Kaardil olev oli küll aiaga kinni pandud, aga see eest uhkelt pallidega kaunistatud tunnelist saime teisele poole. Ilmselt Jõhvi linnakujundajale meeldivad pallid ja miks ka mitte. 

ja jälle pallid

Väntasime Pargi teed mööda linnast välja, Koselt keerasime Metsa tänavale ja mõnusalt vaikne kruusatee metsade vahel algas. Värvikirevad liblikad lendlesi siia sinna, katsu sa neid rahutuid pildile püüda, pea võimatu.

Plaanis oli lihtsalt loodust nautida, järvi vaadata, ujuda ja seda kõike ilma ette joonistatud trajektoori mööda. Esimesena tegime tutvust Rääkjärvega, mis jäi ka üheks minu lemmikuks. Järvesilm oli armsalt kausis. Järsud liivased kaldad, mille serval üleval männimets sirgumas. Seetõttu oli vesi soe ja tuuletu. Rahvast juba oli päevitamas, telkimas, ujumas ning järjest vooris juurde, põhi kõlaks eesti keel. Võtsime meiegi oma esimese veevanni seal samas Rääkjärves, sest ilm oli kuum. Imestama pani väga selge, läbipaistev ja puhas vesi.

Rääkjärv

Teisel pool kruusateed asub kohe teine järv. Kuna teeradasid on kõvasti rohkem kui kaardile kantud, siis tuleb neid lihtsalt katsetada, milline viib sihtkohta. Seega Liivjärvele ligi saamiseks pidime veidike metsarada pidi õiget auku otsima. Nagu Eestis ikka järvesilmad äärtest soostunud ja üksikud ujumiskohad, mis  enamasti liivased. See veesilm oli hoopis teistlaadne, tasasemal pinnal, veidike suurem, ujumisrand laiem, laugem ja siin kõlas vene keel. Naersin, et kas siin rannad jagatud rahvuste järgi!? Suplema ei kiskunud vaid jätkasime teekonda. 

Liivjärv

Vasakule jäi puude taha Kulpjärv ja Lusikajärv. Viimane oli küll hetkeks kokku kuivanud ning lihavama heina järgi veelopm lohus aimatav. Nüüd läks põnevaks, keset metsa vaatab vastu asfaldtee, mõni jalutas, mõni rullitas, mõni suusatas sellel. Ehk et olime jõudnud Alutaguse spordibaasi radadele. Otse raja kõrval sirgusid õrnad tõmmu neiuvaibad. Väga kaunid lilled! Raja kõrvale jääb Konnjärv, sellele lähenedes kuulsin hullu teravat sahinat. Mõte käis läbi, et mis nüüd mööda rada tuleb, aga hoopis ahviraudtee tuli üle järve, lihtsalt võsa oli algul ees ja ei näinud. Muidugi, siin ju seikluspark ka turnimiseks. Järv ise ujumiskõlbmatu sest täiesti soine ja mudase kaldaga.

Tumepunane neiuvaip

Konnjärv

Kusagilt tee pervelt tabasin infotahvli järvede kaardiga, aga see ei olnud eriti asjaliku suuruse ja teedevõrgustikuga. Tee kõrvale jäävad veel Nootjärv, Vistriku järv ja Aknajärv, aga nende juurde kaart teed ei näita, et arvatavasti soised. Nüüd vaatas vastu suuremat sorti kruusateede ristmik, kus isegi matkaradade silte ja teeviitasid. Meie valisime Vasavere järve ida poolse raja. See järv on tegelikult hoopis suur liivakaevanduskarjäär. 

Vasarvere järve liivatootmine

Isegi siia jagub rahvast, noori, kes autoga platsi lennanud, grillivad, tšillivad. Nagu karjäärid ikka on see järsu ja kõrgete kallasäärtega. Ees ootasid Kuradijärv, kuhu piilusimeka, aga rahvast palju, ja jupikese maa pärast Martsikjärv. Nüüd oli juba päikese pooltkeha nii kuumaks köetud, et kindlasti vajas jahutust, sest väljas oli oma 30*C kuuma. Martsikjärve äärde oli RMK pooltpaigaldatud käimla, aga ei midagi enamat. Oleks oodanud natuke rohkem: näiteks lauad, toolid, ohutuks tule tegemiseks tulease. Vette minek oli kõrkjate seina vahelt, vesi soe, selge ja liivase põhjaga, veesilm natuke kausis. Aga kõrkjate taga laius kaunis vaade, kus paremat kätt õitses suur klump vesiroose. Järve äärt mööda läheb ka matkarada. Ausalt on siin värvilisi täppe ja triipe nii palju, aga vaid taevaisa teab kuhu need viima peaksid. 

Martsika järv

Martsikjärve äärest ära tulles leian siiski ühe tutavliku triipude kombinatsiooni valge kollane valge. See peaks olema RMK matkatee märk, huvitav kas see on uue raja idast-läände tähistus? Iagatahes matkan nende märkide järgi. 

RMK uue ida-lääne suunalise matkaraja tähistus

Tee on tore, männimetsa vahel, aga matkakaaslasele rõõmu ei paku, sest ühel laskumisel õnnestus puupulgast nii õnnetult üle sõita, et lõhkus käiguvaheti. Esialgu tundus, et siin me matk lõppebki, õnneks nii hulle ei olnud ja ühekäigulise rattaga sai edasi sõidetud.

Haugjärve juurest jõudsime suuremale kruusateele, ületasime Raudi kanali ja algas väheke asustatum paik. Hoonete järgi tundus, et vana pioneerilaager jäi siia vasakut kätt raudaia taha. Üksikud hooned olid kõpitsetud, muidu üldvälimus täis nõuka aegne. Meie aga keerasime paremale, veidike liivast pehmet teed mööda alla Nõmmjärve äärde. Seda loetakse piirkonna kauneimaks järveks. Hmm, minul on küll asjast teine arvamus. Rand oli laialt liivase alaga ja laugjas, aga ujumise kaugus väike, sest kohe tulid veeheinad vastu: vesikupud ja muu. Lisaks ilutsesid keset ujumisala mingid veidrad raudpostid. Ilmselt oli nende peal kunagi mingi ehitis olnud. Kuni postideni oli ka madalapõhjaline. Igatahes võtsime veevanni Nõmmjärves ja tunnistasime, et järvest järve oli vesi järjest jahedamaks läinud. 

Nõmmejärv

Pikemalt seal ei peatunud, võtsime nõuks kindlasti ka Konsu järve külastada. Piilusin enne veel üle heinamaa Räätsmaa järve, mille äärde siis endine pioneerilaager jääb. Kena laagripaik oleks siin, aga no neid sääski ja parme ei jaksa tõrjuda. Millegi pärast on Konsujärv just kuulus lõkkepaigana ja rahva koos käimise kohana. Esialgu teeots millest järve ligi trügisime, läks majade ja vanade roostes metall mastide vahelt. Peale pilliroo ja paadi vette lohistamise koha seal muud polnud. 

Konsu järv

Otsisime järgmist teeotsa, seal juba pidi RMK lõkkeplatsid olema. Jälle neid nähes hämmeldus, kuidagi haledad olid need ja keset lokkavat heina. Järve äärde sai trügida kusagilt roostiku vahelt. Hetke istusime, puhkasime jalga ja lonksasime vett. Mõlgutasime mõtteid kuhu oma tigumaja püsti panna. Selle koha välistasime. Võsas sääski sööta, tänan ei. Avaldasin soovi veidike paunaga tagasi üles suunas minna. Mmm, milline metsmaasikate lõhn lõi ninna. Teeperv lausa mustas neist. Huvitav, kas siin ei leidu nende korjajaid? Krahmasin kiirelt peoga marju suhu. Peale Saarjärve keerasime kaardi järgi väikesele metsarajale, mis kohapeal selgus, oli laienduskuuri saanud ja killustiku alla pandud. Mitte just kõige sõbralikum ratturile, aga ei see väike mure meid tagasi löö. 

Siin vaheldus maastik soisemaks ning võsasemaks. Peab mainima, et selle päeva kõige kehvem rada. 

Raudi-Konsu kanal

Õnneks lõppes ka see jõudes tagasi välja Nõmmjärve otsas kruusateel. Teisel pool kruusakat läks rada edasi õige mitme järve juurde, aga teed vaadates oli see porine käkk ja arvestades kaaslase ühekäigulist ratast, ei hakanud paluma sinna keerata. Ja jumal tänatud! Nüüd oli jälle võsa ja soine ala lõppenud ning kuivad männimetsad rataste all. Keerasime nina Suurjärve poole. Järvi oli palju, männimets ja teerajad ühesugused ning minul hakkas juba kõik segamini minema. Lähenedes järvele olin veendunud, et siin olen juba olnud. Hüppasime oma ratsudelt maha ja vot nüüd alles imetlesime järve ilu. 

Suurjärv

Kauni männiku all puhus üsna tugev kuid soe tuul, mis ajas kõikvõimalikud satikad laiali. Nõlvast mööda juurikaid alla ronides sai järve äärde. Vesi selge, aga põhi veidi looduslikku ja vaidike lisaks ka inimlooma prahti täis. Kiirelt nagu ühest suust tuli otsus- siia me jääme! Mina nimetaksin Suurjärve kaunimaks Kurtna järvistu järveks! 

Ja mis peamine, siin polnud kedagi peale meie. See õnn oli nüüd küll üürike, sest enne kui tigumaja püsti jõudsime lüüa, hakkasid autod saabuma. Oeh, metsas ka ei saa rahu ja vaikust. Saan aru, miks ei taheta siin järvistu radade kaarti teha ja turiste juurde meelitada, sest oma kohalikku rahvastki liiga palju. Igatahes valisime telgile sobiva lauge koha, puhastasime käbidest ja ajasime püsti. Panime tööle oma peene lambiõlil töötava priimuse ja veekeedunõuks sai üleelamiskarp, selleks see ju ongi. 

Priimus nagu ponks

Kõhud täis, meel hea, supeldud ja sulistatud nautisime lihtsalt õhtut oodates juba loojangut. Veidike väsimus oli kontides ja puude alla pikali visates vajus kohe silm looja. 

Prillid peas hea unelda...

Õnneks õhtu saabudes pakkisid end naaber autod kokku. Hetke saime vaikust nautida, kui kella 20 paiku lendas meist nii 50m kaugusele BMW platsi. Autost voolas hulgim noormehi välja, pagass lahti ja kilekottidega kraam välja. Mõtlesime, et nüüd me öö on magatud. Tüübid ajasid kohe lõkke üles, ilmselgelt polnud nemad kuulnudki tuleohtlikust metsast. Käisid suplemas, vahel olid mõned valjemad hõiked. Millalgi saabus ka teine auto lisaks. Õnneks tümpsu mängima ei pandud ja üksikud huilged ning vaiksemat sorti jutuvada jäi piiriks. 23 paiku sai neil grillitud, chillitud ning pakkisid kodinad kokku ning lahkusid.

Suurjärve loojang

Vahepeal saime meie siiski oma loojangu nauditud ning viimase supluse "näkkigi pandud". See on üks mõnusamaid asju just sellises metsavahel olevas järves või rabas!
 Uni oli magus! Hommikul varavalges hakati juba ümber telgi madistama, selgus, et kalamehed lendasid kohale, pumpasid oma lotkad ja järvele. Õnneks saabus hetkeks vaikus. Saime rahulikult hommikueinet võtta ja veel veemõnusidki nautida. Tatsasin veel pool paljalt ringi kui järjekordne auto saabus, häbenemata pargiti otse telgi taha ja mindi vee äärde. Ma olin sõnatu sellisest nahaalsest kuklasse hingamisest. Kui 2 tüüpi tagasi auto pagasniku juurde jõudsid ja seal paati hakkasid välja venitama, sai mus veidikenegi sõbralikkus ruumi. Soovitasin oma vigases vene keeles neil paadi vette vedamiseks teine ja ausalt madalama kaldaga koht vaadata. Näitasin käega suuna kätte, kust ka teised kalamehed oma paatidega läksid. Tüübid surusid varanduse tagasi pagassi ja läksid kalda luurele. Lõpuks sai rahu majja nendega. 

Tüüne hommik

Kaunis päev oli juba kõrgele tõusnud ja meilgi aeg oma kodinad kokku pakkida ning teele asuda. Kuna minul jäi hing kripeldama eile ära jäänud järvede otsast, siis sa otsustatud nii, et me teed lähevad hetkeks lahku. Mina teen kiire 4km jupi juurde ja kaaslane hakkab vaikselt mööda kruusakat sõitma. 

Jaa, see minu "kiire neljakas", mis kulges mööda uhiuut RMK matkarada, kujunes 4 km ratta käekõrval lükkamisena. No ok esialgu sai veidike sõita ikka ka nii umb oma 500m, siis oli puujuurikaid nii palju teel, et enne kui ninuli käia, oli targem rattalt maha ronida ja käekõrval lükata. 

Esialgu oli täitsa sõidetav rada

Vahva jändrik

Mis siin viriseda, rada ju kauni oja kaldal!

Mõtlesin siin juures, et hea, et teine pool maha jäi. Ta oleks mu maapõhja vandunud. Mehed ei oska seigelda, neile ei paku selline loodus miskit. Mina aga nautisin hoolimata ratta nügimisest, parmudest, sääskedest, okstest ja muust. Läbisin 4 järvekest vajepeal:Väike Laugas-, Niinesaare-, Must- ja viimane oli küll kordus Nõmmjärv, nüüd aga hoopis ujumiskoha vastas. Seal läks sillake ja mööda järve äärt kõvver laudtee. Jah Ahja jõe ürgoru rajaga ei anna seda võrreldagi! 

Niinesaare järv

Niinesaare puhkekeskus

Mustjärv

Kui kohtuvad vana ja uus

Nõmme järv ja vastaskalda ujumiskoht

Sild üle Raudi kanali

Siiski jõudsin selle lõigu viimasele eile nähtud porimülka teele, mida oli tegelikult ainult jupike. Olin juba vahepeal saanud kohtumispaiga kohta juhtnöörid ja panin siis padavai ajama. Nüüd sõitsin suure kruusakarjääri teiselt kaldalt mööda betoonplaatidest teed. Selle lõpus oli metall tõkkepuu, millest ukerdasin ümber ning umb 50m pärast Alutaguse spordiklubi hooned. Parkisin rattad ja läksin sisse nõutama külma siidrit. Seda oli neil ainult üks ja seegi soe, palusin lahendada jää lisamisega. No seda anti ka nii jao pärast 3 tükikest, aga parem kui mitte midagi.

Alutaguse puhke- ja spordikeskus

Külm siider ja veel külmem õlu 

Palavaga süüa ei tahtnudki ja hommikueinest polnud ka kaua möödas, seega näksisime Eesti kartulikrõpsu juurde. Spordikompleksi vastas metsas oli veel väike Pannjärv. Seal olid sõbralikud vene papid, kes hirmsasti tahtsid juttu ajada. Hoolimata palavusest ujuma siia ei kippunud, ei olnud üldse ahvatlev. Plaanisime oma viimase ujumise teha eile esimesena külastatud lemmik Rääkjärves. Täna oli siin hoopis teine kaader koos ja pettumuseks kõlas vene keel kõigest üle. Mõnulesime pikalt veel vees. 

Kuna Narva-Tallinna vahet käib ainult 3 rongi päevas, siis oli meil väike valik. Seega pidime jõudma päevase rongi peale hirmuga, et õhtul äkki me rattad peale ei mahu. Jõhvis oli veel sutsu aega raekojaplatsi kõrval kõrtsist lõunasöök võtta ja siis rongile. 

Ilma pika ooteajata sai täidetud pannkooke

Kahju, et ´50ndatel rajatud minu arvates kaunis jaamahoone pole endale kosilast leidnud ning seeläbi õitsele löönud. Siin olevat kunagi eelmise Vabariigi aegu olnud Pätsu jaamaks kutsutud kaunis jaamahoone, mis sõdade ülekäiguga hävis. Miks ei võiks seal olla ootesaal ja einestamise koht. Me poleks ainukesed, kes ajaviiteks kohvi ja saiakest või nälja kustutamiseks süüa sooviks.

Hääbumas Jõhvi raudteejaama hoone

Täna oli rongil teine rahvas ja teine hingamine, aga mitte positiivset laadi. Rong oli väga täis tuubitud. Pressisime endid ratastega peale seisukohale. C alal ju lapsevankrid emadega, koerad, ratastega kohvrid, rattad ja lühikeste perronide sisse-väljakäigud. Sondas jäi umb 5 noort maha pika näoga, sest konduktor oli kuri ning selle asemel, et korraldasa olukorda, oli pigem tigedat laadi. Noored oleks ju saanud teistest ustest peale kribinal krabinal, aga neil ei ole veel julgust oma ellujäämise eest võidelda. Ukse ees parkivad rattad sõitsid igas peatuses sisse-välja, et lasta rahvast läbi. Üks neiu loodus Aegviidus, ütles, et läheb edasi teise rongiga. Paras pardak toimus. Mind võttis hirmsal kombel vanduma. Promotakse, et sõitke rongiga, aga kuidas sõita kui ruumi pole. Bussile ju rattaga ei saa. Rongid peaksid olema pikemad, tihedama graafiku alusel käima ja lühikesele perroonile ulatub kenasti 2 rongi ust, kus siis peaks olema rangelt reguleeritud, et ilma väikesõiduvahendita rahvas C ala uksest ei trügi. Ja üleüldse oleks ideaalne lisa vagun ainult rataste ja lapsevankrite tarbeks. 

Aga 75 kilomeetri jooksul sai käidud ja nähtud Eesti suurimat järvistut. Võib olla jäi siin mõnigi neist nimetamata, aga tõesti neid oli palju. Rahu ja vaikust sind seal ees ei oota, küll aga kaunis loodus ja seda tasub ikka ja alati nautida!

Lääne-Saaremaa

Ees seisid taas peredega meie sõpruskonna suvepäevad "Siin me oleme!". Sel korral osutus valituks Lääne-Saaremaa ning kodupaigaks kaunis Kodupõllu turismitalu Karalas. 

Väinatamm

Kuna meil on alati ajast puudu jäänud, siis sel korral võtsime nõuks kohe pikemalt aega veeta ja lausa 3 päeva kohal olla. Seega esimesel õhtul ehk neljapäeval vurasime kohale ja elasime sisse. Meie selle korra suvepäevade nime "Siin me oleme" kultusfilm tuli ettekandele koos vaatajate pähe kulunud fraaside hüüatustega.

Kodupõllu

Reede hommikul alustasime oma kehakultuurset programmi Loona mõisast. Nimelt  asub seal Vilsandi rahvuspargi RMK külastuskeskus. Teabepunkt asub härrastemaja kõrval vanas karjakastellis. Ajalooliselt on see väga huvitav mõis. Nimelt on seal kunagi olnud kindlus, kuhu siis sõja või rünnaku olukorral küla umb 60 inimest koos oma kariloomadega varjus. Praeguse aja mõistes jääb see küll veidi mõistetamatuks, et kuidas sinna ikka nii palju sisse mahtus, aga eks siis olid ajad ja nõudmised hoopis teised. Teabepunktis võttis meid väga tore naisterahvas vastu, kes tutvustas lähemalt Vilsandi rahvusparki, Vaika looduskaitseala ja jagas soovitusi kuhu minna, mida vaadata. Vaika LK on Eestis esimesena loodud kaitseala ja seda kohalike huve silmas pidades. Linnumunad olid kohalikele toiduks ja müügiks, seega oli seda vaja kaitsta. Sellest ajendatuna loodi kaitseala Artur Toomi eestvedamisel.  Kaardid näpus, majaga ka lähemalt tutvutud läksime õue uudistama. 

Vilsandi RP teabepunkt Loona mõisas

Kaunis kiviaedadega mõisaaed, kus aedniku majakeses avatud kivide näitus. Fossiile olen palju näinud ja omalgi neid, aga seal olid erilised eksemplarid. Ühes aia nurgas kalatiigike, mille pervel vana ait-kuivati, mis nüüdseks külalistemajake. Ja just sealt avanes kaunis vaade Loona mõisa härrastemaja peasissekäigule kauni trepiga. 

Loona mõisa aed

Loona mõisa härrastemaja

Mõisaaias kiratses hõlmikpuu hakatis. Sümboolne puu siin, sest hüütakse seda elavaks fossiiliks. Oli teine umb 1,5m pikkune, aga osalt raagus. Minu mäletamist mööda on üsna õrnake tuulte ja külma suhtes ja siin Eestis mitte just kõige sobivam koht kasvatamiseks ses suhtes.

Hõlmikpuu

Härrastemaja kõrval põõsaste sees peidus oli veel üks müstiliselt kaunis puitmaja. See tundus kunagi kellegile jõukale ja arhitektuurist lugupidavale kuulunud olevat, aga kahjuks midagi enamat sellest tarest ei tea. Edasi trippisime Odalätsi allikaid kaema. 

Odalätsi allikas

Armas looduslik kohake huvitava loodusega, aga kogu minu tähelepanu haarasid omale käpalised ja nii ei osanud allikaid hinnatagi. Saaremaa on ju teada tuntud oma orhideede rohkuse poolest ja nii ma nüüd nende küüsi langesin. Vahel noppisin mõne sinika suhu ja nautisin käpaliste ilu. 

Kuradi-sõrmkäpp

Lõpuks ometi oli aeg asuda päevanaela kallale ehk reis 2e kiirkaatriga Vilsandi saarele. Sõit ise oli kergelt loksutav, väga tuuline ja huvitav. Käkisilma läbides tundus see suur ja sügav mõeldes õhtustele plaanidele. Teekond oli lahe, vahepeal sõitis kaater lausa tihedalt paigutatud poitokkide järgi ja vahel laidude serva mööda, sest vesi seal salakavalalt madal. Ilm oli küll pilve kiskunud, aga ei me sellest morjendu. Saarel võtsid meid vastu pulmakorraldajad lillekuhilate, jookide ja riidepuul kilesse mässitud kleidiga. Jah, kahjuks polnud see nodi meile mõeldud. Vilsandil oli laupäeval pulm tulekul. Väga uhkelt eriskummaline Vilsandi liinibuss oli pulmakorraldusmeeskonna transportimiseks platsis. 

Meie aga tutvusime Vikati infomajaga ja asusime jalgsi matkateele. Minu ettekujutus saarest oli vaikne kena üksik kohake, aga võta näpust, saar oli vägagi tihedalt asustatud. Üle heinamaade, kiviaedade vahelt rändasime loodust, taimi ja liblikaid imetledes vaatetorni poole. 

Kiviaedu jagub kõikjale

Mina ahhetasin ja ohhetasin üsnagi mitme värvilise taime ja liblika kauni kuue juures. Pildistasin nõutult üles, et pärast kodus tuvastustööd teha. 

Põld-härghein, lilla värvusega Koldrohi, Sarika-Verikireslane, kirju õiega Koldrohhi

Magesõstar

Kummalised viirusepallid kibuvitsadel

Põualiblikas

Vilsaldi vaatetorn

Vaatetorn oli aus ja korraga võis latva 6 inimest minna. Ajaviiteks järtsu oodates nuhkisid teised torni all killustikes otsides fossiile. 

Üks kaunis leid, mis rändas minu lillepeenrasse

Ussikeele siniste õitega ääristatud paekivine tee

Vilsandi tuletorn on kuulus millegipärast läbi Jaan Tätte, kuigi Tättete residents hoopis kaugel eemal metsa sees. Tuletornile lähenedes läks loodus aina erilisemaks. Vau, milline paekivine kallas! Minule meenutas see Horvaatia sakilist teravatipulist kallasjoont. Tundsin end nagu filmis. Pole kusagil Eestis sellist näinud! Paas on kohati kollaka samblikuga kaetud, auklik, sakiline, astmeline...selle kirjeldamiseks napib mul sõnu, lihtsalt müstiline. Ja siis lisaks veel põisadru vallid. Mul veereb üle huulte Tätte lauluviis:"... Mu kallid haisvad adru vallid".

Suur Verikireslane Suureõielisel kellukal

Vilsandi saare rannik

Tuletorni all on trobikonnas hunnik majakesi, eelnevalt hoiatavad sildid, et mitte trügida hoovile, sest majakas eravalduses. Njah, meie trügisime ikka tuletorni lähistelt, mitte just üle õue, aga mööda serva küll. Seal samas asub lisaks veel Vilsandi merepääste kuur. Sellised on vägagi pika ajalooga. Nüüd siis säeti kuuri pidurüüsse homse uhke päeva tarbeks. Tuletornist edsi viis põnev rada üles alla, kadakate vahelt sinka-vonka, kord merele lähemalt, kord kaugemalt. Nüüd kummitas filmi "Siin me oleme" lauluke kadakaid kahte lehte laiali tõmmates "ministri prouaks ma ju hästi passiks..."  

Vilsandi merepäästejaam

Vilsandi tuletorn

Kord keerab rada mere äärde ja siis...

... jälle kadakate vahele

Valge kukehari

Ühe paeastme praos kasvas haruldane valge kukehari. Meil küll pundis mitu taime huvilist, aga keegi neist ei märganud nina ette vaadata. Lõpuks keeras rada ära metsavahele. Vanad männijändrikud ja tuulega kõveraks painutatud nooremad pedajad. Otsisin silmadega, kas ka siin leidub selliseid iidseid hongasid nagu Nõval, aga ei selliseid päris pole. Lõpuks jõuame ristteele, kust osa rahvast pöörab Vesiloomaale ehk veel ühele poolsaarele, osa rahvast jääb ristmikule puhkama ja pisike seltskond koos minuga liigub algul suunaga sadama poole, et minna tagasi Saaremaale mööda kurikuulsat ekstreemset mereteed jalgsi. Vilsandil juba olles ei saa ju seda ometi jätta kasutamata.

Kahe Vilsandi vahel

Selleks jalutasime Suurelt-Vilsandilt Väikesele-Vilsandile, kunagi ammu oli 2 eraldi saart, mis maa tõusu tõttu liitunud. Ekstreemne Käkisilmamatkatee oli kenasti niidetud ja traktoriga jäljed või vahepeal pigem rööpad sisse sõidetud. Vesi oli üllatavalt soe, enamasti jäi alla põlve, ainult Käkisilma kanalis, kust paadid läbi liiguvad, oli sügavam, umb puusadeni ja veidi jahedam. Teekond viis laiult laiule, vahepeal tuli läbida merd ja vahel laiu madalamaid sopaseid kohti. Jalanõude valik on sel puhul üli oluline. Kõige targem oleks jooksutossuga, mis paeltega jala ümber kinni. Minul olid veesussid kaasas, aga kuna laps oli omad jalatsid üldse maha unustanud, siis läbisin ma rihmiliste sportplätudega, mis kohe kindlasti ei sobi selleks, sest tallad jäävad mudasse kinni või poevad kivikesed talla vahele ning enamus ajast kulub kirumisele. Samas oli aega teekonda nautida ja mis kõige tähtsam, ilm, mis oli saarele tulles krimpsus ja hirmus tuuline, oli nagu võluväel ilusaks särav selgeks läinud. Nii siis oli seda rada 5km, millest vees solberdamist umb 1,5km. Aga jah, elamus selle läbimisest oli super ja soovitan seda kindlasti ette võtta.

Käkisilma veetaseme mõõdupuu

Laupäeva hommikut alustasime ajalooliselt väga huvitava ja 500a vana Leedri külaga. Otseloomulikult on Leedri küla tänavad ääristatud kiviaedadega, taluhoovidele sisenemised kaunilt kujundatud ning  sildistatud. 

Saaremaa ja tuulikud kuuluvad kokku

Lisaks kiviaedadega külatänavatele oli meil veel asja siia, nimelt külastasime kuulsat kadakasiirupi talu. Lahke perenaine tegi meile erimaitseliste kadakasiirupi toodete esitluse, mille peale me hullunult omale noosid koju soetasime. Aga see ei olnud veel kõik, proua tutvustas põhjalikult siirupi tegemise protsesse, lisaks kaunis aed, mida tuli hoopis vana perenaine tutvustama. Silma torkas vana paeklumpidega tehtud kaev, paest loomade joogiküna ja meeletu sordi valik roose. Minu vaieldamatuks lemmikuks sinine roos Rhapsody in Blue. Kõigel oli siin ajalugu, isegi 2 toimivat ehtsat Gotlandi käia oli aida veeres. ("Taal pole rohkem möistust peas kui Gotlandi käial!") Mulle väga meeldis, et pere pakkus täiusliku elamuse oma taluaias, mitte ainult kadakasiirupit. Ja veel üks tähtis asi, neil oli uus külalisteraamat, kuhu meie sõpruskonnal oli au esimesena sisse kirjutada. Nii et, kui sinna satud, siis lehitse päris esimest sissekannet 7.07.18!

Kadakasiirupi meisterdamise töökoda

Kadakasiirupi toodete degusteerimine

Paekivi kaev ja Gotlandi käi

Tore ilmaennustus nende trepil

Lümandust ja Kihelkonnast kihutasime korduvalt läbi, aga aega pikemalt seal peatuda polnudki. Sellest veidike kahju. Päev ju alles poole peal ja seadsime oma sammud Harilaiule. Minu üllatuseks oli parklas nagu laulupidu. Uskumatu, et siia ilma nurka on nii palju huvilisi kokku tulnud. Teekonna valisime vastupäeva nagu eestlasele iidsetest aegadest tavaks. Esialgu oli pikalt lage kivine maastik, mis peatselt asendus metsavahel jalutuskäiguga Laialepa lahe äärde. 

Harilaiu maastik

Suur-õiesikud

See on omamoodi huvitav kooslus, keset poolsaart oleks nagu suur järv, mis tegelikult siis vana merelaht. Ja nagu merele kohane jagus siia kõvasti tuult, et lohesurfarid nautisid täiega. Järve niiskes perves istusid jälle mugavalt mõned käpalised. Meie planeeritud lõuna lõkkeplatsil oli lausa järjekorra alusel, sest palju rahvast rajal liikvel. Lisaks oli lohesurfarite laagriplats sealsamas. Imestasin, et neil asjad kõik vabalt laiali ilma hirmu kartmata, et mõned asjad minema võivad jalutada. Muidugi minule meeldib vägagi selline laad, et ei pea peitma, lukustama ja et keegi ka ei himustaks võõrast vara, aga elu tegelikkus on teine. Lõpuks jõudis teerada ka mere äärde, mis oli üsnagi möllav. Natuke veel ja seal ta oligi, see kõige tähtsam siin, Harilaiu viltune Pisa, ehk Kiipsaare tuletorn. 

Kiipsaare tuletorn

Nüüdseks on tuletorn täielikult jalgupidi vees ja majakavahi maja on samuti langenud mere ohvriks. Kiipsaare tuletorn on trikiga jonnipunn, vahel rohkem viltu ja vahel rohkem püsti. Sel korral oli õige pisut kaldus. Rannas nägin taas omapärast nähtust, ja mina kui maismaarott, seda ka esmakordselt, et terve suur pikk vall koosnes ainult rannakarpidest. 

Matkatee edasi oli looduslikult põnevam ja pakkus minule isiklikult rohkem, aga samas oli kõvasti pikem, kui senine tee majakani. Nüüd algasid kiviklibused üksikute kadakatega rannavallid. Siin rahulikes vetes kohtas juba linde. Loona mõisa RP külastuskeskusest kuulsime infot, et Haagi lõukas talvituvad haruldased tundra haha kolooniad. See matkarada oli väsitavalt 11km pikk ja tegelikult naudingut pakkus just see pikem lääne poolne külg ja tuletorn.

See laevuke on juba ammu kuival

Looduse kaunid meistriteod

Vahva värviliste piimamannergutega piimapukk tee veeres

Pühapäeva hommikut alustasime pealt näha igavast Lümanda lubjapargist. Läksin mõttes igava ühesõnalise pruuni sildi ja mõeldes  lihtsalt ühele lubjaahjule õnge. Tegelikult tuli meile lubjapargi peremees, kes oli ise üdini asjas sees, giidiks ja tegi põhjaliku näitliku õpetliku ning kaasahaarava tuuri lubjapõletusmaailma alates lubjakivi murdmisest, ahju ehitamisest, lubjakustutamisest, lubjakrohvini välja. Erinevate lubjaahjude lugemine metsa all läks lausa sassi no nii umb 6-7 oli vast neid. Lisaks saime renoveeritud kunagises palvemajas filmi kaeda ja katseid teha. Vaat see oli meie kõigi lemmik elamus Lääne-Saaremaa tripist! 

Täiesti toimiv lubapõletusahi

3 ööd-päeva põletatakse lubjakivi

Kustutatud lubi

Edasi liikusime Viidumä külastuskeskuse poole. See maja on jälle väga huvitava ajalooga, see on endine leprasoorium, see tähendab leeprahaigete ehk pidalitõbiste ravila. Leepra oli kunagi hirmus nakkushaigus, mis tappis närvikoed ja inimene muutus tundetuks. 

Viidumäe kunagine Leprasoorium

Aga Viidumäe ise on huvitava maastikuga: Saaremaa kõrgeim punkt ja samas ka sood koos haruldustega. Oleks ma vaid varem lugenud, et siin leidub haruldast Saaremaa robirohtu. Matkarada iseenesest oli lühike, aga minule vägagi palju pakkuv, nimelt raba pervel, kus teised korraks tuimanäoga pilgu peale viskasid, elavnesin mina orhideesid kohates. Kohe raja veerel olid ridamisi kaunid soo-neiuvaibad. Edasi russovi sõrmkäpad, hallkäpad jne. Mina otsisin pingsalt rohelist haruldast soohiilakat, aga seda minu silm ei seletanud, kuigi peaks õige õitseaeg olema. Selle asemel leidsin toreda lemmelille, mis nagu selgus ka üsnagi haruldane. 

keskel Kuradi sõrmkäpp

Harilik käoraamat, vajavab veel tuvastamist, soo-neiuvaip

Lemmelill ja suur-õiesikud äiataril

Saaremaa kõrgeima punkti vaatetorni tipus sai ka väriseva jalaga käidud, mulle lihtsalt ei meeldi raudtrepid, ära käidud, aga peale kõrguse sealt muud elamust ei saanud, sest kõikjal laius ainult roheline mets. 

Saaremaa kõrgeim punkt

Enne veel Muhumaa poole liikumist põikasime läbi Kaali meteoriidikraatri juurest. Peab mainima, et peale Loona mõisa aedniku kivimajakest ja lubjaparki vaatasin ma dolomiiti hoopis teise pilguga ja soetasin omale dolomiidist uhmri Kaalist. 

Kaali meteoriidikraater

Enne praami tegime Liival põgusa Muhu kiriku tuuri. Jälle väga ainulaadne pühakoda. Ilma kellatornita, kell hoopis hoone otsas väljas ukse kohal katuse all. 

Muhu Katariina kirik

Tiiu peal olles kohtume Tõlluga

Ja oligi taas aeg Tiiu kõhtu pugeda, et mandrile purjetada. Viimane selle tripi vaatamisväärsus Koluvere loss oma meeletu roosiaiaga, kus pidavat 300 roosisordi kandis taimi olema. Loss ise juba on vägev!  

Koluvere piiskoplinnus

Koluvere lossi 300 sordiga roosiaed

Ikka veel peidab endas me väike Eesti nii palju imetlusväärset!

Rapsody in blue