Paunküla matkarada

Paunkülas järvest järveni

 Minu sees kasvab kohe meeletu rahutus, kui ma pole saanud hulgal ajal kusagil matkamas või mõnd uut kohta avastamas käia. 

Nii siis, ühel kenal hommikul piilus pilve serva tagant päike ning väljas oli paar soojakraadi. Minu liisk langes Paunküla matkaradadele, kuhu mu jalg polnud veel jõudnud. Koer auto peale ja punuma. 

Igaks elujuhtumiks oli seljakotis kaasas prinditud kaart kuid tegin ka telefoniga raja alguses infotahvil olevast kaardist pildi. Egas muud kui rajale. Kohe tuli hakata mäest üles rühkima, siin peaks kaardi järgi hästi reljeefne pinnas olema. Natuke maad kõnnitud, kui silm tabas põõsaste vahel ühe ehitise. Astusin lähemale uudistama. Mingi kuuri taoline varjualune, kus siis laud pikkade toolidega, ees parajalt suur tantsuplats. Ei jätnud erilist muljet ja jätkasin oma teed. Rada oli tõesti juba algusest peale üles alla. 

Paunküla matkarada

Esimesed võsa vahed tempokalt läbitud, algas kenake männimets. Juba haaras silm esimest järve, millel nimeks Suur-Kaksjärv. Järvele viis vana ja üsna viletsake purre kuid muidu armas ja kutsub ujuma küll. Suur-Kaksjärv peaks olema üks Eesti punasema veega järvi. Seal samas natuke enne kallast oli ka lõkkeplats ja onn mändide all, kus katuse serva all laud toolidega ning vaheseina taga magamiseks lavatsid. Väga mõistlik minu meelest matkalistele.

Purre järveveele

Suur-Kaksjärv

Tee lõkkeplatsilt järve äärde ja matkaonn

 Nüüd hargnes tee 3ks. Valisin algul keskmise, aga see viis katkise laudtee otsa, mis kaardi järgi minu valik polnud, sest muidu oleks mul paar järve vahele jäänud. Olin siis otsustanud Paunküla 9st järvest 7 oma ihusilmaga üle kaeda. Selline huvitav orienteerumine ja järvede otsimine annab minu silmis kohe matkarajale lisaväärtust juurde.
Keerasin tagasi ja otsisin järve äärt mööda minema pidavat rada. No jah, kui siiani oli rajamärgistus väga ok punaste täppidega ja puha, siis nüüd olid need kadunud ja ilmusid aegajalt õrna, vana ja kulununa välja. Kuigi kaardi järgi ja sissetallutud rada ju kulgeb siit. Aga seda põnevam on orienteeruda.

Vana ja väsinud laudtee

Nüüdseks olin ma loodusega kohanenud ja hakkasin ka detaile märkama. Milline sammalde ja samblike võlumaailm siin on! Puud oleks nagu härmas samblike all. Ühe oksa küljes suutsin ma tuvastada 4 erinevat sorti ja minu lemmik neist on ikkagi habesamblik. See oleks nagu soku habemed riputatud puu otsa. Siin kandis oli õrn lumekirme maas, mis nüüd plusskraadidega sulama hakkas ja puuokste otstesse pärlendavate piiskade mängu moodustas. Kui oskad märgata, siis on ka hallil ilmal omad võlud.

Väike-Kaksjärve ümber läks lausa rada kus järsku olid täpidki erksamad, kuigi mina pidin ära vasakule keerama, marssisin ma esialgu hoogsalt mööda järve äärt edasi. Ja hea oli, sest nägin väga uhket viguriga männipuud. Selle peale meenub mulle jälle vana hea jaapanlastest turistide nali Eesti rabas: "Kui palju inimesi teil seda bonzai parki hooldab?"

Väike-Kaksjärv

Ok selleks, et oma plaani võetud rada jätkata, pidin natuke maad tagasi minema ja kraavi juures teise suuna valima. Nüüd läks maastik künklikumaks ja kaunis männik asendus võsa ja segametsaga. Pean mainima, et väga räbune on metsaalune ehk palju maha murdunud puid põõsaid. Ma nüüd ei teagi, kas oleks õigem hooldada ja metsaalused vähegi puhtamad hoida või on loodusele kasulik, kui puud huumuskihiks mädanevad?
Igatahes vahvaid samblikepuid jagus ikka ja veel rohkelt mu teel. 

Leidsin ka ühe metsahaldja. Ausõna, puu oli niimoodi sammaldunud, et üks oks oli ninaks ja teistest oksakohtadest ning lohkudest moodustus ülejäänud nägu, silmad, suu ja isegi kõrvad. Vahva sell selline! Üldse leidsin sellelt matkarajalt palju nägude või kehadega huvitavaid tegelasi. 

Metsahaldjas

Kõik võimalikud näod ja kujud

See pilt keera oma kujutluses tagurpidi :)

Ühes oosis oli isegi mu koolitööks vajamineva raudosja koloonia. Noppisin mõned varred kaasa. Raudosi on ainuke osjalistest, mis läbi talve leitav. Vanarahvas olevat seda poti küürimiseks kasutanud tema kareduse tõttu.
Raja kõrval leidus üks vana ja väsinud loomade söödamaja ning hulgaliselt linnu pesakaste, millest ainult 1 oli kasutuskõlblik. Kahju vaadata sellis kaduvikku kulgevat olukorda. Kas siin siis metsamajandamist enam ei toimu ja metsavahti polegi?
Millalgi keeras tähistamata tee Kootsjärve suunas, aga minul oli plaani võetud järved üle vaadata, mis võimalikult matkatee lähedal ja saab ringiratast läbitud. Seega Kootsjärv jäi natuke liiga sellest ringist eelame.

Raudosja koloonia

Peagi olin otsaga jõudnud siinsete järvede kõige suurema ehk Lindjärveni. Vahva nimi sel´ järvel! See järvesilm on kinni kasvamas ning tundub üsnagi madala põhjaline olevat. Järve ümbritsevad roostikud ning radu mööda lähemale minnes satud lausa õõtsikule.

Lindjärv

Matkarada läbi roostiku

Siit-sealt kiikasin järve äärde ja seejärel keeras rada hoopis vallseljakule üles. See oli jälle omamoodi huvitav - ise vantsid kõrgel üleval ja kahele poole jäävad orud, mis on soostunud. Päris pikalt oli seda jalutamist siin enne, kui üks rada paremale ehk Rahkjärve äärde keeras. See oli nüüd see sama laudtee rada, mis teiselt poolt väga katkine ja märg paistis.  Siin oli juba katkist rada hakatud üles võtma, et aasta pärast uuel kuival laudteel saaksime jalutada. 

Üles võetud vana laudtee

Kattekold

Rahkjärv oli kenake järsemate kallastega kuid kauaks ma siin ei peatunud. Ronisin tagasi vallseljakule, et suunduda järgmiste järvede poole. 

Rahkjärv

Metsa all hakkas kergelt hämarduma ja samblaga kaetud kivid ning turritavad puujuured läksid üha müstilisemaks. Taevapiiril oli küll veel päikese kaasabil maalitud värvilised triibud kollase ja sinisega, aga mujal oli ju hall end laiali laotanud. Aegajalt leidus vanu vaevu loetavaid suunaviitasid. 

Teerada mööda vallseljakut

Minu ühed lemmikud - porosamblikud

Lõpuks saabuski kaua oodatud Mustjärv kuid vara veel seda kaeda. Esmalt lähen viskan pilgu peale grammikene eemal olevale Punamäe järvele. See järv oli nüüd küll kõige metsikum ja ligipääs neist kõige raskem. Jäigi mingi vahemaa järve äärde läbimata, sest nii soiseks läks pinnas.
Eemal asub veel Lina järv, aga see jääb nüüd küll natuke liialt kaugele ja ka otsest matkarada sinna ei vii vähemalt kirjade järgi.

Punamäe järv

Jalutasin nüüd juba täies õhtuhämaruses Mustjärve äärde. Tunnistasin selle järvesilma olemasolu ning tõttasin rutakal sammul edasi, sest päris pimeda peale ka lust pole jääda. Nüüd viis sissetallutud rada, loomulikult ilma raja märkideta, raba peale, mis möödus uuesti Rahkjärvest küll teise nurga alt. Raba oli külmaga roosakas punaseks värvunud. Kaunis!

Mustjärv

Lehter porosamblik

Märjemates kohtades oli raba peal korralik laudtee, mis kumises õhtuvaikuses valjuhäälselt mu jalge all. Peni krõbistas oma küüntega teises rütmis.
Lõpuks jõudsime taas ringiga tagasi Suure-Kaksjärve lõkkeplatsile, kust keerasime suuna raja alguse poole. Hoolimata rutakast sammust leidsin nüüd alles puude vahelt raja tegeliku esimese järve Rõõsajärve üles. Ju see jäi algul tee suhtes nurga all olles märkamata. Selle järve äärde saamine ka räbu tõttu raskendatud kuigi kaardil näitab ujumiskohta, ju siis natuke teise kandi peal.
Metsaalune kattub pimedusega ja pean tunnistama oma rumalust, et taskulambi autosse jätsin. Eks see ole ikka nii, et vajalik varustus jääb maha just siis, kui seda vaja läheb.

Õhtuvalguses punakaks värvunud raba

Tegelikult oli see ligi 10km matkarada, mille käigus läbisin 7 järve väga huvitav ja mitmekülgne ning väärib sinna uuesti minemist. Nüüd läbiks põnevuse mõttes raja vastu päeva ning varuks selle tarbeks rohkem aega. Pealegi samblike rohkus puudel on märk värskest õhust.

Soosõnajalg

Kõrvemaa piirimail

 Tuleb tutvuda oma uue ümbruskonnaga ehk väike tiir Kaunissaare-Krani-Vetla-Pikaveski-Kaunissaare.

 Tallinnas polnud lund rohkem kui aimatava talve jagu. See eest Kaunissaares parajalt palju, et oleks isegi suusatada saanud, kui oleks vaid teadnud suusad kaasa haarata. Lumi loob alati erilise meeleolu ja pühade lähenedes annab jõuludele õige fiilingu. 

Lipuvärvidega ilm

 Ilma, mis oli absoluutselt võrratu mõne miinuskraadiga, ja looduse nautimise eesmärgil võtsin esmalt jalgsi ette kohaliku 5e kilomeetrise metsaringi ehk suure ringi (väike ring on 3km). Tegelikult tähendab siinne metsaring küll metsade vahel, aga mööda head metsa või kruusateed kulgemist. Väga mõnus ka tervisejooksu tegemiseks.

Esmalt viskasin pilgu peale Jägala jõele ning uudistasin seal kalameeste kohti. Jaa, need on kaunid kohad, aga alati armastavad kalamehed selle mingi maha jäetud nodiga ära rikkuda. Küll mingiks otstarbeks lõigutud vee tünnid, küll kummalised istumisalused jms. Põhimõtteliselt reostavad loodusvaadet.

Härmas põdrakanep

Puude latvu paitav päike

Aga tegelikult on ikka väga nauditavalt ilus päikesepaisteline, vähese miinusega lumine ilm. Kaunilt sätendab lumi maapinnal ja kõik heinatutid on härmas kuued selga saanud. Ehk et täpselt Eesti lipuvärvidega ilm, kus taevas on sini-sinine, mets mustab vahepeal ja all on kaunis puhas valge lootusi hellitav lumi. Metsa vahel poeb muidugi päike varem peitu, aga puude ladvad on siiski kaetud oranžika pealelõunase päikesekumaga. Igatahes mõnus jalutuskäik.

Minu jõulupuu

Minu tulevase köögi akna all on 2 paraja suurusega kohevat mändi, üks neist sai nüüd õuejõulupuuks ja sel puhul uhked värvilised tuled külge. Aga no mis tulede ilu sa päevavalgel näed? Järelikult pean aega sisutama pimeduseni. Kuna sügis läks tempokalt ja vaba aega ei jäänudki üle, et ümbruskonnaga lähemalt tutvuda, siis tuleb seda teha nüüd. 

Krani talu

Mõte teha Krani-Vetla-Kaunissaare ring, aga peagi saabuva pimeduse mõttes siiski autoga. Rattaga olin ju läbinud neid pikki igavaid sirgeid kuni Krani taluni ja teiselt poolt vastu mööda RMK matkateed Alavere-Vetla-Krani. Vara sügisel tundus see talu eriti üksildane ja rohtunud keset paksu laant. Mäletan, et mind hämmastas selle vana rehetare ja kõrvalhoonete sammaldunud rohekas toon. Mõte käis läbi, et võluv koht keset ürgset metsa, aga nii üksikult ma olla ei julge ja ei tahagi. Vajan inimesi/sõpru enda ümber. Uurisin Maa-ameti kaardiserverist veidi talu kohta ning selgus, et kuulub hoopis RMK' le.

Jägala jõe org

Tegelikult see talu siiski nii üksik ei olegi, sealt samast läheb tee läbi Jägala jõe oru teise majapidamiseni, kus elu täitsa sees. Tegin Krani talu juures peatuse ja jalutasin õuele. Maja on üsna kehvas seisus kuid väga kauni asukohaga Jägala jõe ääres kõrgema nõlva peal. Huvitav, et maja otsa palgid olid kehvas seisus just jõe poolsel küljel. Kas sealt on aegade jooksul tulnud rohkem ilmastiku mõjutusi? Igatahes valitsesid minu sees natuke kurbust vanast hääbuvast rehetarest ja lummust koha võlu ja salapärasuse üle. Kindlasti lähen sinna veelgi ja näen Krani talu ka teistel aastaaegadel.

Jägala jõgi Pikaveskil

Pikaveski veski kõrvalhoone 1908.a

Edasi kulgesin nüüd mööda RMK rada Krani lõkkeplatsi suunal. Mõnusad metsateed männikute vahel. Sellest lõkkeplatsist laavuga ei arva ma endiselt midagi head. Naljakas selline. Vetlas taas läbi Jägala jõe oru keerasin uuesti RMK rajale metsateedele. Tee kulges võimalikult palju paralleelselt jõega, aga puudevahelt seda alati näha pole. RMK rada keeras ära vasakule Alavere peale, aga mina seiklesin edasi jõe äärt mööda suunaks Pikaveski. See on koht, kust mul oli augustis plaan jõge ületada Kaunissaare poolt tulles, aga kahjuks teiselt poolt tõi Pikaveskini ainult metsasiht. Pisike külake, kus Jägala jõele 1908 ehitatud vesiveski kõrvalhooned veel alles. Veskit ennast küll enam pole kuid vanad sillapostid ja ka mõningad metallist hammasrattad ning veskit aimatavad detailid veel alles. 

Pikaveski sild üle jõe

Sild üle jõe, mis oli ainult auto rataste laiune, viis aiaga suletud suvilarajooni ja kogu lugu. Veski kõrvalhoonete juures oli terve talu majapidamine, aga tundus, et talvel seal elu ei ole. Tegelikult väga armas kohake eriti loojuva päikese värvides. 

Edasi liikusin Pikva suunas, kus tegelikult on vaatamisväärsuseks mõis ja Püha Miikaeli kabel koos kellatorniga, aga sel korral ma seda uudistama ei hakanud vaid keerasin suuna Kaunissaare peale tagasi. Ringi pikkuseks sain 35km, mis on igati mõistlik rattaga trenni tegemiseks.

Ja minu jõulupuu säras uhkelt värvilistes tuledes!

Minu jõulupuu pimeduses

 Kahjuks peab end ikka sellest naudingust välja tirima ja linna argielu juurde tagasi pöörduma. Aga mul oli hing väga rahulolev selle kauni päeva üle ja taas olin avastanud uusi kauneid paiku.