Metsa matkarada 2. Kaberneeme-Jägala-Joa

Eelmist rajalõiku loe SIIT

Hommikul enne suvekodust autosse istumist, kaunistas taevast täies kaares vikerkaar. Loodan, et see on hea enne päevale, vähemalt ilus algus igaljuhul. Algse plaani jätta auto Jõelähtme kiriku juurde matan maha, sest püüan võimalusel vältida tiheda liiklusega autoteid. Nii siis, jätan oma auto Jägala-Joa parklasse ja lasen end starti Kaberneeme sõidutada. 

Kaberneeme sadam

Viskan veel pilgu peale Kaberneeme sadamale, mis on minu viimasest külastusest täielikult muutunud. Eesti väikesadamad on õitsele löönud, eriti, kui veel ümbruses on toimiv kogukond.

Augu suurkivi

Lasen veel end sõidutada Haabse poole. Vaatan üle müraka Augu suurkivi koos geoaardega, sest eelmine nädalavahetus jäi pimeneva päeva tõttu siin käimata. 

Kaberneeme rand

Väljun autost seal, kus eelmisel korral pooleli jäin. Jalutan ranna kohal kõrguval väikesel laudteel ja imetlen Kaberneemet päevavalguses. 

Tee viib Ristisoo järve äärde, kus ümber on mitmed lõkkeplatsid. Pea kõik grillid on hõivatud ja teisel pool järve isegi saunatelk püsti aetud. Olen siin järve ääres kunagi talvel oma sünnipäeva grilli ja chilliga pidanud. Täitsa äge on talvine üritus õues. Eelmisel nädalavahetusel oli siin lausa hulgaliselt telkijaid.

Ristisoo järv

Natuke maad peab mere poole tagasi jalutama ja siis metsa avarustesse keerama. Sellega ka Metsa matkaraja märgistus lõppes. Paar raielanki võttis mu vastu, aga ei ühtegi rajamärki. Juba jõudsin ühe langi serva mööda valesti kütta, õnneks taipasin navi vaadata. No natuke jama ses suhtes, et kui oleks telefon tühi, siis oleks eksimine metsa üsnagi tõenäoline. Millalgi tulid rajal nähtavale vanad ja kulunud RMK Oandu-Ikla rajatähised, mille järgi siis kulgen. Oot oot, siit ju ei lähegi läbi Oandu-Ikla rada, et mis rajatähised need siis on?! Kes seda teab? Mets oli muidugi nauditav ja ilm ka suurepärane: päike, üksikud valged pilved, üsnagi vali tuul ja +9°C, mis tuulega tundus palju jahedam. 

Tee kulges üle küngasete üles ja alla. Teadsin, et nüüd millalgi peab Ubari pank tulema, aga seda, kui võimas see tegelikult on, ei osanud küll oodata. Saan geoaaret otsides selle all pikemalt kõndida ja see on super. Keset metsa turritab maa seest välja paekivi pank. Ilmselt on kunagi ammu ammu siiani meri ulatanud. Ronin üles mõeldes, et ju matkatee läheb siit, näen ülevalt avanevat vaadet. Tõepoolest, meri ei ole kaugel. Navi vaadates selgub, et matkarada läheb siiski alt ja ukerdan alla tagasi. Peab mainima, et alla saab palju kiiremini ja ka tagumiku liugu ei pea laskma, kui üles tulles käis kets all ringi.

Ubari pank ülalt vaadates

Väga äge koht jälle ja seda panka peaks umb 2km pikkuses olema. 

Maastik on selline nagu kõnniksin vanade liivaluidete peal. Päike joonistab oma mustreid männikus ja minul on rõõmus meel. Imeline!

Üht järjekordset autoteid ületades läheb mul õige raja leidmine vähe nihu, aga metsa all saan taas rajale. Kõik on nagu kena, ainult Kaberla oja juures näitab metsa matkarada hoopis teist teed kui see teine tundmatu raja tähistus. Üritan siis navi abil seigelda, aga ega suurt rajale pihta saa. 

Sild üle Kaberla oja

Ühel hetkel olen Kaleviliival väljas. Polegi siin käinud kuigi see on üsna kuulus paik. No tänase ilmaga on siin imeilus vaade, liivaväli, üksikud puud, päike, sinine taevas pilvetupsudega. Mitmesse suunda olid pandud sildid "austage sõjaohvrite hauarahu" ent ometi on liival palju sõidujälgi. Teeb kurvaks, et inimesed ei mõista. Siit kaovad nüüd need viimasedki selle tundmatu raja tähised ja kulgen edasi kõhutunde järgi. Õnneks suuri eksimusi ei teinud, aga aga ikka seiklusi oli rajal püsimisega. 

Kaleviliiva

Taas tunne nagu lõputute männimetsade all on vana mererannik ja liivaluited. Lõpuks istun pehmele samblikule päikeselaiku jalgu puhkama. Rüüpan sooja teed saadan sõpradele mõned pildid ja lõpuks krapsan püsti tagasi. Enesetunne on hea ja reibas. Kuidas siis teisiti nii imelise ilmaga! Tuul muidugi on ka metsa all üsnagi vali ja pigem on hea kapuuts peas hoida.

Ühel järjekordsel langil kaotan raja täielikult ja matkan väikest kruusateed mööda kuniks keeran autojälgi pidi oletatava matkaraja poole. Minu huvi aga köidab teisel pool metsa mingi triip, mis esialgu tundub nagu tsaari aegne merekindluse rajatis. Lähemale minnes selgub, et ikka selle sama panga osa nüüd siis keset põldu. Väga äge maastik ikka! Ainult, et seda autoga seigeldes ei näe. Järsku silman vähe eemal metsaserval mingit mälestuskivi. Uudishimust jalutan lähemale ja selgub, et 1935 teenistuslennul alla kukkunud eestlastest lendurite mälestuseks. Nüüd ma pean tänama õnne, et rajalt eksisin. Põnev leid igatahes.

Siin langesid teenistuskohustuste täitmisel 11.juulil 1935 kv. lendurid kapsten A.Arro, leitnant E. Muru

Veel ilusat metsaalust ja peagi olen Koogi vanal lasketiiru alal. Veel on alles kuulipüüdmis vallid, aga harjutusväli ise hakkab juba metsistuma. Liiv on siin pehme ja astun auto sügavates jälgedes. Kohe higile võtab siin sumamine nagu lumes. Siit peaks nüüd rada kulgema Linnamäe hüdroelektrijaama ja Linnamäe juurde, aga kuna olen seal korduvalt ja korduvalt käinud, siis passin. 

vana Koogi polügoon

Maanteele välja jõudes keeran esmalt kergliiklusteele, siis meenub ikka navi piiluda ja õnneks teisel pool teed kulgeb metsa all mõnus rada. Siit avanevad ägedad vaated praegu alla lastud Linnamäe hüdroelektrijaama veehoidlale, mille porisel põhjal Jägala jõgi lookleb oma looduslikus sängis. Kaldale on jäänud vees hulpinid puud nagu skeletid. 

Matkan veel läbi väikese oja ürgoru ja ootan juba ees olevat vana Jägala puupapivabriku ehitisi. 

Esimese vabariigi ajal oli siin Fahle puupapivabrik ehk tänapäeva mõistes paberivabrik ja selle hüdrojaam. Vabriku hoone ise on alles, kahjuks küll lagunemas. Veel on alles vabrikule voolu tootnud hüdroelektrijaam, mis nüüdki töös. Ka selle kõrval vees kõrguvad sambad on vana raudteesilla osa. 

Jägala puupapivabrik

Pöörangi suuna Jägala-Joa poole. Teel joale olid selle sama puupapivabriku tööliste majad, aga minu imestuseks on ainult 1 neist alles jäänud. Juu on hinnalised krundid ja peagi lüüakse siia uhked eramud püsti. Joani jõudes imestan, et ka juga üsnagi kuival. Imetlen siiski Eesti suurimat juga. 

Jägala-Juga

Kaardi järgi peaks saama jõest üle vana kitsarööpmelise raudteetammi mööda, mis on ühtlasi ka veetamm. Sean sammud sinna suunda mööda jõe põhjas olevat pae platood. See on märgades kohtades väga libe jala all. Tammi juures aga võtab mind vastu lukus värav kaamerate all. No kuidas siis nii saab!? Vaatan siit ja sealt, siit poolt saaks natuke üle ronides isegi sillale, aga teiselt poolt vist maha ei saa. Ringiga minnes on tee väga pikk, seega plaan B on juga ületada. 

Taamal vana kitsarööpmelise raudteetamm

Kõnnin tagasi ja pena plaani joa servalt, kas ületada alt või ülevalt. Ülal on vool siiski rahulikum. Egas midagi, koorin varbad paljaks, haaran saapad näppu ja lähen sulistama. Minu õnneks on põhi mitte libe vaid veeheintega kaetud. Vesi ulatub poolde säärde. Huvitav, kas ma köidan selle hullusega ka kellegi tähelepanu? Aga mis mul muud üle jääb. Tänan õnne, et talv ei ole. Viimaste sammudega läheb jalgadel ikka väga külmaks, õnneks grampi just ei kisu. Kaldale jõudes istun kiirelt ja venitan sokid jalga tagasi. Peab mainima, et mõnusalt värske tunne on jalgadel hiljem. Teen jäädvustuse ka siit poolt juga. 

Panengi päeva lukku 14 kilomeetriga. Kilomeeterid sai vähe, aga elamusi palju.

Metsa matkarada 1. Tsitre - Kaberneeme

Võtan nüüd Metsa matkaraja käsile ja alustan esimest matkapäeva natuke nagu poolelt rajalt, ehk Tsitrest Kaberneeme suunal. Miks sealt, sest Tallinn-Viimsi-Maardu osa olen rattaga ja geopeituse raames läbinud korduvalt. Aga matka mõte on ju avastada midagi uut ja põnevat. Võtsin siis plaani Jõelähtmelt Tsitre suunal matkata. Kui olin juba keeruka külabusside lahenduse välja mõelnud, no neid ju peaaegu, et ei käigi sinna kuhu vaja, kui siis hommikul tuli plaani muudatus, mind viidi starti ja oma auto jätsin päeva teekonna lõppu Kaberneeme parklasse.

Tsitre rand sügisvärvides

Tsitre on minu jaoks üllatav paik, nii palju telkimisruumi ja lõkkekohti. Väike liivane rannariba, vanu aegu tutvustavate infotahvlitega. Siin olevat esimese vabariigi ajal lausa ujumismaja purdega vette olnud. Siit leian ka metallist puulatvade kõrguse vaatetorni. Sellele lähenedes näen, et üks tüüp otsib usinalt midagi. Mida muud kui geoaaret, mis plaan on minulgi. 

Tsitre vaatetorn

Keerdtrepist üles tõustes tervitan mehi ja teen geopeituse juttu. Tüübid lähevad kohe õhinase. Ühiselt otsime ja leiame aarde üles ning logi kirja. Nendel plaan siin nõiarada läbida, mina aga sammun oma Metsa matkarada pidi. Tornist alla jõudes avastan õige pikukese laudtee jupi, mis peaks juhatama kätte Tsitre puuderaja. Sel korral mind see ei huvita, keeran veel korra mereranda ja siis ongi aeg hakata matkarada mõõtma. Kuna minu starti jõudmine sõltus mu abitranspordist, siis rajale saan alles kell 13. See tähendab juba eos pimeda peale jäämist.

Enne veel kui Tsitrest välja saan on tee veeres veel üks aare. Lähen vihje peale kohale, teen isegi pilti, aga GPS tõrgub siin täpselt töötamast. Nii keerutan end nõutult ja tahtsin juba käega lüüa, kui samad geopeiturid mööda sõitsid, peatusid ja hõikasid kust otsida. Olin ikka hämmingus, kui puukoort väänates õige koha leidsin, sest ma olin sjust ennist seda pildile püüdnud.

Metsa matkaraja teetähised

Õige pea peale Tsitret tulebki kohe Muuksi linnamäed. Seda linnamäge ümbritseb juba all paekiviaed ja lisaks on ka üleval aedu. Kenake paetrepp viib mäkke sügisese värvikirevuse vaahelt. Leian siit  kauni vaate ümbrusele, kus juures, ühe serva all õige lähedal laiub meri, 3 suurt mälestuskivi, noori tammepuid ja kadakatega kaetud mäepealne. 

Muuksi linnamägi

Jalutan siin vähe ringi, turnin üle reie kõrguse kiviaia, otsin ja login aarde. Leian siit õitsemast ainsama tuulte tütre ehk metsülase. Imestan ikka looduse üle, sest anemoon on pigem kevade lõpu ja suve alguse õitseja. Mulle meenub Jäneda linnamägi, kus anemoonid ja mustlaskübarad laiusid. Liigun veidike maad jalgrada mööda edasi. Linnamäe servalt avaneb kaunis sügisene värvikirev vaade, tooni lisamas sinised silopallid all heinamaal. 

Tuulte tütar

Vaade Muuksi linnamäelt

Liigun diagonaalis mäest alla ja jalutan üle heinamaa maanteele tagasi. Veidike autode rohket maanteed mööda ja järgmine punkt on Hundikangrud. Tegelikult nii kauni nimega on vanad matmispaigad. Täpselt Hundikangrutele viival teeristil on kahel pool hobukoplid. Ma ei mäleta, et ma vanasti oleks märganud beeže hobuseid, ikka valged, hele- või tumepruunid, vahel ka mustad. Nüüd kui mul omal beež kass, näen ka beeže hobuseid. Igatahes hobud minu vastu huvi ei tunne ja mul ei jää muud üle, kui Hundikangruid minna uudistama. 

Beež suksu küll minu vastu huvi ei tunne

Info tahvli juures parklas on üks väike auto. Hobukoplite ja kivikuhjade vahelt lookleb tee. Ees on suurem seltskond turiste. Imestan endamisi, et millega nad tulid, kui parklas 1 auto ainult. Pärast, kui nad kokku loen, saan 5, lihtsalt sebisid ringi ja neid tundus kuidagi nii palju. Kivikalmetest oli ainult üks välja puhastatud, teised aimatavad kalmed olid kõik hobukoplis. Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas see, et hobud tatsavad iidsel matmispaigal, on sünnis või siiski hooldavad nad seda kõige looduslikumal viisil. Igatahes Eesti suurimale kivikalmete alale rohkem lähemale ei saa. Veidike pettumus ja mitte ainult minul, vaid ka eelnevatel turistidel nagu neilt kuulsin. 

Hundikangrud

No jah siis, sammun aina edasi. Natuke ebamugav on üsnagi tiheda liiklusega teel kõmpida. Soorinna külas on tee ääres vahva punane pritsukuur, mis goole sõnul on üle 80 a vana. Suvel on see puulehtede varju mattunud ja maantel kihutajale silma ei paista. Mina aga kulgen aeglaselt ja langenud lehed paljastavad pärandkultuuri. Loo oja on vesiveski tõttu üles paisutatud ja pakub maanteelt kauneid veepeegelduse vaateid. 

Soorinna pritsukuur

Leian kaardilt ühe otsetee, mis lõikab ühe nurga vähemaks ja saan maanteelt maha astuda. Lõpuks ometi vaikne metsatee, kus saan nautida sügisest värvidemängu. Korraks peatun, puhkan, urgitsen kotist šokolaadi ja sammun rõõm hinges edasi. Lihtsalt imeline hoolimata hallist taevast. Natukese maa pärast ristub tee õige Metsa matkarajaga. 

Peab mainima, et see rada on paremini märgistatud kui Ranniku matkarada, kuigi, kas mitte sama ettevõte pole neid loonud? Tee veerde jäävad vähe moodsamad majad, nii mitmeski kohas ehitus käib. Leian eest ühe toreda paadiga kaetud bussipeatuse. Istun pingile veidi puhkama. Ühel hetkel ilmub kusagilt hall kass valge põllega. Hoiab nagu kord ja kohus kahemeetrist vahet, aga jätab meela kiisu mulje, püherdab mu ees, vaatab otsa, pühendab veel ja jalutab ära. Kummaline külaelanik.

Meenub vaadata aarete kaarti ja selgub, et istun peaaegu selle peal ja aarde nimeks Leegiranna. Lähen kohe bussipeatuse silti vaatama, ongi nii kaunis nimi. Panen siis logi kirja, chatin sõbrantsiga, joon teed ja vantsin edasi. Lummatud värvilistest looduspiltidest mu ümber. See on sügise kõige ilusam aeg enne kaamost. Veel leidub loodust täiendamas värvilisi lilleõisi. 

Ikka need metsatööd

Väga huvitava tekstuuriga kivi

Põhja külas on ägedaid vanu majapidamisi,  mõnigi veider loss sobimatult metsa vahele poetatud või mõne peale lausa jõnksatab kael tagasi, on see nüüd elumaja või elektrialajaam, nii jube plekikänkar. Ilusad uued majad annavad siiski tooni. 

Me kelgule, me kelgule võib tulla veel üks laps!

Hakkab Salmistu küla lähenema. Tean, et siin on mind ootamas 2 aaret ja üks neist rannas. Tihedalt majapidamisi täis, loobun juba plaanist randa trügida, kuniks silm tabab silti "avalik jalgrada randa". No väga kena, see sobib mulle super hästi! Saan siiski rannaliivale, kus võtan istet ja pakin lahti oma lõunavõikud. Mmm, kui maitsev tühjale kõhule. Lonksan peale oma lemmik apteegitilli ehk fenkoli teed. Teine lemmik matkatee on veel piparmündi. Söödud, nauditud vaadet, kuulatud veelindude prääkse, aare leitud ja logitud, pressib aeg end peale. 

Salmistu rand

Teele jõudes on kohe Metsa matkaraja suurkivi aare. Tõesti näen aias suurt kivimürakat. Ega pererahval vist privaatsust suurt pole, kui aia taga pidevalt võõrad silmad rahnu uudistavad. 

Ikka on nii, et matka esimese poole võtad rahulikult ja teise poole, kas jääd ajahätta või oled väsimusest kurnatud. Vaatasin minagi lõunapausil kaarti, et jätta Valkla vahele ja kulgeda natuke otsemalt mööda randa. Valklas olen käinud nii küla poes kui mõisa ja selle uhket talli uudistamas. Seega ma ilma millestki ei jää. Plaan on Salmistu sadamast edasi kulgeda rannaliival. 

Ka siia on jõudnud valimiskampaania

Tee Salmistu sadamasse

Sadamasse viib pikk tee, mis lattaedadega ääristatud. Siin on käinud kõva ehitustöö, parkla ja sadama bassein paadisillaga valmis, aga rannahoonet ennast veel pole. Siin samas kõrval on vaatetorn, ka sellel on veel lindid ümber ronimiskeeluga. 

Rannik on pikalt liivane, mõnes kohas hakkavad saapad imelikku krudisevat häält tegema. Need ongi need kurikuulsad laulvad liivad. Meri on rahulik, loksub laisalt randa ja hiilib vaikselt tagasi. Mõned kaunid ja õnneks loodusega sobivad majad on metsaserval. 

Valkla rannas on vana rannahoone, kus kunagi ammu ammu käisin gei peol. See oli kummaline kogemus. Oled nagu noor ja kena naine ja kari mehi on ümber, aga keegi sinust välja ei tee. 

Need männid siin küll harrastavad kamasutrat

Aasta tagasi käisin siin geopeituse raames, toona põlesid rannahoones ja ümbruses küünlad, nii ka täna. Huvitav, kas see on siin igapäevane? Igal juhul mõnusalt hubase mulje loob. Kõnnin vee ja ranna piiril, et toekamat pinda leida. Kaardil oli paar oja. Mõtlesin, kuidas neist üle saada, vajadusel koorin varbad paljaks ja suman läbi. Aga polnudki vajadust, sest üks oli kuival, vaid voolusäng aimatav ning teine oli madal ja sai mööda kive hüpata üle. 

Mõni rannariba on Põhja-Eestile omapäraselt kivine. Pilves taeva tõttu küll loojangut täna nautida ei saa, kuid rahvast on küll ja küll tulnud õhtusele jalutuskäigule mereäärde.

Vahetult enne Haabset on rannas mitu paadisilda, kuhu inimesed on kogunenud õhtuvaikust nautima. Siin on veel kellegi paadilauter koos lainemurdjatega. Meri jääb aina tüünemaks ja mitmed mereäärsed majapidamised on süüdanud lõkked. Mõnus lõkke suits ja lõhn heljub õhus. Haabsest Kaberneeme on väga ilusad männiku alused liivaluited, aga paraku jõudsalt hämardumise tõttu pean rannaliival püsima, et vähegi silm rohkem seletaks. 

Õnneks silm harjub hämaruses. Üle lahesopi paistavad Kaberneeme tuled. Vaatan korduvalt kaarti, millal on õige aeg autoparkla poole keerata. Vara veel, kõnni aga edasi. Väsimus on peal ja see tähendab, et pead enam väga pöörata ei viitsi, ainult pilk käib ette kaugusesse ja maha teed jälgima. Üritades pimedas vees olevast rahnust pilti teha meenub kevadine matkapäev, mis Lohusalus lõppes kuuvalgel. Täna kuud ei paista, aga sama kottpime on juba küll. 

Imekombel taban täiesti õige raja rannalt ära, mis viib mu otse autoni. Tegelikult on soe ja mõnus õhtu 13°C. Oleks tahtnud hoopis telkida nagu algselt plaanitud, aga ju siis teine kord.

Vajun väsinult autoistmele, panen Retro FM valjult tümpsuma ja kruiisin suvilasse öömajale. Õhtu lõpetan sooja kaminatule paistel hinges rahulolu päevast.

Kilomeetreid kogunes 23.

Loe järgmist rajalõiku SIIT