Rabasaare

Ühel kaunil päikeselisel sügsvärvilisel päeval võtsin nõuks midagi uut oma hingele pakkuda. Jällegi minu lemmik kollane atlas põlvedele ja otsin midagi... See ei peagi kaugel olema, aga midagi huvitavat, mida ma veel pole näinud. Leidsin põneva koha nimega Rabasaare. Rabade keskel, kus näitab lisaks veel matkarada.

Esmalt peatusin Lehtse raudteejaama juures. Teadupäralt on raudtee rajatud tsaari ajal, mil meil pesitsesid saksa mõisnikud. Lehtse koha nime saamisest on tore lugu, kuidas Lehtse ja Pruuna mõisnikud kemplesid, kumb rongipeatuse oma maale saab ja selle järgi ka peatuse nimetuse. Lehtse mõisnik oli riukalikum ja nii saigi oma mõisa nimelise rongipeatuse.

Lehtse on armas, vaikne kohakene mõne vanaaegse puitmajaga ning kauni väikese, kahjuks küll maha jäetud, raudteejaama hoonega.

Vahepeal olin juba natuke uurinud Rabasaare tausta. Leidsin paar artiklit netist. Isegi väike teeviidake näitab Lehtsest sinna. Ilm oli väga soojalt päikese paisteline, mis pani kõik värvid särama mu ümber. Päike on ikka imeline asi: toob inimestesse õnnetunde, teeb meele rõõmsaks, paneb kogu ilma särama ja muidugi annab sooja.

Sõitsin mööda käänulist kruusateed kuni vastu tulid suured lauta meenutavad ehitised, töökojad või midagi sellist. Ainult natuke maad sealt edasi algas punt maju erinevast ajastust. Mulle ei jõudnud kohe kohale, et see ongi see õige koht. 

Mis ime koht siis see Rabasaare on? See on esimese vabariigi ajal loodud turbatööstuse küla, kus elasid töölistest direktorini, oli oma söökla, rahvamaja, kauplus, saun ja lasteaed. 1960ndatel oli hiilgeaeg, hiljem vaikne hääbumine, 1992 suleti lõplikult turbatööstus. Hetkel elab külas veel vaid 1 naisterahvas.

Esmalt hakkasid mulle silma eemalt üsna korralikud puitmajad. Eriti, kui need on kollased, lähevad mulle eriti hinge. Jalutades kollase maja juurde ahmin õhku, sest maja katusele on langenud suur puu ja ometi mingi ime läbi on katus üllatavalt terve. Järgmine maja on roheline. Kõnnin ümber maja, kuna uksed on kinni, siis viisakusest ma sisse ei trügi. Piilun läbi akende. Vaade on trööstitu. Keegi on oma kodust välja astunud nii, et asjad on maha jäänud. Ja siis on keegi heast peast tulnud ja kõik segi peksnud, lõhkunud. Väga asotsiaalse mulje jätab. Mitmesse siin piilutud tuppa tuleb mul tunne, et pererahvas on hommikul tööle läinud ja õhtul on otsustanud, et hakkame nüüd mujal elama, ja enam Rabasaarele ei naase.  

Majad mida imetlen on tegelikult turbatööstuse tööliselamud, mida olevat siia 11 ehitatud. Mõnes majas ainult väikesed kööktoad, mõnes majas lausa mitmetoalised korterid. Ilmselt ameti tähtsuse järjekorras ka elupinna suurus. Kööktoad on väikesed ja igal oma pliit toa nurgas. Püüan ette kujutada, kuidas siia pere elama mahutada, kuhu asju paigutada. Jah tolle aja inimesed olid oluliselt vähenõudlikumad ja polnud ka nii palju asju, aga siiski, ruum on ime napp.

Edasi jalutades mäest alla jääb vasakule veel maju, kuhu hiljem tagasi tulen, paremale suured töökoja laadsed hooned. Need viimased on küll nõukaaja pärand, mida on nüüdisajal üritatud värskemaks teha, aga nagu ikka tunne, et maha jäetud. Ja veel mitu silikaadist laotud tööliselamut. Mind paneb imestama, et neil on laotud maakivist vundament, millel kaunilt rõhutatud vuugid. Uks küll lahti, aga selline maja mind ei ahvatle sisse minemast. Vasakule kõrge heina sisse jääb valge pikk kivist maja. Loen artiklist, et saun. Minule sauna see suur maja nüüd küll ei meenuta, aga mine sa tea. 

Tee viib välja jõe äärde, kust üle läheb betoonplaatidest sild. Kõõlun jõe ääres vaadeldes vette vanu sillaposte.  Mõtlen, mis ja kuidas oli siis... Kuna teisel pool jõge otseselt teed ei ole ega ka midagi ahvatlevat, siis sinna trügima ei hakka. Jalutan tagasi, pööran peale töökoda teisele tänavale. Silikaat hooned selle vasakus ääres, ilmselt kontori osa olnud. Paremale jääb väike küngas, millel sirguvad sügiskuldsed pargipuud. Ees kõrgub lagunenud või õigemini juba mädanenud nõukaaegne korterelamu. Põrandaid pole vaid seinad. Kuidagi hingetud tunduvad sellised majad. Isegi vanadel roostetavatel lipu- ja lillepoti hoidjatel on ka rohkem emotsiooni sees. 

Tänav keerab paremale, park jääb endiselt paremat kätt, vasakul jätkuvad 1 kordsed silikaat hooned. Üks neist peaks olema endine lasteaed. Jah ronimispuud rohtunud aias reedavad. Piilun ukseaknast sisse ja taas põrandas haigutab vastu suur auk. Kummaline, seinad, uksed, katus- kõik muu on, aga põrandat pole. Siin kusagil peaks olema energiakivi. Eeldan, et pargi all, aga võta näpust, leian selle peale pisikest otsimist sealt samast tänava äärest, surnuaia klaaspurgiga küünal peale asetatud. Millegi pärast see kivi minus emotsioone ei tekita. 

Ühe väliselt sarnase silikaatmaja trepil on veepanged. Ahaa, siin ongi see maja, kus viimne mohikaanlane sees elab! Aupaklikusest tema kodurahu vastu ma lähedale ei trügi. Paremal pool pargi serval on väike maja, vist pumbajaam. Isegi laud, millel kivikesed õnnemündid ja lilleõied,  toolidega puhkehetkeks. 

Vasakule jääb jälle üks roosa monstrum maja. See on ilmselt 50st pärit korterelamu. 

Olengi jõudnud ringiga tagasi vabariigi aegsete puitmajade juurde. Üks suurem ja laiem tundub kasutuses olnud sööklana. Võib olla hiljem ka klubihoonena, sest õige rahvamaja on millalgi maha põletatud.

Jalutan nüüd mäest alla nende majade poole, mis algul vahele jäid. Siin on madalam ja märjem maa, samas majad on rohkem eraldi. Võsa all on näha mitmeid treppe, ilmselt on ka siin majad olnud kunagi. Nüüd on huvi juba suur ja turnin katkisest vildakast puutrepist üles lahtisest toauksest sisse. Kena 2e toaline korter huvitavat vanakraami täis. Osalt tolmunud asjad riiulil nagu äsja välja astutud, teisalt laiali loobitud asjad, riided. Sirvin pabereid, 90ndate puidu müümise dokumendid. Kujutan ette, et olen raamatupidaja korteris. 

Kõrval korter on juba lausa 4-ja toaline. Võib olla direktori korter? Maas on ajakirjad "Nõukogude Naine" 60ndatest. Ühes toas on diivan, millel lahtisena lebab fotoalbum. Lehitsen seda. Algab pulmadega, siis tühjad lehed ja seejärel matused. Kõik pildid tehtud siseruumides, et aimu ei saa asukohast. Kirjas pole mitte ühtegi nime ega daatumit. Klõpsin mõne pildi jäädvustuseks, millest hiljem selgub, et üks pilt on lihtsalt poolik, vigane fail. Kriipi! Jalutasin toas, kus lõhutud pliit ja katkine portselan kann, vana ümar plekkahi. Minu sees oli tunne, et siit ma kaasa ei tohi midagi võtta, kõik peab oma koju jääma. 

Külast välja sõites jäi tee veerde väike betoonmajake, mis olevat rabale viiva "mootori", nii kutsuti traktori mootorist ehitatud vedurit, peatuspaik ja kütuse hoone olnud. Lõpuks mulle meenus raba. Kaardil näitab kenasti teed rabale, aga tegelikult ainult roopad lähevad. 

Vana kaevandatud ja kinni kasvanud raba ise mingi vaatamisväärsus pole. Kooritud augud vahelduvad kõrgete maapinnatriipudega. Kas äkki seal oli raba kitsarööpmeline raudtee? Ainuke, mis mind köidab on kõrgetel triipudel olev taimestik ja leitud maarjasõnajalad. Mingist matkarajast siin küll aimu pole, aga küla ise on vaatamisväärsus omaette.

Kaunis päikeseline ilm kisub krimpsu ja läheb jahedaks. Jalutan tagasi kütuselao juurde, ise püüdes nuputada kas ja kuidas ikka seal see raudtee värk toimis.  Sõitsin Rabasaarelt ära pea paks mõtetest. Nii palju erinevat ajastut oli ühele väikesele rabas asuvale külale kokku surutud. Ja ometi valitses seal mingil seletamatul moel hea aura, rahu ja vaikus. Justkui kohe kohe tuleksid inimesed koju tagasi. Väga kaunis paik meie pisikeses Eestis!

Võtan suuna Lehtse mõisa südame poole. Sõitsin sealt kevadel õppustele minnes mööda, oma kauni torniga jäädes mu hinge kripeldama.

Lehtse mõisast on kahjuks väga vähe alles jäänud, ainult jupike maja seina ja uhke 4 tahuline torn. Huvitav on see, et enamik ajast on mõis kuulunud Huenede suguvõsale ja viimane mõisahärra ümbermaetud Ambla kirikusse. Rahvasuus levib müüt, et mõisahärra peres poja sünni puhul pandi torni tippu kuldmuna. Kui poisike sirgus, ronis mööda kõrval olnud puud pidi üles ja kõõludes, et kuldmuna puudutada, alla sadanud ja surma saanud. Pärast kuldmuna alla võetud ja Rabasaare rappa maetud. Seetõttu olevat mõisapere musta masendusse langenud ja sealt alanud mõisa allakäik. 

Igatahes on see jupike tornigi kaunis mälestus kunagisest suursugusest lossist.  Ja torni ülaserv on kaunilt sakiline. Tundub, et nüüd kasutatakse lossi parki külaplatsina ja see on tore, et niigi palju seal elu sees hoitakse.

Lähedal on teinegi mõis Pruuna. Siin asus riigistamisest saati sees Lehtse kool, mis oli just kevadel uude hoonesse alevikus kolinud. Pruuna härrastemaja on kena ühekorruseline kivi hoone kaunite kaarsammaste verandaga. Väga loodan, et kunagi Dellingshausenitele kuulunud maja tühjalt seisma ei jää. 

Sõidan veel Lehtses ringi ja vaatan üle milline uus koolimaja välja näeb. Särtsakalt punane. Njah, olen ise õppinud nõukaaegses kolosseumis ja vanas armsas hoones. Vanas majas on mingi teine vaim sees. 

Igatahes üks pisike paigake Lehtse ja mida kõike ta enda ümber peidab!

Vällamägi

Kui mul on Võrumaa maakodus külalised, siis ikka teeme ka ümbruskonnas tripi. Ja no Lõuna - Eestis juba huviväärsustest puudus ei tule. Ma armastan naljatamisi öelda, et iga nurga taga on midagi põnevat.

Sel korral tahaks näidata mõnd paika, mida ka ise pole külastanud. Eelmisel suvel RMK lõunarada sõites jäi vihmase ilma tõttu Vällamägi läbimata. Ju nüüd siis on õige aeg selle avastamiseks. 

Vällamäest mööda sõites on see lihtsalt üks suur metsaga kaetud küngas. Eemalt ei saa midagi aru, et selle metsa all on peidus Eesti kõrguselt teine mägi, aga absoluutkõrguselt esimene. Vanarahvas uskus, et mäge valvab mäe vaim Metsäesä, kes karistab neid, kes hooletult metsaga ümber käivad. Vällamäe metsast võetud palkidest ehitatud majad pidavat põlema minema. Selliste teadmistega läksime ise seda asja lähemalt uurima. 

Stendil olev kaart näitab raja pikkuseks 2,2km 

Natuke maad, kui olme saanud alles päkad soojaks, jalutas niidul vastu üks mees, kes jutustas, et nad on siin RMK majas ja kutsus meidki sinna. Meie emotsioon oli üllatunud, oota, me ju alles saime siia. Põgusa vestluse järel soovisime head ja jätkasime oma rada. 

Vällamäel on oma raba, mis on omakorda Eesti kõige kõigem. See tähendab, et see pisike raba on kõige paksema turbalasundiga Eestis. Noh niimoodi peale vaadates ei saa ju midagi aru, aga teadmine on teine asi, et turbakihi paksuseks mõõdetud lausa 17m. 

Siin samas on ka külmakahjustatud puud. Teadlikult näen ma selliseid elu esimest korda. Ilmselt olen ka varem näinud aga ei osanud tähelepanu pöörata või siis arvasin, et metsloomade poolt tekitatud. Paitan pragunenud puukoort ja mõtlen siinsete külmade paukuvate talvede peale. Tean, et kunagi võttis külm meil lausa Sänna mõisa allee puud ära. Väga ägedaid ja igasugu erinevaid puudel kasvavaid seeni on siin. 

Ja siis me saame kurikuulsat 40° Vällamäe tõusu nautida. Siia on pandud abistav köis postide vahele, mis algul tundub naljakas, aga pärast tõemeeli me endid seal üles veame. Võidukalt Vällamäe tippu jõudes on ikka uhke tunne küll. Puhkame hetkeks jalga, teeme joogipausi ja loeme stendilt Eesti 10 kõrgemat mäge. 

Matkarajaga ristub veel mitmeid teid ja mul on tunne, et siin on lausa mingi offroad rada. Ilmselt tänu Metsäesä olemasolule on siin 120 aasta vanused kuused ja kohalike sõnul pidavat ka need Eesti sihvakaimad olema. Neid kutsutakse 6e palgi kuuskedeks, sest ühest puust pidavat saama 6 6m pikkust palki. 

Mulle tundub, et Vällamägi on nagu omaette maailm. Siin on kõik just kui olemas. Ja kõigele lisaks on siin nõiduslikku salapära. Kaarti vaadates olekski rattaga läbides Vällamäge külje pealt ainult nuusutada saanud. 

Sealt ära sõites oli mul tunne nagu oleksin käinud vaimude maailmas. 

RMK Peraküla-Ähijärve matka loe siit

Ohepalu

Hiljuti juhtusin lugema soovitust Ohepalu MKA' st. Võtsin siis nõuks seda lähemalt uurida esimesel võimalusel.

Sõitsin "porgandiga" Tapale. Mõtlesin tiirukese ka linnas teha, aga kahjuks oli teetööde tõttu alates raudteest kõik üles kaevatud ja linna, õigemini kirikutorni kiivreid vaatasin ainult eemalt. Vähemasti on tore tõdeda, et Tapas asjad liiguvad paremuse poole.

Tapa tsaariaegne raudteejaama hoone

Võimas kahepealine veetorn

Kauni nikerdusega maja

Soovituste järgi väntasin Võidu pst lõppu, kust algas matkarada, mis kenasti siltidega tähistet. Nagu ma ikka armastan ratast rohkem kui jalgsi komberdada, siis mõtlesin Ohepalu seljandikku vändates läbida. 

Tjah, esimesed sajad meetrid olid võsas porimülka läbimine ja rattasõidust pole juttugi. Mõtlesin juba kas kogu rada selline? Siis seda küll tiba palju voki käekõrval lükkamiseks. Õnneks siiski peatselt enne Valgejõge ristus rada vähe suuremaga ja läks sõidetavaks kaherealiseks metsateeks. 

Sild üle Valgejõe

Valgejõe luht

Valgejõgi oli siin lai, aga üsna kinni kasvanud. Kaldal oli kena kohake, kust sain vett katsuda ja nägu loputada. Selge, kiire vooluga aga väga madal. End üleni kasta siin küll ei saaks kui just põhjakonn ei taha olla.

Üle jõe oli kaares puitsillake, millel seistes paistis kätte eemal olev jõeluht. Peale jõe ületust algas lubatud Ohepalu vallseljandik. Päris huvitav looklev tee üles-alla segametsade vahel ja kahele poole teed läheb alla orgu. Ausalt öeldes oleks kindlasti väga nauditavate vaadetega kohti, aga puud olid ees ja sai ainult aimata kaunist vaadet üle maastikukaitseala. 

Teerada mööda Ohepalu vallseljandikku

Kilpsamblik

Uibuleht

Peatusin tihti, et kiigata puude vahele, uudistada maas leiduvaid taimi, samblike ja muud kaunist. Mitmeid huvitavaid liblika liike lendles, mida pildile püüdsin ja mitmed jäid püüdmata, sest lendasid rahutult ringi.

Kõige erilisemad, mis silma hakkasid kilpsamblik ja uibuleht. Ja ikka leidus teel minu "lemmik" - maha langenud puud. Palkidest võib üle ukerdada, aga kui teel on rinna kõrgusel tiheda võraga kuusk ning ei maksa unustada, et teerada lookleb seljandikul. Seisin kuuse ees, uurisin läbipääsu paremalt ja vasakult, ei miskit tarka. Peab läbi pugema. Tjah, ise veel, aga ratas koos varustusega ka ju. Valsin suurema okste vahe ja pressisin, punnisin, tõstsin ja tirisin. Igatahes läbi ma ukerdasin.

Peatselt jõudsin Ohepalu järve teeotsa. Teeviit sellele oli vasakut kätt küll kuidagi kummaliselt kõrgustes, mida ma algselt ei näinudki.  Paar sammu paremale ja oli koheselt omaalgatuslik lõkkeplats. Ahaa, siin teeks kohe ühe kohvi küll, aga esmalt ikka järv. Ohepalu järv asus aga hoopis tükis eemal all ja mina üleval kõrgendikul ning meid lahutas raba. Aga mulle rabad meeldivad ning uudishimu sai võitu minust. Sibasin mäest alla ja kõõlusin üle maha langetatud kase rabale. Soe rabavesi lirtsus jalgade all. Esialgu püüdsin mööda kõrgemaid mättaid hüpelda, kuid varsti lirtsusid ka minu jalad tossude sees. 

Ja sealt eemalt paistabki Ohepalu järv

Taevas oli Navitrolla maalilikult ainult üksikud pilvetupsud. Jõhvikad on alles oma esimeses valmimisstaadiumis ja ümaralehised huulheinad punetavad samblal. Kuna järvele minejaid oli rohkemgi käinud, siis lookles lausa rada sinna. Ilmselt oleks looduse säästmise mõttes targem laudrada järvele ehitada. Juba tuligi tihedam puude riba enne järve. Ohoo, üllatuseks ei saagi lähemale, ikka oma 50m lahutab õõtsik mind järvest. Silmaga ei paista, et ka eemal mõni ujumiskoht või purre oleks. Ümber järve läheb küll rada, aga seda ma plaani ei võta. Lirtsutan tagasi üle raba seljandikule ja pakin kohvi keetmiseks priimuse lahti. Jalgadel hakkab külm, võtan märjad tossud-sokid jalast ja kougin ratta pagasnikust kuivad varud välja. Kohe palju parem hakkas! Teen paar matkavõikut ka kõrvale ja luristan kuuma jooki. 

Mõnus on!

Ümaralehine huulhein

Pakin kodinad ja jätkan teed ikka tehes aegajalt uudistavaid peatusi.

Millalgi saab läbi seljandik ja vastu võtab mind heinamaa. Üks mahajäetud majapidamine veel, mille aias mobiili levi mast. Olen hämmelduses selle paigutusest, sest kui mul oleks soovi aias niita, siis kuidas see peaks traatide vahel toimuma?!

Teine etapp teekonnast on lõbusate lompidega

Risti vastu tuleb kruusatee. Siit pöörab Ohepalu küla peale, kus ametlik matkarada lõppeb või nagu minu plaan ette näeb, keeran hoopis vasakule, et jätkata põhja suunda minekut. Loodetavasti on ees ka veel seljandik või midagi huvitavat. Otsin paremale keeravat metsateed, mille ka kerge vaevaga leian. Seljandik jätkub vähe väiksemas mõõdus, aga ees tervitavad mind pirakad lombid. Enamikest saab küll serva mööda sõidetud kuid mõnest pean ise servas turnides velo  porilombist läbi lükkama. Aga see mind ei morjenda. Takistused on ületamiseks ja pigem teevad teekonna huvitavaks ja meeldejäävaks. 

Udriku suurjärv

Veel toored jõhvikad

Udriku suurjärv

Tee servas pargib väike tsikkel, mille kõrvale maha 2 kiivrit asetatud. Ju on järve veerde läinud. Jalutan ka alla järve äärde. Udriku suurjärve ümber laiub jälle raba. Nüüd küll turnin järve servale kõrgemaid kuivemad kohti otsides, sest rohkem mul kuivi jalavarje kaasas pole ja matkanipp kuiv sokk+kilekott+märg jalats ka ei toimi, sest kilekotte pole kaasas. Tegelikult siin raba siil järveni kitsam ja saan kenasti järve ilu nautima. See pole ümmar järv vaid sopiline mille kõik kaldad kohe kätte paistaksid. Seda huviäratavam see on. Pean ikka omale räätsad muretsema ja siis saaks muretult rohkem seigelda ning ringi uudistada. Kuulen vees sulistamist ja  natuke eemal väljub keegi järvest, meenus tsikkel, ju selle omanikud.

...ja teise nurga alt ka

Nügin ratta jälle seljandikule, et teed jätkata. Natuke maad edasi läheb veel üks rada järve äärde, kust piilun vaadet järvele uue nurga alt. Keegi ilmselt kalamees jalutab järve veerest üles. Mina matkan edasi. Ohepalu MKA kulgeb kaitseväe keskpolügooni äärt mööda. Minu kaart näitab isegi paari tõket teel, mis küll lähemal vaatluselt selgub et lausa ajast ja arust seal ning avatud. Aga kuna suur hulk liitlaste vägesid sees, siis mine tea mis paganama õppused neil käsil ja kuna kusagil tee suletud. Igatahes jalutas mulle peatselt mees mustas, õlal miskit suurt ja pikakarvaline hundikoer nööri otsas vastu. Võtsin hoo maha ja mõtlesin, et näis, mida öeldakse või hoopis nabitakse kinni, sest minu peas olid ju ainult sõjalised mõtted. Lähemale jõudes selgus, et koeraga looduse nautleja noormees ja õlal püssi asemel hoopis fotokas. :) 

Hakkasin naerma!

Mõne hetke pärast leidsin ka lõpuks ühe infotahvli. Selgus, et siin on kuldkinga kasvukohad. Kahjuks liiga hiline aeg nende õite otsimiseks. Natuke maad veel ja saigi läbi see tore seiklus Ohepalu vallseljandikul. 

Vohnja mõisa peahoone

Punased leedrid  maantee veeres

Nüüd jääb veel tagasi rongile vurada mööda asfalti läbi Vohnja Kadrinasse. Tee ääres säravad päikesekullas punased leedrimarjad ja õhk on täis küpse vilja hõngu.Jälle deja vu lapsepõlves viljakuivatist. 

Paistab vana vesiveski, Flora rohtunud väravate, kiriku järgi, et Kadrina on kunagi võimas koht olnud, aga nüüd on küll nagu üks külake järgi jäänud. Raudteejaam oli ka Kadrina teises otsas ja hämmastuseks väga väike ning ühe poolse perrooniga ainult.

Narva rong sõidutas mu Kehrasse tagasi, kust mõned kilomeetrid veel mu suvemajja vurada. 

Milline värv mind kodujärvel vastu võttis!

Mõnusalt väsitav ja uusi emotsioone täis poolpäev oli! Rattal kogusin ikka oma 50km täis.