Ranniku matkarada 13. Varbla - Pivarootsi

 

Eeslmist rajalõiku loe SIIT

Teist matkapäeva jääb minuga jätkama ainult üks kursaõde. Laseme end autoga visata Varbla kiriku juurde, et sealt hakata tagasi Pivarootsi laagri poole kõndima. Esmalt logime koos kiriku geoaarde, sest autojuhist kursaõde tõttab koguma mööda Eestit laululavasid ja läheb täna neid siit kandist otsima. 

Varbla Urbanuse kirik

Varbla kirik on pühak Urbanusele pühendatud. Jalutame kastemärjas kiriku kalmistuaias, millel on kaunid sepisväravad. Küll saapad peagi ära kuivavad.  Teeme tiiru kirikule peale. Seest olevat rohke rannarootsi stiilis kaunistustega, aga sisse me ei saa, sest puuduvad ülelinna Vinski võimed. 

Seame oma sammud teele. Mõne päevaga on loodus nii roheliseks löönud. Sekka kõikvõimalikke õitsvaid põõsaid. Lõhnad on nii värsked, et paneb tahes tahtmata sügavamalt hinge sisse tõmbama. Siia sõites tundus autoga üks pikk sirge ja igav tee olevat. Püüame kohe omal motivatsiooni kõrgel hoida, detaile märgata ja igast pisemast asjast rõõmu tunda. Nii näeme ühe kraavi pervel minu kogu Lääneranniku retke esimest karukella. Temast saab kohe meie fotomodell. Nad on nii armsad oma hõbedaselt helkiva karvase kuuega. 

Karukäpad

Ikka ja endiselt paistava meile kõikjal silma tuulikud. Läänerannik on nagu tuulikute vabariik. Muidugi eks siin ongi tuulisem ja tulebki tuult püüda. Asfaltil on tardunud vonklevas asendis süsimust rästik, suugi ammuli peas. Lähemal uurimisel tuvastame, et ilmselt auto rattale on ta oma elukese jätnud. Päeva jooksul näeme vee üht pisikest nastiku ja rästiku laipa teel. Et siin neid ikka jagub.

Üks vahva kärbseseene varjualune jääb tee veerde. Ega me istuda ei tahagi, aga lihtsalt ilus on. 

Järgmisel teeristil on huvitav leid. Nimelt kauni seenekujulise vormiga jalakas. Selline peaks pargis pigem kasvama. Et mis moodi ta siia on saanud, kes seda teab?

Jalakas

Silm tabab teisel pool teed kilomeetriposti numbriga 66. Meenub kohe Ameerika kurikuulus Route 66. Meie siis oleme Eesti versiooni peal. Tegelikult, kust alates need kilomeetrid mõõdetud on, ma ei teagi. 

Rout 66

Jalad on juba väsinud ja otsime ühe ilusa varemete kõrval oleva muruplatsi, kus puhata ja lõunavõikul hea lasta maitsta. Jälle külastab meid udulaam. Kohe jahedaks kisub. 

Tamba kandis vaatame kaardilt ühe teeotsa, kust kõige lähem mere äärde minna, et oleks natukenegi vaheldust asfaltil kõmpimisele. Ja no kui on ikka Ranniku matkarada, siis peab rannikut ka ikka nägema. Kindlasti on siin mere ääres väga kauneid kohti, aga kuna rannik on soine, siis igasse kohta peab eraldi minema ja no paraku jalgsi on jõuvarudel limiit ees. Siit tuuliku jalamilt on veidi kõrgem ja kaugem vaade üle kadakase karjamaa. Kaardi andmetel peaks meie vastas kohe Viiralaid olema. Siin on veel huvitavate nimedega Harakarahu ja Vareserahu.

Vasakul paistab Viiralaiu puud

Meie rada ääristavad ikka nurmenukkude ja võililledega kaetud põllud. Oleme jõudnud Nehatu looduskaitsealale. Nurmenuku õitsvad väljad ja taevas on liuglemas kotkas, märgiks meie meelte ja silmaringi avardamisele. 

Primula veris

Võilille väljad

Teisel pool teed püüab silma üks korsten, mille all maakivist varemed. Kaarti tudeerides selgub, et Kahvatu kõrtsihoone. Kunagi on siin ju elu keenud. Praalitud mõdu kannu taga. Väga äge avastus!

Kahvatu kõrtsihoone varemed

Puude taha jääb Kahvatu laht. Ja natuke maad edasi roostunud Teotallilaht. Läänerannik on täis kinni kasvanud vanau merelahti. Mõnes kohas on süüdi inime, kuid enamasti loodus ise. Eestimaa ju kerkib jätkuvalt merest välja kuni 0,5 cm aastas ja muudab rannajoont üsnagi kiirelt.

Kahvatu laht

Jõuame otsaga Paatsalu mõisa aladele ja esmalt vaatame hindava pilguga üle mõisa vanad karjalaudad. Need on küll eri ajastutel hulgaliselt erinevaid juurdeehitis ja parendusi saanud. Keerame majade vahele, et ikka mõisa härrastemaja ka üles leida. Küsime tee juhatust vastu tulevalt külamehelt. Kusagilt võsa vahelisi teid pidi me siia saime. Mõnus  vaikus ja idüll võttis meid vastu. Lubasime kohe endile mõisa murul pikema nautimispausi. Mmm... ainult lilled, linnud, liblikad ja putukad. Mõisa maja oli veits pettumus oma lihtsusega. Hiljem loen, et Paatsalu mõis oli majandusmõis ja esinduslik heimatstiilis maja asus naabruses Illuste mõisas.

Kuuse "küünlad"

Paatsalu mõisa peamaja

Tudeerin vahepeal geoaarete kaarti, mis näitab siit kohe üle maantee üht aaret. Teed mööda sattume ühele majapidamisõuele. Proovime läheneda jõe äärt mööda ja õnnestub. See, mis meid siin vastu võttis vajutas meil suud imestusest pärani. Suured võimsad maakivist varemed uhked nagu palee. Tekkis juba kahtlus, kas me olime ennist ikka õige mõisahoone murul? Neid vaadates tuleb tunnistada, et mõni asi on varemetena müstilisem. Maa-ameti kaardilt tuvastan need Paatsalu mõisa tootmishooneteks, hiljem kodus õigeid kihte lahti lüües selgub, et õiges mõisas on ikka härjatall nii esinduslik olnud. Nende varemete avastamisrõõmust sai meie päevanael.

Paatsalu mõisa härjatalli varemed

Vahetult enne Illuste mõisa on suur laagriplats ja ümber selle kämpamajad. Mul on kohe 2 võrdlust mõtteis Karepa ja see sama Pivarootsi laager. Kahjuks see siin tundub ikka väga mage. Illuste ja Paatsalu mõisad olevat kuulunud samale omanikule von Maydellidele. Illuste olevat Paatsalu kõrvalmõis olnud. Aga Illuste mõisa maja ees toimetab rahvas ja loomulikult me ei tihka õuele trügida. Piilume eemalt ja saame oma uudishimu rahuldatud. Mõisa maja on kena, aga kaugeks ja kättesamatuks jääb meile. Alles hiljem mõtlen, et kas siin toimib ka mõis ühe laagrihoonena, siis ehk oleks võinud õuele minna küll.

Illuste mõisahoone

Lõpuks jõuame Pivarootsi poole pöörava teeristini. Siin on veel igasugu ajaloolisi hooneid. Otse ristmikul olevale väikesele paekivi majale ei oska kohe mingit otstarvet külge pookida. Teiselt poolt ristmiku leiame mälestuskivi Jaan Teemantile. Minu üllatus ja kahjuks ka teadmatus on suur seda nime lugedes. Polnud kuulnudki sellisest riigi armast. Huvitav, et ajalooliselt tähtsad nimed ikka käivad läbi ja tavaliselt midagi ikka köidab kusagilt.

Jaan Teemanti mälestuskivi

Tunnistame, et kruusatee on ikka ainus ja õige matkamiseks. See on jalasõbralik ja enamasti ka käänuline. Järelikult iga kurvi taga võib midagi uut ja põnevat olla, kas või ilusad vaated. Muidugi lendlevad liblikad, keda püüame tuvastada. Kuulame linnu häli ja püüame neile nimed anda.

Süda teel näitab, et ma teen ikka õiget asja

Lõputuna näivad nurmenuku väljad

Tee veerde jääb unarusse jäänud talukoht, mille õitsvad nartsissid mu enda juurde meelitavad. Mulle meeldivad kevadlilled , sest nad on esimesed värvisilmad me aias ja neid võiks olla hordide kaupa.

Vana talu aed

Vaikselt kisub tee ära igavaks metsavahel kõmpimiseks. Ainus, mis tuju erksana hoiab on terve ühe külje haaranud eramaa siltide jada. Kus nagu oleks tee, siis seal kas lukustatud raudväravad või karmid keelusildid ees. Huvitav, mis kröösner siin küll elab?

Siin valvavad kassid

Mõttes käib meil pidev lohutamine, kohe kohe, nurga taga on me laagri teeots. Viimased kilomeetreid venivad nagu ila. Lõpuks ometi jõuame oma kadakaselt kauni merevaatega laagri tee peale. Nüüd võib juba vilet lasta. 

Kohe kohe, nurga taga

Pivarootsi õppe- ja Puhkekeskuse õuele jõudes sai meil üllatuslikud 21 km läbitud 5 tunniga.

Hanila apostel Pauluse kirik

Teel koju login veel mõned eile unustusse jäänud aarded ja teeme peatuse Hanila kiriku juures, mis on just üle kullatud õhtupäikese toonidega. Päris huvitav ikka vaadata tõtt hoonega, mis on ehitatud juba 1270 ehk siis üle 750 aasta tagasi. Läänetorn olevat kirjade järgi küll 1859 valminud, aga seegi ammu ammu aega tagasi. 

Jälle seljataga 2 imelist ja täiesti eriilmelist matkapäeva. Tänud kursaõdedele, kes viitsisid mu raja mitmekesisemaks muuta oma seltsiga. 

Ranniku matkarada 12. Virtsu - Pivarootsi

 Eelmist rajalõiku loe SIIT

Selle etapi alustamiseks sõidame juba eelmine õhtu Pivarootsi majutuspaika valmis paari kursaõega, et hommikul varakult rajale minna. Meie pesaks saab kaheks ööks Pivarootsi õppe- ja puhkekeskuse üks puhkemaja. Kuna hooaeg pole veel alanud, saame privaatselt kogu terve laagri koos roomavate koduloomadega, keda meil siiski ei õnnestu näha. Vaatetornis saadame päikese looja ja püstkojas teeme õhtuse grilli. Väga väga armas ja hubane laagripaik kadakate vahel. 

Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus

Matkapäeva alustame Virtsu vasallilinnuse juurest koos 5 kursaõe ja ühe 8 aastase noormehega. Ilm on nii mega udune, et lausa käsipidi kobades peame liikuma, aga seda müstilisem on. Kalasadama basseini teisel pool peaks olema tuulik, mille sihvakat jalga ainult silm seletab. 

Virtsu kalasadam

Virtsu linnus ehitati Saare-Lääne piiskopi poolt Muhu ja Saaremaa ülesõitude kontrollimiseks. Keskajal oli 4-nurkne 2-e torniga linnus ümbritsetud 4-st küljest merega. Taban end mõttelt, et päris äge oleks, kui ehitataks see uuesti üles.

Virtsu piiskopilinnus

Sammume edasi praamisadama poole, et sealt mööda Majaka tänavat tuletorni juurde minna. Enne veel seikleme mööda kõrvalisi radu ja näen uhke puitmaja müügi kuulutust. Alles õhtul guugeldan, et vana kitsarööpmelise raudtee jaamahoone kohta käib see. Virtsu on rahulik kohake armsalt lihtsate majapidamistega. Põhiliselt elu käib siin maanteel: praamile minejad või praamilt tulijad.

Teele teele kurekesed!

Tuletorn on oma pisikese maakivist petrooleumimajaga ägedalt udusse uppunud. Tänu punasele värvile vaid paistab välja. Võtame siin pingil istet, laseme heamaitsta pirukatel. Imetleme salapäraselt mõjuvat ümbrust. Ämblikuvõrgud on uduniiskuse pärlikeega kaetud ja tulevad hästi esile. 

Virtsu tuletorn koos petrooleumimajaga

Eirame nüüd natuke ametlikku Ranniku matkarada ja liigume Puhtulaiu poole mööda rannikut. Matkame udusse uppunud tuulikute alt ja läbi rohkete karjaaedade. Läbi udu paistab eemal olevate laidude või madalike peal olevaid üksikuid põõsa tutte. Sätime end ühe tuuliku jalamile istuma ja jalga puhkama. Siin nõlval võtava udupärlitega kaetud esimesed anemooni õied hoogu õitsemiseks. Ja metsmaasikad on ka oma valged õied lahti löönud. 

Anemoonid

Tee kulgeb kadakate väljade vahel edasi. Siin seal on juba ka piibelehed õiemummud valmis meisterdanud. Nädalake veel ja siis saab magusat piibelehe õite lõhna siin ninna tõmmata. Isegi pisikesed häbelikud lillakad pääsusilmad on oma nina kuluheina vahelt välja pistnud.

Pääsusilm

Peatselt olemegi Puhtulaiule viival kruusateel väljas. Ilm ei ole siiani selgemaks läinud. Kõige tähtsam, et ei saja. Uduloori varjus on oma salapära. 

Puhtulaiu

Puhtulaiule sisenemine käib lausa läbi metallväravate, kus kirjas, et Eesti Maaülikool toimetab siin. 18.sajand olevad mõisnik von Helwig rajanud siia pargi ja suvemajad. Kahjuks on vene väed esimese maailmasõja aegu möödaniku lagedaks teinud. Alles jäid vaid kutsarimaja ja tõllakuur, mis ka praegu pilku köidavad. 

Mõisnik von Helwigite aegne kutsarimaja

Sammume juba rohetava parkmetsa teel. Teeme aina uusi avastusi taimede seas: lillade kroonlehtedega võsaülased, kollased ülased, piibelehed, meeletus koguses karulauku, kohe õide puhkemas ussilakad, sirguvad kirju liilia varred ja kaardus kuutõverohu varred, keelukad juba küljes. Isegi mürkleid leiame otse raja kõrvalt. Ja mingi hiireherneline pakub värvi oma lillakate õitega. 

Puhtulaiu liigirikkus

Mürkel

Üht metsarada pidi otsime üles Schilleri samba. Kuulus Saksa luuletaja olevat olnud perekond Helwigite tutvusringkonnas ja selle olevat luuletaja auks püstitatud mälestussammas, mis olevat ühtlasi ka maailma vanim, mis säilinud.

Schilleri mälestussammas

Jalutame poolsaare tipu poole, kus on vana vaatlustorn. Teele jääb veel  prof. Eerik Kumarile pühendatud mälestuskivi, bioloogiajaam ja mitmed mälestussambad. 

Puhtu vaatetorn

Rannas on värskelt tärganud merikapsas ja juba siniste silmadega säravad meelespead. Vaatlustorn on nagu kummitus udus. Võtame istet siin all ja turgutame end toiduga. Meie vapper 8 aastane teekaaslane ei näita põrmugi väsimise märke ja ronib siia sinna ringi. 

Udu on õhu nii rõskeks teinud, et tilgub juba puuokstelt alla suurte piiskadena. Mõni vahtrapuu on ägedalt sammaldunud üleni, mis näitab ainult puhast õhku. 

Huvitav kogemus, oled maismaast eemal poolsaare tipus, aga kaugemale, kui oma nina otsa ei näe ikka. Müstiline, salapärane, jätab fantaasiale suure ruumi.

Vanaluubi vaatetorn on küll ise pisitilluke, aga siin on mitmed lauad, pingid, grillrestid ja kalameestel käib tihe elu. Paadid ja autod sebivad ringi. Lõpuks ometi hakkab ilm selginema ja Puhtulaiu metsatukk kerkib udulaamade vahelt kui jaapani animatsioonis. 

Vanaluubi laht 

Seame oma sammud vanale Virtsu-Rapla kitsarööpmelise raudteetammi peale. Seda, et see on ikka väga kitsas, saan alles õhtul autoga läbides aru. Üle voogav udu ja päike veel võitlevad omavahel, kuid õige pea jääb päike peale ja joonistab välja suured kontrastid kuldselt pruuni pilliroo ja udust tumeda taeva vahel.

Virtsu-Rapla raudteetamm

Laelatu puisniit on kurikuuls kogu Euroopas oma taimede liigirikkuse tõttu. Mõõdetakse ära ühel ruutmeetril kasvavad erinevad taimed. Siin on saadud lausa 76 erinevat taime, mis on ühtlasi ka ühe ruutmeetri liigirikkuse rekordiks. Ühesõnaga, väga austusväärne koht. Minu silm tabab ka ühe ja ainsama õienupus kullerkupu, mis pildile ei tahtnud jääda millegipärast. 

Laelatu puisniit

Meie jalutame siin puisniidul õige natuke, sest maa on siin üllatavalt märg ja keegi meist nägi juba ussi. Nii siis püsime kindluse mõttes tee peal.

Kambaga on alati meeleolukas matkata. Õhk on täis naeru, nalja ja valju jutuvadinat. Meie vapper väikemees kepsleb endiselt meie ees. Vahel küll mõne sõnaga mainides oma väsimust. Võtame ühele võililledest haljendavale heinamaale istet. Kerge rammestus tuleb peale ja silm vajub hetkeks kinni. 

Jahe udu on ära vajunud ja ilm läheb aina soojemaks. Toomingad õitsevad meeldivalt magusalt ja tõmban sügavale kopsudesse seda lõhna. Üks noor alõtšapuu on end sättinud modelliks me teele. 

Ometi hakkab teeveerde vaikselt kerkima majapidamisi. Vana kõrtsikoht on omale saanud vahvad sinised uksed ja aknaraamid. Ühe vana talu hoovi jalutame koduvaimu kaema. Maasse vajunud vanad hooned on ehitud rohelise puulehtede rüüga, rinnas medaliks toomingaõied. Muruvaip kaunistatud nurmenukkude ja nartsissidega. Läänemaale iseloomulikke kiviaedu leidub siin kõikjal.

Üks majutusasutus on oma koha sisse seadnud Pivarootsi tuuliku juurde. Seame sammud seda uudistama. Kärmemad on juba kohvi meile välja nõudnud. Nii me siis seame end tuuliku kõrvale kohvilauda. Huvilised saavad koha ajaloo ja ehituskäiguga tutvuda otse tuuliku kõhus. Tore, kui leidub fänne, kes varemetest püsti seavad toreda koha. 

Pivarootsi tuulik

Nüüd aga keerame taas matkarajalt maha ja läheme avastama maailma. Nimelt leidsin kaardilt ühe torni, aga infot selle kohta peaaegu üldse mitte, ainult, et ebaseaduslikult rajatud. Hmm, kõik keelatu on ju eriti ahvatlev! Ühelt küljelt kiviaed, teisalt lattaed juhatab meid metsa all oleva laudteeni. Ühtegi keelavat ega juhatavat silti pole. Seame sammud rajale, aga see viib meil talu hoovile välja. Siia ei sobi minna ja keerame tagasi. 

Läheneme tornile ringiga mööda külateed ja saame osaks Teletupsude maailmast. Suured maa-alad on piinlikult niidetud, samas künkad ja puud-põõsad jätavad hubase mulje. Teletupsumaa päike sirab taevas ja tunne, et kohe kohe hüppavad kusagilt Tinky-winky, Tipsi, Lala ja Po välja.

Teletupsumaa

Peagi kõrgub meie ees mäekünkal vaatetorn. Ega me teagi, kas sinna minna saab, aga võtame vastu otsuse, kui keelavat silti just pole, siis igatahes edasi kõrguste poole. 

Uus-Meremäe vaatetorn Hermiine

Torni jalam on ägedalt kujundatud paekiviga astmeliselt ja lattaiaga ääristatud. Siia on säetud kasvama viinamarjad ja kibuvitsad, mis ilmselt õite/viljade aegu annab kohale i-le täpi. 

Torni ukselt loeme: "Uus-Meremäe seire ja linnuvaatlustorn Hermiine". Autorid ja valmistajad lisaks kõik kenasti kirjas. Metalltorn on väga kvaliteetne ja tugev. Julgemad ronivad üles ja saavad osaks lummavast vaatest. Otsime käidud paigad ja avastused üles ning leiame ka meie öömaja metsade vahelt. Loojangute nautimiseks on siia 2 tooli ja küünlad säetud. Tahaks isegi siin romantikat nautida.

Romantika 2-le

Torni jalamilt all elab rahumeelselt 2 alpakat - valge ja pruun. Mäkke viivast treppist alla laskudes tabab meid enamikke reielihaste gramp. Kuidas nüüd siis nii?! Ka mina tunnen sellist tunnet esmakordselt. 

Siit väravast me ei trüginud, lihtsalt ilus 

Tagasi matkarajale skeemitame väikseid küla teid mööda ja eneselegi ootamatult satume Pivarootsi mõisa hoovile. Iiri hundikoer ja veel üks  kurjalt haukuv peni on õnneks koerteaedikus kinni. Kui me juba siin oleme, siis selg sirgeks ja jalutame läbi, aga nali on selles, et mõisa peaväravad on kinni. Puude vahel rippkiiges kiigub üks mees ja vaatab rahulikult meie kulgemist pealt. Õnneks saame värava kõrvalt läbi poetud ja itsitame, et siia me vist ei pidanud sattuma. 

Pivarootsi mõis

Päris juba meie pesapaiga juurde viib eriti romantiline tee kõrgemal kadakate vahel, vaatega taamal sillerdavale merele. 

Meie elamuste- ja avastusterohke päev kestis 9 tundi, mille jooksul läbisime 25 km. Ja meie vapper väike rännumees pidas kogu tee vastu ning autasuks sai Ranniku matkaraja märgi.

Järgmist rajalõiku loe SIIT