Lehed

21 august 2015

Makedoonia 4. Popova Kula - Tallinn


Loe reisi eelmist 3. osa SIIT



Reisi Kaheksas päev algab ekskursiooniga kaunis Popova Kula veinimõisas. Tutvustatakse viinamarja kasvatamist, korjamist, veini tootmise protsessi ja näidatakse laagerdumise moodsamaid tünne ja vanemaid puidust vaate.  Imeline on oma käsi sirutada välja ja võtta viinamarja kobar põõsa küljest ning need marjad suhu pista. Loomulikult varume siit kaasa ka omale hulgim veini, mis pakendatakse kenasti lennukõlblikuks. 




Veinitünnid

Veinivaadid



Rooshibisk

Popova Kula veinimõis

Ilmselt jätsime neile kustumatu mulje ja tänutäheks juhatati meid, ikka nii, et kohalik sõitis ees, imelisse salapaika, kus läbipaistva veega mägijões oli laiem koht ujumiseks. See koht on nagu kaader parimast romantika- või loodusfilmist. Nii muinasjutuline!





Edasi suundusime otsima Bansko külas Rooma terme ehk kuumaveeallikaid. Siblisime siin ja seal ringi neid otsides, sest meil polnud õrna aimugi millised need välja näevad. Küsisime kohalikelt, kes meeleldi käte ja jalgadega meile üritasid miskit selgeks teha. Lõpuks ühest suurest sanatooriumi moodi majast pistis meesterahvas pea uksevahelt välja ja ütles, et me olemegi õiges kohas. Meil oli ahaa, et selline siis. Läksime sisse uudistama ja järsku keerati klõpsti meie taga uks lukku. Olime hämmeldunud ja vaatasime suurte ehmunud silmadega ringi, mis toimub. Sees oli kõik nagu heas nõukaaegses sanatooriumis. Tüüp juhatas meid edasi kusagilt dušširuumide vahelt, näitas üht ja teist termaalvee basseini, seletas kiirelt ja kiitis kätega vehkides. Olime ühtäkki sattunud filmi "Mehed ei nuta", kus valges kitlis doktor käib käbedalt ees seletades ja meie  hanereas sabas. Ainult muusika taba-taba-daa oli veel puudu. Ainuke mõte oli, et meid ei pandaks seina äärde ja ei lastaks survevoolikuga vett peale. Lõpuks saime fuajeesse tagasi ja keegi meist suutis siiski öelda: "Tänan, ei". Imekombel pääsesime "filmist" elusalt ja terve nahaga välja. Huhh, pühkisime lausa higi otsa eest ja tunnistasime tõtt, et keegi ei suutnud ühtegi piltigi teha. 😃


Rooma termid

Tegelikkuses asus meie otsitud Rooma termid täpselt selle sanatooriumi taga ja ilmselt olime ka neist möödunud tähelepanu pööramata. Need osutusid kunagise kuumavee spa ilusateks varemeteks. Pettumuseks kuum allkikavesi nirises ainult mööda pealt avatud toru, kuigi käe saime sisse pista ja tunnistada, et on kuum küll. 

Rooma termid

Ees ootasid koskede Gabrovo, Kolesino ja Smolare avastamine. 2015 aastal on kaart gps'is üsna viletsake ja teeviitasid pole. Leiame ühe neist üles ja selgub, et see sama metsane matkarada viib nende kõigi juurde. Siin on mõnus niiskusest lõhnav ürgne metsaalune. Mind võtavad keeletuks lihtsalt metsas kasvavad alpikanni õied. Meeletul kiirusel üle kivide voolav mägioja. Ma unustan end täielikult looduse meelevalda sel ajal kui teised edasi matkavad ja näen neist koskedest vaid kahte.




Alpikann looduses




Maal on muusika neile, kes kuulavad

Suundumegi oma öömajja Aurora hotelli kompleksi. See võtab meil suu lahti, sest on nüüd kõige tänapäevasem neist. Näeb välja nagu hea suusakuurort. Ja tegelikult siin ongi palju jahedam, kui eelnevates paikades oli.  



Aurora hotellikompleks

Ongi käes meie viimane õhtu Makedoonias. Väsimus võtab kergelt maad.

Viimast ja pilvist päeva alustame Berovo linnast, mis on tituleeritud Makedoonia kõige päikeselisemaks paigaks. Hmm, miks siis meie saame pilvi? Peale keskväljaku nagu suurt midagi siin vaadata polegi. Lisaks on liiga varajane aeg ja kõik veel suletud. 

Berovo

Kratovo on jälle üks vana linnake. Teeme jalutuskäigu, imetleme vaadet sildadelt üle üsnagi kuival oleva jõe. 



Kaunis kuid mürgine oleander




Kivinukkude org Kuklica teeb meid veel korraks erksamaks. Väga ägedad kivisambad. Ega me ei teagi kuidas need siia tekkinud on.



Kivinukkude org



Ongi aeg Skopje Aleksander Suure lenuväljale suunduda. Tagastame rendibussid ja istume oma lendu ootama. Kellegi kotti oli jäänud veel kingituseks kaasa võetud Vana Tallinn. Loomulikult ei saanud me seda ju Eestisse tagasi tuua ning pidime pudelile lendu oodates päkad peale tegema.


Skopje Aleksander Suure lennujaam

Tagasi tee kõik sama, lend Skopje-Istanbul, ööbimine sel korral Holiday Inn Express Airport hotellis, ainuke vahe sel korral, et saabusime päris öösel ning vajusime kohe patja.  Reisi viimase päeva lõuna ajal lend armsasse Eestisse.


Hotell Holiday Inn Express Airport

Sellega siiski veel meie seiklused ei lõppe, sest pagasi lindi ääres oodates pool tunnikest ja tund, selgus, et meie kohvreid koos hinnaliste rahvariiete ja meie veinilaadungiga polegi. Neid lihtsalt ei pandudki lennukile. Ja nüüd meenus, et olime Istanbulis näinud jah lennuki kõrval kärutäis kohvreid, mis meist sinna jäidki, sest kohalikel tuli ju lõuna peale. Aga kas me oskasime siis aimata, et need on meie kohvrid seal. Täitsime pabereid ja 36 tunni jooksul lubati pagas koju tuua. Kõige kehvemini läks kamraadil, kellel olid koduvõtmed kohvris. 

Turkish Airlines

Peab tegema siiski kummarduse Turkish Airlines'ile, sest kohvrid tõesti jõudsid kõik tervetena meile koju või juba puhkusele sõitnud inimeste suvekoju kätte.

Ma arvan, et see oli kõige ägedam reis üleüldse! Ja me jääme neid lugusid sõpradega elulõpuni meenutama. 


Makedoonia on väga äge maa, loodus on super, rahvas üli sõbralik, abivalmis ja kõik on meeletult odav. Lisaks ei ole seal turistide poolt ülerahvastatust.







18 august 2015

Makedoonia 3. Prestol - Kavardarči


Loe reisi eelmist 2. osa SIIT



 Kuuenda päeva hommikul jätame hüvasti oma "eestlaste" hotelliga ja suundume uusi kohti avastama. Esmalt lähme lähemalt kaema seda sama eile Calichica kõrgustest nähtud Prespa järve. Kuna Makedoonial pole merepiiri, siis on siin tähtsal kohal järved. Naudime rannakohvikus kohvi ja vaadet ikka ja jälle mägede vahel olevale järvele.

Prespa järve ranna idüll


Ees ootab Bitola linn, kus on huvitav purskaev, kujud, mošee torniga nagu fallos. Imestust pakub meile linna elektrivõrk ja vaatleme seda pead kuklas ning suud ammuli. Kusagilt poekesest saame üli maitsvaid pirukaid ja värskest siirupist tilkuvat baklavat. 


Hea näide kohalikust arhitektuurist ja ehituskunstist



Elektrivõrk

On see kiirabi?


Linna külje all külastame antiikteatri Heraklea Lyncestis'e varemeid.







Tee veerde jäävad tubaka taimede väljad, sest läheneme Prilepile - Makedoonia kuulsale tubaka linnale. Elu esimest korda näen tubakataime, selle lehti ja õisi. Teeme lausa peatuse ja väisame põldu.


Tubaka taimed


Tubaka põld


Prilepis majutume korralikus hotellis Kristal palace. Kuna õhtu on veel varajane, siis teeme esmalt jalutuskäigu vanalinna. Siin on äge hiiglaslikku mõõtu male laud, turg oma putkadega nagu meil, mõned varemed ja turg küpsete viljadega. 


Vaade minu hotellitoa aknast


Linna külje all on mägedes vana linnuse Markovi Kuli asupaik tähistatud metallristiga. Seal on meeletult ilus loodus: jalutavad kitsed, eeslid ja lehmad, kaelas karjakellad, all laiumas Prilepi linn. Õhtune päike hakkab juba kuldseid värve laotama. Siin on hingematvalt ilus!



Prilep


Kuidas saab lihtsalt nii ilus olla???



Aga meil on veel pöörasem plaan tänane päev looja saata mägedes kõrguva Treskaveki kloostri juurest. Kiirustasime sinna, et õigeks ajaks jõuda, kuid tee oli mäkke hirmutavalt püstloodis ja kurviline. Ütleme nii, et üles jõudes olid peaopesad ja jalatallad märjad. Põhimõtteliselt jõudsime täppselt tunnistajaks, kuidas päike kolksuga tumedate ööpilvede taha vajus ja kohe ka pimenema hakkas. Ei mingit romantilist loojangut, mille värvid hõljuvad veel tunnike õhus nagu Eestis. Kobisime kiirelt bussi tagasi, et enne pimedat alla tagasi jõuda. Ma ütleks, et alla oli isegi jubedam sõita, sest sa olid kaldus ette poole.

Treskavek klooster


Tagasi alla

Õhtusöögi veetsime meeleolukalt hotelli restoranis. Lubasime endile 3e käigulise õhtusöögi koos rohke märjukesega ja pidime persili kukkuma kui lõpuks arve esitati ja see oli per nägu 15€. Nagu päriselt, me oleme hotelli restoranis, saame super teeninduse ja sööme joome peaaegu tasuta?!


Hotell Kristal Palas

Seitsmendal päeval on sihiks Skopje, sest mõned meist peavad kohustuste tõttu kodumaale tagasi lendama. Tee sinna kulgeb muidugi mööda mägist maad. Siin kaljud ja seal kaljud. 


Jälle üks kohalik põka

Teele jääb meeletus koguses hobuveokeid ja väikseid vanaaegseid põkasid, kes veavad kaubakoormaid, milleks hetkel virsikud. Me ei kohta siin kordagi tänapäevaseid traktoreid ega muid moodsamaid masinaid. Ei ostukeskuseid, vaid pisikesed müügiletid või suurimad kauplused on nagu Eesti külapoed. Me oleme nagu tagasi nõukogude ajas. Ometi sai Makedoonia vabaks samal ajal kui Eesti, aga kus oleme meie juba oma arenguga. Siin ei levi isegi hotelli fujees wifi. Aga äge on vaadata seda aega, millest meie oleme üsna alles välja kasvanud. Samas on see kõik nii armsalt naturaalne. Huvitav, milline on siin olukord 5 või 10 aasta pärast? 

Enne veel kui pealinna jõuame, külastame Stobi iidse linna varemeid. Siin on ju kõik tihedalt seotud antiik Kreekaga. Meeletult ilusad põranda mustrid ja sambad.


Kaunid põranda mosaiikmustrid




Skopjes jalutame esmalt Kale kindluse müüride vahel. Kindluse jalamil on vana turg täis ägedat ja teistsugust kaupa kui meil. Ja need meeletu kolossaalsed purskkaevud, kujud ja majad. Eesti inimene ei mõista seda imperaatorite suurusehullustust ja kummardamist. Hoopis ägeda jahutus meetodi leiame ühest tänavakividesse tehtud purskkaevust, kust meil on vaja kümneid kordi läbi joosta ja pisarateni naerda. Ja me ei hooli sellest, kui kohalikud meid hulludeks peavad. Vahel ju võib lapsemeelne olla.


Purskkaev jahutuseks kuumal päeval







Kale kindlus



Soovime kolmele sõbrale lennujaamas head koju jõudmist ja ise põrutame edasi Kavadarči veini piirkonda, kus öömajaks saab Popova Kula veinimõis. Teel peatusime veel ühe järvekese Mladost juures, kus vaja värskendav suplus teha. Veinimõisa jõuame täpselt õhtusöögi ajaks koos kohalike veinide tegusteerimisega.  Mehed ei hakanud veini lüristama vaid orienteerusid kiirelt ümber ja tegid kohaliku kangema napsu testimise.