Ranniku matkarada 1. Stroomi - Tabasalu

Lõpetasin just Camino palverännutee "Ehtsa elu maik" raamatu lugemise. Ülevad tunded matkateest veel sees, tuhnisin netis ja leidsin Ranniku matkaraja. Olen küll sellest kuulnud ja veidi uurinud, aga täielikult süvevenud polnud. Tundub põnev, eriti Läti poolne osa. Printisin ja köitsin matkatee raamatu ja juba 2 päeva hiljem olen rajal. 

Ühel laupäeva hommikul vaatasin õue,  ilus lumine ilm, geopeitust hetkel vilets mängida, suusatamisele vahelduseks miks mitte minna Ranniku matkarajale.

Päris alguspunktist sadamast ma kõndima  ei hakka, ei taha linna vahel kõmpida, siin küll ja küll käidud. Astun rajale hoopis Stroomi rannast. Rahvast on siin palju värske õhu vanne võtmas. Ühtegi teetähist ei näe kusagil, küll aga Navicupi rada näitab õiget asja ja tee kulgeb ainult siit, muud võimalust ei ole.

Rocca al Mare promenaad on minule uus ja avastamist täis koht. Jalutan rahulikult mööda käänulist rada, põõsad kerge lumekorraga kaetud ja saatjaks mere mühin. Üllatun leides siit eest linnuvaatlus torni. Kahju ainult, et see on täpselt samasugune nagu Pärnu rannaniidu torn. Iga torn võiks olla omaette meistriteos.

Igatahes, kui on torn, siis tuleb ikka üles minna ja vaadet nautida. Ühel pool Stroomi rand ja Kopli tööstussadamatega, teisal Vabaõhumuuseum paeklindil ja all looklemas jalgadele ehitatud promenaad. Tornist alla tulles võtsid mind vastu vahvad lumememmed.

Mustamäelt kulgev Mustjõgi suubub siin merre. Voolav lahtine vesi on praegu linnapartide meelis paigaks.

Rocca al Mare kooli juures on esimene kergem tõus. Rannikul on tee suletud Vabaõhumuuseumi valduste tõttu. Tuleb pikk ümber aia vantsimine, mida sisustab muuseumi aia külge seatud elumaja ajastustiilide näitus. Ei mäletagi millal viimati Vabaõhumuuseumis käisin, vist mõned aastad tagasi orienteerumas. 

 

Merirahus pean navi korraks kasutama, et õigest kohast ära pöörata. Ma ei tea, kas ma olen pime või mis, aga siiani pole ühtegi rajatähist näinud. Pangapealsele tagasi jõudes tervitab siin mind tuul koos väikese lumetuisuga. Õnneks ma armastan talve ja lund, nii et naudin sellist ilma. Ühel pool luksus majad, teisal mühisev meri ja Kopli poolsaar. Kiidan endamisi äsja ostetud matkasokke merino villaga, kus lisaks mingi kiud, mis takistab villide teket jalale. 

Tervitan taas Merirahu silda ja uurin, kus see paganama geoaare on, mida kevadel siit ei leidnud. Isegi taban selle pilguga, aga kõrgustes ja üksi kätte ei saa.

 

Mind ootab ees Kakumäe sadam koos kuivale tõstetud jahtidega ja nende mastides ulguva tuulega.

Teen esimese peatuse. Varjun tuule eest bussipeatusesse ja ampsan paar pähklit ning sunnin end 2 lonksu vett jooma. Mõlgutanud mõtteid, jalad ja enesetunne ok, kuid taas unustasin võtta matkakepid ja taskunuga jäi ka auto pardatšokki. 

 

Veidi puhanud, jalutan sadamasse, mis on nagu välja surnud. Huvitav, et siin on tuulevaiksem. Alexela poeke meelitab mind sisse võimalusega kuum jook haarata. Võtan ühe piparmündi kakao ja istun lauda, et 10 minutitki end turgutada soojas.

Endiselt ei näe ma teetähistusi ja otsin abi navi vahendusel. Majade vahel uidates saan uuesti rannikule, mis lookleb metsa all. Looduses on ikka kõige mõnusam matkata. 

Üllatavalt kiirelt jõuan poolsaare otsa, kus võtavad vastu nii tsaari kui nõuka aegsed militaar rajatised. Maapealsed osad on kõik omale kräfiti joonistused peale saanud. Käisin siin mais toomingate õitsemise aegu. Siis oli kõik nii teine. Nüüd annavad metsa all tooni vaid rohelised mustika varred ja kräfiti kunst. 

Kakumäe ranna poole juba kohtan üha rohkem jalutajaid. Teen ühe pingi peal puhkepausi. Jalad tänavad selle eest. Üle lahe ootab mind Rannamõisa pank. Aga enne veel tuleb tiirutada Tiskres mööda tänavaid. Üritan kaardil leida mingit silda üle oja, mis lühendab mu teed. Korraga imestan, ongi sild üle vee. Huvitav, kas seda veel lihtsalt pole kaardil, sest nii uus rajatis, aga see oleks eriti sobilik. Üle silla marssides võtab mind vastu kõrge aed, ime kombel on seal ees inimesed, kes pusserdavad värava juures. Täpselt minu saabudes saavad nad värava lahti ja vaatavad ka minu poole. Küsin viisakalt, kas võin ka läbi tulla. Nii ma siis marsin rõõmsalt mööda otsemat teed ligi kilomeetri, kui teises otsas võtab mind vastu samasugune tara. Tekib hetkeks hirm, kas ma pääsesin mingile kinnisele territooriumile, mis on lisaks ka tihedalt kaameraid täis pikitud. Mõtlesin juba, kellele helistada, mis nüüd saab? Rahu, ainult rahu!

Eemal jalutas 2 inimest koeraga. Kiirendasin käiku ja hõikusin neid seljatagant. Inglise keelsed välismaalased vastasid, et nemad seda väravat avada ei saa, aga mingu ma ülevalt ringiga, seal on kõik lahtine. Tänulikult sammusin pisikese ringiga vabaduse poole. 

Nagu kiuste läks lukus värava tagant tegelik matkarada. Enam ma sinna mere ääre poole tagasi ei keera vaid lõikan raja veidi sirgemaks mööda Taludevahe tänavat. Mere äär on siin soine ja puhas roostik, ei midagi nautimisväärset. Majad tihedalt teineteise küljes kinni ja sama suured kui krundid. Mul oli hea meel, kui siit pääsen.  

Üllatusena alles siin märkan lambipostide küljes esimesi rajamärgiseid. No tere tulemast teile!

Tiskrele pani punkti vana puidust Mutti taluhäärber, mis hetkel on küll nukras seisus, kuid infotahvel oli juba kõrval helge tuleviku piltidega.

Jalutan taas mõnusalt lumisel metsarajal. Siin on Tabasalu loodusrada. Trepp viib üles panga peale. Ülal võtab mind vastu imeline vaatepilt: grillplatsi hütid ja lumised puud. Nii valge ja puhas. 

Siin on minu esimese päeva lõpp-punkt. Jääb veel jalutada Rimi parklasse, kust auto mu peale korjab. 

Tore, et ka Tallinnas leidub kohti, mis on veel avastamata. Loodetavasti on edaspidi rada paremini märgistatud. 

Matka päeva pikkuseks tuli 4 h ja 16,5 km 

Järgmist lõiku loe siit 

Kaalepi linnamägi

Proloog

25.detsembril utsitasin oma pere peale jõulusöömingut väikesele matkale Simisalust Kollassaarele ja ehk edasi ka Seli rabale. Kollassaarel kohtusin ühe seda paika haldava tüübiga, kes tegi väga toredalt kohe Kollassaare ja ümbruse ajaloo tutvustuse. Sain temalt hea soovituse võtta ette matk Kaalepi pelgupaika. See soovitus jäi hinge kripeldama. Uurisin ja puurisin kaarte, tuhnisin netis ning võtsingi plaani teha oma järjekordne sünnipäevamatk mööda soosaari. Aga eelnevalt tuli minna maastikuluurele.

Reiessaare

Matk pelgupaika

Niisiis ühel ilusal lumisel jaanuarikuu päeval, kui kraadiklaasipügal näitas -14*C ja talvine päike siras taevas, sõitsime kaasa ja peniga Simisalu poole. Parkisime auto Reiessaare ja Eesaare vahel olevale metsasihi ristmikule. Seadsime sammud Reiessaare poole, kus asub nüüdse nimega Raba talu. Armas vana talumaja kössitas rõõmsalt lumisel künkal, ümber laiumas põllud. Ühe tee äärde jääva põllu serval sirgus jahimeeste varitsuspukk koos kuudiga, mille vastas põllul oli mingi loom hoolega kalpsanud ja püherdanud. 

Enne metsa peaks keerama vasakule üle põllu metsasihi peale. Sihi algus oli masinate poolt hullult roopaisse sõidetud ja pidi hoolega hoidma, et jalga välja ei väänaks. Loodus oli nii võrratu oma lumekoorma all ja päike pani lume sätendama. Äkki käis kohe minu kõrval puulatvades ragin. Viskasin pilgu üles ja jõudsin silmata, et mingi kotkas läks lendu kuuseladvast. Loodetavasti oli see seal kandis pesitsev kaljukotkas. 

Aegajalt ristub minu plaanitud rajaga teisi metsasihte, mis on palistatud sügavate kraavidega. Seisatan ristmikul, vaatan siia, vaatan sinna, lootes näha kusagil kaugemal mõnd kitse, põtra või muud looma. Aga ei, täielik tühjus. Küll lähevad peatselt risti üle me tee põdra jäljed, kuid neilegi on juba kerge lumi peale sadanud. 

Milline mõnus vaikus! Lumi on pea põlveni, õnneks kerge puuderjas. Sellegi poolest võtab ilma rajata lumes sumpamine naha märjaks. Kauguses hakkavad silma mingid suuremad esemed ja minu kujutluspilt loob seal kahel jalal seisva inimesegi juurde. Lähemale jõudes selgub, et vanad betoonist truubirõngad vedelevad ja inimeseks kangastus ainult üks vari. Need truubirõngad on küll veidike vale koha peal, vist unustatud õigesse kohta asetada. Igatahes laius minu ees suur ja sügav kraav. Vett selle põhjas polnud rohkem kui poolde säärde, aga väljas ju korralik miinuskraad, et sisse prantsatada ei soovi. Mingi hädine puunottidest tehtud raam oli üle vee. Vaatasin ringi, kas leidub mõni roigas, et toetust leida vett ületades, aga lähedal ei haara silm midagi sobivat. Siin kohal kahetsesin, et ma ei armasta matkakeppe kasutada. Peaks ikka proovima. Tegin esmalt sillalaadse toote lumest puhtaks ja vastu vaatas vähe kobedam pilt. Sai ettevaatlikult kraav ületatud ja koergi sellest kuiva jalaga üle. Maastik hakkas muutuma, paremale poole jäid jala peal kuivanud kuuse rondid. Need nägid nii ägedad sürrid välja. Päike ja lumi tegid nad vähe sõbralikumaks. Millalgi tulid metsa alt minu teele metsakiisu jäljed ja me sammusime ühte rada kuni Lõhmu väljamäele. 

Lõhmu soosaar võttis mind vastu sirgete punakooreliste mändidega. Marssisin mööda aimatavat metsarada, teed endiselt juhatamas ilvese jäljed, talukoha poole. Neti avarustest olin saanud info, et siin matkalistele varjualune ja lõkkeplats. Minu hämmeldus oli suur, kui mind võttis vastu väike maja, mille ees pargitud auto, maakivi hoonevare, vana paklsaun ja kaev. Maja kõrval puu otsas tõristas suur kirjurähn hoolega. Peremees ise lükkas tee peal lund. Püüdsin kiirelt kohaneda. Saades aru, et olin tunginud ilmselt kellegi hoovi, oleks viisaks tere öelda ja mida ma siit otsin ning kuhu teel. Peremees oli õnneks lahke ja sõbralik. Ajasime põgusalt juttu. Talukohaga seovad teda sealt pärinevad sugulussidemed. Loomade nimekirjast lisandusid susid, keda siin kandis palju liikvel ja temalgi õuel hundikutsikad kurja teinud. 

Lõhmu talu saun ja kaev

Seadsin sammud sauna tagant läbi metsa seigeldes Lõhmu soo poole, püüdes leida vana talitee. Veel üks väike kraavike ületada, mis läks ludinal. Maa on lume alt ikka külmumata. Vanasti olid taliteed rajatud otse üle soode, rabade, veekogude või väljade ning mööda neid toimusid olulised kaubaveod. Seega on need rajad maasse talletunud ning siiani leitavad aerofotodel. Olen kuulnud, et need ei kasva nii kergesti kinni, sest mööda taliteid on nii palju inimenergiaid liikunud. Ja minulegi üllatuseks, seisan raba serval, minu ees laiub sätendav lumeväli ilma ühegi looma jäljeta, ja täielikult on aimatav talitee koht. Lihtsalt üle välja lähebki sirge lumme mattunud tee. See ei ole ei kitsas ega liiga lai. See on umbes saani jalaste laiune. 

Võtan suuna mööda taliteed Kaalepi linnamäe poole, mis üle soo puise saluna paistab. Mmm, imeline ilm, talviselt madal päike, sinakashall taevas, kidurad väändunud männid. Iga mügarik tekitab varjud, valgus mängib lumel. Isegi koer teab, et mööda taliteed on kõige targem liikuda. Peatun hetkedeks, et imetleda lummatult looduse ilu ja jäädvustada seda lisaks oma mälupildile ka telefoni mällu. 

Kaalepi linnamägi

Lõhmu soo

Siin on isegi lihtsam põlvekõrguses lumes sumbata, sest lumi on kergem, kui metsasihil. Siiski matan maha mõtte teha terve suur ring mööda soosaari Kodru rabale välja. 

Ees kerkibki Kaalepi linnamägi üha kõrgemaks. Sellel peaks kõrgust merepinnast olema umbes 85 meetrit. Mäe jalamil läheb puude osa tihedamaks ja talitee rada hajub laiali. Pean aru, kust oleks kõige mugavam mäkke ronida. Järgin siin kohal jänese jälgi ja ukerdan üsna otse üles. Rabaga võrreldes on see ikka tõus üsna kõrgele. Mind võtab vastu palju murdunud lehtpuid, sarapuuvõsa, mõned üksikud kuused-männid. Puude vahelt piilub oranžikalt soe päike.  

Sarapuu võserik Kaalepi linnamäel

Kaalepi linnamägi ei ole olnud vana linnuse ase vaid pelgupaik. Inimesed varjusid siia ohu korral. Siia ei ole ehitatud kaitserajatisi, vaid oldi siin ajutiselt. Minule meeldib see koht, hea tunne on siin. Tagasi minnes püüan leida veel aerofoto järgi mingit paremat lahendust mäest alla, aga Kodru raba poolse külje all on soine ja tüma maa, kuigi sumpan siit läbi kuni taliteeni välja. 

Teerajast umbes 50 m eemal silman huvitava kõverusega mändi ja tahan seda pildistama minna. Rajast kõrvale põigates ukerdan ebatasasel pinnasel. Järjekordne tõestus, et talitee on aegade jooksul sisse töötatud ja sellelt maha astudes oledki omadega rabas.

Lõhmu soo pealt tagasi Lõhmu väljamäele jõudes ei hakanud otsemat teed talu õuele otsima vaid läksime mööda oma jäljerada. Väljamäed olid vanasti puudest lagedad ja neil hariti põldu. Tihti olid ka talud väljamäe servale ehitatud, et mitte raisata väärtuslikku põllumaad. 

Lõhmu peremehe auto oli kadunud kuid rähn tegi hoolega oma tööd. Talu õu jäi päikese suhtes suurte puude varju ja see värvis lume sinakaks. Tagasi liikusime Eessaare poole auto jälge ehk teist metsasihti mööda, et oleks natukenegi ringiratast me teekond. 

Veel nautisime lume all sorgu vajunud puid ja lumist metsa. Tee oli ütlemata kehvakene, eriti kevadeti autoga siit läbida. Imestasime, et mitmed metsasihid lumest lahti aetud, aga ilmselt see jahimeeste jaoks. Eemalt lähenes auto ja peremees oligi tagasi. Uuris kuidas teekond Kaalepi mäele sujus. Küsisin veel luba veebruaris sünnipäevamatka puhul taluõue läbimiseks. Luba saadud soovisime head ja jätkasime oma teed. 

Ligi 8 km ja üle 2 tunni sai matkatud - lumes sumatud. Auto oleks siiski parem parkida Simisalu loodusmaja parklasse. On Simisalugi väljamägi ja päris huvitava ajalooga. Tammsaare romaanis tuntud Hundipalu kohana.

Käisin ma nüüd siis käimata radasid mööda? Pigem aegade jookul maasse talletunud radadel. Igatahes oli see huvitav kogemus ja imelise looduse sissehingamine.