Proloog
25.detsembril utsitasin oma pere peale jõulusöömingut väikesele matkale Simisalust Kollassaarele ja ehk edasi ka Seli rabale. Kollassaarel kohtusin ühe seda paika haldava tüübiga, kes tegi väga toredalt kohe Kollassaare ja ümbruse ajaloo tutvustuse. Sain temalt hea soovituse võtta ette matk Kaalepi pelgupaika. See soovitus jäi hinge kripeldama. Uurisin ja puurisin kaarte, tuhnisin netis ning võtsingi plaani teha oma järjekordne sünnipäevamatk mööda soosaari. Aga eelnevalt tuli minna maastikuluurele.
 |
| Reiessaare |
Matk pelgupaika
Niisiis ühel ilusal lumisel jaanuarikuu päeval, kui kraadiklaasipügal näitas -14*C ja talvine päike siras taevas, sõitsime kaasa ja peniga Simisalu poole. Parkisime auto Reiessaare ja Eesaare vahel olevale metsasihi ristmikule. Seadsime sammud Reiessaare poole, kus asub nüüdse nimega Raba talu. Armas vana talumaja kössitas rõõmsalt lumisel künkal, ümber laiumas põllud. Ühe tee äärde jääva põllu serval sirgus jahimeeste varitsuspukk koos kuudiga, mille vastas põllul oli mingi loom hoolega kalpsanud ja püherdanud.
Enne metsa peaks keerama vasakule üle põllu metsasihi peale. Sihi algus oli masinate poolt hullult roopaisse sõidetud ja pidi hoolega hoidma, et jalga välja ei väänaks. Loodus oli nii võrratu oma lumekoorma all ja päike pani lume sätendama. Äkki käis kohe minu kõrval puulatvades ragin. Viskasin pilgu üles ja jõudsin silmata, et mingi kotkas läks lendu kuuseladvast. Loodetavasti oli see seal kandis pesitsev kaljukotkas.
Aegajalt ristub minu plaanitud rajaga teisi metsasihte, mis on palistatud sügavate kraavidega. Seisatan ristmikul, vaatan siia, vaatan sinna, lootes näha kusagil kaugemal mõnd kitse, põtra või muud looma. Aga ei, täielik tühjus. Küll lähevad peatselt risti üle me tee põdra jäljed, kuid neilegi on juba kerge lumi peale sadanud.
Milline mõnus vaikus! Lumi on pea põlveni, õnneks kerge puuderjas. Sellegi poolest võtab ilma rajata lumes sumpamine naha märjaks. Kauguses hakkavad silma mingid suuremad esemed ja minu kujutluspilt loob seal kahel jalal seisva inimesegi juurde. Lähemale jõudes selgub, et vanad betoonist truubirõngad vedelevad ja inimeseks kangastus ainult üks vari. Need truubirõngad on küll veidike vale koha peal, vist unustatud õigesse kohta asetada. Igatahes laius minu ees suur ja sügav kraav. Vett selle põhjas polnud rohkem kui poolde säärde, aga väljas ju korralik miinuskraad, et sisse prantsatada ei soovi. Mingi hädine puunottidest tehtud raam oli üle vee. Vaatasin ringi, kas leidub mõni roigas, et toetust leida vett ületades, aga lähedal ei haara silm midagi sobivat. Siin kohal kahetsesin, et ma ei armasta matkakeppe kasutada. Peaks ikka proovima. Tegin esmalt sillalaadse toote lumest puhtaks ja vastu vaatas vähe kobedam pilt. Sai ettevaatlikult kraav ületatud ja koergi sellest kuiva jalaga üle. Maastik hakkas muutuma, paremale poole jäid jala peal kuivanud kuuse rondid. Need nägid nii ägedad sürrid välja. Päike ja lumi tegid nad vähe sõbralikumaks. Millalgi tulid metsa alt minu teele metsakiisu jäljed ja me sammusime ühte rada kuni Lõhmu väljamäele.
Lõhmu soosaar võttis mind vastu sirgete punakooreliste mändidega. Marssisin mööda aimatavat metsarada, teed endiselt juhatamas ilvese jäljed, talukoha poole. Neti avarustest olin saanud info, et siin matkalistele varjualune ja lõkkeplats. Minu hämmeldus oli suur, kui mind võttis vastu väike maja, mille ees pargitud auto, maakivi hoonevare, vana paklsaun ja kaev. Maja kõrval puu otsas tõristas suur kirjurähn hoolega. Peremees ise lükkas tee peal lund. Püüdsin kiirelt kohaneda. Saades aru, et olin tunginud ilmselt kellegi hoovi, oleks viisaks tere öelda ja mida ma siit otsin ning kuhu teel. Peremees oli õnneks lahke ja sõbralik. Ajasime põgusalt juttu. Talukohaga seovad teda sealt pärinevad sugulussidemed. Loomade nimekirjast lisandusid susid, keda siin kandis palju liikvel ja temalgi õuel hundikutsikad kurja teinud.
 |
| Lõhmu talu saun ja kaev |
Seadsin sammud sauna tagant läbi metsa seigeldes Lõhmu soo poole, püüdes leida vana talitee. Veel üks väike kraavike ületada, mis läks ludinal. Maa on lume alt ikka külmumata. Vanasti olid taliteed rajatud otse üle soode, rabade, veekogude või väljade ning mööda neid toimusid olulised kaubaveod. Seega on need rajad maasse talletunud ning siiani leitavad aerofotodel. Olen kuulnud, et need ei kasva nii kergesti kinni, sest mööda taliteid on nii palju inimenergiaid liikunud. Ja minulegi üllatuseks, seisan raba serval, minu ees laiub sätendav lumeväli ilma ühegi looma jäljeta, ja täielikult on aimatav talitee koht. Lihtsalt üle välja lähebki sirge lumme mattunud tee. See ei ole ei kitsas ega liiga lai. See on umbes saani jalaste laiune.
Võtan suuna mööda taliteed Kaalepi linnamäe poole, mis üle soo puise saluna paistab. Mmm, imeline ilm, talviselt madal päike, sinakashall taevas, kidurad väändunud männid. Iga mügarik tekitab varjud, valgus mängib lumel. Isegi koer teab, et mööda taliteed on kõige targem liikuda. Peatun hetkedeks, et imetleda lummatult looduse ilu ja jäädvustada seda lisaks oma mälupildile ka telefoni mällu.
 |
| Kaalepi linnamägi |
 |
| Lõhmu soo |
Siin on isegi lihtsam põlvekõrguses lumes sumbata, sest lumi on kergem, kui metsasihil. Siiski matan maha mõtte teha terve suur ring mööda soosaari Kodru rabale välja.
Ees kerkibki Kaalepi linnamägi üha kõrgemaks. Sellel peaks kõrgust merepinnast olema umbes 85 meetrit. Mäe jalamil läheb puude osa tihedamaks ja talitee rada hajub laiali. Pean aru, kust oleks kõige mugavam mäkke ronida. Järgin siin kohal jänese jälgi ja ukerdan üsna otse üles. Rabaga võrreldes on see ikka tõus üsna kõrgele. Mind võtab vastu palju murdunud lehtpuid, sarapuuvõsa, mõned üksikud kuused-männid. Puude vahelt piilub oranžikalt soe päike.
 |
| Sarapuu võserik Kaalepi linnamäel |
Kaalepi linnamägi ei ole olnud vana linnuse ase vaid pelgupaik. Inimesed varjusid siia ohu korral. Siia ei ole ehitatud kaitserajatisi, vaid oldi siin ajutiselt. Minule meeldib see koht, hea tunne on siin. Tagasi minnes püüan leida veel aerofoto järgi mingit paremat lahendust mäest alla, aga Kodru raba poolse külje all on soine ja tüma maa, kuigi sumpan siit läbi kuni taliteeni välja.
Teerajast umbes 50 m eemal silman huvitava kõverusega mändi ja tahan seda pildistama minna. Rajast kõrvale põigates ukerdan ebatasasel pinnasel. Järjekordne tõestus, et talitee on aegade jooksul sisse töötatud ja sellelt maha astudes oledki omadega rabas.
Lõhmu soo pealt tagasi Lõhmu väljamäele jõudes ei hakanud otsemat teed talu õuele otsima vaid läksime mööda oma jäljerada. Väljamäed olid vanasti puudest lagedad ja neil hariti põldu. Tihti olid ka talud väljamäe servale ehitatud, et mitte raisata väärtuslikku põllumaad.
Lõhmu peremehe auto oli kadunud kuid rähn tegi hoolega oma tööd. Talu õu jäi päikese suhtes suurte puude varju ja see värvis lume sinakaks. Tagasi liikusime Eessaare poole auto jälge ehk teist metsasihti mööda, et oleks natukenegi ringiratast me teekond.
Veel nautisime lume all sorgu vajunud puid ja lumist metsa. Tee oli ütlemata kehvakene, eriti kevadeti autoga siit läbida. Imestasime, et mitmed metsasihid lumest lahti aetud, aga ilmselt see jahimeeste jaoks. Eemalt lähenes auto ja peremees oligi tagasi. Uuris kuidas teekond Kaalepi mäele sujus. Küsisin veel luba veebruaris sünnipäevamatka puhul taluõue läbimiseks. Luba saadud soovisime head ja jätkasime oma teed.
Ligi 8 km ja üle 2 tunni sai matkatud - lumes sumatud. Auto oleks siiski parem parkida Simisalu loodusmaja parklasse. On Simisalugi väljamägi ja päris huvitava ajalooga. Tammsaare romaanis tuntud Hundipalu kohana.
Käisin ma nüüd siis käimata radasid mööda? Pigem aegade jookul maasse talletunud radadel. Igatahes oli see huvitav kogemus ja imelise looduse sissehingamine.
