Raplamaa mõisad I

Päev oli karge oma 4*C ga, aga päike paistis. Hüppasin oma vabal päeval autosse saatjaks koer ja Juhan (loe waze). Olin eelmisel õhtul näpuga kaardil teekonna maha joonistanud ja plaani paika pannud. Meie esimene peatus oli kaunilt salapärase nimega Salutaguse. Esmalt võttis mind vastu tossav pärmivabrik. Kohe natuke maad edasi salu taga suured hunnikud. '80ndatel toimunud põlengu tõttu varemeisse jäänud mõisa peahoone lammutati 2012  Nüüd siis oli suur kivihunnik juba sammaldunud ja vaarikavarred ning võsa võimust võtmas. Ainukesed asjad mida leidsin oli lehtla, keller, puidust valitsejamaja ja pärmivabrik. Minu üllatuseks see ei lõhnanudki ebameeldivalt. Pärmivabrik on tegevust alustanud juba esimese vabariigi ajal, kui mõisa hoonetesse see rajati. Tänapäeval on muidugi ülemvõimu võtnud plekk hooned, aga näiteks värava kõrval maja on tuunitud vana paekivi hoone. Tegelikult oli sealne mõisa ümbrus suht räpane, kola täis ja jättis asotsiaalse mulje. Pargi alt leidsin isegi kauni metallist lehtla, mis samuti kolaga täidetud.

Pärmivabriku pääsla

Andsin Juhanile uue korralduse ja kulgesime vaikselt nautides triigitud põlde Järlepa poole. Päike laotas maale oma soojad värvitoonid. Jõudes Järlepa teeristi, mis on suur ja lai, leidsin sealt ühe infotahvli. Tõmbasin tee veerde ja läksin lugema. Tegemist huvitava paigaga nimelt teede ristumiskoht on väega paik ning siin tehtud vanasti kratti ja nõidumisi. Lisaks avastasin end ühtäkki ka RMK uuelt Kauksi-Penijõe matkateelt. Tore kohtumine juba teist korda sel aastal juhuslikult ja võib öelda, et linnuke kirjas valge-kolla-valge matkateele. 

Järlepale sissesõit oli äge, kitsa alle vahelt ainult ühe auto laiuselt. Asula taga otsas kõrgete raudaedade taga asus roosa Järlepa mõisa härrastemaja. Maja ise eriti suur ei tundu, seevastu aed küll. Kusagil maja taga on järv, aga sinna peab ringiga minema. Mõisa sissesõidu tee kõrval on veel tallid ja hobudki aedikus sees. Klõpsan pildi väravate vahelt ega igale poole ei peagi nina pidi juurde saama. Hea kui mõnedki arhitektuurimälestised on hoolitsetud.

Järlepa mõisa härrastamaja

Liigun vaikselt kaunist alleed mööda tagasi ja keeran nina Pirgu mõisa poole. Selle iluduse juurde viib pisike auklik ja asualt öeldes petlik metsatee Atla jõe äärt mööda. Esmalt hakkab puu okste vahelt piiluma kollakas-beež maja, mis peegeldub kaunilt looklevale jõele. Kiviaedadest mööda ja järsku võtab mind vastu väike külake: härrastemaja, aidad, tallid, elumajad. Pirgu mõisa kutsutakse väikeseks Hõredaks. Ega ta just täpselt sarnane pole, aga ümar kuppel katusel ning klassitsistlik stiil on ilmselt see, mis sarnanust toob. Ajast aega on see mõis olnudki väljasõidu ja pidustuste mõisaks. Karmid sildid võõra territooriumil mitte viibimise kohta võtavad mind vastu. Jalutan siis aupaklikult suurema kaarega ümber peamaja. Nagu oleks korda tehtud, aga väljas muru ja aed jätab hoolitsemata mulje. Hiljem netis tuiates selgub, et mõis müügis ning lisaks tean mõisa omanik prouat. Siia tulles oli kaunis päike taevas, mis hilissügiseselt ruttu loojub ja taeva kaarele tumedad pilved toob. Nii et kontrastina heleda härrastemaja kohal laiuvad tumedad pilved.  Üks armas pisike sammaste ja tuulelipuga pärlike leidus ka. Uhkelt kujundatud ait.

Pirgu mõisa härrastemaja

Kui hakkasin end teele sättima, vilksatas mu pilk taamal puude taga veel üht huvitavat hoonet. Parkisin uuesti auto ja kappasin läbi võsa, üle põllu vana viinakööki kaema, mille korstna otsas tutina kurepesa.

Tee kulges Seli-Angerja kõrget serva mööda. Eesti põhiliseks pinna voolijaks on ikka jää ja selle liikumine olnud. Nii ka siinse serva ja künkliku maastiku pressinud jää. Tore, kui inimloomad selle kenasti enesele kasulikuks pööranud ja siia terviserajad teinud. Leidsin veel tee pervest kauni harulise tamme.

Järgmise mõisana heitsin pilgu peale Selile, kus asub Kaitseväe sanatoorium. Huvitava ajalooga mõis, lausa võõrandamisest pääle olnud raviasutus. Kõrguvate kiviaedade, suure uhke pargi, rohkete kõrvalhoonete ja korda säetud härrastemajaga. Tundus, et vilgas ravitsustöö käib sees. Maja taha parki jalutades avaldus isegi maja kaunim külg.   Tahaks siin terrassil kohvi nautida ja pargis puudele peegelduvaid päikesekiiri vaadelda. Kuidagi romantilise tunde jättis maja tagakülg, selle võis ka hubane hämarus esile kutsuda.

Seli mõisa härrastemaja eest

Seli park

Seli mõisa härrastemaja hubane tagakülg

Purila mõisa poole teed jätkates kihutan mööda Männiku hiidkivi sildist. Oot oot, siin peaks midagi põnevat olema! Võtab jupike maad kuni pidama saan, aga lippan tagasi ja poen metsa alla väikest rada pidi. Uhked rohelises samblakuues rahnud võtavad mind vastu. Paik tundub püha nagu hiiemets.

Männiku rahnud

Juhani sõnade kohaselt logistan mööda külavahe teid Purila mõisa poole. Näen juba igas majas midagi ajaloolist, mõisaga seonduvat ja nuputan, kes siin võisid elada või mis siin võis olla. Purila härrastemaja ise siiani neist kõige viletsamas seisus. Ikka väga lagunev, samas ilusaid kauneid detaile leidub. Maja külgedel on mingid hoovi moodi juurdeehitused, kus peidus sammaldunud trepid. Jalutan nende vahelt maja tagatüljele, mis on lihtne kuid kaunis. Huvitav, kaua see maja juba tühjana on seisnud? Maja taga voolab Keila jõgi, mille kaldal vana vesiveski koos tammiga. Purila jätab kaunilt lihtsa mulje.

Purila mõisa härrastemaja

Purila vesiveski Keila jõel

Purila mõisa kõrvalhooned

Tee viis edasi Härgla mõisa poole. Parkisin auto ühe huvitava potsaka maja ette, mis ilmselt on olnud valitseja maja ja hiljem metskonna kontor. Härrastemaja on valge 2 korruseline lihtne kuid uhkeldavate sammastega härrastemaja. Sammaste üla-osas Kreekast tuttavad samba kaunistused. Maja tagakülg oli eriti lihtsakoeline väljaarvatud üks veneetsia aken.  Maja tühi ja tundub, et midagi ei toimu seal. Pikalt jalutada ei saanud, sest ilm oli pilve ja jahedaks kiskunud ning eemal haukus ähvardavalt hundikoer. Ei saanud aru kas aias sees  või lahtiselt ja polnud vaja, et loerad kiskuma läheksid.

Härgla mõisa härrastemaja

Juhan juhatab edasi Maidla poole. Maidla mõis on suure uhke ja ilusa härrastemajaga, millel 2 kuplit peal. Ilmselt on kuplid siin kandi popid asjad. Maidlas oli lastekodu palju aastaid sees, mis alles 6a tagasi suleti. Kahjuks on ka maja alustanud allakäigu teed. Nii kurb on vaadata. Maja taga küljel suur veranda, mille katus lagunenud, sein juba viltu vajunud ja lai trepp on lääbakil. Keila jõe kaldal vanad suured puud, nii mõisa kui lastekodu jaoks väga ilus paik. Siin samas palju kõrvalhooneid, milledest ikka ja alati kaunim viinavabrik oma sihvaka korstnaga. Kahjuks seda pole lastekodule vaja olnud.

Maidla mõisa härrastemaja eest

...ja tagant vaates

Tee viib edasi kurikuulsa Hõreda mõisa juurde. Möödun suurest karjakastellist. Mõisa juurde viib käänuline tee, kus vastu võtavad jälle keelusildid. Olen nii palju Hõredast kuulnud. Ka siin on härrastemajal suur uhke kuppel, millel peaks sees kaunistustega lagi olema nagu Riisipere mõisalgi. Kurvi  tagant välja keerates olen hämmeldunud Hõreda nii kehvas seisukorras. Maja ise on väga kaunis, saleda joonega, aga pea kogu krohv on maha kukkunud paekivi seintelt. Ainult kupliga keskosal on veel jupike kaunistusega krohvi alles. Külje osadel kõrguvad sambad. Uhket peasissekäiku polegi. Härrastemaja ees on pooleldi kinni kasvanud veekogu, aga ei mingit suurt õue. Maja tagakülg on taas lihtne, seega kogu toretsev ilu rõhk pannakse esiküljele. Maakivist võimas karjakastell asub tükk maad eemal. Ometegi hoolimata mõisa kurvast seisust, sest ka teised majad lagunemas, on see väga kaunis.

Hõreda mõisa härrastemaja

Hõreda tagakülg

Juhan viib edasi mind kauni nimega kohta Ingliste. See paistab suurem koht olevat. Siin olevat mõisa asemel kunagi linnus asunud. Tee mõisa juurde viib taas üle Keila jõe ilusa sillakese. Härrastemaja vastas elutsevad plekk tööstushooned. Ja siinne härrastemaja on hoopis teise välimusega, kui siiani olnud mõisate peahooned. Ingliste peamaja on jässaka olekuga. Pea sissekäigu kohal on naljakas kandiline kuppel. Kahjuks on esikülg jäänud asula virr-varri ja tiheda liiklusega autotee kulgeb otse trepieest. Härrastemaja kõrval on kaarjate sammastega vana tall, mis kenasti korras ja kasutuses.

Ingliste mõisa härrastemaja

Maja taga laiub suur uhke park. Härrastemaja tagakülg on on peenema joonega ning kergema olekuga. Jõe ääres vana vesiveski müürid veel püsti. Sees ehitusmaterjale nähes, loodan, et on plaan need varemed millalgi katuse alla saada. Maja taga pargist leian veel kauni punase kaarsilla. Hobi korras kogun punaste sildade pilte kui neid teel trehvan, sest need annavad särtsu meie hallis looduses ja särtsu ka mulle endale.

Ingliste härrastemaja tagant vaates

Pargi kaunis punane sild

Algselt oli plaanis ka Keava raba pisike jupike jalutada, aga hilissügise varajase päikese loojumise tõttu tuleb teha valikuid. Jätan siis looduse nautimise teiseks korraks ja jätkan oma mõisate tuuri. Ees võtab mind vastu Keava mõis. Tee veerde jääb kaunis ja üsna heas korras viinaköök. Mõisa härrastemaja on täielikes varemeis ja meenutavad mulle Pada mõisa härrastemaja Virumaal. Mõned varemed on kaunid ja need kuululuvad nende kilda. Kui veel siia kaunis valgus peale langeb on paekivi varemed kindlalt helgemad. Eemal põllu peal on hollandi tüüpi tuuliku varemed.

Keava

Kehtna poole edasi sõites võluvad mind Keava mäed ehk Linnaaluste. Polnud kuulnudki sellisest paigast. Mõisa asukoht tundus täielik tasane maa ja siis järsku korraga kerkisid ei kusagilt mäed, kus teed Lõuna-Eestilikult käänulised ja mäest üles-alla. Ei saa salata, et nautisin neid täiega. Siin peaks olema ka tervise- ja matkarajad. 

Ja Keava alevik ise! Vastu võtavad mind suured 2kordsed kelpkatusega majad. Jõukad majad ilmselt olnud. Teisel pool raudteed vana lääpa vajunud kuid kunagi olnud  kaunis ja romantiline meierei. Vana raudteejaama hoone on õnneks elu omale sisse saanud ja seetõttu kaunilt korras. Veel on lahe suur ja potsakas maja sildiga Rautsiku, ilmselt kunagine kauplus.

Keava raudteejaama hoone

Keava meierei teel kaduvikku

Hakkab hämaraks kiskuma, kui keeran oma nimekirjas alles poole plaani peale jõudnuna kuid täna viimase mõisa Kehtna poole. 

Kehtna mõisa härrastemaja on viimseni korda lihvitud, taga küljel veel vuntsitakse. 2kordne suur maja, seest kindlasti veelgi kaunim. Nagu siinsed paljud mõisad 1905 maha põletatud ja siis uuesti üles ehitatud klassitsistlikus stiilis. Mõisa kompleks suur ja õnneks hooned katuse all.  Veidike eemal kutseharidus keskus, mis on tegelikult võõrandamis järgselt asunud ka mõisa peamajas kuid nüüd omaette hoones.

Kehtna mõisa härrastemaja

Pimeduse ja emotsioonide virr-varri tõttu jäi Kehtna ning tegelikult ka Keava nautimine poolikuks. Järelikult tuleb teinegi päev ette võtta ja ülejäänud poolplaani võetud Rapla ümbruse mõisate ringist ära teha.

Kui ma nüüd võtan kokku oma päeva, siis iga loss oli omamoodi kaunis. Mõni lihtsam, mõni erilisem, aga lihtsuses peitub võlu!