Ranniku matkarada 4. Laulasmaa - Paldiski

 

Eelmist rajalõiku loe SIIT

Vahepeal on ilm korralikku vingerpussi mänginud: tuisanud ja tormanud nii mis kole. Pühapäeva hommikul silmaluugid lahti lüües ja päikest nähes avasin koheselt Ürno (yr.no). Imestuseks selgus, et lubatud torm teist päeva ei kimbuta, lausa näitab rahunemise märke. Lisaks Laulasmaalt Paldiski poole näitab aina rohkem päikest. Kiired liigutused, kiired pakkimised ja teele. No tegelikult on mu liigutused hommikuti ikka aegluubis ja selleks, et ainsale hommikusele Laulasmaa marsale jõuda, kimasin autoga töö juurde kesklinna parklasse. Sealt jooksujalu marsa peale Solarise juurde. Tegelikult isegi peatusin korra Vabakal ja mõtlesin, et kas ja kus see marsa siin peatub, aga kindluse mõttes tormasin algpeatusesse. Lõpuks jõudsin enne marsat isegi kohale. Kui pilet lunastatud ja maha istutud olin ma ainus reisija kuni Laulasmaani välja, nii et sain privaat marsruuttakso sõidu ainult 2.60 eest. Kuna ma olin end higile jooksnud, siis kasutasin head võimalust riided seljast koorida, t-särgi jätsin ikka muidugi selga, aga kuivasin ära küll selle ajaga. 

Raja algusesse jõudes avastasin esmakordselt lubatud kaunid infostendid. OK olen varem neid ka Alliklepal näinud RMK matkarajal olles möödunud septembril. Aga see tekitab tunde nagu ametlikumast Ranniku matkarajal olemisest. Märgistus on korralik ja põhimõtteliselt kogu päevase tee saab sende järgi liikuda, kui just ise ei eira neid.

 Mere poole jalutades võtab mind vastu suuremat sorti tuul, nii umb 14 m/s (kirjade järgi), ja jälle armas merekohin. Kuna kevad võtab võimust täiel rinnal ja vesi vuliseb igas võimalikus kohas ning kandadega pritsib rohkesti pori üles, siis ranna surfihoone juures mudin säärised jalgade ümber. Mis osutub vägagi õigeks otsuseks. 

Laulasmaa randa

Siit edasi Kõltsu poole on teistsuguselt kitsas ja võsaga ääristatud rand. Samas mitmekesisus looduses teebki asja huvitavaks. Vee piir on ikka veel kaetud jääga. Mõnes kohas peab üle rüsijää ronima. Kogu tee siia siras päike, seniks kuni ma hakkasin matkaraja meetreid mõõtma, kattus taevas hallide pilvedega. No mis parata, vähemalt ei tuisanud pussnuge taevast alla. 

Surfiranda jõudes on siin küll liivane, ahvatlevalt pingid ja puha, aga ilm hetkel küll ei meelita seda nautima. Laudrada keerab pilliroo vahelt rannikust sisemaa poole. Merekohin jääb seljataha kuniks hääbub lõplikult. 

Tähistatud rada kulgeb vähe aega otse autotee kõrval kergliiklusteel, kus on küll mega heitgaaside lõhn üleval, aga ees ootavad Kõltsu mõis ja Treppoja joastik, hoiavad mind rajast kinni pidama. Siit leian esmakordselt ka peened Ranniku matkaraja teeviidad. Wau! Super! 

Jalutan mööda Side tee otsast, kust läheb tee mu sõprade suvemaja juurde.  Ilmselt neid siin praegu ei ole.

Ranniku matkaraja teeviidad

Kõltsu mõis jääb kraaviga lahutatud maanteest teisele poole. Egas midagi, ukerdan läbi kraavi ikka lähemale. Jah praegu ei sära mitte kui kuidagi see imeline puitpitsiline suvemõis. Õnneks on mul au olnud mõned aastad tagasi sõpradega rattamatkal olles siin mõisa aias tuur teha. 

Kõltsu suvemõis

Imestuseks keerab rada peatselt Kloogaranna majade vahele. Seisan ja imestan, kuhu see paganama Treppoja siis kadus. Löön kaardi lahti ja minu õnneks on Treppojani veel 350m, ainult, et mitte mööda rada vaid veidi kõrvale. Loomulikult ei jäta ma seda vahele, sest polegi siin ammu käinud. Minu üllatuseks võttis mind vastu siin kaunis jäine vetevõlumaailm. Väike aga väle ja armas. Päikegi naeratas hetkeks joastiku peale. Rahvast jalutas siin ka küllaga. 

Treppoja joastik

Jalutasin juba tagasi rajale, kui meenus vaadata, kas siin leidub ka mõni geoaadre punkt. Loomulikult on! Vantsisin jälle tagasi, otsisin, leidsin ja panin nime kirja. Kloogaranna on pungil paremas või halvemas seisus vanadest kaunitest majadest ja nõukaaegsetest pisikestest, maha jäetud ja juba mädanevatest suvilakuutidest. Rannas vaatavad vastu hiiglaslikud liivadüünid. Poen ühe varju jalga puhkama ja pähkleid nosima. 

Kloogaranna düünid

Jalutan rannal, mis peaks suvel kaunis paik olema, aga praegu on küll palistatud haisvate adruvallidega.

Kersalu poole leian jälle eest selle veidra suunamärgi, mis eelmisel korral mu aju kokku jooksutas. Sel korral sain pihta, et mitte otse ei tule seda vaadata vai ühe külje pealt, siis näitab kenasti suunda.

Vulisev oja üle kivide

Kersalus on laotud vahvad paekivi tornid. Võtan hetkeks istet rannas olevale toolile. Paldiski kohal on taevas selge. 

Rada läheb aina kivisemaks ja rand kitsamaks kuni jõuan panga alla, millelt ripuvad alla hiiglaslikud jääpurikad. Neid on siin meetrite viisi. Vahin neid suu ammuli, pea kuklas. Fantastiline! Loodus on võimas kunstnik. Mere kohal on taevas selginenud ja valged luiged säravad silmipimestava eredusega. Mõnes kohas on lausa jää koopad, turnin minagi ühe sisse, et nautida vaadet jääkoopast välja. See jää maailm on nii imeline, et mul on tunne nagu oleksin sattunud paradiisi.

Paradiis, jääpurikate paradiis

Rada keerab naljakate siniste kuubik tähiste saatel Vana-Tallinna maanteele. Vahelduseks on päris mõnus ja kerge mustal teekattel kõndida. Seda teed olen varemgi mõõtnud Scoutsrännakul seljas 16,5 kg raskust. Rännak toimus märtsi lõpus, seega üsna samad ilmaolud. Ja möödunud aasta Vabariigi taasloomist tähistasime rattamatkaga Pakri poolsaarel. Seega, mälestustega tee minu jaoks.

Tegelikult ootan ma millal Vanaaseme juga tuleb. Praegu on hea ligipääs igale poole, sest hein on lamandunud lume all. Õige pea leiangi porile tallutud raja. Kaardilt otsin veel kinnitust. Jah, õige koht. Siin on tegelikult järjestikku 3 juga ja olen neid kunagi aastaid tagasi siin käinud isegi otsimas, aga aastaaeg oli vale ja joad kuival. Selleks, et Vanaaseme juga mitte ainult kuulda vaid ka näha, pidi pangast alla ronima. Imeline vaatepilt võttis mind vastu. Päike sirab üleval kevadiselt ja siin all on jääpurikate kuningriik. Kuulasin joa kohinat ja mõtlesin just geoaaret hakata otsima, kui üks mugupere platsi ilmus. No jah siis, aarde järgi tulen mõni teine kord.

Vanaaseme juga

Ainult sutsuke maad edasi juhatab aaretekaart Vanaaseme lõkkeplatsile. Autoparkla oli üsnagi mudale sõidetud, aga hetkel vaikus majas. Lõkkease kohe silma ei hakka, sest tuleb veel trepist alla minna ja siin nüüd avaneb kaunis vaade merele. Kergelt küll tuuline, aga koht mõnus ja täpselt sobilik lõunapausiks koos tee ja võikuga.

Vanaaseme lõkkeplats

Teed jätkangi mööda heinamaad kulgevat rada pidi. Möödun Leetse-Lepiku talukalmistu sildist ja meenutan naeratusega, kuidas augustis me seda otsisime, kuigi see oli meil nina all. Siia on maetud kunstnik Nikolai Triik. Täna ma siia sisse ei pea keerama vaid sammun edasi.

Leete-Lepiku talukalmistu             foto 20.08.2020

Õige pea enne Leetse paekallast viib tee alla mere äärde, kus rannal kõhutavad värvilised paadid ja kaks sammu vasakule jäävad järjekordsed paekivi tornid. Mõni neist on poolik ja lisan minagi oma kivid sinna. Ma isegi tei tea, mis tähendus neil laotud tornidel on, aga ilusad igatahes.

Leetse poole viivad vanad nõuka aegsed sõjaväe kruusateed, mis nüüdseks on hiiglaslikes aukudes ja kevade puhul järve mõõtu lompides.  Ja siin on liikumist küll, jeep'id siblivad edasi tagasi. Jälle minu mälu fotopanga meenutus aastate tagant, kui esmakordselt siia sattusin autoga värvilise sügise aegu. Kuldsete lehtedega puud olid teinud tee kohale väravad. 

"Pisike" porilomp

Kasekäsn ehk must pässik

Tee äärde jääb vanu betoonist aiaposte, mille veel ohtlikult turritamas vanad okastraadid. Mõtlen alati neid nähes õudusega metsloomadele, kes võivad end siin lõhkuda. Kahele poole teed jääb vanu kaitserajatisi, mille üle vaikselt loodus hakkab võimust võtma. Siia alla jäävad imeilusad Leetse rannaliivad koos rohkete lõkkeplatsidega. Ja pea alati on siin ka rahvas ees. Koht kus alati võib näha ka kalamehi nabani ulatuvate kalavintsikutega vees või vaikselt mootorpaati podistades veel.  

Leetse pank

Ägedad samblikulaigud kivil

Olen siin mustmiljon korda käinud ja täna peatust ei tee. Minu plaan oligi jõuda Leetseni ja siis keerata nina hoopis Paldiski raudteejaama poole. Elektrirongide plussiks on tihe graafik, nii et pea iga tunni tagant käib rong. Teen veel klõpsud Leetse mõisa varemeteni viivatest treppidest. Mõtlen, et vägagi sümboolne oleks matkatee viia läbi nende varemete.

Leetse mõisa peahoone varemed ja trepp

Vaatan kaarti ja kella. Raudteejaama on 5,5 km, tunnike jalutada ehk et jõuan kohale 15 min peale rongi väljumist. Mõtlen esialgu petta gps'i ja teen tempot. Peale allveelaeva õppekeskuse sarkofaagi püüdes otse lõigata eksin hoopis teelt ja suman läbi võsa. Lõpuks võtab mõistus, anna alla, sa ei jõua nii kui nii sellele rongile ja tunni pärast läheb järgmine. Nii ma siis võtan tempo tagasi rahulikuks. Eemal vuhisevad häälekalt tuulikud. Neis on alati midagi köitvat. Ma võin nende perpetum mobilet tundide viisi vahtida. Väga äge tunne on otse all seista. Iga alla sõitva tiivaga on õõnes tunne, et see tuleb ja lõikab su pooleks ning viimane hetk keerab ära oma teed jätkama.

Jalutan läbi datšade rajooni, kus ikka leidub ehituslikke pärle. Aiad on ka üsnagi huvitavatest vahenditest kokku klopistud: külmkapi tagaseina restist kuni katusepleki jääkideni. Samasugune piirkond oli veel üsna hiljuti Tallinna lennujaama ümbruses. Vähemasti inimestel fantaasia lendab. 

Kunstipärased plastik pudelikorkidest kaunistused

Nii pisike nagu päkapiku maja, aga lausa 2-korruseline

Õige pea olengi Paldiski tänavatel ja lähenen raudteejaamale. Esialgu imestan siin leiduva Ranniku matkaraja  infotahvli üle, siis meenub, et kõik ongi õige. Ma lihtsalt lõikasin natuke.

Kui täna on päike mind täiega nöökinud ja alati kas natuke eemal või puude tagant paistnud, siis ka nüüd õhtune loojang jäi suure müraka kaubarongi taha. Ainult õige pisut laotas oma punakat tooni jaamahoonele. Kuidagi trööstitult mahajäetud olekuga on jaamahoone. Kunagi 90-ndate lõpul oli mul au natuke aega Paldiskis elada. Ma ei mäleta küll, et siis oleks auring nii kinni kasvanud olnud. Ja no muidugi ei olnud siis ka jaamahoone veel renoveeritud.

Paldiski raudteejaama hoone

Sättisin just end mugavalt tuulevaiksesse kohta istuma, kui rong saabus. Kribinal-krabinal asjad kokku ja peale. Kui rong sõidab tagasi päälinna, siis lastakse alati sisse, oota või 45 min väljumist. Nii ma siis pugesin rongis kõige tagumisse nurka, võtsin oma porised saapad jalast ja tundsin end mugavalt juues kuuma teed termosest. Uni kippus peale, aga ei saa ju silma kinni lasta, pärast kukun norisema. 😀

Päev läks lukku 22 km ja 6,5 tundi. Pause oleks pidanud rohkem tegema, ilma nendeta väsib liialt ja umbes 15-ndal kilomeetril andis tunda.

Mu sokid mätšivad täitsa hästi rongiga

Mul on hea meel, et just nüüd, tilkuvate purikate ja voolavate vete aegu astusin rajale. Loodust peab igas olekus nägema ja sellel end kaasa laskma haarata.

Järgmise rajalõiku loe SIIT