Raplamaa mõisad I

Päev oli karge oma 4*C ga, aga päike paistis. Hüppasin oma vabal päeval autosse saatjaks koer ja Juhan (loe waze). Olin eelmisel õhtul näpuga kaardil teekonna maha joonistanud ja plaani paika pannud. Meie esimene peatus oli kaunilt salapärase nimega Salutaguse. Esmalt võttis mind vastu tossav pärmivabrik. Kohe natuke maad edasi salu taga suured hunnikud. '80ndatel toimunud põlengu tõttu varemeisse jäänud mõisa peahoone lammutati 2012  Nüüd siis oli suur kivihunnik juba sammaldunud ja vaarikavarred ning võsa võimust võtmas. Ainukesed asjad mida leidsin oli lehtla, keller, puidust valitsejamaja ja pärmivabrik. Minu üllatuseks see ei lõhnanudki ebameeldivalt. Pärmivabrik on tegevust alustanud juba esimese vabariigi ajal, kui mõisa hoonetesse see rajati. Tänapäeval on muidugi ülemvõimu võtnud plekk hooned, aga näiteks värava kõrval maja on tuunitud vana paekivi hoone. Tegelikult oli sealne mõisa ümbrus suht räpane, kola täis ja jättis asotsiaalse mulje. Pargi alt leidsin isegi kauni metallist lehtla, mis samuti kolaga täidetud.

Pärmivabriku pääsla

Andsin Juhanile uue korralduse ja kulgesime vaikselt nautides triigitud põlde Järlepa poole. Päike laotas maale oma soojad värvitoonid. Jõudes Järlepa teeristi, mis on suur ja lai, leidsin sealt ühe infotahvli. Tõmbasin tee veerde ja läksin lugema. Tegemist huvitava paigaga nimelt teede ristumiskoht on väega paik ning siin tehtud vanasti kratti ja nõidumisi. Lisaks avastasin end ühtäkki ka RMK uuelt Kauksi-Penijõe matkateelt. Tore kohtumine juba teist korda sel aastal juhuslikult ja võib öelda, et linnuke kirjas valge-kolla-valge matkateele. 

Järlepale sissesõit oli äge, kitsa alle vahelt ainult ühe auto laiuselt. Asula taga otsas kõrgete raudaedade taga asus roosa Järlepa mõisa härrastemaja. Maja ise eriti suur ei tundu, seevastu aed küll. Kusagil maja taga on järv, aga sinna peab ringiga minema. Mõisa sissesõidu tee kõrval on veel tallid ja hobudki aedikus sees. Klõpsan pildi väravate vahelt ega igale poole ei peagi nina pidi juurde saama. Hea kui mõnedki arhitektuurimälestised on hoolitsetud.

Järlepa mõisa härrastamaja

Liigun vaikselt kaunist alleed mööda tagasi ja keeran nina Pirgu mõisa poole. Selle iluduse juurde viib pisike auklik ja asualt öeldes petlik metsatee Atla jõe äärt mööda. Esmalt hakkab puu okste vahelt piiluma kollakas-beež maja, mis peegeldub kaunilt looklevale jõele. Kiviaedadest mööda ja järsku võtab mind vastu väike külake: härrastemaja, aidad, tallid, elumajad. Pirgu mõisa kutsutakse väikeseks Hõredaks. Ega ta just täpselt sarnane pole, aga ümar kuppel katusel ning klassitsistlik stiil on ilmselt see, mis sarnanust toob. Ajast aega on see mõis olnudki väljasõidu ja pidustuste mõisaks. Karmid sildid võõra territooriumil mitte viibimise kohta võtavad mind vastu. Jalutan siis aupaklikult suurema kaarega ümber peamaja. Nagu oleks korda tehtud, aga väljas muru ja aed jätab hoolitsemata mulje. Hiljem netis tuiates selgub, et mõis müügis ning lisaks tean mõisa omanik prouat. Siia tulles oli kaunis päike taevas, mis hilissügiseselt ruttu loojub ja taeva kaarele tumedad pilved toob. Nii et kontrastina heleda härrastemaja kohal laiuvad tumedad pilved.  Üks armas pisike sammaste ja tuulelipuga pärlike leidus ka. Uhkelt kujundatud ait.

Pirgu mõisa härrastemaja

Kui hakkasin end teele sättima, vilksatas mu pilk taamal puude taga veel üht huvitavat hoonet. Parkisin uuesti auto ja kappasin läbi võsa, üle põllu vana viinakööki kaema, mille korstna otsas tutina kurepesa.

Tee kulges Seli-Angerja kõrget serva mööda. Eesti põhiliseks pinna voolijaks on ikka jää ja selle liikumine olnud. Nii ka siinse serva ja künkliku maastiku pressinud jää. Tore, kui inimloomad selle kenasti enesele kasulikuks pööranud ja siia terviserajad teinud. Leidsin veel tee pervest kauni harulise tamme.

Järgmise mõisana heitsin pilgu peale Selile, kus asub Kaitseväe sanatoorium. Huvitava ajalooga mõis, lausa võõrandamisest pääle olnud raviasutus. Kõrguvate kiviaedade, suure uhke pargi, rohkete kõrvalhoonete ja korda säetud härrastemajaga. Tundus, et vilgas ravitsustöö käib sees. Maja taha parki jalutades avaldus isegi maja kaunim külg.   Tahaks siin terrassil kohvi nautida ja pargis puudele peegelduvaid päikesekiiri vaadelda. Kuidagi romantilise tunde jättis maja tagakülg, selle võis ka hubane hämarus esile kutsuda.

Seli mõisa härrastemaja eest

Seli park

Seli mõisa härrastemaja hubane tagakülg

Purila mõisa poole teed jätkates kihutan mööda Männiku hiidkivi sildist. Oot oot, siin peaks midagi põnevat olema! Võtab jupike maad kuni pidama saan, aga lippan tagasi ja poen metsa alla väikest rada pidi. Uhked rohelises samblakuues rahnud võtavad mind vastu. Paik tundub püha nagu hiiemets.

Männiku rahnud

Juhani sõnade kohaselt logistan mööda külavahe teid Purila mõisa poole. Näen juba igas majas midagi ajaloolist, mõisaga seonduvat ja nuputan, kes siin võisid elada või mis siin võis olla. Purila härrastemaja ise siiani neist kõige viletsamas seisus. Ikka väga lagunev, samas ilusaid kauneid detaile leidub. Maja külgedel on mingid hoovi moodi juurdeehitused, kus peidus sammaldunud trepid. Jalutan nende vahelt maja tagatüljele, mis on lihtne kuid kaunis. Huvitav, kaua see maja juba tühjana on seisnud? Maja taga voolab Keila jõgi, mille kaldal vana vesiveski koos tammiga. Purila jätab kaunilt lihtsa mulje.

Purila mõisa härrastemaja

Purila vesiveski Keila jõel

Purila mõisa kõrvalhooned

Tee viis edasi Härgla mõisa poole. Parkisin auto ühe huvitava potsaka maja ette, mis ilmselt on olnud valitseja maja ja hiljem metskonna kontor. Härrastemaja on valge 2 korruseline lihtne kuid uhkeldavate sammastega härrastemaja. Sammaste üla-osas Kreekast tuttavad samba kaunistused. Maja tagakülg oli eriti lihtsakoeline väljaarvatud üks veneetsia aken.  Maja tühi ja tundub, et midagi ei toimu seal. Pikalt jalutada ei saanud, sest ilm oli pilve ja jahedaks kiskunud ning eemal haukus ähvardavalt hundikoer. Ei saanud aru kas aias sees  või lahtiselt ja polnud vaja, et loerad kiskuma läheksid.

Härgla mõisa härrastemaja

Juhan juhatab edasi Maidla poole. Maidla mõis on suure uhke ja ilusa härrastemajaga, millel 2 kuplit peal. Ilmselt on kuplid siin kandi popid asjad. Maidlas oli lastekodu palju aastaid sees, mis alles 6a tagasi suleti. Kahjuks on ka maja alustanud allakäigu teed. Nii kurb on vaadata. Maja taga küljel suur veranda, mille katus lagunenud, sein juba viltu vajunud ja lai trepp on lääbakil. Keila jõe kaldal vanad suured puud, nii mõisa kui lastekodu jaoks väga ilus paik. Siin samas palju kõrvalhooneid, milledest ikka ja alati kaunim viinavabrik oma sihvaka korstnaga. Kahjuks seda pole lastekodule vaja olnud.

Maidla mõisa härrastemaja eest

...ja tagant vaates

Tee viib edasi kurikuulsa Hõreda mõisa juurde. Möödun suurest karjakastellist. Mõisa juurde viib käänuline tee, kus vastu võtavad jälle keelusildid. Olen nii palju Hõredast kuulnud. Ka siin on härrastemajal suur uhke kuppel, millel peaks sees kaunistustega lagi olema nagu Riisipere mõisalgi. Kurvi  tagant välja keerates olen hämmeldunud Hõreda nii kehvas seisukorras. Maja ise on väga kaunis, saleda joonega, aga pea kogu krohv on maha kukkunud paekivi seintelt. Ainult kupliga keskosal on veel jupike kaunistusega krohvi alles. Külje osadel kõrguvad sambad. Uhket peasissekäiku polegi. Härrastemaja ees on pooleldi kinni kasvanud veekogu, aga ei mingit suurt õue. Maja tagakülg on taas lihtne, seega kogu toretsev ilu rõhk pannakse esiküljele. Maakivist võimas karjakastell asub tükk maad eemal. Ometegi hoolimata mõisa kurvast seisust, sest ka teised majad lagunemas, on see väga kaunis.

Hõreda mõisa härrastemaja

Hõreda tagakülg

Juhan viib edasi mind kauni nimega kohta Ingliste. See paistab suurem koht olevat. Siin olevat mõisa asemel kunagi linnus asunud. Tee mõisa juurde viib taas üle Keila jõe ilusa sillakese. Härrastemaja vastas elutsevad plekk tööstushooned. Ja siinne härrastemaja on hoopis teise välimusega, kui siiani olnud mõisate peahooned. Ingliste peamaja on jässaka olekuga. Pea sissekäigu kohal on naljakas kandiline kuppel. Kahjuks on esikülg jäänud asula virr-varri ja tiheda liiklusega autotee kulgeb otse trepieest. Härrastemaja kõrval on kaarjate sammastega vana tall, mis kenasti korras ja kasutuses.

Ingliste mõisa härrastemaja

Maja taga laiub suur uhke park. Härrastemaja tagakülg on on peenema joonega ning kergema olekuga. Jõe ääres vana vesiveski müürid veel püsti. Sees ehitusmaterjale nähes, loodan, et on plaan need varemed millalgi katuse alla saada. Maja taga pargist leian veel kauni punase kaarsilla. Hobi korras kogun punaste sildade pilte kui neid teel trehvan, sest need annavad särtsu meie hallis looduses ja särtsu ka mulle endale.

Ingliste härrastemaja tagant vaates

Pargi kaunis punane sild

Algselt oli plaanis ka Keava raba pisike jupike jalutada, aga hilissügise varajase päikese loojumise tõttu tuleb teha valikuid. Jätan siis looduse nautimise teiseks korraks ja jätkan oma mõisate tuuri. Ees võtab mind vastu Keava mõis. Tee veerde jääb kaunis ja üsna heas korras viinaköök. Mõisa härrastemaja on täielikes varemeis ja meenutavad mulle Pada mõisa härrastemaja Virumaal. Mõned varemed on kaunid ja need kuululuvad nende kilda. Kui veel siia kaunis valgus peale langeb on paekivi varemed kindlalt helgemad. Eemal põllu peal on hollandi tüüpi tuuliku varemed.

Keava

Kehtna poole edasi sõites võluvad mind Keava mäed ehk Linnaaluste. Polnud kuulnudki sellisest paigast. Mõisa asukoht tundus täielik tasane maa ja siis järsku korraga kerkisid ei kusagilt mäed, kus teed Lõuna-Eestilikult käänulised ja mäest üles-alla. Ei saa salata, et nautisin neid täiega. Siin peaks olema ka tervise- ja matkarajad. 

Ja Keava alevik ise! Vastu võtavad mind suured 2kordsed kelpkatusega majad. Jõukad majad ilmselt olnud. Teisel pool raudteed vana lääpa vajunud kuid kunagi olnud  kaunis ja romantiline meierei. Vana raudteejaama hoone on õnneks elu omale sisse saanud ja seetõttu kaunilt korras. Veel on lahe suur ja potsakas maja sildiga Rautsiku, ilmselt kunagine kauplus.

Keava raudteejaama hoone

Keava meierei teel kaduvikku

Hakkab hämaraks kiskuma, kui keeran oma nimekirjas alles poole plaani peale jõudnuna kuid täna viimase mõisa Kehtna poole. 

Kehtna mõisa härrastemaja on viimseni korda lihvitud, taga küljel veel vuntsitakse. 2kordne suur maja, seest kindlasti veelgi kaunim. Nagu siinsed paljud mõisad 1905 maha põletatud ja siis uuesti üles ehitatud klassitsistlikus stiilis. Mõisa kompleks suur ja õnneks hooned katuse all.  Veidike eemal kutseharidus keskus, mis on tegelikult võõrandamis järgselt asunud ka mõisa peamajas kuid nüüd omaette hoones.

Kehtna mõisa härrastemaja

Pimeduse ja emotsioonide virr-varri tõttu jäi Kehtna ning tegelikult ka Keava nautimine poolikuks. Järelikult tuleb teinegi päev ette võtta ja ülejäänud poolplaani võetud Rapla ümbruse mõisate ringist ära teha.

Kui ma nüüd võtan kokku oma päeva, siis iga loss oli omamoodi kaunis. Mõni lihtsam, mõni erilisem, aga lihtsuses peitub võlu! 

Ateena

Geiasas!*

Olin väsitaval perioodil korduvalt soovinud ainult sooja päikest, merd ja vaba aega. Nüüd oli see saabumas, ainuke vaev keset ööd ronida lennujaama ja põrutada otse hellenite pealinna. Nuta või naera, aga Ateenas võttis meid vastu paduvihmane ilm. Venitasime kaasaga aega lennujaamas juues hommikukohvi ja tehes päevaplaane. Lennujaamast linna sõit bussiga võtab oma tunnike. Igas uues riigis on esimene proovikivi ühistranspordi piletitest sotti saamine ja nende ost. Siin oli lihtne, putkas vennike müüs lennujaam-kesklinn ekspressi pileteid. Ateena lennujaama nii buss kui metroo on eri tariifiga ja üsna krõbeda.

Logistasime siis läbi vihmase ilma otse Ateena kesklinna parlamendihoone väljakule. Soojale maale tulles ei olnud ma rohkem vihma vastu varustatud kui õhuke vihmajope. Hüppasime esimesse kohvikusse, neid jagub siin iga nurga peale. Kohvide nimekiri pikk, aga meie tavalist "kohv piimaga" siin menüüs pole. Õnneks müüja mõikab inglise keelt ja saan oma tavalise kohvi. Juurde valin letist mingi piruka. Mmm, ime maitsev filotaigna pirukas juustu ja singiga! Pigem meenutab kaetud pitsat. Ainult 2€ ja sellest saab kõhu rohkem täis kui meie kallitest burgeritest. Teenindaja on tõeliselt siiras ja lahke. Heade tunnetega läksime vahepeal natukenegi vähemaks jäänud vihmasabina kätte.

Pirukas Pita

Jalutasime tänavatel, astusime mõnda poodi ja veel jalutasime. Leidsin kaardil köisraudtee märgi keset linna. Seadsime siis sammud sinna suunda. Tänavad kitsad ja künklikud, enamik rõdud täis kuhjatud rohelisi taimi. Ilmselt on siin aastaringselt nii soe kliima, et ei peagi neid sisse sooja tõstma. Samas õitsvaid lilli/taimi mu silm ei haara.

Olime jõudnud Lycavittus mäkke viiva pargiteeni. See koosnes käänulisest rajast mändide all ja lihavate kaktuste vahel. 

Huvitav loodus keset linna, ainult, et ka siin on kuiva suve märke: kuivanud kaktused, taimed ja kõik koristamata. See oleks väga ilus paigake, kui saaks veidi hoolitsust. Näha on, et kunagi on siia rajatud lausa valgustus ja kastmissüsteemid. Furnikulööri me ei leidnud sellelt mäe küljelt, aga kaunite linnavaadete kõrval ei olnudki see enam oluline. 

Lycavittuse mäe tipus võttis meid vastu armas valge püha George katoliku kirik oma väikse kellatorniga. Mäe vähe madalamal osal asus moodne amfiteater. Sel hetkel tundus see all kõik veel lihtsalt heledate majade massina, mis laius liikuvate udulaamade vahel. Nina ees olevad jõulised kaktused tõmbasid tähelepanu enesele. Tegelikult imestasin, et selline kaunis ja natuke unustustehõlma vajunud loodusrada on otse suurlinna keskel.

Kellatorn (Kodak 35mm)

Püha George kirik

Õhk oli vihmast rõske, uitasime mööda tänavaid oma hotelli poole. Möödusime hirmsuurest Hiltoni hotellist, sest meie hubane 5* hotell asub ainult mõnisada meetrit selle taga. Hiljelm oli hea linnapildis Hilton võtta kodu orjentiiriks nagu Tallinnas vanasti Olümpia hotelli kõrguv hoone.

Saanud selga kuiva pesu, läksime ümbruskonnaga tutvuma. Meeletul hulgal kohvikuid, väikseid ärisid ja üksikud prügikonteinerid. Väikseid prügikaste siin ei leidu. Tänavate puhtus oli lakooniline, kui peatänavad puhtad, siis nurgatagused vägagi räpakad. Aga kreeklased ise, vägagi sõbralikud, abivalmid ja mis mind iga päevaga üha rohkem pani imestama, et inglise keelega saab kõikjal vägagi edukalt hakkama. Nende supermarketites, mis meie toidupoodide kõrval on nagu väikesed külapoekesed, leidub ime odavalt (2€ pudel) head kohalikku veini ja see ei tee pead hommikul valutavaks.

Pühapäeva hommikul silmad lahti lüües ja rõdul taevasse vaadates pidime leppima saatusega, et vihmane ja mossis ilm on meiega Eestist kaasa tulnud. Aga ei me lase end sellest häirida, sest kultuur tahab enda avastamist. Kuna meie pesa oli suurlinna mõistes kesklinnas, siis seadsime endid jalgsi teele. Esimene kultuuriobjekt on kurikuulus Panathinaiko staadion, kus toimusid 1896 esimesed moodsad olümpiamängud.  Zeusi templi sissepääsul Olümpias kuulsime üllatuseks, et on riigipühad, mille puhul kõik muuseumid tasuta. No kui tasuta antasse, siis ikka võtame jah!

Zeusi tempel

(Kodak 35mm)

Zeusi tempel, mis on hävinud maavärina tõttu, asub vanal olümpia alal, kus toimusid kaarikute võidusõidud. Suured võimsad kõrguvad sambad on muidugi uhked. Paar sammast on maas pikali ja üks neist seibideks laiali pudenenud. Muidugi, nii neid tehaksegi, seib seibi peale! Mõtted lähevad rändama ehituslikule poolele, kuidas kiviraiujad on sooni sisse voolinud. Templis olevat sees olnud 2 kullast, elevandiluust ja eebenipuust kuju Zeusi enda ja Hadrianuse omad. Kõrval ongi kaunis Hadrianuse kaar, millel olev kiri peaks kuulutama linna Hardianuse omandiks. On ikka egoga tüübid. 

Hadrianuse kaar

Jah, olen palju kuulnud inimesi ütlemas, et Ateena on üks suur kivihunnik. Mul mõlgub see mõte meeltes. Minule jääb hoopis mulje nagu peesitaksid kreeklased oma ajaloo aupaistel ehk et puhkavad loorberitel.

Tegelikult on need ehitised kõik suured võimsad ja toretsevad, aga mitte hubased, ei mingit romantilisust. Jalutades aias ringi leidsin ainult ühe pisikese detaili, mis minu ilumeelele meeltmööda. See on kivisse raiutud pilt, kus 3 inimest peal.

Seamegi oma sammud Akropolise - Ateena püha kalju poole. Rahvast on palju, treppidest venis mass aeglaselt üles, sest pidime läbima uhked väravad, millede kõrval juba templid Nike ja Pinakotheke. Kõige kuulsam ja võimsam neist marmorist Partheoni tempel pühendatud jumalanna Ateenale. Partheon tähendab muideks vanakreeka keeles neitsi elukohta. Jällegi suured võimsad sambad, kuid seda olevat hoopis varakambrina kasutatud. Minule avaldas aga rohkem muljet Erchtheioni tempel oma naisfiguuride poolest.

Partheon

(Kodak 35mm)

Erchtheion

Muidugi on siit kaunid vaated linnale ja kõik see oluliselt lähemal kui Lycavittuse mäelt vaadatuna. Ilmselt oleks kõik palju kaunim kui päike säraks siia peale ja paneks nii marmori kui sammaste varjud mängima. Kahjuks turistina ei saa valida ilma - on ainult võta või jäta.

Mäest alla sai käbedamalt. Imetleme Herodes Attikuse amfiteatrit. Seal säetakse etendust või kontserti üles. Teater on võimas, järsu tõusuga  et kõik näeksid laval toimuvat.

Herodes Atticuse amfiteater

Vihmast, tuulest ja rõskusest näpistatuna suundume kiirelt kuumale kohvile. Kõikjal on siin hea kohvi, mida ei saanud ma Berliini kohta öelda. Kohvikud on siin enamasti pika letiga ja istekohti tavaliselt 2-3e laua jagu.

Seamegi vaikselt tänavaid mööda seigeldes tagasi sammud hotelli suunas, et puhata hetkeks jalga ja kuivad riided selga saada. Teeme veel ringkäigu oma neiberhuudis. Avastan otse üle tänava koogipoe. Ja no tõesti, iga õhtu on mul vaja sealt karbike käsitööna valmistatud imemaitsvaid hõrke siirupist tilkuvaid baklavasid osta. Mmm... keele viib see mõte siiani alla!

Imemaitsvad baklavad

Õhtusöögi võtame hotelli restoranis, kus muideks on üllatavalt normaalsed hinnad ja suurepärane teenindus ning toit.

Õhtul saame Eestist naabrilt sõnumi; "Kas meiega on kõik hästi, sest Kreekat olevat mega torm tabanud". Seda need vihmased päevad tähendasid.

Esmaspäev oli uus nädal ja halb ilm andis selginemise märke. Hommikulauas olin juba oma kindla koha leidnud ja türklasest teenindaja härra teadis minu soovi kohe kohviga tulla.

Tüüpilised hoovid ja ilm hakkab selginema 

Nüüd olid mul ees üksinda sisustamise päevad, sest kaasa läks tööle. Üritasin osta metroos nädala piletit, aga järjekorrad olid hirmus pikad, et pidasin kiiremaks kand ja varvas linna vehkida. Hiltoni ees ristmikul on tuulest viidud olekus klaasskulptuur. Päris huvitav teine! Tee viis sõjamuuseumi tagant läbi Rizari pargi. Loodushuvilisena käisin pea kuklas ja imestasin, sest puude okstes sädistasid ja siblisid rohelised papagoid. Ja neid oli meeletult palju! Väga ägedad! Siis pöörasin sisse linna rahvusparki. See on küll idülliline oaas keset suurlinna, kus bassein kuldkalakestega. Mõelda vaid, kui igale oma 3 soovi avaldada, siis peaks küll õnnega koos olema. Poetasin minagi oma 3 soovi neile. Eks näis!

Kuldkalakesed

Muidugi avaldasid mulle muljet siinsed erilised taimed, puud ja eriti üks pikali kukkunud sammas. Ma ei tea, kas see on siia asetatud või on siin kunagi ka ehitis olnud, aga joonia (see on see viguritega romantilisem) samba kapiteel oli tüvest eraldunud ja asetses maas nagu tool. Olles Kreekas Ateenas tuleb kujutlusse pilt kapiteelil istuvast Afrodiitest ja tema peale langevad läbi udu mänglevad päikesekiired. Ahh, kui kaunis mõttelõng! Hiljem näen linnas üht fotonäitust sellest samast pargist ja pool mu mõttest oli pildile püütud ehk üks näitsik istuski kapiteelil, ainult valgusemängu polnud.

Minu kujutlused elavnevad siin kapiteelil istuvast Afrodiitest

Parlamendihoone ette jõudnuna oli seal koos meeletu rahvamass. Nii, selge, siin hakkab kohe vahtkonnavahetus toimuma. Trügisin ka nii ette kui sain, veidike pidi ootama. Siis rahvas pöördus, hakkasid fotokate ning telefonidega klõbistama. Poisid tulid kusagilt kaugelt ja kõige ees marssis kössa-kössa Borat Kazastani filmist. No ok tegelikult ei olnud ta Borat, aga tema koopia küll. :)

Evzonede ehk auvahtkonna vahetus

Ja siis algas vahtkonna vahetus. Ma vaatasin imestusest suu ammuli, see oli nagu balletistuudio. Tundus nagu toodi ettekandele klassika tund aegluubis variandis. No muidugi oli see väga huvitav ja isikupärane ning hüper-super äge! Evzoned on presidendi auvahtkond, kellel on rahvuslikest rõivastest inspireeritud vorm. Riigi pidulikel sündmustel kannavad valgeid rõivaid, suvel tavaliselt khaki ja talvel tumesinist värvi. Rõivad on veel tähelepanuväärsed selle poolest, et seeliku osal on 400 volti, mis tähendab Ottomani impeeriumi ike all olemise aega. Lisaks veel uhkete tuttidega kingad, mille tallad on muideks naelutatud ning isegi säärepaelad on suurte tuttidega kaunistet.

Kreeka presidendi auvahtkonna vahetus

Jalutasin edasi nende vanalinna poole. Ühe hotelli hõlma alla peidetuna leidsin pisikese armsa pühakoja. Tegelikult hakkasid mulle silma esmalt kivimüüris mustriga detailid ja teise külje peale minnes avastasin kirikukese Ekklisia Agia Dynami. 

Ekklisia Agia Dynami

Mitropole väljakul suure Ateena katedraali kõrval asub teine pisike pühakoda Agios Eleftherios. See on huvitava väärtusega, sest on kaunistatud linna vanadest ehitistest pärinevate reljeefidega. Tõeliselt nunnu näeb välja!

Ateena katedraal

Agios Eleftherios

Keskplatsile viivad juba kaubandustänavad. Siin leidub kõike toredat ja hoopis teistsugune kaup kui meil ja meie lähiümbruse riikides. Panin silma peale paarile muusikainstrumendi poele, sest mu tütar soovib ukulelet. Keskväljak Monastiraki on meie mõistes raekojaplats või siis vana turuplats, ja see on rahvast pungil. Siin on tähelepanu haaravad tänavamuusikud, puuviljaletid, pühakojad, metroojaam, sambaid, varemeid jpm. Lihtsalt jalutan, imetlen ja haaran seda miljööd enesesse. 

Ekklisia Kimisi Theotoku Mitropole

Tzistarakis mošee

Medrese väravad kuulusid isalmi koolile

Rooma foorum ja Tuultetorn

Värvid!!!

Akropolise jalamilt leian hoopis põneva kandi ehk siis nende vana vanalinna. Valged majakesed hirmus kitsaste tänava labürintidega. Mu sees on täielik WAU tunne! See koht on kõige kõigem Ateena linnast. Ma kolasin siin ja seal, astusin esialgu arglikult, siis üha julgemalt igasse urkasse. Ja mis veel kõige ägedam, kui sa pärast kodus olles leiad pildi pealt tänava lõpus seinale joonistatud maja numbri 13 ja südame selle peal. Olen alati otsinud reisidel maju nr 13, huviga kas üldse on ja millised need välja näevad. Seos lihtne, minu sünnikuupäev on 13.

Kui sa avastad alles kodus, et tänava lõpust vaatab sulle südamega 13 vastu

Kõige ilusamad uksed, mida Ateenas leidsin

Taamal paistab Lycavittus

See maja oli turistide lemmik fotomodell

(Kodak 35mm)

Akropolise nõlval asuva vanalinna kitsad tänavad

Ilm läheb lõunamaiselt soojaks, meie mõistes kuumaks. Kas minna hotelli riideid vahetama või osta hoopis uued siit samast? Tegin viimase valiku - pika ateenasinise (kohalikud kutsuvad nii erksinist) kelidi ja punased nahkrihmikud. Nüüd tundsin ma end kui Afrodiite nende varemete vahel hõljuvat. Sain hiljem korduvalt komplimente kelidi osas.

Nautinud veel tänavamuusikuid, kelledest erilisena meelde jäi kamp, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, veidike elu hammasrataste vahele jäänud andekaid kunstnikke, kes mängisid keelpillidel Kreeka rahvamuusikat, libistades vahele vaikselt õllekest. Aga mängisid nad väga hästi, oleks lausa nende plaadi soetanud, kui seda oleks neil pakkuda olnud.

Kuula kohalikke moosekante SIIT

Teel tagasi hotelli möödusid minust Evzone vahtkonna poisid oma uhkel toonekure sammul. Selgub, et selline pidulik vahtkonna vahetus toimub iga täistund ja tõesti tulevad nad üsna kaugelt rahvuspargi tagant.

Evzoned

Päeva lõpuks võtan ette siiski metroopileti sabas seismise. Õnneks oli enne mind ka turiste ning selguski, et igast automaadist ei saa osta vaid ainult kaardile raha juurde laadida. No otse loomulikult olin ma vales sabas. Ootamine tasus end ära ja lõpuks oli mulle rohkem vabadust andev linna ühistranspordi pilet taskus.

Õhtul üritame leida tänavatel restorani õhtusöögiks, aga selgub, et peale tööpäeva käivad kreeklased ainult sõpradega jooki ja seltskonda nautimas. Lõpuks leidsime meie huudis ühe kebabi resto, kuhu me nii mitmelgi õhtul maandusime. Kohalik õlle maitses hea ja kebabi valiku nimekiri oli meetrite pikkune, kas soovid taldrikul või kokku keeratuna, erineva saia ning erinevate lihade valikuga.

Kohalik õlu ja kebab

Teisipäeval võtangi ette seikluse metroodega Pireuse sadamasse. Metroo liiklus on väga lihtne, sest kõike öeldakse ka inglise keeles. Tõesti väga turistisõbralik.

Pireuse sadama ala ongi kogu mere äär. Hmm, kust ja millise lootsikuga ma Egina saarele nüüd saaksin? Üritan piletikassat leida, aga kõik on turismibürood aina. Lõpuks ühes neist kreeklanna teisel pool letti üle kliendi hüüab mulle kuhu ma soovin. Mina:"Egina". Müüja:"Kas regulaarliini või kiirlaevaga?" Mina:"regulaar". Ja nii mul pilet näppu saigi. Kui netist tuhnides oli laeva liikluse kellaajad hõredamad, siis kohapeal selgus, et iga tund läheb vähemalt üks laev. Proua juhatas ka kuhu suunda pean minema ja otsima punast laeva. Muideks reas seisid kõik sellised suured laevad nagu meil Tallinn-Helsingi vahet käivad. Õige alus leitud, anti luba peatselt peale minna. Jah salong oligi nagu meie laevadel. Pugesin üles tekile, et nautida ilma ja näha võimalikult palju. Laev väljus alles 40min pärast ehk seniks päikese käes praadimist, aga ei põlga ma ühtki päikesekiirt. Sõit saarele kestis umb tunnike. 

Kiirelt nüüd küll see laev ei kulgenud. Aga tühja sest, sest imetleda oli konteinerite koorma all ägavaid kaubalaevu, mägesid, ja Egina saart 3st küljest. Aegina linnakese kail võttis esmalt vastu Kreeka õigeusu väike valge kirik ümara kupliga. See valge oli nii kriiskav päikese käes! 

Ja siis edasi need armsad kalapaadid...valged natuke sinist ja kindlasti ka killuke punast. Need olid nagu nukupaadid. Eemal parandasid mehed kalavõrke, mööda kappas hobune turisti kaarikuga, rollerid, rollerid ja veel kord rollerid! Siin võib lausa rolleri alla jääda, tundub, et neil on tipptund. Ja nad nõeluvad mööda kitsaid tänavaid siia-sinna. 

(Kodak 35mm)

Ühe maja lahtise akna all kuuleb ka tulise kreeklanna tõstetud kiirevoolulist häält. Kujutan ette kuidas käed kaasa vehivad ja mees tema vastas kõrvad lontis on. Hea, et teemast aru ei saanud. :) Veel tulid sama laeva pealt ühed estlased: ema lapsekäruga ja vanaema. Huvitav! 

Jalutanud risti rästi läbi vanalinna, loendanud, pildistanud hulgaliselt kirikuid, maandun ühte kohvikusse ja tellin kreeka salati. Kreekas ju peab ometi kreeka salatit maitsma. Suur kausitäis tuuakse üle valatuna ainult oliivõli ja veiniäädikaga. Väga hea oli muideks! 

Kohviku salvrätt

Laevaga tulles nägin linnast jalutuskäigu kaugusel väljas üht tuletorni. Seadsin sammud sinna suunda. Kolasin korralikult mööda randu, teid, imetledes vaateid sillerdavale merele. Lihtsalt nii ilus ja rahulik on siin! Kui olin pildile püüdnud kõik võimalikud kaktused, taimed, paadid, kaldajärsakud ja oliivisalud, jõudsin lõpuks ka tuletornini. Selle kõrval oli veel üks pühakoda. 

(Kodak 35mm)

(Kodak 35mm)

Palavusega tekkis isu ujuma minna ja nii kui selle mõtte peale tulin, et lipsaks kusagil vaikses paigas aluspesu väel vette, oli rannas rahvast küll. Kivisesse vette läksid lausa kivitrepid. Otsisin üksildasemat kohta kuni ühel trepil kohtusin peene kõrbepruuni kuid väga väleda ussiga. Ei teagi kumb meist rohkem ehmatas, aga sellega minu ujumisplaan ka lõppes. Olin ennist ikka korralikult kollanud kuivanud heinamaadel ringi. Nüüd püsisid mu jalakesed ainult asfaltil.

Oliivipuud

Kolmapäeval võtsin ette Akropolise ümbruse teised mäed nagu Filopappuse. Esmalt mõõtsin samme observatooriumi suunas, mis asus kaunilt kaljude peal, aga ligi sellele ei saanud, aiad ees. Selle kõrval vägagi kaunis uuemat sorti pühakoda. 

Vaade Filopappuse mäelt - vasakul Lycavittus ja paremal Akropolis

(Kodak 35mm)

Teerajad viivad edasi tähetornini, kust avanevad nüüd siis teise nurga alt vaated linnale ja Akropolisele. Silm oskab juba otsida pidepunkte Hilton, Akropolis, Lycavittus jne. Teen veel jalutuskäigu linnas uudistades üle kõik kaardil oluliseks märgitud hooned. Neid on nii palju, et kõiki ei jõua loetleda ja kirja saavad ikka need, mis rohkem emotsioone on tekitanud.

Õhtusöögi kohaks valisime lihtsalt ühe restorani Goole mapsi tärnide järgi. Toit ja teenindus nagu ikka super! Teenindaja on väga hea huumorisoonega. Mu kõht lausa mõnuleb siin. Ma ei ole küll gurmaan, aga heast toidust pean lugu. Teeme jalutuskäigu tuledesäras vanalinnas, siis on ju kõik teisiti. Koledad kohad pimeduse hõlmas ja pärlite peale lambid särama suunatud.

Öine Ateena

Ateena Archegetise väravad

Neljapäev ehk eelviimane päev. Olen soojal maal ja randa polegi jõudnud. See viga tuleb parandada. Olen kergel käel saanud siinse linnatranspordi nii metroo kui trammiliikluse selgeks. Tuttavad peatusenimed kordan mõttesi kaasa ja selle ette käiv "Epomeni stassi"* Üldiselt pean tunnistama, et kuigi kuulan seda enne igat peatust, ei suuda mu aju seda õhtul korrata, alles hiljem Eestisse jõudnuna kummitab. Tervituse ma siiski suudan omistada ja väljagi öelda ja oma kaasa silmis sellega lausa imestuse välja võluda. Püüan hellenite kirjast aru saada, mis on ladina ja kirillitsa ja ei tea veel mille segu, aga tõesti mu aju ei võta seda. Paras Kreeka E.

Niisiis randa minek, võtsin lihtsalt mereäärde viiva trammi lõpp-peatuse ja hakkasin sealt edasi mere äärt mööda kõndima kuni tuli minu arvates sobiv paik. Kusagil vee piiril kivide vahel oli üks mees püüdnud mõned 8jalad. Sidus neile ümber nööri ja klohmis mereelukat vastu kivi. Ma ei teagi, mis nipp see on, kas klohmis pehmeks või elu seest välja. Kaunis looduslik blääž leitud, laotasin hotelli rätiku maha ja lasin päikesel endale pai teha. Paar korda käin ka soolase vee protseduuridel. Nahk on pärast soolast valge.

Puhkust ei tohi kuritarvitada, seega üks päev rannas

Õhtu lõpetame juba meie armsas kebabi söögikas.

Reede ehk viimane päev. Veel metroo ja trammi sõite, sügavamalt Pireuse kandis jalutamist, kust leiame ka jõukamaid villasid. Iga kandi pealt on Ateena mägine ning ka siin tuleb tänavaid, kus ainult trepid või rühkimist mäest üles või alla. 

Pireuse metroojaam

Siis veel šoping ehk tuleb teha kodustele sisseoste. Ise olen ma kõige õnnelikum kohalike, minu jaoks loetamatu firma termostasside üle, millel on ülilahedad kujundused. Täpselt minu tütrele ja pojale sobilikud.

Lõbusad termostassid

Kuna tegu on ikkagi suure ja kultuuri täis linnaga, siis ikka veel leidub nurgataguseid kus pole käinud nagu Kerameikos ja veel linnamuusikuid.

Monastiraki (Kodak 35mm) 

Tore, kui tänavapildis jalutab sulle vastu kõhukas härra, seljas A&M Toode t-särk. Veel lasen enda sisse voolata tänavamuusikute helidel, kui lõpuks ongi päev seal maal, et aeg sättida end aerodroomi poole. 

Tänavamuusikut kuula SIIT

Aegean Airlines

Paljud on kurtnud, et Ateena neile ei meeldi, suur ja kole linn. Minu jaoks tegid soojaks selle paiga väikesed detailid: hea toit, sõbralikkus, abivalmidus, inglise keelega kõikjal hakkama saamine, vanalinna nurgatagused, need värvid! - eriti ateenasinine, loodus, kalapaadid, isegi keeruline Kreeka keel ja palju palju muud. Rahvast on palju, aga mitte ülerahvastatuse tunnet nagu Veneetsias. Ma tundsin siin end väga hästi ja tuleksin iga kell tagasi. 

*Geiasas - tervitus

*Epomeni stassi - järgmine peatus

Fotod Huawei P9 Lite
Panasonic (Kodak) 35mm