Rabivere raba

Äsja veetsin oma sünnipäeva sõpradega matkates suuskadel Rabivere raba peal. Nüüd sai nõuks võetud sõpruskonna talvepäevad seal kandis veeta ja ka matk rabale teha. 

Purre Kõnnujärvele

Alustasime kaunil lumerohkel talvepäeval kohtumispaigana kokku lepitud Kohila mõisa juurest, kus hetkel tegutseb erakool. Saime ka väheke mõisa peahoonesse sisse piiluda. Kahjuks kedagi hingelist me seest ei leidnud, et lähemalt uurida puurida, seepärast olime viisakad ning vaoshoitud. 

Kohila mõisa härrastemaja tagant

Tegime tiiru väljas ümber maja ja jalutasime paberivabriku poole, mis asub üle jõe. Kuna olen Kohila mõisa ümbruses varemalt kolanud, teadsin otsida mälestusena säilinud vahvat kivisse raiutud sovhoosi silti. See lihtsalt näeb nii äge välja! Lisaks on meie pundis üks poiss vist pea kõik Eesti paigad läbi käinud töö tõttu ja oskab iga paiga juurde midagi lisada. Nüüd jagas ka teadmisi, et mõisa päämajas oli kunagi sovhoosi kontor lausa olnud. Vaat siis milline kirju ajalugu majal. Paberivabriku hooned on muidugi aia taga, aga tore neid vaadata ja mõtiskleda. Tagasi teel üle silla mõisa maja poole on sillal tammi tõstmiseks vahvalt efektsed süsteemid. 

Kohila sovhoosi silt

Liikusime edasi Tohisoo poole. Selles suursuguses mõisa härrastemajas asub juba võõrandamisest saati kool ja hetkel toimib kenasti koolituskeskusena. Tänu sellele saime mõisa maja ka seest kaema.  Väga südant soojendav, kui sellisele hoonele on elu sisse puhutud. Sattusime lausa kangastelgedel vaibakudujate ruumi ja all korrusel vaiba näitus-müügile.

Tohisoo mõisa härrastemaja

Tohisoo

Liikusime tasapisi Rabivere poole. Teele jäi veel väga peenete nikerdustega Lohu mõis. Siin kohal tekkis meil segadus telliskivi märgi ees, et kas see kehtib ainult autodele või ka jalakäijaile. Uudishimu sa võitu ja trügisime õuele. Lihtsalt tahtsime imetleda mõisa kompleksi ja katuseveere nikerdusi. Pean mainima, et mina pole selliseid vigureid mujal Eestis näinud. Väga kaunis!

Lohu mõis

Kaunid nikerdused

Lohu mõisa viinaköök

Vaikselt liikusime edasi Rabivere raba poole. Parkisime autod Markisaare külalismaja õuele ja matkasime üle heinamaa, läbi metsa raba suunas. Et miks see rabivere raba nii eriline minu jaoks?! No tegelikult esmalt on see huvitava ajalooga paigake, kus on asunud metsavendade punker ja leitud Eesti vanim muumia. Lisaks koosneb kahest rabast Rabivere ja Kõnnu. Ja mis kõige tähtsam, on laukaid ja mülkaid ning pole matkaradade tõttu üle rahvastatud. Seega võib seal rahu, vaikust ja üksindust nautida...no peaaegu. Sest just mu sünna tripil kohtasime raba peal kohalikku meest, kes käib seal tihti ja oli meid nähes üllatunud, et seal inimesi trehvab.  Igatahes lähenesime sel korral täpselt teiselt poolt raba servast. Ses suhtes etem, et polnud pikalt metsateedel rühkimist ja läbi võsa murdmist. Valisime teekonna google mapsi aero kaardilt ja panime hanereas ajama. Kuna see siiski rohkem raba äär, siis mätlik ja sookailu puhmaid täis. Sihiks oli meil Kõnnujärv võetud. Kusjuures oli esialgu plaanis meil teha räätsa meisterdamise töötuba ja siis nendega rabale. Aga minu eelnevad luureandmed välistasid selle variandi. Lihtsalt liiga mätlik maastik. Järveke on sätendava lume ja jääkaane all peidus. Purde juures tegime tee pausi törtsu muljete vahetamiseks ja ilma nautimiseks. Rääkisin loo muumiast ja Truta nimelisest tüdrukust, kelle turbakaevajad 1936 a leidsid. Ma ei tea küll kuidas teistele tundus, aga minule tegi see lugu selle raba eriti eriliseks. Siin pool me laukaid ei näe, aga suuskadega oli laukalt laukale mõnus liuelda. Ilmselt oleks ka matkauiskudega üsnagi mõnus. 

Kopra rada

Kõnnu järvel

Rabivere raba vaikus ja rahu

Tagasi siblisime sama rada, et ei eksiks teelt. Ja nagu mainitud meeli ülendav õhtu sõprade seltsis leidis aset Markisaare külalismajas. 

Hommikul virgemad käisid juba tiiru rabal jalutamas, et värske õhk kopsudesse manustada. Teel kodu poole sai veel üle vaadatud Lohu jaanilinn ehk Loone linnuse asupaik. Linnuse kaitseks rajatud vallide tõttu tundub selle asukoht olevat lohus. Lastele pakuvad sellised lohud alati lõbu, kes jookseb ümber tiiru ja kes jookseb läbi. Igatahes viib värava taoline sild linnuse aladele. 

Loone linnuse sild-värav

Kultuuri ja matka täis nädalavahetus. Ja minul on endiselt tunne, et Rabivere rabal on mulle veel kauneid vaateid pakkuda.

Marimetsa raba

Astu sohu!

 Näoraamatus avaldati mingi tore kampaania "Astu sohu", et inimesed rohkem meie loodusvõlusid naudiksid, toast välja poeksid ning soodes-rabades liiguksid. Igatahes sobis see kokku meie kursa ideega võimalikult palju looduses liikuda ja teooria ning praktika ühendada, selleks oli meiega kaasas floora-fauna õpetaja Marje.

Minu eelmine Marimetsa raba külastus jääb umbes natuke üle aasta tagusesse aega, kui veel uut laudteed ehitati ja torni üldse polnudki. Pean tõdema, et igal korral on õige teeotsa leidmisega probleeme. Endiselt on google gps´is vana parkla punkt ühe talu juures, kust tegelikult enam rajale ei saa. Eelmisel korral oli õige tee otsas ikka suur puidust silt. Läksin sellel korralgi puidust silti otsima, aga hoopis plekist silt, millel kirjas 500m pärast Marimetsa matkaraja parkla tee paremale. Nii ma siis kimasin oma 500m ja rohkemgi, aga ei teed paremale. Keerasin tagasi ja umb 50m peale plekksilti läks hoopis tee Marimetsa parklasse. Hämmeldus oli suur meetri mõõdust.

Aga sellepärast ei tohi tujul veel lasta langeda. 

Väike tutvust infotahvliga, kus selgub, et Marimetsa raba on alguse saanud pärast Antülusjärve taandumist.  
 Juba esimestel sammudel leidsime lume pealt käbikuninga jäljed ning hiljem metsa alt tema toidulaua (näritud käbi).

Raba laudtee alguseni on üsna pikk maa jalutada oma 2-3km. Esmalt läbi väikese metsatuka, mis toredalt künklik. Tegelikult on siin hoopis lubjakivi kaevatud, mida lubjapõletus ahjudes põletati.

Lubja kaevandamise augud

Seejärel läheb rada üle heinamaa, kus sai vaadelda hulgaliselt erinevaid jälgi:haavikuemanda, võsavillemi, sarvekuninga, metsanotsu ja kitse. Võsa serval olid põdrad endil kõhtu täitnud ning oksi veidike näksinud. Hiljem leidsime raja kõrvalt ilmselt tedre jälgi.

Heinamaa, millel tohutu jäljeraamat

Metsa jõudes avaldus seal hoopis teine maailm, kus kasvamas samblad, samblikud, kollad, seened, rähnide uuristamise jäljed ja palju muud põnevat, kui oskad vaid vaadata.

Talvine Marimetsa oja

Seda põnevam, kui kaasas on tarkpea, kes oskab tähelepanu juhtida metsas leiduvatele pisidetailidele ning saateks huvitav lugu või info selle kohta.

Pässik on väga väärtuslik ja hinnatud materjal käsitööliste seas, sest ei kuiva katki

Puukoorealune käikude maailm ja sikkude puuritud augud

Kollad lumehärmas

Päris palju oli kõdunenud puid, mille oma valdustesse haaranud röövikud, putukad, mutukad, seened ja kõigele lisaks rähnid. No neid puuritud auke jagus igale kõrgusele. See tuleneb erinevat liiki rähnidest. Näiteks must rähn puurib puud maale ligemal. Vahel oli tunne nagu ema koos lastega oli mõne puu käsile võtnud.

Ilmselt musta rähni toksitud

Sain targemaks, et kased on tegelikult väga õrnad ja vastuvõtlikud haigustele. Ka väiksemast vigastusest võib haigus sisse minna. Kui kase küljes on puuseened, siis on kahjuks selle puuga juba ühel pool.

Tuletael on kase küljes kasvav seen, mida saab edukalt kasutada tule alustamiseks ja sädeme edasikandmiseks. Tulerauaga löödi tulekivi pihta ja sädemed, mis kukkusid tuletaelale süttisid.

Tuletaelad kasel

Igatahes kulus meil metsatuka läbimiseks küllaldaselt, aga huvitavalt, aega. Enne raba tuli veel ületada Kureselja küngas, kus vanasti oli karjatatud lambaid. Tegelikult on see väga mõnusate iidsete tammejändrikega kõrgendik enne raba, mille all peaks asuma ka mägralinnak. No ma ei kujuta ette kas sellise inimestetrampimise peale seal enam mäkru ongi? Igatahes võluv ja salapäraselt müstiline koht. Minule meenutab see pigem hiiepaika.

Lõpuks ometi jõuame laudrajale, kust algab siirdesoo. See on veel see osa, kus on madal männimets peal, aga taimestik on juba muutunud ning pinnas soine. Mändide alune on sookailuga kaetud. Hetkel on lehed pruunid, aga neid lähedalt nuusutades või sõrme vahel hõõrudes avaldub sookailu tüüpiline tugev aroom. 

Sookail lõhnab nüüdki, eriti kui hõõruda lehti käevahel

Nagu ikka rabades on palju madal- ja vaevakaske, millel hetkel küljes pisikesed ümarad urvad. Eristab neid siis lehe järgi.

Madalkask

Jah laudtee on siis ehitet õige aus. Ei anna vanade rabateedega võrreldagi, kus maha asetatud palgist lõigatud servamata lauad. Hullem veel, kui alla oli ristpuu pandud ja laud sinna naelaga kinni löödud, mis hiljem kurja kuulutavalt välja turritasid. Aga omamoodi võlu vaadata vanade laudade välja joonistunud puusüü mustreid.

Piirdega laudtee raba veesoone kohal

Jah, tänapäeva popp värk läbida raba jalga märjaks tegemata. Hoolimata sellest, et vana hea potiku kõrval on igasugu moodsad coretex ja waterproof jalanõud.

Kes küll selle niimoodi tutti sidus?

Sellegi poolest on raba võluv ja seda igal aastaajal. 

Kahju, et ilm nõnna sombune ja taevas tinahall. Õnneks oli hommikul sadanud kerge lumi jälle puud-põõsad kaunimaks ehtinud.

Eestimaine Bonzai park

Pikalt pikalt jalutamist laudteed mööda, lugedes infotahvleid, kuigi ma olen alati matkal laisk selles ja teen pigem fotokaga klõpsu, et hiljem kodus lugeda, hakkas ometi silma paistma uhiuus alles detsembris valminud vaatetorn. Jah minu eelmise külastuskorra ajal oli vana rada üles võetud ja tornidki ära lammutatud. Oli veel ainult vana platvorm laugaste juures. Vana laudtee tegi tegelikult raba peal ringi, aga raha kokkuhoiu mõttes tehakse nüüd ainult edasi-tagasi teid. 

Muideks ka põdrad armastavad mööda inimeste rajatud laudteid liikuda raba peal.

Ja seal ta paistabki, uhiuus vaatetorn

Ka uus vaatetorn on aus. Vaade sealt on kenasti üle lageraba ja saab imetleda kohe all asuvate laugaste ilu. 

Hmm, lauka platelt läheb redel vette! Ah kuidas sellised nähtused tekitavad minus igatsuse kauni suvepäeva järgi... mill´ saaksin siin vees sulistada?

Marimetsa raba vaatetorn

Ümber laugaste läheb siin tegelikult rada. Hetkel tundub, et ainult sõkutud versioon, kuid tegelikult peaks olema need samad vanad head lauad lihtsalt maha asetatud, ainult lihtsalt veidike rappa vajunud ja kinni kasvanud.

Vaade tornist laugastele

Rahvas tilkus tagasiteele kõik eri aegadel. Seetõttu oli hea viimaseks jääda ja mõned fotojäädvustused klõpsida nii, et keegi rajal ei sega. 

Ja siis metsast tagasi välja jõudes läks risti me teelt üle värske sirgjooneline jäljerida, mis suure tõenäosusega kuulusid võsavillemile. Prr hirmu- ja põnevuse judin käis üle selja. Hea et ikka päris üksi ei olnud. 

Meie retke jäljeraamat

Loomulikult oli taas väga mõnus ja mis peamine, väga hariv päev veedetud looduses!

Mis seal muud ikka öelda kui et "Astu sohu!"