RKM lõunarada - Lõpp paistab!

Vasalemma-Peraküla

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist rajalõiku loe siit

Õnneks on septembris veel sooja ilma. Juba vilunult viskan hilisõhtul matkakola kokku, et hommikul Turba rongile kiirustada. Ees on ootamas RMK lõunaraja (loe Peraküla-Ähijärve) lõpule viimine ehk viimased 70 km. 

Vasalemma raudteeperroonil ütlen tere vanale jaamahoonele. 2 aastat tagasi astusin ma samuti SIIN ühel augusti varahommikul rongilt maha ja alustasin sama rada lõunasuunas. Südame alt läks kohe soojaks. Egas midagi, sadulasse ja teele!

Tee kulgeb mööda metsaradu ja põlluteid Rummu karjääri taha ossa. Siin küljel ma pole käinudki. Igal pool on lõkkeasemed. Ilmselt kevadel esimeste soojadega tullakse talvekoopast välja grillima. 

Rummu mäed on igast küljest vaadatuna ägedad ja veel ägedam on nende ajalugu. Esimese vabariigi aegu avati siin lubja- ja marmori kaevandus, kus töölisteks olid Murru vangla vangid. Kaevandusest pumbati pidevalt põhjavett välja, aga kui töö siin seiskus, siis valgus karjäär vett täis ja vanad pumbajaama hooned jäid vee alla. Kuna siinne lubjakivi on nii hea koostisega, siis peale poleerimist nägi välja nagu marmor. Loomulikult veeti peamiselt toodang Venemaale, aga ka meil leidub sellest ehitisi nagu Vasalemma ja Laitse lossid. Mäed aga tekkisid lubjakivi tootmise jääkidest. Kunagi ammu olen seal paar korda lastega isegi üleval käinud. Alla puhta tagumikuga ei saa. Ja ujumas olen siin ka käinud. Peale läbipaistva vee see nauditav ei ole, allikate rohkuse tõttu on vesi väga külm.

Rummu karjääri aheraine mäed

Kusagil tee ääres valvavad 2 kivilepatriinut. Vasalemma lossi juurde keeran ainult hetkeks sisse, juhuks kui on mingi väga hea valgus pildistamiseks, sest ma olin siin alles mai lõpus ja ka muidu nii palju käinud. 

30.05.2020

Vasalemma loss 30.05.2020

Teele asudes lootsin, et ehk on kuhugi teeristi mõni moodne tankla koos poega kerkinud ja saan sealt kohvi nõutada. Tanklat polnud, aga Tamme kohvimaja leidsin küll. Läksin ukse taha lõgistama, lukus. Silt uksel teatas, et pakuvad hommikukohvi kõrvale ka pirukat. Seisin nõutult, et kuidas ma pirukat saan, kui ei saa kohvigi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Parklas jututas üks seltskond ning üks naine neist pöördus minu poole. Kurtsin kohvi muret. Vastuseks sain rõõmsa: "Ma kohe teen ukse seest poolt lahti!" Vot on super teenindus! Ega ma ei saanudki aru, mis kell nad avama pidid, vist ikka sutsu hiljem. Mina sain kohvi, kooki ja pirukat nii palju kui tahtsin, kingad mahtusid ikka jalga!

Padisele ei läinud otse tee vaid läbi Linnamäe. Jälle üks äge paik ja eriti, kui sinna seikled mööda terviseradasid ikka mäest üles ja alla. Lõkkeplatsile jõudes võttis juba lõõtsutama see hommikune pingutus. Väga ilus koht ja need inimesed, kes siin terviseradadel saavad oma hommikusörki teha on ikka õnnega koos.

Vaikselt linnamäelt alla kulgedes jõudsin Padise mõisa ja kloostri juurde. Hüppasin veel poest läbi, sest söögi varumise jätsin teadlikult tee peale, et ratas võimalikult kerge oleks. Kloostri ees oli mingi telk üleval ja rahvast sebis ringi. Ilmselt mingi üritus käimas. Kuna ka siin olen ma korduvalt ja korduvalt käinud, siis isegi renoveerimise jutu peale mind ei ahvatlenud siia sisenema.

 

Padise klooster

Padise mõisa härrademaja

Kusagil tee servas püüab mu pilku punane vana tuletõrjeauto. Iludus!

Määra kandis ületan Haapsalu vana maante ja võtangi suuna Peraküla poole, küll mitte otse teed pidi vaid ikka RMK valge-rohe-valge rada pidi. Paremaid ja halvemaid metsateid pidi kulgedes tunnistan, et karuhirmust olen üle saanud. Joogipause tehes hingan männiku õhku sügavalt kopsudesse. Päev tõotab soe tulla, aga tuul on sügiseselt jahe. 

Harju-Ristil asuvat Risti kirikut nägin viimati tellingutes, kuid see eest sain too kord sees käia. Siin on väga huvitavad rannarootsi pärased laemaalingud, mis üsna hiljuti alles välja koorusid. Täna sain väljast imetleda seda poolikut torni. Muideks selle kiriku ehitamist alusatsid kunagi keskajal Padise kloostri mungad. Kirikule ehitati ka ümar torn, aga umb 2 sajandit hiljem varises mingil põhjusel pool torni alla. Ja nüüd siis meie imetlemegi seda tegelikult ju üsna huvitavat poolümarat torni. 

Risti kirik

Risti kirikus pidavat ka Eesti vanim tornikell olema. Nii eakatel hoonetel on alati pikk ja kirju ajalugu. Ka Padise mõisa omanikud von Rammid ja Pakri saarte rootslased armastasid Risti kirikut. Need laemaalingud on tõesti väga ilusad, lihtsad ja armsad. Isegi rannarootsi päraselt laeva makett ripub lae all.  Soovitan soojalt neid vaatama minna.  

Risti kiriku laemaalid 30.05.2020

Rada lähebki kiriku tagant üle põllu edasi. Kusagil metsa vahel tervitavad mind maha langenud puud. Mõni neist peale poole põlvi ja see tähendab enamasti võimaluse korral ratta ringiga vedu. Hullem muidugi, kui siit üle peab punnima. Ega need metsaraja sõidud koos varustusega ei ole ikka asfaldi sõidud. 50ne km läbimise järel annab mu tagumik tunda hoolimata rattapükstest. Ega ma viimasel ajal ei ole teab mis palju ka sõitnud. Puhta pingutuse najal sõidan aina edasi.

Vihterpalu teeristil on hobuaedik ja 2 kena hobust tulevad karjuse äärde uudistama. Naeran neile, et vaatan endaga tõtt, sest ma olen hobuse aastal sündinud.

Vihterpalu mõis pidavat taas müügis olema. Välismaalasest omanik, oli ta nüüd soomlane või sakslane, ei viitsivat enam majandada sellega. Eest on väravad kinni, aga tagant küljelt täitsa lahti. Hiilisin natuke seal aias ringi, mitte paha pärast, vaid uudisihust häärberi  ilu vastu.

Mõnus käänuline pinnatud tee kulgeb mere äärt pidi. Siin on huvitav vaadata inimeste fantaasialendu majade ehituses. Kes millise maitsega on.  Jah ilu üle ei vaielda vaid kakeldakse. Kusagil Vintse kandis teen puhkepausi ja lähen võtan istet rannas ühel kivil ning lasen banaanil hea maitsta. Hingan mere lõhna enda sisse.

Siis ühel hetkel näitab rattaraja ära keeramist sellelt imeilusalt rannaäärselt teelt. Korraks pean isegi nõu, kas nautida seda veel edasi, aga siis saab kogemus rajal võitu mu sees, mis ütleb, et lõpp võib jamaks minna. 

Tee veerde jääb huvitavaid bussipeatusi, piimapukke ja teisi postamente. Erinevus rikastab maailma!

Alliklepal lähen lausa randa. Mõned käivad veel ujumas. Taban ennastki sellelt mõttelt, aga kuna ujumisriideid pole kaasas, siis ei hakka jamama ja naudin niisama rannal vedelemist. 

Õige natukene veel

Alliklepa rand

Kõik on ilus ja tore, aga Keibu kandis keerab rada rannaliivale. Minule mõistetamatul kombel pole rattarada eraldi. Kuna väsimus on peal, ei viitsi ka paremat varianti hakata otsima. Üritan vahel sõita, vahel käe kõrval lükata. Igate pidi on jama. Lähen metsa alla, ehk seal kannab paremini, aga pehme samblik vajub samuti ja oksad kraabivad. Mingi oma 2 km mässasin seal kuni sain mõistlikule teele tagasi. Lepajõel keeras rattarada jalgsirajast eraldi. Tegelikult on siin juba kõik tuttavad paigad mul, sest olen korduvalt siin käinud. Seenelisi-marjulisi kõik metsaalused täis. Ainult soovi "Jõudu!" neile. Viimaks ometi Toatse järved ja seejärel vana kivitee. Oi see on täpiks i peale. Väsimus, janu, hellad tuharalihased ja siis vana munakivitee. Spidomeetriga ei tahtnud enam tõtt vaadatagi. Ainuke kohe kohe ees ootavast lõpust sain jõudu juurde. 

Lõpuks ometi 0 Juhuu!!! Läbitud Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada. Väsinud, aga õnnelik!

Komberdasin vaevaliselt loodusmajja. Kuna kell oli alles 16.15 siis tulin mõttele, et Nõval on ju hea söögikoht. Uurisin, kas see on veel töös ja mis kellani lahti. Avatud kella 19ni. Ooda ma tõttan tuvikene! Varusin väljast kraanist veel joogivett, vaatasin pead vangutades googlemapsi  juhatatud 4-le kilomeetrile otsa, mis edasi tagasi teeb 8 km, ja hüppasin sadulasse. Enamik 4 km sõitsin püsti. Nõutanud prae ja külma õlle istusin terrassil õhtuse päikesepaiste kätte. Nüüd on elu nagu lill!

Täpselt siis sain söödud, kui päike puude taha vajus. Kasutasin siin tualeti võimalust ja kasisin end veidi puhtamaks. Kangelt ajasin end sadulasse, et taas Perakülla naasta telkimiskohta otsima. Mõtlesin, et sügis ja puha, et nüüd lõkkeplatsid õhtul vabad. Tutkit brat, laulupidu nagu ikka siin. Mul on siit vähe Spithami poole üks sala koht telkimiseks. Maandusin sinna, ajasin oma maja püsti ja lihtsalt olesklesin.  

Päike loojub Põõsaspea neeme taha ja kahjuks pole seda suvist ilusat värvide mängu. Varakult kobin telki magama. Mere rütmilise laineloksuga magan ma alati ime hästi.

Minu prognoositud 70-st kilomeetrist sai õhtuks 93 km. Pole siis ime, et mu tuharalihastel oli oma sõna siin öelda.

Koju kulgesin siit rattaga armsasse Haapsallu 48 km, kus külastasin kursaõde ja mööda Tallinn-Haapsalu raudteetammi Turbasse rongile 45 km. Lisaks rongi pealt koju 9 km. Nii et päris kenake rattasõit tuli kokkuvõttes. 

Järgmiste radadeni!

Võrtsjärve väravad

"Võrtsjärve väravad" on slogan turismi arendamiseks, kus järve ümbruses iga info- või külastuskeskus toimib tõmbenumbrina. Lähme siis vaatama, kas leiame väravaid ja kas meid lastakse väravast sisse.

Võrtsjärve kollane aken

Selleks korraks oli päikesepaisteline suveilm omale puhkuse võtnud ja pidime läbi ajama vihmasabinas halli taevalaotusega. Aga nagu vana tuntud tsitaat ütleb: "Pole halba ilma vaid on halb riietus". Ei lase me endid häirida ja siirdume perega oma iga-aastasele sõpruskonna suvepäevadele, mis sel aastal toimuvad Võrtsjärve ümbruses.

Enne meie majutuspaika Trepimäel põikame vaatama, kust see Emajõgi siis ikka alguse saab. Kohe Tartu-Viljandi maantee kõrval ongi koht nimega Jõesuu, kus on omanäoline vaatetorn. Hetkel leian torni pilliroo vahelt kuivalt maalt, aga on aegu, kus torn kenasti keset vett uhkeldab. Täna kahjuks erilist vaadet pole. Ja kui sa arvad, et sellise ilmaga ju ometi inimesi ringi ei kakerda, siis eksid sügavalt. Nii kui ma jõudsin mõtteni, et otsiks ka tornis peituva geoaarde üles, olid kohe mugud platsis ja ma pidin neile loobumisvõidu andma. Emajõe suudmel on pisike paadisadam, järve külastuskeskus, kuhu ma sisse ei trüginud sel korral, kollane aken, vana sild ja kenake uus punane maanteesild üle jõe. 

Jõesuu vaatetorn

Trepimäe puhkemajast sai meie pesa paariks ööks. Kenake palkmaja umbes 150 m Võrstjärvest. Rand just ei meelita ujuma oma mudase kalda poolest. Enne puhkemaja on Trepimäe puhkeala. Oi kuidas pakkus nalja, kui enamik meie inimesi tegi esmase peatuse seal ja tõdenud, et omasid pole, siis edasi õiget pesa otsinud. 

Trepimäe puhkemaja

Esimene õhtu kulub taasnägemise ja muljete vahetamise peale.

Hommikul esimeseks ühiseks uudistamiseks läksime Tamme paljandeid kaema. Sinna sõit oli juba väga meeliülendav, kuldseks värvuvad viljapõllud haljendasid tuule käes ja tumehallid pilved tahaksid justkui seda kõikke kokku suruda. Ühe niidetud heinamaa kohal tiirutasid kotkad oma tükki kolm ja all heinamaa peal kössitas vaguralt jänes. Selle vaatepildi peale kohe aeglustasime autosid, sel hetkel veel taipamata, et kotkad pidasid jänkule jahti. Igatahes sai jänks autode lähedusest julgust ja ta silkas minema metsa poole. 

Tamme paljandid on Devoni aegsest punasest liivakivist. Loomulikult on järvevesi seda aegade jooksul uuristanud ja mõnusaid koopaid tekitanud. Tagasi saab jalutada üleval astangu peal, kust avanevad kaunid vaated Võrtsule, kuigi täna on järv pruunikas halli värvi.

Tamme paljandid

Kõige kuulsam on siin kandis muidugi Limnoloogiakeskus ehk siis koht, kus uuritakse järve elu. Ilm läheb aina tuulisemaks ja pöörasemaks. Vaateplatvormidel on juba tükk tegemist püstiseismisega. Siseruumides on õnneks sõbralikum kliima ja tuulest sasitud juuksed saavad vahepeal rahuneda. 

Tuuline rand

Keskuses on huvitav vaadelda akvaariumites mageveekalu. Eriti lahe on jalgade alla põrandasse paigutatud akvaarium ja ühte akvaariumisse uputatud sukelduja kuju. Igal juhul veedame seal mõnusalt kaua aega.

Edasi suundume Rõngu poole. Spontaanselt teeme Rõngu kiriku juures peatuse. Uksed on valla ja me astume sisse uudistama. Suvel on tihti tore, kui sind meeleldi vastu võetakse ja kiriku ajaloost natuke pajatatakse. Kirik on siin hästi suur, omapärase arhitektuuriga, kauni puitlaega ja suurte lühtritega. Nagu ikka pühakodade puhul vajaks ka see kõvasti kopitsemist. Väljas ulguv tuul lõhub ja kolistab nii hoolega, et mul on tunne nagu tahaks katuse avada ja meid siit kaasa haarata. Õnneks seisab kirik vankumatu kindlusega tuule krutskitele vastu. Meie aga sattusime väga huvitava persooni otsa, kes meile kirikut tutvustas. Akustika testiks laulis meile psalmi, luges luulet, rääkis hinge harimisest, elu mõttest ja lõpuks jõudsime ka keha füüsise parendamise juurde välja. Testisime raskusega hularõngast, jagati häid treenimise näpunäiteid. Proovisme oreli kõla sokutades pingile klaverimängu valdaja. Kui me kirikust välja saime, siis oli meil kõigil suu kõrvuni peas ja mõtteis küsimus, mis see nüüd siis kõik kokku oli? Oli mis oli aga see oli üllatavalt äge! Jah, sellised elamused jäävad kauaks meelde!

Hiljem kodus veel guugeldan 1874 Dorpatis ehk Tartus valmistatud Müllverstedt'i oreli kohta. Wau, ligi 150 aastat vana pill! Üllatusena selgub, et Friedrich Willem Müllverstedt on  1858 Eestisse kolinud saksa päritolu, ilmselt Kessleri käe all õppinud orelimeister, kellel tuntust Lõuna-Eestis, Pärnumaal ja laial Venemaalki. Olevat valmistanud üle 100 instrumendi, kuid mängitaval kujul on säilinud umbes 10. Igatahes väga tähelepanuväärne!

Rõngu kiriku oreli pult - valmistatud kuulsa meistri Müllverstedt'i poolt

 

Rõngu kirik

Rõngu kindlasti kõige kuulsamaks ja kaunimaks hooneks on "kõver kõrts". See on vist kogu Eesti kõige kaunim postijaam olnud. Vana postijaama teevad kõveraks tegelikult hiljem juurde ehitatud kaares tiivad. Igal juhul uhkeldavad hoone esikülje akendel valged potsakad sambad. Ja oi kui palju imperaatoreid on siit mööda sõitnud ja ehk peatustki teinud, kas või hobuste vahetuseks.

Kõver kõrts ehk Rõngu vana postijaam 

Isegi päälinna välja on tuntust kogunud oma imemaitsvate toodetega Rõngu pagar. Kohalikust kauplusest leiame tohutu valiku pagari tooteid. Ahnitseme kokku erinevaid maitseid. Poe kõrvalt müügiletilt varustame veel end värske mee ja hernestega. 

Rahulolevalt suundume edasi Barclay de Tolly mauseleomi. On see vast alles uhke ehitis. Olen siin millalgi lapsepõlves käinud, aga minu mälupildis on see luitunud ja hooletusse jäetuna püsinud. Igatahes on mul siiralt hea meel, et siin kõik kaunilt korda on tehtud. Me trehvasime ülimeeldiva ja teemat hästi valdava muuseumitöötaja otsa. Me kõik kuulasime vaikides suu ammuli proua kunstiteadlast. Proua rääkis meile kõik nii elavaks, et seda peab ise minema ja kuulama. Kõige imelisem oli veel mauseleomi vitraažakendest kumav päikesevalgus meie peale nagu mingi hea vaimukiir. 

Barclay de Tolly mauseleom

Tõrvasse jõudes tahtsime üle vaadata näkist liivaskulptuuri, aga vihmade hirmus oli see kinni kaetud. Jalusseerisime verivärskel mulgi mustriga kaunistet linnaväljakul ja tegime grupipilti tõrvaahju ees. Taevas kiskus üha süngemaks.

Tõrva keskväljak

Helme ordulinnusest on veel alles mõned müürijupid. Linnus hävines Rootsi-Vene sõjas. Siin samas on Helme jõgi uuristanud liivakivi paljandisse koopad, mida hiljem inimesed on laiendanud ja kasutanud pelgupaigana. Nüüdseks on osad koopad sisse varsienud, aga natuke saab neid ikka seest poolt uudistada. Samas lähedal on ka ohvriallikas, mis pidavat 7 tõve vastu aitama. Maastik on väga huvitavalt reljeefne ja ronida saab omajagu. 

Helme ordulinnuse varemed

Ordulinnuse lähedal asub ka Helme mõis. Peahoone seisab pargi serval siiani  kauni verandaga suursugusust õhates. Peale võõrandamist asus siin põllutöökool, mis nüüdseks on uude hoonesse kolinud.

Helme mõis tagant vaates

Helme mõis eest vaadatuna

Taagepera loss ehk vana nimega Wagenküll on meie järgmine huviobjekt. Kuna see töötab hotellina ja koroona tõttu on maailm suht suletud, siis siseturism siin õitseb ja rahvast on palju. Saame natuke lossi ka seest piiluda, proovida oma jalaga lohku kulunud treppe ja viibida kuldkihara kombel lossitornis. Torni ronimine mööda keerdtreppi oli üsnagi hinge mattev ja pettumusega pidime tunnistama, et mingit erilist vaadet siit pole. Iseasi on teadmine, et ma olen Taagepera lossi tornis käinud! 

Kollased tugitolid hotelli vastuvõtus

Lossi tornitrepp

Istume purskaevu ääres roosipuhmaste vahel ja naudime veel seda juugendstiilis lossi võlu.

Wagenküll

Taagepera imearmsalt pisike kirik Alal asub rohelise looduse keskel oma kuldse tornikukega. Nagu kaader parimast romantikafilmist. Kahjuks siia me sisse ei saa piiluda, tuleb leppida välise idülliga. Kiriku lähedal on vana kalmistu oma kuulsustega.

Tagepera kirik

Päev on olnud väsitavalt pikk ning elamuste rohke. Treppimäele naastes jaksame peale kehakinnitust veel siiski kohaliku jalutusringi teha ja päikese looja saata.

Alnud päev tõotas päikeselisem ja sõbralikuma ilmega tulevat. Kaeme üle siis juba ka Emajõe sabaotsa, aga sel korral hoopis Väikese Emajõe saba ehk suubumise paiga Võrtsjärve. Olen kuulnud ikka nalja, et seltskond lepib kokku kohtumispaiga Emajõe ääres, hiljem selgub, et üks Väikese ja teine Suure Emajõe ääres ootab. No tegelikult ei ole ta midagi nii väike, üsna lai teine. Jalutame paadisillal ja vaatleme järvelt lõbusõidult naasvat kaatrit lastega. Üks suuremat sorti lõbusõidu praam on kai ääres.

Väike Emajõgi

Suiselpa õunasort on kurikuulus, mis pärineb just selle mõisa aiast. Uue-Suislepa mõisa peahoone on Õhne jõe kaldal uhkeldavalt oosi peal. Peale riigistamist asus siin kool kuni 2016. Praegu tundub siin vaikne.

Uue-Suislepa mõis

Tarvastu Peetri kirik võtab meid samuti vastu lahtiste ustega. Taas kord suur ja ilus kirik. On siin alles jõukad kantsid olnud. Kuna äsja on jumalateenistus lõppenud ja kohalik rahvas veel muljetamas, siis uudistame iseseisvalt kirikut seest ja väljast.

Tarvastu Peetri kirik

Tarvastu jõeorgu on väga äge rahvariides perekonna puitkujud välja säetud. Igatahes meie saime toreda fotosessiooni seal teha.

Tarvastu jõgi

Tatvastus on vanad ordulinnuse varemed, mida valvavad hoopis tükis lambad. Väga uudishimulikud ja sõbralikud lambad ilmselt siis peaksid seal võsa ja heina kontrolli all hoidma. 

Ordulinnuse valvurid

Tarvastu ordulinnuse varemed

Läbi vallikraavi on siin samas kohe pargi all väga kaunis väike majake. See on Tarvastu mõisa kalmistu, mida meenutamas vaid uhke sammastega kabel. Mõisaproua Mensenkampff olevat selle oma abikaasa mälestuseks lasknud ehitada. Veel huvitav tähelepanek, et tegelikult tõi vanasti mõisa juurest siia üle jõeoru nüüdne Eesti kuulsaim  ja kauneim rippsild. Kes siis ei tea Viljandi kaunist punase valgega rippsilda, mis tegelikult algselt asus siin, Tarvastus. 

Mensenkampffide kabel

Võrtsjärv on üsna madal järv ja enamik järveäärt soine ning pilliroos. Selleks et põldu saaks harida või heinamaad kasutada on tehtud nõuka ajal kuivendamissüsteemid ehk poldrid. Nagu vene värk ikka siis see ei olnud hästi toiminud. Siin on väike sadam, kus just algamas noorte purjetajate laager. Imetleme Tarvastu poldri vaatetornist avarduvat vaadet. Hämmastav, kuidas paar päeva tagasi Võrtsjärve vastas kaldalt halli ja uduse ilma tõttu ei näinud kaugemale kui oma nina otsa, siis siin laiub kaunis järvepilt koos veele peegelduvate pilvedega nagu unistus. 

Tarvastu poldri vaatetorn

Luigelill

Ilm, hetk, seltskond ja loodus on kokku nii mõnusalt rahu pakkuv. Peame siin oma lõunapikniku.

Ühiselt külastame veel viimase kohana Oiu sadamat. Ausalt polnud ma sellest kohast kuulnudki. Seda ägedam oli seda avastada. Väga äge on siin kõik, ainult et põhiline Eesti mure, et rahvast või siis külastajaid ei ole ja seega jääb selline veidike nukker ja mahajäetud mulje. 

Oiu sadama kaunistatud akendega kuur

Siin võtab meid vastu samasugune jalgadele ehitatud matkarada nagu Pärnus Rannaniidu rada. Huvitav kumb siis kumma pealt idee võttis? See vist siin uuem ikka, paar aastat tagasi ehitatud. Silmale avaneb hoopis teine maailmapilt kui kõnnid maast umbes 4 meetri kõrgusel pilliroo kohal. 

Oiu matkarada

Raja kõrval suubub Võrtsjärve Tänassilma jõgi. Ei teagi kas maha jäetud või nimelt eksponeeritud siin mõni vana ja roostes laev. Minule, kui maismaarotile on need väga ägedad ja fotograafilised.

Sadamas on veel üsnagi uuena tunduv puhkemaja ja vanad esimese vabariigi aegsed piimaühistu hooned, kus veel nõuka ajalgi tehti juustu. Nüüd on ühes hoones toitlustus asutus, aga kuna meil on just oma piknik peetud ja kõhud täis, siis seda võimalust me ei proovi.

Vanad piimaühistu hooned

Siin jätame sõpruskonnaga head aega ja iga roju kobib oma koju. Kuna päev on ilus ja torm selja taha jäänud, siis külastame koduteele jäävaid ilusaid kohti. Nii peatusime Kolga-Jaani kiriku juures. Pühapäeva pealelõunal on juba kõik uksed kinni. Sisse me ei saa, aga tiiru kirikuaias ei keela keegi. Kaunis sihvaka punase tornikiivriga uusgootistiilis valge kirikuhoone.

Kolga-Jaani kirik

Järgnevaks külastan Võisiku mõisa. Mõisnik von Bock on lausa raamatusse kirjutatud. Nimelt on ta Jaan Krossi "Keisri hullu" prototüübiks. Bock olevat Aleksandr I-le saatnud konstitutsiooni projekti, mille eest ta vangi pisteti ja vabanes sealt hullumeelsena. Mõisa peamaja on kenasti korras ja kauni klaasitud verandaga. 

Võisiku mõisa peamaja

Koigi mõisa juurde jõudes tervitab meid taas Eestile nii omane hall taevas. No eks me oleme põhjapoole jõudnud ka juba. Koigi mõisa meierei on väga uhke kellatorni ja astmelise viiluga. Mõisa peamaja on ka õnneks kenasti hoolitsetud. Ainult hea meel selle üle.

Koigi mõisa peamaja eest vaates

Koigi mõisa maja tagant

Koigi mõisa meierei

Anna kiriku juurde jõudes peame tunnistama, et ilm on nagu vana tujukas naine: kord on tinahallid pilved ja kord kirkalt sinine taevas. Anna kirikust sõidan ma oi kui tihti mööda ja alles nüüd teen siin peatuse, ühtlasi ka panen geopeituse logi kirja. Mulle meeldib ukse kohal olev arhailine reljeef. Pühakojal on laud katus, puudub ainult värske tõrvalõhn.

Nüüd on hing rahul, sest sai astutud mitmest Võrtsjärve väravast sisse. 

Kui sa oled küllastunud pealinna ülerahvastatusest, otsid vaikust, rahu ja loodusromantikat, siis on meie armas Võrtsjärve ümbrus üks parimaid kohti.