Ranniku matkarada 21. Ikla - Lemme

 Eelmist rajalõiku loe SIIT

Uni oli hea, aga see sama mändide harjumatu nagin ajas mu hommikul üles. Hommiku päikese käes terrassil kohv ja võiku ning panime plaani maha alustada päeva hoopis Iklast ja siis vaikselt jalutada tagasi Lemmesse. Mõeldud tehtud. Sõbrantsi mees viskas meid Iklas Eesti-Läti piiri tulba juurde, et oleks ikka päris. 

Üritasime juba teist korda siin otsida kaamerate all geopeituse aaret, aga tulutult. Seadsime siis sammud teele, aga ka täna joonistame maha hoopis oma raja. 

Kusagilt täpselt õigest kohast majade vahelt keerasime oma nina mere äärde, koorisime varbad paljaks ja sulpsti vette. Ei no muidugi ikka ainult jalgu pidi. Matkakoti olin targu üldse maha jätnud, piisab vöökotist, sest ees ootab ainult 11 km. Särgid koorisime seljast, et võimalikult oma kehale päikesekiiri ligi lubada. Mere peal oli mõnus jahutav tuul ja mõned üksikud parmud. Kui just mõnes kohas pidime kaldale ronima või mis veel hullem pilliroo vahelt majade juurde, vot siis küll tahtsid parmud nahka pista. 

Mere randa jäävad nõuka aegu rajatud suured kalakasvatuse basseinid. On ikka süsteemid kunagi ehitatud ja nüüd seisavad kõik tühja. Keegi ei vaja neid. Lihtsalt meenutavad möödanikku. Treimanisse jõudes on endine luksuslik vanadekodu Kuldrannake, nii meenutab sama nimelist filmi, mis nüüdseks hoopis soome pensionääride valduses. 

Treimanis on tore roheliseks võõbatud Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse  õigeusuliste puidust kirik. Täna me küll selle juurde ei jõua, aga just aasta tagasi ma seda imetlesin. 

Treimani Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse õigeusukirik       Foto 2020

Hoopis teeme kohviku juures peatuse. Müüja on äsja ärganud ja naerab, et raske asjadest veel aru saada. No ma ei tea, mis kellani siis kohviku pidaja põõnas. Igatahes tegime väiksed joogid ja väikse näksi kõrvale. Treimani luteri kirik on hästi nunnukas nagu üks pisike maakirik olema peab, aga kas see ka toimiv on, seda ma ei tea. 

Kusagilt radu pidi, mida ainult kohalikud teavad, keerame randa tagasi ja sulistame vees edasi. Ühtäkki sõuab me kohale kenake hall pilv ja kastab meid märjaks. Vihm on küll soe ja õnneks seda ei tule palju taevast, aga riided, mis olime asulasse jõudes selga ajanud, saame märjaks. 

Peatselt jõuame RMK Krapi telkimisalale. See on vähe rohkem välja venitatud kui Lemme oma, aga ka väga tore koht. Külastame siis tualetti ja sammume metsa rada pidi edasi. Keerame randa tagasi. Mere serva mööda on väga mõnus kõndida, eriti siis kui on seltsiline ja juttu jagub, aga vaadata suurt midagi muud ei ole kui mere tuhat nägu. Lemme telkimisplatsist jalutame merd mööda teisele poole oja ja paneme oma matkapäeva lukku 11 kilomeetriga. Ajame veel rannas peesitava naabriga juttu ja jalutame maja juurde. Käime veel ühiselt Häädemeeste kõrtsis lõunatamas ja ongi aeg koduteele mul asuda. Meel täis rahulolu, küllastus hetkeks nii kultuurist, loodusest kui matkast. Heinastest edasi ei jõudnud sel korral, aga küll jõuab.

Ongi aeg tempo maha võtta ja oma suvekodus järve ääres puhata.

Ranniku matkarada 20. Häädemeeste - Lemme

Loe eelmist rajalõiku SIIT

Mmm, kui magus uni mul oli ja põõnasin üllatavalt kaua. Kuna täna liitub poole tee pealt minuga sõbrants, siis tema palvel alustangi päeva veidi hiljem. Rahulikult hommiku toimetused aetud, käin veel mere rannas. Kui telkimisplatsil puude all on vilu, siis rannas juba sirab päike täiega ja usinamad on päevituspoosid sisse võtnud. 

Sõidutan oma auto üle maantee sõbrantsi suvilasse, kes on hetkel veel Tallinnas, ja lähen ise bussiga starti ehk Häädemeestele. Haaran poest tee peale jäätise ja jätkan matka mööda Metsa tänavat. Õige pea jõuan Jaagupi looduakaitse alal kulgevatele metsaradadele. Jällegi imeline metsas jalutamine künkast üles ja alla.

Lauluviisike veereb suul: 

"Mäest üles ja alla viib vallatu tee, vallatu tee, vallatu tee, 

käes hoian tokke jah mul meeldib see, mul meeldib see jah see"

Milline imeline algus matkapäevale. Täna löön geopeituse aarete kaardi ka lahti ja login kõik siia kanti jäävad aarded. Seega kaotan Ranniku raja sootuks, aga sest pole miskit. Lõpuks kui aarded logitud ja navi lahti löön, imestan, et rada kulgeb puhtalt mööda vana maanteed. Just olin kohalikult sõbrantsilt saanud soovituse, et metsa all kulgevad rajad Kablini välja. Nii ma siis jalutasin pigem metsaaluseid radu mööda. Vahel valin vale haru ja see keerab uuesti maanteele. Hetkeks tuult ja auto müra ning metsa alla tagasi. 

Tegelikult teeb kurvaks, et matkarada maha märkides on mindud lihtsama vastupanu teed ja mööda asfalti otse tõmmatud. Kui just ei ole siin mingi maaomandi teema. Pean pärast seda asja uurima. Samas aedu silte pole ja kõik kasutavad radu. 

Igatahes keeran täpselt Jaagupi asula lõppu tähistava sildi juures metsast välja, uurin kaarti ja tõttan üle tee Romantilise rannatee puhkeplatsi kaema. Siit samast kõrvalt leian Kosmonautika suvituskompleksi. Tean seda, sest oleme Kablis suvitavate tuttavatega siin käinud. 

Olengi juba higist leemendav ja vajan kiirelt karastust merevees. Möödun pika tuka ja kõverate sarvedega veistest ning leian end kenal liivarannal. 

Laintesse heidan end,

Laintesse peidan end. 

Logelen siin puhkamise eesmärgil jupimat aega. Täna ma polegi veel puhkepausi teinud. Täitsa vapper kohe. Nii võikski siia jääda. Lõpuks korjan oma kodinad kokku, mõtlen, et kohe Kabli ja rand, et ei hakkagi ujukaid vahetama ja tõmban matkariided otsa. Kosmonautika majade vahel jalutades ja Cocmoc kohviku juures söögilõhna tundes, keeran oma nina kohvikusse. Lauda istudes saan aru, kui vale mõttekäik mul ujukad selga jätta oli. Aga see eest sain järjekorra numbriks 13! 

Andsin oma telefoni leti taha laadimisele ja ise lasin imeheal Fish & chipsil hea maitsta. Pean tõesti kiitma, et see on parim, mis ma kusagil saanud olen. Kõht täis, meel hea, tiirutan veidi segase peaga autode parklas, et õige suund üles leida. Kohe üle vana maantee leian ka metsa alt kenakese teeraja, saatjaks hobuse sõnniku hunnikud. 

Metsa vahelt keeran täpselt välja RMK Kabli loodusmaja teeotsas. Saan esimest korda seda külastada, sest on avatud ainult tööpäevadel. Teen loodusmajas põhjaliku ringkäigu ja liigun linnuvaatlus tornide poole mööda loodusmaja matkarada. Veel korraks komberdan umb 50 m tagasi, et järjekordselt maha unustatud tokid kaasa haarata. Imestan ise ka, et sõna matkakepid on mul sujuvalt asendunud tokkidega. Veits lühem ja iroonilisem, sest unustan neid pidevalt kuhugi. RMK rada on vahva väikeste infomajakestega palistatud. Roostiku vahelt jõuan linnuvaatlustorni alla. 

Isegi vähe töntsi jalaga ubin end sinna üles. All on lindude loendamiseks ehitatud püünis, millele võrk lisatakse hooajal. Huvitav agregaat. No ma ei tea, kas see tänapäeval enam kasutust leiab, aga männid laiutavad juba seal sees. Kabli randa viib pikk laudtee, kus esimese pingi juures koorin juba varbad paljaks. Kabli rannas leidub veel üks vahva torn, aga üks härra poosetab seal ja seepeale mul pole isu sinna end suruma hakata. 

Siit jätkan sõbrantsi soovitusel hoopis jalgupidi madalas soojas vees sulistades. Koorin isegi särgi seljast. Imeline matkatee veel imelisemal aastaajal. Kevade või sügise külmas vees siin paterdada ei saaks. Kulgen rahulikus tempos, klõpsin pilte, naudin tuult ja päikest. Sihiks on Lepanina hotell. 

Enne muuli soovitati randa keerata. Mnjah, see nüüd küll osutus üsnagi sopa sees müttamiseks. Ühel kuival kivil üritasin sokid märgade puhaste jalgade otsa venitada. See kivi läks üsnagi ruttu märjaga libedaks ja kõõlusin ühel jalal nagu tasakaalu otsiv toonekurg. Jalga ma need sain. Muuli taga oli veel teinegi muul ja alles siis Lepanina motell. Võtsin mõnusalt nõukaajastu arhitektuuripärli terrassil viludas istet. Sõbrants saabus ka kohe. 

Tegime väikesed siidrid, vahetasime muljeid ja asusime mööda randa teele. Vahest pilliroo saludest läbi minnes ründasid meid satikate hordid. Seltsis segasem ja ümbrusele pöörab kohe vähem tähelepanu. Siin nüüd on need majapidamised, mis ranna lähedale oma villad püsti löönud ja rannas jalutades nende ilusamaid või koledamaid aedu peab vaatama. Õnneks päris veeni keegi oma tara ei ole tõmmanud nagu seda oli Puises. Mõned paadid rannavees ja mõned pingid rannas, et nautida õhtust loojangut või kel soovi, siis hoopis tormavat merd. 

Igal juhul olime õige pea Lemmes väljas. Õhtu käes ja minul kogunenud kilomeetreid kõvasti rohkem kui plaanisin. Pidasime siiski plaani jätkata hommikul jahedamaga Ikla otsa. Õhtu veetsime sõbrantsi suvilas naabrite seltsis. Loojangu ajaks jalutasime mere randa, aga mida polnud, oli päike. Peitis end pilve taha. Ei mingit kurikuulsat Lemmeranna loojangut. Õnneks olin ma juba eelmine õhtu siin telkimas ja sellest osa saanud, nii et polnud hullu. 

Väsinult vajusin nende suvise magamiskuuri madratsile. Mändide nagin laulis mulle unelaulu.

Päev läks lukku 21 km

Loe järgmist rajalõiku SIIT

Ranniku matkarada 19. Uulu - Häädmeeste

Hommikul vara juba 5-st on uni läind, sest mingi veider krõbin on väljas. Ei tundu vihmakrõbina moodi. Hoopis linnupojad leidsid miskit põnevat auto pealt. Sunnin end veel veidi magama, siis kuulen auto häält. Vaatan välja, kalamehed tulid auto ja paadiga. Mõtlen algul, et need samad õhtused kalamehed, sest sarnane kastiga auto. Pärast juba jalul olles turgatab pähe, et õhtusel autol oli sama number nagu minu omal, ainult teised tähed, sellel siin pole. Kell alles 6.00. Punnitan veel veidi uinuda, siis jälle linnud kallal. No ei saa mitte. Ju siis pole ette nähtud  rohkem magada. Taevas on ühtlase halli vinega kaetud, päike küll kumab läbi, aga tuul teeb olemise üsnagi viludaks. Sätin autoelamise kokku tagasi ning teen gaasipriimusel hommikupudru ja kohvi. 

Olen läinud laisemat ehk pakipudru teed. Ise helvestest putru keetes tahan võid ja piima sisse, mida matkale keeruline orgunnida. Kougin veel auto pagassisit binokli välja ja teen põhjaliku ülevaate ümbrusest. Väga kaunis on siin, eriti eile õhtul pastelsetes toonides eha nagu kusagil vahemere ääres. Kuid aeg on liikuma hakata. Täna jätan auto Häädemeeste Coopi parklasse, hüppan veel poest läbi ja saan kuumad värsked saiakesed kaasa. Bussi oodates lasen hea maitsta ning login ajaviiteks ühe geoaarde. Siis tuleb bussijaama umbes 70+ proua. Jutustas, et olevad Põltsamaalt ja ilmselt siis koos abikaasaga, ostsid aasta tagasi siia suvitamiseks korteri. Nüüd käib iga päev bussiga Kabli rannas ja on eluga rahul.  Nii tore ju!

Bussid on tänapäeval nii peened, et igas toolivahes on USB laadija auk. Saan seal poole tunni jagu telo laadida. Uulus hommikul vara on pood veel kinni, aga kohvik kutsuvalt lahti. Õllesuminas mehed juba istuvad väliterrassil. Kohvik on üllatavalt hubane, kuigi toimib pigem sööklana. Nõutan oma tassi kohvi ja saan vesiklosetiga tualetis käia. Aeg on siiski jalad teele sättida. Uulus midagi rohkemat vaadata pole, paremad palad nägin eile. Jalutan alevist läbi, vaatan ilusaid majapidamisi nende ilusate või veel ilusamate aedadega. 

Peatselt algavad lõputuna näivad põldude vahel kulgevad teed. Vili on juba kuldseks värvunud. Traktorid sebivad ringi edasi-tagasi. Käib kõva silo tegemine. Lõbustan end vahvate siltidega teel. Ühe kõrvaltee nimi on Kolmas tee. Kes küll nii andeka küla tee nime peale on tulnud? Siis on suur plakat MÜÜA. All mehe pilt, nimi ja telefoninumber. Tundub, et seda meest müüakse, sest muud ma siit küll välja ei loe. Võiks siis kohe ka juba strateegilised numbrid juurde lisada. OK alt nurgast saab luubiga lugeda LVM kinnisvara. Aga ikkagi jääb arusaamatuks, mida siin müüakse. Õhku? 

Lõpuks keerab Ranniku matkarada maanteelt maha Kotkapesa teele. Tõesti tõuseb häiritult lendu kull või kotkas. Täpselt ei saa aru, aga tiiva ulatus on väga suur. No ja siit algab tänane põrgu. Vasika suurused parmud hammustavad minult lausa lihatükke välja. Vehin ja kirun ja vannun ja kiljun valust. Tee on tüüpiline sirge RMK metsa välja vedamiseks rajatud ja jämeda killustikuga kaetud, võsa või puuvirnade vahel. Siin on mul küll selline karu võpsiku tunne. Tagatipuks sahistab ühtäkki keegi kõrges heinas tee pervel. Ma kiljatan ja hüppan eemale. Heinas hüppab ehmatusega teisele poole ja paneb saba aorgus kiirelt liduma rebase kutsikas. Kumb nüüd siis rohkem ehmus?! Mul on ikka see karu hirm eelmisest aastast, mis pole veel päris taandunud. 

Ega ma siin ümbrust nautida saagi, kogu aur läheb ainult vehklemisele ja parmu tapmisele. Lõpuks keerab rada kenakese männimetsa alla, kust algavad liivaluited ja pervest all on muidugi soo. Valge tupp-villpea on nii lahe nagu vatt heinakõrre otsas. Ronin kohe lähemale pildistama ja leian valmimas murakad. Veel ei ole kõige õigem aeg, ilmselt nädala pärast on küpsed. Pistan mõne kollasema marja põske ja saan muraka maitse meenutuse. Mmm kui hea! 

Edasi läheb juba tee aina nauditavamaks. Parme jääb vähemaks. Mida kõrgem ning liivasem koht seda vähem parme, aga lisanduvad sääsed. Teen mitmeid pause puhkuseks ja jalgadele õhu andmiseks. Nopin mustikaid, mis ka veidi veel toored ja kuivaga väikesed nagu nööpnõela pead. Menüüse lisanduvad põrdrakärbsed. Siin ikka saab kõike täie raha eest. 

Raja profiil on märgitud raskeks, meenutab küll kõvasti Kõrvemaa radu, aga siin pole ikka seliseid tõuse või laskumisi, ainult kerged künkad. Mõnus kulgemine mõnusal teel. Kuna see on looduskaitseala, siis siin on säilinud nõukogude ajast palju vaigutatud mände. Esimest korda ma mõtlen, et nii palju puid on sandistatud. 

Ühel hetkel jääb jalgu ette hele pruun rästik. Ma polegi veel sellist värvi näinud. Väle poiss oli teine ja sobitus tõesti ideaalselt looduse värvidesse. Hõikasin talle järgi, et oleme sõbrad, ma sulle paha ei tee vaid ainult matkan siit mööda. Kunagi oli mul meeletu madu-ussi hirm, mis nüüd on vaikselt taandumas. Männiku punakas oranžikad toonid on nii lummavad. Kui peale rebase nägemist lugesin üks, kaks oli rästik, siis kolmandaks osutus raba peal ilmselt murakaid korjav mees. Liikus rabal valge jopega nagu kummitus. 

Vahepeal tuleb Tolkuse kandis rada metsavahelt välja. Maanteel on hea tuuline ja satikaid seetõttu pole. Kusagilt keerab metsa tagasi, aga raja märgistus kehv ja ma litsun edasi. Tundub juba nagu liialt pikaks minevat vahemaa, kui pean jälle navi välja vinnama. No muidugi on rada juba metsas, keeran siis esimeselt metsarajalt tagasi metsa sügavustesse ja leian kiirelt raja üles ning naudin veel ja veel seda imelist maastikku. 

Mingite konnatiikide juures tuleb taas rada maanteele. Loen tee veeres kulunud infostendi siin paikneva kõre asurkonna kohta, aga unustan geoaarete kaarti vaadata ja tulen siia matka lõpus vahvat aaret logima autoga. 

Metsas raja märgistus on korralik, aga nende metsast välja silkamistega on tagasi rajale saamine keeruline, ei teagi, kas olen pime ja kõnnin märkidest mööda, või tõesti pole maantee servas metsa tagasi juhatavaid märke. Igal juhul viimast metsalõiku ma seepärast kõnnin hoopis maanteel. Häädemeestele sisse viib vaikset Metsa tänavat mööda. Aedades on kõik muru kõrbenud püsiva kuuma ilma tõttu. Seda vähest vihma, mis siin on tulnud, on nii rohkem tolmu kinni löömise, mitte kastmise eest. Veel viimane pööre ja olengi kiriku ja poe vahel Häädemeeste keskuses. Panen autosse seljakoti ja tokid ning vahetan tossud plätude vastu. Poest võtan veel ühe jaheda võitu joogi ja jäätise. Istun poe ees pingile maiustama. Üks parimaid palu peale metsas üksinda kondamist on inimesi jälgida. Üks väike jässakas mees jalutab suure saleda ja nõtke kehaga dogiga. Nad ei sobi mitte kuidagi kohe kokku. Tavaliselt on koer ja peremees ühte nägu või keha. Mis neil siis ühist on? Iseloom? Miski peab neid siduma. Natuke jalga puhanud, teen jalutuse kiriku juurde. Selle esifassaad ehk siis lääne külg on väga eriliselt laotud maakivi vahel punase tellisega. See meenutab mulle miskit nägu, nagu tahaks midagi öelda. Puidust kellatorn on siin nagu täpp i peal. Väga armas kirikuhoone.

Autoga juba sõidan õigeusu kirikut uudistama. See on üllatavalt suur, aga tundub, et ei leia enam kasutamist. Aknad meenutavad mulle vene muinasjuttudest tüdrukute tanu lõiget. Leian siin maja küljest huvitava nupu "kõrge täpsusega loodimine". 

Tänaseks telkimis kohaks valin hoopis Lemmeranna. Sõidan sinna RMK telkimisplatsile, löön tigumaja püsti, käin rannas suplemas, ajan ühe prouaga vees juttu naudin laagrielu ja õhtust loojangut. Imestan naaberplatsil vilunud suvitajaid, kellel kõik eluks vajalik osavalt kaasas, gaasipliit, veemahutid, kokkuvolditavad toolid, suur mitmekojaline telk. Tore ettevõtmine neil ju!

Meil pole peres kunagi olnud sellist mere ääres suvitamas käimise kommet. Alati oleme pidanud kõik vabad hetked minema Võrumaale tööd tegema. Mulle tundub selline laargielu omamoodi võluv ja tahaks siia perega tulla kas või üheks päevaks.

Matkapäev läheb lukku 26 km läbimisega. Maastik oli ju tegelikult imeline!

Uinumise saatjaks kostab eemalt tümps, mis siiski südaöö paiku vaibub.

Loe järgmist rajalõiku SIIT