Ah RMK matkateel 2

Saula - Aegviidu

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist päeva loe siit

Varakult löön silmad lahti ikka selle maantee mürina peale. Väga heitliku unega öö on olnud, aga see eest soe. Vedelen veel natuke telgis. Hommikumenüüs eilse õhtu kartulipuder ja grillvorstid. Seega minu lemmik matkapuder a´la hirs jääb sel korral ära.

Ilm on sudune ja natuke rõske, eriti siin suurte puude all. Asju pakkides saadan siiani kaasas olnud magamiskoti toetusmeeskonnaga kodu poole. Aga mis paganama ime see on, et kodus asju pakkides mahub kõik korrektselt ära ja nüüd ei taha sugugi mahtuda, olgugi et nii mõnestki asjast lahti saanud juba.

10ne paiku alustan matkateed mööda kulgemist. Ilm on ilusaks läinud ja päike pilvede tagant välja tulnud. Esmalt lähen uudistama teisel pool maanteed olevaid Saula siniallikaid. Polegi siin varem käinud. Rattaga saan kuni ühe sillani, edasi on tõus mäkke koos langenud puuga. Natuke jalutamist hiiemetsas ja ongi esimene allikas - Siniallikas. Vesi on tõesti valendav rohekas sinine ja läbipaistva vee põhjas on korrapärased ringid. Katsun vett - karge. Natuke maad edasi jalutada on Mustallikas. No tõepoolest, nimele vastavalt näeb see välja täiesti tumehall. Väga lahe! Kolmandana on Valgeallikas ja nagu nimigi ütleb, siis valge põhjaga. Podisevad teised aegajalt omas rütmis "mulks, mulks". Tagasi jalutades on Siniallikas teise valguse nurga alt veel kaunim ja eredamavärvilisem. Lummav!

Kihutan nüüd üle jõe ja otsin ristmiku, kust peaksin ära paremale pöörama. Näen veel üksikuid rajatähiseid, aga siis on pikk pikk sirge ees ja ei miskit muud. Hmm! Kusagilt pidin ju ära keerama. Ots ringi ja tagasi pingsalt märke otsima. Oligi ühe aiaposti küljes. Lihtsalt ma ei pannud tähele, sest see tundus maja hoovi minevat. No pole hullu, ainult mõnisada meetrikest tuli juurde. Kiikan sisse veel Siniallika Trahterisse, aga saan vastuseks: "Vara veel!" avatakse kell 12.

Koheselt nurga tagant keerab rattatee jalgsi matkateest jupiks ajaks lahku. Loomulikult kasutan ma lihtsustatud varianti ja naudin kruusakat.

Mis on jalgratturi unistus?

Sõita mööda metsadevahelisi käänulisi ent siledaid kruusateid, kus ainult üksikud augud, millede vahel laveerida. Kerge priis, päike joonistab teele üksikuid jahedaid puude varje. Ja mis kõige tähtsam, bez aftomobil. Ah milline nauding! Hing lausa laulab sees.

Teen ühe kurvi peal joogipausi, külamees jalutab mööda ja soovib head matkateed. Mulle tundub, et inimesed on matkajate vastu igal pool hästi sõbralikud. Tänud neile!

Nii kulgen õndsas säras kuni Kose - Uuemõisani. Alles Pirita jõe orus läheb teekond auklikuks, kiviseks ja märjaks. Uudistan mõisahoonet, mis üsna lagunenud seisus, kuigi siin peaks õpiraskustega laste kool toimima. Lisaks on kole nõukaajal tehtud juurdeehitis kõrval haigutamas. 

Igatahes teen sealses kaupluses jäätise pausi, mida poe ees kivil istudes limpsin. Minu arvates võiks iga kaupluse ees pink olla, kas siis rännulistele, külameestele või lastele.

Kose-Uuemõisast edasi kulgevad teistlaadi kruusateed, mis kaetud suuremate ja väiksemate kividega. Ahisilla oja otsas peaks rattatee päris mitmeteks kilomeetriteks oma rada minema, aga mitmeid kordi pendeldab jalgsirajaga taas kokku. Saa siis aru, mis toimub? Aga mina jäin endale kindlaks, loen kaarti ja väntan edasi. Millalgi kadusid sootuks rattateel kulgedes triibumärgid. Selline tunne nagu oleks ma maha jäetud. Enne Mallavere asfaltteele keerakul imestasin, et isegi siin nii olulises kohas pole RMK raja suunaviitasid. Mõte käis tagurpidi rada läbivate matkaliste peale, no kust nemad peaksid teadma, et selle põõsa juurest on just õige tee ots?  

Pikaveres tegin jalutuskäigu mõisa kooli aias, kus lilledest õitemeri. 

Järgmises külas hämmeldusin, peaks nagu tulema Härma, aga bussipeatus täitsa Perila nimeline. Oluline kumb on õige punkt, sest Härmast pidin ära keerama. Võtsin bussiootepaviljonis istet, uurisin ja puurisin kaarti ning tuvastasin gps´iga, et see peaks ikka Härma olema. Vot sulle siis! Igatahes lugesin tee otsi ja käänakuid ning sinna kuhu vaja ma sain. Korraks kontrollisin veel kindluse mõttes keset metsi oma asukohta ja sain kinnitust oma kaardilugemis oskusele ja suunatajule, olen õigel teel. Siis lõppes rada käesoleval RMK kaardil ära ja uut kaarti lahti lüües oli minu hämmastus õige suur - sellel kaardil ei olnudki eraldi rattarada. Olin juba leppinu ilma rajamärkideta sõitmisega, aga no nii nüüd ka ikka ei saa, et iga kaart on omast ooperist. Ausalt öeldes olin ääretult nördinud ja tuju läks alla. Kumb see nüüd siis õige oleks olnud? Logistasin tujutult edasi mööda kiviseid sirgeid kruusateid, mõttes mõlkumas, et kindlasti elavad karud siin. Rattal hakkas taga otsas midagi krigisema. Suva. Millalgi sai see suur eraldi rattaga kulgemine läbi. Ristudes olid märgid kenasti õigesti, minu tuldud suunda näitas rattarajale ja teise suunda seljakotiga matkajatele. Pilk teisele rajale rahustas mind, tõesti seda heinast kitsast metsarada ei oleks lustlikum kulgeda olnud. OK tuju sain vähehaaval üles, viskasin pilgu ratta kriginale peale. Selgus, et pakiraami kruvi oli logistades plehku pannud. No vot, tagavara kruve mul tõesti kaasas pole. Edasi sõites hakkasin ajusid pingutama: traati, teipi ka pole, ainult jämedat nööri. Hao hunnikut märgates kargas pähe puupulk. Noaga tegin paraja pulga ja lükkasin kruviaukudest sisse. Natuke ikka peab. 

Peagi saabus Alavere lõkkekoht. Päris kenake teine, päiksepaistelises kohas, aga taas maantee kõrval kohe. Veel teinegi tähelepanek, mis puudus oli ka Saulal, telgi püstitamiseks mõeldud plats oli pealmise rohukatte all puhas kruus. Ehk, et telgivaiasid ei ole sul kuhugi maa sisse suruda. Igatahes avasin Alaverel lõunasöögi restorani, kus a´la carte menüüs oad tomatikastmes grillvorstiga.

Vähemasti edasi kulgeval teel olid saatmas mind tuttavad valge-rohe-valge triibu märgid. Kohe palju seltsim oli. Vaata, millest üksi olev inimene rõõmu tunneb. Alavere kandis oli üks huvitav põld. Ronisin sadulast maha ja läksin kohe seda ime asja kaema. Kas minu teadmised petavad mind? Igatahes tegin fotosüüdistuse, et kodus googeldada ja kinnitust saada, et seisin laiuva kanepi põllu serval. 

Natukene künklikumaks läheb maastik, muidugi Lõuna-Eestiga ei ole see võrreldav, aga hing taas laulab sees. Alles Vetla vesiveski juures saab esimese tõelise laskumise, no nii umbes 28km/h Vetla kandis annab tunnistust, et hakkan Kõrvemaale lähenema: männikud ja maastik muutub liivasemaks. Saan ka ussi nägemise kirja, vist oli rästik teel. Metsa all punab pohladest, mida ajan omale kahe peoga suhu. Vitamiinid ikkagi!

Krani lõkkekoht on jälle omamoodi üllatus. See on laavuga, mille ees lõkkease ja teisele poole kruusateed jääb tualett, puude varjualune ja võimalik telgi plats. Noh selline sõu, sõu koht. No ei teki erilist tahtmist seal ööbida, kust autotee läbi hoovi jookseb, kuigi jah maanteemürast oli see nüüd küll kaugel eemal. Üllatusena oli seal üks noormees puhkusel linnakärast. Pisike telgike laavus ning ise chillis seal niisama olemist.

Jah, ega minulgi siin enam pikka pidu pole, sest kohe kohe on Aegviidu ja minu 2e päevane matk läbi saamas ning üks lõik RMK Peraküla-Ähijärve teest taas läbitud. Veel enne Aegviidut üks soisem koht, kus seisva vee roiskunud lehk üleval ja mina ka "omas mahlas". Kuna Aegviidu-Tallinna vahet käib tihe rongiliiklus, siis mõtlen, kas esmalt poodi külma joogi järgi või vaatan ujumispaika enese loputamiseks. Keeran siiski üle raudtee poodi, just saabus ka üks rong Tallinnast. Poest tagasi teel võtan istet perrooni kõrval ja lükkan andmeside sisse rongiaegade piilumise eesmärgil. Avastan, et nüüd kohe 5 min pärast väljub rong ja siis paar tundi pausi. Kribinal-krabinal püsti ja rongile. Kellele matkaselli lõhn ei meeldi, siis hoidku ise kaugemale. 

Rongis oli üks väga jutukas proua linnarattaga, kes päris järgi täpselt, kus ma käisin, mida tegin ja nägin ning vastutasuks kuulasin tema  käimisi. Muideks väga sportlik memm ja rattaga kõik võimalikud kohad läbi seigelnud. Väljusime mõlemad Ülemistel. "Head teed!" ja iga roju oma koju. Minu päev läks kirja 70km.

Pean mainima, et taas suutis RMK matkatee mind üllatada oma mitmekesisusega läbi 148 km. Eks see ju selle eesmärk olegi. Mind juba lausa huvitab, mis mind Aegviidust Ahjani ees ootab? Kui ilma lubab ja aega saan, siis lähen rajale.

Järgmist rajalõiku loe siit

Ah RMK matkateel

Vasalemma - Saula

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist rajalõiku loe siit

Hing ihkas taas matkarajale, et lõpetada kord alustatut. Ehk läbida jupike RMK Peraküla - Aegviidu matkateest. Sel korral meil matakaaslase Oh´iga vabad hetked ei klapi, seega üksi rajale.

Nii siis, ühel ilusal augustikuisel laupäeva varahommikul, kui õhusooja 16*C, sõitsin rongiga Vasalemma. Rong oli tühja võitu ja peale minu veel üks rattaga matkaline, kes ostis pileti Riisiperre. Vasalemmas rongist väljudes kõnetasin vene prouasid, et teada saada poe asukohta. "Jah on küll, lausa 2 poodi, aga avatakse alles kell 10." Mis siis ikka, asun teele ja jään lootma Keila peale, sest mul vaja varuda joogivett. 

Juba raudteejaama hoone küljes teretab mind triibumärk valge-rohe-valge ja teisel pool raudteed otse männi koore peal särab teine märk vastu. Õhk on augustikuiselt karge. Möödunud nädalal on ohtralt vihma sadanud ja teed lompe täis. Raja märgistus on hea ja kruusateed rattaga läbimiseks mõnusalt sõidetavad. Noored kastesed männid pärlendavad päikese käes. Siin seal on kerget hommikust udu veel. Suund on Ohtu peale.

Ühes kohas kuulen tee kõrval lärmakat kriginat ja kolinat ning siis tuleb mürin. Traktor vist. Seiskan oma tõlla ja ronin tee veerel oleva kõrgema künka otsa. Ohsaa, suur karjäär laiub siin ning töö käib hoolega. 

Ohtule jõudes pööran esmalt nina mõisa suunas. Leidsin eest armsa mõisa peahoone. Kõrval paekivist lagunend ent üks neist siiski uhke tuulelipuga kaunistet kõrvalhooned. Luurasin natuke ringi ja meenus, et siin on mingeid teatrietendusi korraldatud.

Suund nüüd rajale tagasi ja Ohtu lõkkeplatsile. Korraks oli mul mõte juba õhtuse rongiga platsi tulla, et varakult sõitu alustada. Hea, et see plaan vihma tõttu edasi lükkus, sest suur punt mitme telgiga vene keelset rahvast oli selle  paiga hõivanud. Küll olid lahked ja sõbralikud teised minu läbisõidul.

Teekond kulgeb heinamaade vahelistel kruusateedel. Läheb järjest palavamaks ja mina võtan riideid vähemaks. 

Keilasse saabumine on väga kaunis jõe äärt looklevat teed mööda. Siin on tõesti mõnus kulgeda nii rattal kui jalgsi, üksi kui ka koos pere või sõbraga nagu seda kohalik rahvas harrastabki. Kahjuks pean tunnistama, et mida lähemale Keilale, seda kehvemaks jääb rajamärgistus. Minuga samas suunas kulgeb ratastel üks abielupaar, kellelt uurin kus täpselt asub mõis, kust kulgeb rada ja kus asub lähim pood. Räägime veel üht teist matkast ja ilmast ning soovime head teed.

Teen põike keskväljakule poodi, et end varustada veega. Harjumuspäraselt lähen poe (ja ka kultuurimaja) ette pingile puhkepausile banaani maiustama.

Poest tagasi Harjumaa muuseumi ehk Keila mõisa ette jõudnuna ei leia ma ühtegi raja tähist. Abielupaar oli küll öelnud, et mõisa tagant üle silla, aga no kui pole kohalik, siis ei leia ju. Sõidan esmalt mööda pargi alla, kus tee on just remondis. Ei, see tiirutab kahtlaselt niisama. Kaardilt loen välja, et muuseumist linna poolt peaks rada kulgema. No ühtegi triipu ei leia. Küsin siis vastu tulevatelt ratastega prouadelt. Lahkelt jagavad suuna kätte: "Natuke mööda seda rada edasi, siis vasakule üle puitsilla ja siis paremale Valingu peale". 

Enne Keilat olin juba jõudnud mõelda, et igavad, sirged ja tasased kruusateed. Nüüd algas vähe teistsugune maastik. Kohati mullane ja muld vihmaga ju teadupärast muutub poriks. Valingu kandis olid suured karjalaudad. Üks tore karjatee lõik oli  kaetud nii umbes 5 cm paksuse muda kihiga, mis muidugi lehmakoogi segune ja mõnusalt aromaatne. Mõtelda vaid, kui seal oleks libisenud ja külje maha pannud. Niisama jalgagi ei tahtnud maha toetada. 

Ühe kurvi taga karjakoplis ehmatasid vasikad minu hoogsa tuleku peale ja panid saba seljas punuma. Mõni julgem jäi natuke eemalt vaatama. Jõgisool tuli suur punt rattureid vastu, kõik rõõmsalt tervitasid, aga üks noormees oli ümbruse nautimisega nii hõivatud, et rabasime mõlemad ratast viimasel hetkel paremale ja vasakule ning peaaegu oleks kokku põrganud. Naersime mõlemad.

Rada läks kenasti suure Tallinn-Pärnu mnt alt läbi (väga lärmakas koht) ja kulges edasi mööda sõidetavaid teid või radu pidi. Ühe talu juures oli kenake kõrvitsa põld laiumas. Siis jõudsin Metsanurme alla Keila jõe luhale. Juba eelnevalt oli kuulda, et selle läbimine ei ole kergete killast. Suure kõrge heina sees traktori jälgi pidi põhimõtteliselt 7-8 km/h Nüüd sain seda mitte igavat kruusateed ja mitte vähe! Heina sees oli peidus üks jändrik, millele ma otsa põrutasin. Kõmm ja külili maas. Hea, et hoog oli väike ja nõgese põõsasse ei maanunud. Jalg sai veits kriibitud ja hiljem suur sinikas. Matka armid.

Vastu jalutab saksa lambakoer ilma peremeheta. Tulen rattalt maha ja räägin koeraga, et tal ei tuleks pähe mind rünnata siin keset metsi. Aga peni oli palavuse poolt piinatud, vaatas korra minu poole ja lonkis edasi oma rada keel ripakil. Ilus koer oli.

Ühes kohas kenake trepiga jõekallas. Teen pausi ja loputan jalgu. Vesi on külm ja ujuma ei kutsu. Natuke maad veel Metsanurme lõkkekohani. Esimene on juba hõivatud, sätivad pidu üles. Teine plats on õnneks vaba, kus asun kohe lõunasöögi toimetuste kallale. Menüüs tomatisupp, millele viskan tummisemaks saamiseks kiirnuudleid sisse. Üks naisterahvas rattal matkab ka samasse paika. Läheb esmalt jõge uudistama ja siis jääb teise laua juurde päeva nautima. Lähedal nokerdab veel üks mees. Hiljem näen, et kaamera statiivi peal ja filmib miskit. Uurisin asja, mida imet ta seal näeb? Eesti hiidämblik olevat olnud. No nii keha umb. 2 cm + jalad - kokku teeb oma 10 cm ära. Lisaks pidavat oskama vastavalt ümbrusele värvi kohandada. Jõe äärde nõudepesule jalutades, teen juttu ka teise matkalisega. Rändab Sakust ning teeb Kiisa, Kiili ringi. 

Müttan mööda heinamaad edasi kuni saan Kasemetsa külje all asfaldile. Auga välja teenitud siledat teed mööda on ikka hää sõita küll. Tõdvasse jõudes olen juba nii läbi praetud päikese poolt, et tuleb poe paus ette võtta. Külma premiumiga kaupluse ette murule ja jälgin poodi külastavaid persoone. 

Tõdvast edasi läheb rattatee jalgsimatka teest lahku, mis on ka kena ja korraliku sildiga tähistet. Huvitav, kas need on uued ja selle suve teema? Lõuna-Eestis 1,5kuud tagasi selliseid küll veel polnud. Paeknas korraks kohtusid me teed, selleks, et taas lahkneda. Sõmeru kandis tekkis mul hetkeks segadus, et kas olin kihutanud mööda head teed rohkem kui vaja ja punnitasin silmi kaardil ning tuvastasin gepsu abil asukohta, aga mu meeled ei petnud mind ning püsisin kenasti rajal. Ees ootas Saarte raba lõkkekoht, mille ööbimiskohana välja praakisin vee olemasolu puudumise tõttu. Tee sinna läks esmalt raba kõrvalt, mis muutus üha mudasemaks ja mudasemaks. Arusaadav, terve möödunud nädala oli ohjeldamatult vihma kallanud. Kulgesin natuke rattaga sõites, natuke käe kõrval lükates ja jälle proovisin sõita. Paganama libe oli, vähemalt siin oli puhas muda, ilma lisaväärtusteta nagu lehmasõnnik.

Vastu tuli 2 tsiklimeest. Tegid minu juures peatuse. Naersin, et ma polegi ainuke ullike siin rajal. Vestlesime pikalt tee oludest. Olevat teised sõbra sünnipäeva tulnud tähistama tsikli sõiduga, aga edasi nii tüma maa, et tuli ots ringi pöörata. Mõned vennikesed veel taga pool ja üks neist vist isegi kinni jäänud. Õnneks mul kergem koorem käe otsas lükata, kuigi jah, kui siin miskit rattal puruneb, siis siia mülkasse ei saa abivägesid ka järgi kutsuda. Peagi kohtan ka ülejäänud tsiklimehi. Üks neist karterile matsu saanud ja õli sirises välja. Kujuta nüüd ette seda mehe meelehärmi, keset hooaega tsikkel puru. Kahjuks ei osanud ma neid aidata ja jätkasin oma teed. Muda sees mütates ei pannudki tähele, kust Saarte raba lõkkekohale ära keeras, kui juba pidin teise suunda oma nina pöörama. Sain mülkast välja, pervest all oli purre üle kraavi, millel teisele poole üles ka kõrge perv.  Lisaks oli purre selline kenake eksemplar maha istutatud, et ratta pidi sellele peale tõstma no nii umbes poole sääre kõrgusele. Sai üle punnitud sellest kraavist, et alustada nõgese teraapiaga. Pikk teelõik, kus rinnuni malts ja nõgeste väli. Kõrvetada said mu jalad ja käed. Mõtted käisid: kas saan siit kasuliku vitamiini ravikuuri või nuheldakse kõikide pattude eest? Veel üks kraav, mis loomulikult pervest all, üle vee ainult risti visatud puuhalud ja teisele poole üles kõrge perv. Ning uuesti nõgeste protseduurid. Millal see läbi saab?!

Ka kõik halb saab kord otsa ja saabus päästev pinnatud kattega maantee Tuhalasse. Alevist läbi sõites ei saanud hästi nüüd pihta milline see mõisa peahoone oli, kui ongi alles, aga kenakesed kõrvalhooned olid küll tee veeres. Tegin juba kõne oma toetusmeeskonnale, kes mu telgi ja madratsi eesootavale Saula lõkkeplatsile toimetab. Ega muud, kui pedaalidele valu. Veel lahkneb jalgsi matkatee ratta omast. Tean, et Saula lõkkeplats peaks jääma täpselt teisele poole jõge Viikingite külast. Õige teeotsa kohal seisan värava taga, kus kurja kuulutav "eramaa" silt jälle. Tammun värava taga. Mingid rohelised triibud on  jõe poolsele kraavi pervel olevate aiapostide otsas. No mööda järsakut ma nüüd ka oma koormaga roomama ei hakka. Lõpuks meenub, et värav tuli enda järel sulgeda. Ahaa, järelikult on sisenemine lubatud. Ja nii ongi, väravad saab kenasti vallale. Natuke maad edasi kõrgemal kohal ongi kenake värske lõkkeplats. Siiski ümbrus on rõske ja jõeni natuke maad jalutada, aga pole hullu. Vähemalt on see vaba pleiss. Sõidupäeva võisin lukku panna 78 kilomeetriga. Toetusmeeskond saabub mõned minutid hiljem. Vähemalt on mul õhtu grillimise, lõkke tegemise ja seikluste pajatamisega sisustatud. Jalad tulitavad nõgeste ravist. "Südamega" majakese lagi on kaunistet uhke laternaga, mis õnneks ei sumise. Õhtuvaikuse saabudes kostab üha rohkem lähedal oleva Tallinn - Tartu maantee müra. Natuke häiriv on, lõkkeplats oleks võinud eemal kusagil vaiksemas kohas olla.

Järgmist päeva loe siit

Nõva kandi retked

Esimene päev 

 Sel korral tripin hoopis autoga ja suunaks Nõva kant. Käisin seal viimati paar aastat tagasi koos perega, aga sel korral juhtus nii, et sisustan oma nädalavahetust üksi.

Alguspunktiks nagu ikka Peraküla RMK looduskeskus. Oi kuidas ma tahaksin siit hoopis Peraküla-Ähijärve matkateed jalgrattal jätkata, aga see vajab natuke rohkem ettevalmistusi, kui minu uit mõte asjad kotti, rooli ja minek.

Igatahes varustasin end värske Nõva maastikukaitseala kaardiga ja logistasin mööda kiviteed Allikajärveni, kuhu auto pargin. See tee on üks huvitav nähtus, keset männimetsi kusagil karu p...s on tsaari ajal maha laotud tahutud maakividest tee raadiojaama juurde. Tee on siiani kenasti säilinud ja toimib. Vene tsaaridel/tsarinnadel olid ikka kolossaalsed ideed. Et nad ka jaksasid.

Peraküla looduskeskus

Võtsin nõuks läbi matkata ühte jutti Liivanõmme 7,5 km ja Liivase ranna 4,4 km rajad. Teadagi on seal kandis kaunid liivarannad ja laiuvad männikud.

Allikajärve grillplats oli suurema rahva poolt hõivatud, nii et sinna ma uudishimust trügima ei hakanud. Enne Allikajärve silda oli koha ajalugu sissejuhatav salajase raadiojaama silt.  Silda ületades tuli teha ikka kohustuslik klõps veest välja turritavatest vanadest sillapostidest, millele vahvalt heinatutid peale kasunud. 1915-17 asus siin vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam koos 3e suure antenniga. Mõned antenni ja tõmmitsate betoon alused siiani alles ja kergesti leitavad. 

Kiirelt tuli teha selgeks, milliseid teeviitasid või -tähistusi ma jälgima pean hakkama. Sell korral siis oranžid lindid ümber puude.
Raadiojaama tee keeras järve poolitavale poolsaarele. Allikajärvel veel teinegi tore nimi Tantsujärv. Ühe versioonina olevat saanud sellise nime järve peal postide otsas olnud tantsuplatsist, kus külarahvas tantsu vihtunud. Teise versioonina tulnud venekeelsest sõnast "stantsija" (jaam). Igatahes on mõlemad nimed väga kaunid. 

Allikajärv ehk Tantsujärv

Allikajärv ise on madal ja soine kuid meeletult valgeid vesiroose täis. Lilled vees, taevapilvede ja metsa peegeldused tegid selle kinni kasvava järvekese oluliselt nauditavamaks. 
Matkasin edasi metsateed mööda. Kahel pool laiuvad mustikapuhma väljad. Ikka siin ja seal tunduvad mõned marjad suuremad olevat, mis rändavad mulle suhu. Mmm kui magusad!

Teen kaasa ka haagi Pikane ja Flyvae järvede vahele, kuid see sihtpunkt on küll paras võpsikusse minek. Järved on nii laia soise alaga, et veesilma ma ennast ei näinud vaid laiuvat heina(kõrkja)maad ainult.
Jalutan edasi nautides ilma, metsa, mustikaid. Tõmban sisse sõõmude kaupa männiku lõhna. Tervitan vastu tulevaid inimesi rõõmsalt. Varsti vahetult enne Uuejõe lõkkekohta keerab tee ära suunaga mere poole. Kuna eelmine kord telkisime just seal, siis läksin uudistades lähemale. Selgus et vahepeal oli uuesti roostiku servale vaatetorn püsti pandud, mis tol korral oli olnud maha lammutatud. Vaatetorn selline madal, jässakas ja lai. All laius pealelõunastes päikesevärvides Peraküla roostik. Pidasin väikese pausi ning nautisin hetke.

Uuejõe lõkkekoha "mustlase saun" jäi lähemalt üle vaatamata, sest grillplats oli loomulikult puhkajate poolt hõivatud. Jalutasin edasi randa. Otseselt rannailma küll polnud, aga siin ja seal ikka päevitajaid leidus. Otsisin rändava jõesuu hetke asukohta ja suundusin otse sealt mere randa. Jalad paljaks ja vette sulistama. Vesi on soe ja võiks ju ujumagi minna, aga veest välja tulles ei võta just kuumav suveilm vastu vaid tuul. Seega piirdun pikki randa jalutades põlvini vees. Seal rannas peaksid ka "laulvad liivad" olema. Olin siiani arvamusel, et see peaks väljenduma kuidagi tuulega liiva sahistamise näol, aga nüüd hiljem loen targast internetist hoopis, jala all krudisemist tähendavat see. Kahjuks ei osanud ma sellele tol hetkel tähelepanu pöörata, aga meri, päike ja tuul oli nauditav igal juhul.

Uuejõe rannas

Jalad liivast puhtaks, sokid jalga ja hops tagasi tossudesse. 
Matkarada keeras nüüd vägagi huvitavalt müstilise metsa vahele. Esmalt on riba tuules kõverdunud puudega. Metsa vahel sisse lõigatud liivased triibud. Hmm, kas tõesti siin ka leidub ATVdega kärutajaid?! Selgub, et need on hoopis tulekaitseribad, mida kultiveeritakse paar korda aastas, et metsatulekahjude korral tuli mööda maad edasi ei leviks. Nopin kukemarju, mis mulle maitsevad ja mõtlen, millise portsu vitamiine ma siit saan.

Silma hakkab üha rohkem ja rohkem võimsa tüve ja võraga vanu iidseid puid, mis otse jala peal surnud. Need on iidsed hongad ehk vanad männid. Mõne sügisese jaheda hommikuuduga oleks siin vägagi salapärane jalutada. Sellist sadade aastate tagust võimsat hõngu olen varemalt ainult vanadest tammepuudest tundnud. Jüris asuv Lehmja tammik on üks selline müstiline paik.

Iidsed hongad

Pean mainima, et teerada on väga hästi rajamärgistega tähistatud ja minu nüüdne eksimine teelt on küll puhas läbi fotoka silma vaatamise süü. Igatahes olin imetlema jäänud helevalge liivaga tulekaitseriba ning marssisin mööda seda vapralt kuni leidsin end taas Raadiojaama teelt. Mida imet? Samad raadiomasti alused. OK kaardilt sain selgust, kust ja kuidas lõikasin. Pole hullu, liikusin nüüd muidu vahele jääma pidavat vanajõe sängi äärt mööda kulgevat lõiku pidi tagasi õigesse punkti, kust oli soov teha otsa Liivase ranna rada. See rada nüüd küll rajamärkidega ei hiilga, aga samas igal pöördekohal on ikka kenasti viidad üleval ja kaart abiks näpuvahel, siis saab hakkama küll.
4ja tee ristilt leidsin oma mõne nädala taguse RMK matkatee tähised valge-rohe-valged triibud. Ausalt öeldes südame alt läks soojaks ja mõte kohe töötas, kust suunast tuli ja kuhu edasi kulgeb. Plaan ikka see rada lõplikult läbida, seega nagu eelluure.

Peraküla telkimisalal avastasin, et olen jõudnud "laulupeole". No mis naudingut need inimesed küll saavad külg-külje kõrval olemisest? Ühed kuulavad makimuusikat, teisel lapsed kilkavad, kolmandal keegi lagistab naerda liiga valjult.... No ei istu mulle selline karjaga looduses olemine. Jah saan aru, kui lähen firma suvepäevadele, siis on lärm ja seltskond kohustuslikud.

Keeran metsavahele, et jätkata matkateed mööda vaikset metsarada. Ees on Toatse järved: Väikejärv ja Toatse järv. Kuna kaardilt näen 2e järve vahel mingit istumispaika, siis sihin sinna. Vahetult minu nina eest keeravad vastast suunast tulev paar jalgratastel ka samale rajale. Hetke pärast selgub, et sihtisid seda sama kohta. Toatse järve veerel ujumiskohas kenake purre koos ühe pingiga. Ilmselt kohalikud tulid veemõnusid nautima. Mis seal ikka ega minul ei sobinud suu ammuli pealt passida nende ujumisstiili. Järvele pilk peale visatud keerasin ringi ning jalutasin edasi, nüüd siis suunaks juba uuesti Allikajärve autoparkla. Taevas tõmbas halliks ja poetas mõne piisa, aga ei midagi erilist.
Nii kuhu telkima? Laulupeost ma osa ei taha saada ja üksi nagu polekski seal miskit teha. Sean suuna Uuejõe telkimisplatsi poole lootuses, et ehk on veel plats vaba. Kahjuks mitte, noored bemmiga on juba hõivanud platsi. No pole hullu liigun edasi ehk leidub mõni teerada mere suunal. Kaardil küll telkimisplatse rohkem pole, aga paar teerada nagu näitab veel.
Ja näkkaski...leidsin ühe raja, mis sisse keeras, natuke maad sõitu ning oligi kenake parkla. Läksin jalgsi ümbrust uudistama. Natuke maad üle künka ja voalaa - meri paistab. Lausa isegi legendiga tahvlid 1951a 2.septembril hukkunud 4st mehest võitluses nõukogude piirivalvega. Telkimiseks sobiv plats, liivavarand, lõkkeasegi olemas, rahu ja vaikus - mis sa hing veel tahad!
 Endiselt tibutas vaikselt vihma. Jalutasin auto juurde umb. 100m ning võtsin nõuks esmalt telgi püstitada ja siis alles ülejäänud asjad ligi tuua. Selle ajaga kui oma uue matkatelgi üles sain sulges taevas oma vihmaluugid ning avas tasahaaval õhtuse ukse päikesele. 

Tassisin ülejäänud vajaliku nodi autost kohale. Kõht oli hele, seega esmalt gaasipriimus tööle, et süüa saada. Kõht täis meel hea, korjasin metsa alt väheke hagu õhtuse lõkke tarbeks ja istusin palgile päikeseloojangu mängu jälgima. Nii üksikus paigas kui ma ka polnud, jalutas üks paarike sinna. Paistsid ka üllatunud olevat minu eest leidmisest. Ju otsisid kahekesi salajast paika. 
Tegin minagi väikese retke mööda randa, vasakule jäid eramajade krundid ja paadid mere rannas ning paremal tühi rand, vanade nõukaaja hoonete jäänustega. Huvitav, et mälestuskiviga ja memotahvlitega plats, aga kaardi peal seda maha märgitud pole. Koht on ju väga nauditav!
Õhtuhämaruses süütan lõkke. Mäletan, et lugesin kellegi välismaalase lugudest eesti elu kohta, et eestlastel pidavat lõkke ja tulega mingi eriline värk olema, alati igal võimaluselt tehakse tuld. Ise arvan, et ju see meie ürgne vaimsus ei ole veel nii urbaniseerunud ja ära tapetud. Väga soe ja hubane on ju lõke süüdata ja tuleleeke jälgides oma mõtteid mõlgutada. Ja pealegi iga hetkega muudab taevas oma värve. Üksik purjekas suundub Dirhami sadamasse ja Spithami külas olevate majade akendes süttivad tuled. Milline vaade!
 Öö möödub heitliku unega, sest mere hääled on minu jaoks võõrad. Pealegi on harjumatult soe ehk õhtul soojalt sisse pakituna on mul üsnagi palav magada. Korraks krõbistas isegi öösel vihma ja mina tundsin heameelt oma uue vettpidava telgi üle.

Milline värv!

Teine päev

 Hommikul telgist välja ronides vaatas vastu päikesepaisteline miljonivaade. Dilemma - kas esmalt kohvi või pesu? Mõte kohvile, olgugi, et 3in1, sai võitu. Kõrvale siis juba ka hommikupuder. Üks suur merikajakas patseeris rannas. Igatahes peale einet läksin minagi veeprotseduure sooritama. Kahjuks 1,5m veepiirist oli adrune ja ma solberdasin vees nagu porilombis end pesev värvuke. Natuke maad telgi taga ehmatas nastik minu liikumise peale ja sahistas eest ära rohu sisse. No nüüd ei teagi kumb rohkem ehmatas, sest ka mina võpatasin korralikult sellise jämuski peale. Aga nastik pidavat õnne tooma, ju siis hea enne päevale.

Eelmine õhtu olin järgmise päeva liikumisplaanid paika pannud, seega polnudki muud kui vaikselt asjad kokku pakkida, veel sõõm kauni koha õhku ja edasi...
Põõsaspea neemele läbi Spithami küla sõites leidsin ühe maja juures niitmas eile randa külastanud noorpaari. Imestasin, et nii pika jalutuskäigu olid ette võtnud. Spithami majakesed olid sellised pisikesed armsad suvila tüüpi. Nii mõnigi neist rootsipunane, mis mulle meenutab pigem Bullerbyt. Üks lemmik raamat minu lapsepõlvest. Põõsaspeal oli palju autosid platsis ning seirejaamas alati rahvas toimetamas. Ühel pool neeme oli tugev jahe tuul ja teisel pool palav lõõskav päike. Ikka mööda kive turnides võimalikult kaugele neeme tippu välja, see ju Eesti kõige kõigem loode poolne tipp.

Põõsaspea neem

Edasi suundusin Rannakülla. Tuttav nimi ühest asjalikust lastefilmist "Ruudi". Kahjuks filmiga ma siin küll ühtegi sarnast paika ei leidnud. Ju pole see silmas peetud Rannaküla. Ikka igal pool enne randa "eramaa" ja muud keelumärgid üleval. No kui otse ei saa, siis tuleb läheneda ringiga. Leidsin teise teeraja, mida mööda sammud seadsin. Reas silikaadist ilmselt nõukaaegsed piirivalve hooned. Kusagil majade vahel kuivatati võrke. Ikka leidub mõni jõukam, kes kolediku kõrvale omale uhke lossi rajanud ja ka suurelt alasid piiranud. Jalutasin mööda randa, sest see seaduslikult lubatud päikese tõusust loojanguni. Ikka ja jälle pean tunnistama isegi adru haisus oma kodumaa ilu.

Rannaküla

Nõval keeran sisse kiriku juurde, et vaadata üle pühakoda ning teha jalutuskäik kalmistul. Suured kiviristid, milliseid Lõuna-Eesti kalmistutel pole, ja kaunid pitsilised raudristid. Pühakoda ise puidust ja laudkatusega.

Nõva kirik ja kalmistu

Läänemaa Suursool püüan leida õiget teeotsa Veski- ja Tänavjärve äärde, mille ümbruses 2008 olnud metsatulekahjud, ja saingi pihta õigele rajale. Esmalt liivakarjäärist tulenevad liivamäed, mille taga nukker vaatepilt mahapõlenud metsast. Ainult köndid püsti. Peatun künka otsas ja ohkan möödunud tulemöllu võimsa kätetöö peale. 

Veskijärve äärsed lõkkeplatsid on rahva poolt hõivatud. Muidugi, ilm on ju ilus ning pühapäev. Miks mitte loodust nautida?
Sõidan edasi mööda kitsenevat teerada Tänavjärve poole, mis pidavat haruldane selle poolest olema, et on raba vahel liivase põhjaga järvesilm. Auto tuleb eemale parklasse maha jätta ja edasi jalgsi mööda liivast teerada rabase maastiku vahel matkata. Juba hakkab vaikselt maapind tule kahjustustest paranema. Siin-seal sirguvad noored kased ja maapind on kaetud kanarbiku ning mustika varte ja pohladega. Küpsevaid punavaid pohli lausa mustab. Mustika puhmaid pisemate kuid magusamate marjadega ja kõrgemaid sinikate põõsaid lihavamate mammudega. 

Metsatulekahju jäänukid

Viimane jupp järveni tuleb läbida natuke märjemat soisemat ala pidi. 
Tänavjärv on üllatavalt suur, liivase põhjaga nagu kirjades lubatud, aga kuna tuul on suur ning lainetab natuke, siis vesi üsnagi sogane ja ujuma küll just ei kutsu. Natuke teise nurga alt järvele lähenedes peaks olema RMK lõkkeplats, kuid see teerada sinna välja ei ulatu, seega jääb edasi minemata. Tagasi tuleb jalutada sama tuldud teed pidi ja raba peal on tuule asemel pigem lõõskav päike. Lõunat tahaks kusagil teha priimusega, aga seda kondistunud pilti vaadates ma siin küll priimust ei julgeks süüdata.

Tänavjärv

Sõidan tagasi Veskijärve suunas, üllatuseks on üks lõkkeplats vabanenud ja kasutan kohe võimalust nina sinna keerata. Toidukott pagasnikust välja ja vesi tulele. 
Taas kõht täis, meel hea ja kiiret pole ka kuhugi. Seega pakin träna kokku ja jalutan paarkümmend meetrit eemal oleva ujumiskoha juurde. Veskijärve kaldad on üsnagi roostunud ja seal läheduses ainult 2 veeni avatud kohta. Plaan oli kupsu minna, aga põhi nii pikalt madal ja lauge, et ei viitsi. Loputan niisama ja lähen sean end kaldal mõnusalt lebosse. Natuke eemal roo taga on 2 kalameest kummipaadiga järvel. Lõkkeplatse siin järve ääres küll õige mitu erinevas variatsioonis: üks laavuga, katusega laua ja toolidega ja ilma ning nagu sellistes kohtades ikka, kenake "kuninga jalgsi" käimise koht ka. 

Teel Tallinna poole põikan läbi veel Ristnast. Ja jälle mereni pääset pole. Suletud väravatega aiad ees. Ainult läbi võrgu võid piiluda. OK, kui otse ei saa, siis saab ringiga. Sõidan mingit kõrvalist teed mööda ja avastan taas põnevaid kohti: tõenäoliselt vana karjäär, kus käiakse autodega rallimas ning välja jõuan kivise valliga mereni. Siin pidavat õhutõrje raketi laskeharjutusi tegema.

 Hülgan auto ja jalutan mööda mereranda. Kaunis kaharate mändidega Ristinina neem on ees, mille kõrgemal künkal taas lagunev silikaadist ilmselt piirivalvele kuulunud hoone. Turnin üles, vaade on Rannaküla poole kaunis, Ristna poole ei näe, sest võsa on vahel ja hein põlvini. Ronin alla tagasi, et teekonda mööda mere kallast jätkata. 

Ristinina neem

Rand on paekivine ja ümber nurga minnes leian eest hoopis imestamapaneva paekiviskulptuurid. Vesi on pae plaatide alt uuristanud tühjaks. Sellist väljaulatuvat teravatipulist paest panka jagus õige pikalt. Siit paistis ka Ristna pisike sadam nagu peopesal.
Tuleb vist siinkohal aitäh öelda, et Ristnas otse mereni ei pääsenud ning seetõttu ma kõrvalteid pidin otsima ning nii kauni mereääre otsa komistasin.

Igatahes oli 2 väga nauditavat päeva täis uusi avastusi. 
Nagu ma tavatsen öelda:" Päev on korda läinud, kui õpid midagi uut!"