Pühapäeva hommikul silmad lahti lüües ja rõdul taevasse vaadates pidime leppima saatusega, et vihmane ja mossis ilm on meiega Eestist kaasa tulnud. Aga ei me lase end sellest häirida, sest kultuur tahab enda avastamist. Kuna meie pesa oli suurlinna mõistes kesklinnas, siis seadsime endid jalgsi teele. Esimene kultuuriobjekt on kurikuulus Panathinaiko staadion, kus toimusid 1896 esimesed moodsad olümpiamängud. Zeusi templi sissepääsul Olümpias kuulsime üllatuseks, et on riigipühad, mille puhul kõik muuseumid tasuta. No kui tasuta antasse, siis ikka võtame jah!
 |
| Zeusi tempel |
 |
| (Kodak 35mm) |
Zeusi tempel, mis on hävinud maavärina tõttu, asub vanal olümpia alal, kus toimusid kaarikute võidusõidud. Suured võimsad kõrguvad sambad on muidugi uhked. Paar sammast on maas pikali ja üks neist seibideks laiali pudenenud. Muidugi, nii neid tehaksegi, seib seibi peale! Mõtted lähevad rändama ehituslikule poolele, kuidas kiviraiujad on sooni sisse voolinud. Templis olevat sees olnud 2 kullast, elevandiluust ja eebenipuust kuju Zeusi enda ja Hadrianuse omad. Kõrval ongi kaunis Hadrianuse kaar, millel olev kiri peaks kuulutama linna Hardianuse omandiks. On ikka egoga tüübid.
 |
Hadrianuse kaar
|
Jah, olen palju kuulnud inimesi ütlemas, et Ateena on üks suur kivihunnik. Mul mõlgub see mõte meeltes. Minule jääb hoopis mulje nagu peesitaksid kreeklased oma ajaloo aupaistel ehk et puhkavad loorberitel.
Tegelikult on need ehitised kõik suured võimsad ja toretsevad, aga mitte hubased, ei mingit romantilisust. Jalutades aias ringi leidsin ainult ühe pisikese detaili, mis minu ilumeelele meeltmööda. See on kivisse raiutud pilt, kus 3 inimest peal.
Seamegi oma sammud Akropolise - Ateena püha kalju poole. Rahvast on palju, treppidest venis mass aeglaselt üles, sest pidime läbima uhked väravad, millede kõrval juba templid Nike ja Pinakotheke. Kõige kuulsam ja võimsam neist marmorist Partheoni tempel pühendatud jumalanna Ateenale. Partheon tähendab muideks vanakreeka keeles neitsi elukohta. Jällegi suured võimsad sambad, kuid seda olevat hoopis varakambrina kasutatud. Minule avaldas aga rohkem muljet Erchtheioni tempel oma naisfiguuride poolest.
 |
| Partheon |
 |
| (Kodak 35mm) |
 |
Erchtheion
|
Muidugi on siit kaunid vaated linnale ja kõik see oluliselt lähemal kui Lycavittuse mäelt vaadatuna. Ilmselt oleks kõik palju kaunim kui päike säraks siia peale ja paneks nii marmori kui sammaste varjud mängima. Kahjuks turistina ei saa valida ilma - on ainult võta või jäta.
Mäest alla sai käbedamalt. Imetleme Herodes Attikuse amfiteatrit. Seal säetakse etendust või kontserti üles. Teater on võimas, järsu tõusuga et kõik näeksid laval toimuvat.
 |
Herodes Atticuse amfiteater
|
Vihmast, tuulest ja rõskusest näpistatuna suundume kiirelt kuumale kohvile. Kõikjal on siin hea kohvi, mida ei saanud ma Berliini kohta öelda. Kohvikud on siin enamasti pika letiga ja istekohti tavaliselt 2-3e laua jagu.
Seamegi vaikselt tänavaid mööda seigeldes tagasi sammud hotelli suunas, et puhata hetkeks jalga ja kuivad riided selga saada. Teeme veel ringkäigu oma neiberhuudis. Avastan otse üle tänava koogipoe. Ja no tõesti, iga õhtu on mul vaja sealt karbike käsitööna valmistatud imemaitsvaid hõrke siirupist tilkuvaid baklavasid osta. Mmm... keele viib see mõte siiani alla!
 |
| Imemaitsvad baklavad |
Õhtusöögi võtame hotelli restoranis, kus muideks on üllatavalt normaalsed hinnad ja suurepärane teenindus ning toit.
Õhtul saame Eestist naabrilt sõnumi; "Kas meiega on kõik hästi, sest Kreekat olevat mega torm tabanud". Seda need vihmased päevad tähendasid.
Esmaspäev oli uus nädal ja halb ilm andis selginemise märke. Hommikulauas olin juba oma kindla koha leidnud ja türklasest teenindaja härra teadis minu soovi kohe kohviga tulla.
 |
| Tüüpilised hoovid ja ilm hakkab selginema |
Nüüd olid mul ees üksinda sisustamise päevad, sest kaasa läks tööle. Üritasin osta metroos nädala piletit, aga järjekorrad olid hirmus pikad, et pidasin kiiremaks kand ja varvas linna vehkida. Hiltoni ees ristmikul on tuulest viidud olekus klaasskulptuur. Päris huvitav teine! Tee viis sõjamuuseumi tagant läbi Rizari pargi. Loodushuvilisena käisin pea kuklas ja imestasin, sest puude okstes sädistasid ja siblisid rohelised papagoid. Ja neid oli meeletult palju! Väga ägedad! Siis pöörasin sisse linna rahvusparki. See on küll idülliline oaas keset suurlinna, kus bassein kuldkalakestega. Mõelda vaid, kui igale oma 3 soovi avaldada, siis peaks küll õnnega koos olema. Poetasin minagi oma 3 soovi neile. Eks näis!
 |
| Kuldkalakesed |
Muidugi avaldasid mulle muljet siinsed erilised taimed, puud ja eriti üks pikali kukkunud sammas. Ma ei tea, kas see on siia asetatud või on siin kunagi ka ehitis olnud, aga joonia (see on see viguritega romantilisem) samba kapiteel oli tüvest eraldunud ja asetses maas nagu tool. Olles Kreekas Ateenas tuleb kujutlusse pilt kapiteelil istuvast Afrodiitest ja tema peale langevad läbi udu mänglevad päikesekiired. Ahh, kui kaunis mõttelõng! Hiljem näen linnas üht fotonäitust sellest samast pargist ja pool mu mõttest oli pildile püütud ehk üks näitsik istuski kapiteelil, ainult valgusemängu polnud.
 |
| Minu kujutlused elavnevad siin kapiteelil istuvast Afrodiitest |
Parlamendihoone ette jõudnuna oli seal koos meeletu rahvamass. Nii, selge, siin hakkab kohe vahtkonnavahetus toimuma. Trügisin ka nii ette kui sain, veidike pidi ootama. Siis rahvas pöördus, hakkasid fotokate ning telefonidega klõbistama. Poisid tulid kusagilt kaugelt ja kõige ees marssis kössa-kössa Borat Kazastani filmist. No ok tegelikult ei olnud ta Borat, aga tema koopia küll. :)
 |
Evzonede ehk auvahtkonna vahetus
|
Ja siis algas vahtkonna vahetus. Ma vaatasin imestusest suu ammuli, see oli nagu balletistuudio. Tundus nagu toodi ettekandele klassika tund aegluubis variandis. No muidugi oli see väga huvitav ja isikupärane ning hüper-super äge! Evzoned on presidendi auvahtkond, kellel on rahvuslikest rõivastest inspireeritud vorm. Riigi pidulikel sündmustel kannavad valgeid rõivaid, suvel tavaliselt khaki ja talvel tumesinist värvi. Rõivad on veel tähelepanuväärsed selle poolest, et seeliku osal on 400 volti, mis tähendab Ottomani impeeriumi ike all olemise aega. Lisaks veel uhkete tuttidega kingad, mille tallad on muideks naelutatud ning isegi säärepaelad on suurte tuttidega kaunistet.
Jalutasin edasi nende vanalinna poole. Ühe hotelli hõlma alla peidetuna leidsin pisikese armsa pühakoja. Tegelikult hakkasid mulle silma esmalt kivimüüris mustriga detailid ja teise külje peale minnes avastasin kirikukese Ekklisia Agia Dynami.
 |
Ekklisia Agia Dynami
|
Mitropole väljakul suure Ateena katedraali kõrval asub teine pisike pühakoda Agios Eleftherios. See on huvitava väärtusega, sest on kaunistatud linna vanadest ehitistest pärinevate reljeefidega. Tõeliselt nunnu näeb välja!
 |
Ateena katedraal
|
 |
| Agios Eleftherios |
Keskplatsile viivad juba kaubandustänavad. Siin leidub kõike toredat ja hoopis teistsugune kaup kui meil ja meie lähiümbruse riikides. Panin silma peale paarile muusikainstrumendi poele, sest mu tütar soovib ukulelet. Keskväljak Monastiraki on meie mõistes raekojaplats või siis vana turuplats, ja see on rahvast pungil. Siin on tähelepanu haaravad tänavamuusikud, puuviljaletid, pühakojad, metroojaam, sambaid, varemeid jpm. Lihtsalt jalutan, imetlen ja haaran seda miljööd enesesse.
Nautinud veel tänavamuusikuid, kelledest erilisena meelde jäi kamp, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, veidike elu hammasrataste vahele jäänud andekaid kunstnikke, kes mängisid keelpillidel Kreeka rahvamuusikat, libistades vahele vaikselt õllekest. Aga mängisid nad väga hästi, oleks lausa nende plaadi soetanud, kui seda oleks neil pakkuda olnud.
Teel tagasi hotelli möödusid minust Evzone vahtkonna poisid oma uhkel toonekure sammul. Selgub, et selline pidulik vahtkonna vahetus toimub iga täistund ja tõesti tulevad nad üsna kaugelt rahvuspargi tagant.
 |
| Evzoned |
Päeva lõpuks võtan ette siiski metroopileti sabas seismise. Õnneks oli enne mind ka turiste ning selguski, et igast automaadist ei saa osta vaid ainult kaardile raha juurde laadida. No otse loomulikult olin ma vales sabas. Ootamine tasus end ära ja lõpuks oli mulle rohkem vabadust andev linna ühistranspordi pilet taskus.
Õhtul üritame leida tänavatel restorani õhtusöögiks, aga selgub, et peale tööpäeva käivad kreeklased ainult sõpradega jooki ja seltskonda nautimas. Lõpuks leidsime meie huudis ühe kebabi resto, kuhu me nii mitmelgi õhtul maandusime. Kohalik õlle maitses hea ja kebabi valiku nimekiri oli meetrite pikkune, kas soovid taldrikul või kokku keeratuna, erineva saia ning erinevate lihade valikuga.
 |
| Kohalik õlu ja kebab |
Teisipäeval võtangi ette seikluse metroodega Pireuse sadamasse. Metroo liiklus on väga lihtne, sest kõike öeldakse ka inglise keeles. Tõesti väga turistisõbralik.
Pireuse sadama ala ongi kogu mere äär. Hmm, kust ja millise lootsikuga ma Egina saarele nüüd saaksin? Üritan piletikassat leida, aga kõik on turismibürood aina. Lõpuks ühes neist kreeklanna teisel pool letti üle kliendi hüüab mulle kuhu ma soovin. Mina:"Egina". Müüja:"Kas regulaarliini või kiirlaevaga?" Mina:"regulaar". Ja nii mul pilet näppu saigi. Kui netist tuhnides oli laeva liikluse kellaajad hõredamad, siis kohapeal selgus, et iga tund läheb vähemalt üks laev. Proua juhatas ka kuhu suunda pean minema ja otsima punast laeva. Muideks reas seisid kõik sellised suured laevad nagu meil Tallinn-Helsingi vahet käivad. Õige alus leitud, anti luba peatselt peale minna. Jah salong oligi nagu meie laevadel. Pugesin üles tekile, et nautida ilma ja näha võimalikult palju. Laev väljus alles 40min pärast ehk seniks päikese käes praadimist, aga ei põlga ma ühtki päikesekiirt. Sõit saarele kestis umb tunnike.
Kiirelt nüüd küll see laev ei kulgenud. Aga tühja sest, sest imetleda oli konteinerite koorma all ägavaid kaubalaevu, mägesid, ja Egina saart 3st küljest. Aegina linnakese kail võttis esmalt vastu Kreeka õigeusu väike valge kirik ümara kupliga. See valge oli nii kriiskav päikese käes!
Ja siis edasi need armsad kalapaadid...valged natuke sinist ja kindlasti ka killuke punast. Need olid nagu nukupaadid. Eemal parandasid mehed kalavõrke, mööda kappas hobune turisti kaarikuga, rollerid, rollerid ja veel kord rollerid! Siin võib lausa rolleri alla jääda, tundub, et neil on tipptund. Ja nad nõeluvad mööda kitsaid tänavaid siia-sinna.
 |
| (Kodak 35mm) |
Ühe maja lahtise akna all kuuleb ka tulise kreeklanna tõstetud kiirevoolulist häält. Kujutan ette kuidas käed kaasa vehivad ja mees tema vastas kõrvad lontis on. Hea, et teemast aru ei saanud. :) Veel tulid sama laeva pealt ühed estlased: ema lapsekäruga ja vanaema. Huvitav!
Jalutanud risti rästi läbi vanalinna, loendanud, pildistanud hulgaliselt kirikuid, maandun ühte kohvikusse ja tellin kreeka salati. Kreekas ju peab ometi kreeka salatit maitsma. Suur kausitäis tuuakse üle valatuna ainult oliivõli ja veiniäädikaga. Väga hea oli muideks!
 |
| Kohviku salvrätt |
Laevaga tulles nägin linnast jalutuskäigu kaugusel väljas üht tuletorni. Seadsin sammud sinna suunda. Kolasin korralikult mööda randu, teid, imetledes vaateid sillerdavale merele. Lihtsalt nii ilus ja rahulik on siin! Kui olin pildile püüdnud kõik võimalikud kaktused, taimed, paadid, kaldajärsakud ja oliivisalud, jõudsin lõpuks ka tuletornini. Selle kõrval oli veel üks pühakoda.
 |
| (Kodak 35mm) |
 |
| (Kodak 35mm) |
Palavusega tekkis isu ujuma minna ja nii kui selle mõtte peale tulin, et lipsaks kusagil vaikses paigas aluspesu väel vette, oli rannas rahvast küll. Kivisesse vette läksid lausa kivitrepid. Otsisin üksildasemat kohta kuni ühel trepil kohtusin peene kõrbepruuni kuid väga väleda ussiga. Ei teagi kumb meist rohkem ehmatas, aga sellega minu ujumisplaan ka lõppes. Olin ennist ikka korralikult kollanud kuivanud heinamaadel ringi. Nüüd püsisid mu jalakesed ainult asfaltil.
 |
| Oliivipuud |
Kolmapäeval võtsin ette Akropolise ümbruse teised mäed nagu Filopappuse. Esmalt mõõtsin samme observatooriumi suunas, mis asus kaunilt kaljude peal, aga ligi sellele ei saanud, aiad ees. Selle kõrval vägagi kaunis uuemat sorti pühakoda.
 |
| Vaade Filopappuse mäelt - vasakul Lycavittus ja paremal Akropolis |
 |
| (Kodak 35mm) |
Teerajad viivad edasi tähetornini, kust avanevad nüüd siis teise nurga alt vaated linnale ja Akropolisele. Silm oskab juba otsida pidepunkte Hilton, Akropolis, Lycavittus jne. Teen veel jalutuskäigu linnas uudistades üle kõik kaardil oluliseks märgitud hooned. Neid on nii palju, et kõiki ei jõua loetleda ja kirja saavad ikka need, mis rohkem emotsioone on tekitanud.
Õhtusöögi kohaks valisime lihtsalt ühe restorani Goole mapsi tärnide järgi. Toit ja teenindus nagu ikka super! Teenindaja on väga hea huumorisoonega. Mu kõht lausa mõnuleb siin. Ma ei ole küll gurmaan, aga heast toidust pean lugu. Teeme jalutuskäigu tuledesäras vanalinnas, siis on ju kõik teisiti. Koledad kohad pimeduse hõlmas ja pärlite peale lambid särama suunatud.
 |
| Öine Ateena |
 |
Ateena Archegetise väravad
|
Neljapäev ehk eelviimane päev. Olen soojal maal ja randa polegi jõudnud. See viga tuleb parandada. Olen kergel käel saanud siinse linnatranspordi nii metroo kui trammiliikluse selgeks. Tuttavad peatusenimed kordan mõttesi kaasa ja selle ette käiv "Epomeni stassi"* Üldiselt pean tunnistama, et kuigi kuulan seda enne igat peatust, ei suuda mu aju seda õhtul korrata, alles hiljem Eestisse jõudnuna kummitab. Tervituse ma siiski suudan omistada ja väljagi öelda ja oma kaasa silmis sellega lausa imestuse välja võluda. Püüan hellenite kirjast aru saada, mis on ladina ja kirillitsa ja ei tea veel mille segu, aga tõesti mu aju ei võta seda. Paras Kreeka E.
Niisiis randa minek, võtsin lihtsalt mereäärde viiva trammi lõpp-peatuse ja hakkasin sealt edasi mere äärt mööda kõndima kuni tuli minu arvates sobiv paik. Kusagil vee piiril kivide vahel oli üks mees püüdnud mõned 8jalad. Sidus neile ümber nööri ja klohmis mereelukat vastu kivi. Ma ei teagi, mis nipp see on, kas klohmis pehmeks või elu seest välja. Kaunis looduslik blääž leitud, laotasin hotelli rätiku maha ja lasin päikesel endale pai teha. Paar korda käin ka soolase vee protseduuridel. Nahk on pärast soolast valge.
 |
| Puhkust ei tohi kuritarvitada, seega üks päev rannas |
Õhtu lõpetame juba meie armsas kebabi söögikas.
Reede ehk viimane päev. Veel metroo ja trammi sõite, sügavamalt Pireuse kandis jalutamist, kust leiame ka jõukamaid villasid. Iga kandi pealt on Ateena mägine ning ka siin tuleb tänavaid, kus ainult trepid või rühkimist mäest üles või alla.
 |
| Pireuse metroojaam |
Siis veel šoping ehk tuleb teha kodustele sisseoste. Ise olen ma kõige õnnelikum kohalike, minu jaoks loetamatu firma termostasside üle, millel on ülilahedad kujundused. Täpselt minu tütrele ja pojale sobilikud.
 |
| Lõbusad termostassid |
Kuna tegu on ikkagi suure ja kultuuri täis linnaga, siis ikka veel leidub nurgataguseid kus pole käinud nagu Kerameikos ja veel linnamuusikuid.
 |
| Monastiraki (Kodak 35mm) |
Tore, kui tänavapildis jalutab sulle vastu kõhukas härra, seljas A&M Toode t-särk. Veel lasen enda sisse voolata tänavamuusikute helidel, kui lõpuks ongi päev seal maal, et aeg sättida end aerodroomi poole.
 |
| Aegean Airlines |
Paljud on kurtnud, et Ateena neile ei meeldi, suur ja kole linn. Minu jaoks tegid soojaks selle paiga väikesed detailid: hea toit, sõbralikkus, abivalmidus, inglise keelega kõikjal hakkama saamine, vanalinna nurgatagused, need värvid! - eriti ateenasinine, loodus, kalapaadid, isegi keeruline Kreeka keel ja palju palju muud. Rahvast on palju, aga mitte ülerahvastatuse tunnet nagu Veneetsias. Ma tundsin siin end väga hästi ja tuleksin iga kell tagasi.
