RMK lõunarada - Revanš

Kavastu - Ahja

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist rajalõiku loe siit

Nädal tagasi jäi mu matkatee läbimine pooleli, sest Kavastu parv ei töötanud ja ringiga sõita ka ei viitsinud. Vahepeal netis surfates selgus, et parvel olid hooldustööd ja sõitma hakkab alles kuu lõpus. Jälle minu plaanidesse ei sobi. Seega lasen end maha paotada täpselt teisel pool jõge. Jalutan isegi parve randumise kohas, et oleks nagu päris. 

Kavastu parve liikumis koht

Emajõgi

No ega siis midagi, sadulasse ja minek! Aga nii lihtsalt see ka ei käi. Katsu sa sadulasse istuda tõusu peal ja mäest üles väntama hakata. Mul tuli nii naer peale, ma nagu polekski rattaga kunagi sõitnud, sest hoogu kuidagi sisse ei saa. Saateautojuht nagu siil Kalevipojas õpetas kõrval "serviti, serviti" (loe keera ratas mäega risti). Sellest nipist oli abi ja lõpuks ma kohalt minema sain. 

Vaade teisest kaldast, et seal tõesti on tõus mäkke

Ilm ilus ja meel hea, asusin kilomeetreid neelama. Kodus kaardile vaadates olin juba plaani teinud, et Kastrest keeran otse Võnnu peale, selleks et vältida inimtühju karulaani. Ilmselt ei ole mu psüühika veel metsavahel karuhirmu vaba.

Kastre mõisas asub tänapäeval hooldekodu kauni nimega Härmalõng. Memmed-taadid istuvad välistrepil, ajavad juttu ja mõned kobedamad jalutavad ringi. Taban end mõttelt, mis siin viga hiliseid elupäevi mööda saata. Lihtsalt nii ilus ja vaikne on, saatjaks ainult linnulaul ja tuule sosin.

Kastre mõisa peamaja ehk Härmalõng

Keerangi enda nina siit otse Võnnu peale. Vähemalt siin peaks majapidamisi tee ääres olema ja silmal midagi vaadatagi. Võõpstes püüab mul pilku suur vana kahekordne hoone. Raamatukogu silt küljes. Kindlasti on siin vanasti midagi muud olnud. Google abiga selgub, et see on vana koolimaja, mis 2001 aastal suleti. Vähemasti mingi seltsielu siin sees ikka toimub. 

Võõpste koolihoone 1934-2001

Võnnu alevi serva jõudes otsin kaardi abiga õige matkaraja üles ja sätin end seda mööda kulgema. Vaatan otsivalt ringi, sest kusagil siin valmis kevadel minu ovaalsaun. Ikka palavaga võtan esmase suuna poe manu. Uurin veel poest ka, et kus see Saunasellide firma asub ja saan umbkaudsed juhtnöörid. Teate küll kohalike teejuhatamist: mine säält kooli juurest keera paremale ja siis säält vasemale ja oledki kohal.

Jäätis näppu ja kiriku manu. Siin on alles suur ja võimas kirik uhkeldava tornikukega. Nii suur, et mitte kuidagi ei mahu korraga ühele pildile. Ilmselt omal ajal olnud tähtis kants. Teen imetleva tiiru ümber kiriku, sisse ei saa. 

Võnnu Jakobi kirik

Lähen siis umbkaudu käsikobamisi otsima Saunaselle. Lõpuks leian nende tootmiskoha ja näidisteplatsi. Käin kõik majad läbi ja imestan, et keegi ei tunne huvi minu vastu, jää või siia ööbima. Muideks, mu elu parim saun on see!

Uudishimu rahuldatud tuleb mul lõpuks meelde vaadata ka geopeituse lehele, kas siin ka mõni aare leidub. Oh seda üllatust, kohe üle autotee siin vastas üks aare Sõõro külakooli hoone, kus õppis ka Gustav Suits. Väga ilusti korda säetud maja. Ilma geopeituseta ei oleks ma küll osanud seda pärli siit leida.

Vana koolihoone

Suu võtab mul muigele, sest kiriku juures oli ka aare. Ega midagi, kiman kiriku juurde tagasi. Seal oli leid väikese ninanipsuga, aga logi sai kirja. 

Nüüd olen siin Võnnus küll pikalt molutanud ja aeg edasi liikuda. Mõtlen, et viimase lõigu teen nüüd truult mööda matkateed ja mis see siis veidike metsa läbida ei ole. Muidugi saan seda otsust vanduda veel küll ja küll. Healt asfaldilt maha keerastes oli esialgu ok kruusatee, aga millalgi läks nii meeletuks metsatöö masinate rööpaliseks ja kõige hullem kui tuli mööda traktori rehvi mustrit logistada. Nagu heas reklaamis...ja see ei ole veel kõik! Mind tabas vasika suuruste parmude hord. Nad puresid igast võimalikust ja võimatust kohast. Parmud, palavus, higi ja siis üritad sõkkuda kiiremini mööda traktori rehvimustrit või õigemini logistada. Ka see ei ole veel kõik... ühel hetkel tõmbas ühe puujupi mu velo porilaua vahele kinni nii, et edasi ei sentimeetritki. Hea, et ninuli ei käinud. Mul läks täit jõudu vaja, et see sealt kätte saada. Ma ju alles kevadel panin uued porikad ja jälle katki. Oi seda vandumist, sest ärge unustage vasikasuurusi parme mu kallal.

Metsameeste kunst

Lõpuks sai ka vähe viisakama metsatee peale. Mõtlesin, et kui karu nüüd vastu tuleb, siis ma olen nii tige juba, et saadan ka selle karu kuu peale. Aga ega pomm samasse auku mitu korda ei kuku ja karusid ma rohkem ei kohanud. Lõpuks sain inimliku tee peale välja ja Ahja poe juurde, kus mu saateauto juba ootas. Palusin veel hetke mõisa juurde minekuks, et minu matkatee ots otsaga kokku viia. Sel korral siin rahvatantsijaid ei ole, Tuglase pinkki on hallikamaks tõmbunud ja mõisa peamaja veel rohkem lagunenud. Jalutan üle sildade ja avastan veidi eemal ujumiskoha. Ei saa ma kuidagi vastu panna veele ja hetke pärast olengi sulistavate laste vahelt vette lipsanud. Ah kui hea parmuhammustuste raviks!

                               

Ahja mõisa loss ja minu vokk

Plaanitud 25km asemel tuli 35km

Vähemasti revanš sai võetud! 

Aga tee ei lõpe ja otsa sõit ei saa. Põhjas ootab veel läbimist viimased 70km Vasalemma - Peraküla. Alles siis saan RMK Ähijärve-Peraküla rajale joone alla tõmmata.

Järgmist lõiku loe siit

RKM lõunarada - Ei saa üle Emajõest

 4. Päev Kaiu-Kavastu

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist päeva loe siit

Eks ma kuidagi liikumatult sain ikka veidike magada ka. Hommikuks oli keha kuumamine üle ja kõik unustatud. Ajasin omale pikkade varrukatega särgi selga ja püksid venitasin alla pikemaks. Mõned varustuse asjad sain saateautole anda. Träna kokku ja teele. Kaiu järve selle poole ümbrus on väga mõnusalt männimetsane. Kohati tihedalt suvemajakesi täis pikitud. Vägisi tuli fiiling nõuka asutuste suvilate ajastust peale. 

Nagu kiuste jätkus tee metsade vahel. Psüühika oli ikka karude terhvamise tõttu paigast ära. Ainuke, mis mind lohutas oli hõre ja kaugele läbi paistev männimets. Muul juhul oleks ma väga nautinud sellist metsa vahel kulgemist. Teisest küljest oli igasugune vähegi viludas sõit natuke jahedam mu kehale.

Teele jäid mõned pilku köitvate hoonetega külakesed ja Padakõrve looduskaitseala. Jälle igavaid pikki sirgeid kruusateid. Kukemetsa metsaonn oleks olnud koht, mida tahtnud üle vaadata, aga seal oli rahvas ees ja nii ma siis kimasin mööda. 

Lõputuna tunduvad sirged

Kääpa jõge ületasin vähe ilusamas kohas ja see oli ka viimane vaatamist väärt koht. Oleks ma seda teadnud, oleks kohe seda hetke kauem nautinud. Edasi läks tee väga igavaks ja nüridaks ning see tähendab ka ratta seljas tempo tegemist. Ei looduse ilu ei vaatamisväärsusi, isegi mitte sobivat kohta, kus pausi teha ja einetada. Tähemaa lõkkekoht oli teelt kõrval, aga saateauto käis eelluurel ja sealgi juba grillijad ees. Ikka uskumatult nüri tee kuni Kavastuni. 

Lupiinid ja kruusateed

Kääpa jõgi

Emajõe ääres ootas mind aga halb üllatus, parv ei töötagi. Ei ühtegi selgitust miks või mis ajani. Kuidas ma siis üle Emajõe saan? Luunja kaudu ringiga sõitmine tähendaks 20 lisa kilomeetrit. Üle ujuda...aga ratas? Siiski esmalt riided seljast ja vette jahtuma, küll siis hiljem mõtleb, mis edasi. Jaa, siin oli juba tunda, et ujud jões, vesi on nii jahe, aga karastav. Siin tuli ka lõunaeine võtta, sest paremat paika ju polnudki. Huvitav oli jälgida jõe ääres käivat elu: ujujaid, lastega peresid, kalamehi, mööda kimavaid paate ja vette lastavaid või veest välja tõmmatavaid kaatreid. Aga mitte ühtegi potensiaalset ohvrit, kes võiks mu üle vee viia.

Ei saa üle Emajõest

Kavastu parv, mis keeldub mind üle viimast

Ainult natukene veel

Lõpuks tuli mul siiski mingi otsus vastu võtta, mis edasi. Pidin ju Ahjani välja sõitma. Ja teiselt kaldalt edasi ainult 25 km. Raske südamega langetasin otsuse pakkida ratas saateautole. Kuna selle päeva igav tee oli mu motivatsiooni suht nulli viinud, siis ei leidnud ma endas jõudu, et teisel pool jõge uuesti lahti pakkida ja see ots ära teha. Jääb järgmiseks korraks. Boonusena lasin end sõidutada RMK Emajõe suursoo loodusmajja. 

Emajõe suursoo loodusmaja

Vähemalt see kergitas meeled üles poole. Väga huvitav hoone, mis tegelikult ajaloos olnud vana Kastre linnuse asukoht. Linnuse varemete kohale ehitati millalgi 18 saj kõrtsihoone ja omakorda kõrtsi varemetest ehitati 21 saj loodusmaja.   Aga noh nagu ikka Eestimaa suvi, kõik hooned ja asutused on kinni ja kuhugi sisse ei saa. Nii ka siin tunnistasime maja ilu ainult väljast poolt.

Kuigi kaardil tundub see üks ilma serva pääl olev koht, siis tegelikult on siin väga väga ilus. Loodusmaja juurest läheb veel tore matkarada võsa vahel jõe äärt mööda. Siin jalutades mul küll Eestis olemise tunnet ei ole. Ma ei teagi kus, aga nagu kusagil välismaal. Loodus on lihtsalt nii teistsugune, nii teise lõhnaga. Imeline! 

Kodu poole sõites lasin end veel hellitada Alatskivi lossi külastusega. Jeerum, küll siin oli alles rahvast. Ütleks, et isegi pildistamist segasid. Olen siin kunagi umb 8 aastat tagasi käinud, aga täna vaatasin seda hoopis teise pilguga.

Alatskivi loss

Päev lukku 58km rattal.

Selle nelja päevaga sain kuhjaga seiklusi, uusi muljeid, teadmisi ja tutvusi. 

Ütleks, et hetkel mu elu parim matk!

Järgmist rajalõiku loe siit

RMK lõunarada - Mudakonn

3. Päev Kurista - Kaiu

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist päeva loe siit

Väljapuhanuna Kurista mõisa pehmes voodis alustasin oma matka 3-ndat päeva. Esmalt hommikune värskendav suplus Kõpu tiigis, hommikusöök ja kohv veel mõisas. Mõisaproualt saadud heade soovidega taas teele. 

Ega ma siis jonni jätnud, keerasin end vapralt Siimusti lõkkeplatsi poole. Umbes 3 km pikkune lõik jäi siis karude küüsi. Metsavahelt jõudsin lagendikule, kus on olnud ilmselt simmaniplats koos laululavaga. Trepid veel täitsa olemas. Kahju, et see ilus koht maha jäetud. RMK lõkkeplats on siin servas puude vilus. Ma arvan, et ma ei oleks julenud siin ööd veeta. Tegelikult on väga ilus koht. 

Siimusti vana laululava

Tee viib edasi väga huvitavat künklikku ja käänulist teed pidi. Mingil kummaliselt moel mulle kangastub Käärikule tädi juurde sõit. Kihutan lauluga Siimusti alevisse sisse, kui meenub, et pidin kuskilt juba olema ära pööranud. Tagasi teel leidsin tuttava märgi ka rohu seest. Tee möödus rohkete rukililledega kaetud viljapõldudest. 

Eesti rahvuslill

Jõudsin mingi väga huvitava kohani, kus kaarti vaadates selgub, et ületasin just Kure oja ja Pedja jõgi voolab läbi Härjanurme paisjärve. Igatahes oli siin päeva nautimiseks või siis puhkehetkeks pink. Jalutasin ja vaatlesin sillalt vahutavat Pedja vetevoogu.

Pedja jõgi

Kilomeetrid lendavad rataste all, päike sirab täiega, metsatukkadest läbi minnes on hirm nahavahel. Lauluan kõva häälega, tilistan rattakella või siis räägin endaga kõva häälega. Esitusele tulevad kõik võimalikud karu ja matka laulud ning lapsepõlve estraadimuusika, mis vähegi meeltesse mõlgub. Kusagil metsa vahel on raietööd, süda rahul, et inimesed ligi ja traktorite mürast ikka karud hoiavad eemale. Õnneks saan alles hiljem teada, et ka karud on tänapäevase eluga harjunud ja pidavat metsatöö masinate vahel julgelt jalutama ja oma tavapärast elu elama.

Vööthuul-sõrmkäpp

Tartu-Jõgeva maanteed ületades ei saa ma enam aru, kus see õige teeots on. Kusagilt jõuan pea ühe majapidamise hoovi. Lähen tagasi ja seisan nõutult kuni silm haarab rinnuni heina sees raja ja rajatähise. Siin tuleb hetkeks lausa läbi võsa tungida nagu "Siin me oleme" filmis tantsiti kadakate vahelt. Sõidan paralleelselt raudteega kuni maanteeni uuesti välja. No mida hekki! Miks siis kohe otse mööda teed ei võinud tulla? Aga ei, märgid olid kadunud, ma ise olingi juba mööda kihutanud. Vaikselt tagasi liikudes selgus, et siin oli see kurikuulus raudtee alt läbi pugemine. Mu muul mahtus küll koos kogu varustusega tunnelisse, aga ma ise pidin end üsnagi kokku rullima. Teisel pool võtab mind vastu stend "100 lugu matkateelt", kus kirjas 1924 toimunud EW esimesest suuremast rongiõnnetusest selle sama Jõgeva-Kaarepere lõigul.

Ees võtab mind vastu Kassinurme linnamägi koos linnusega. Kuna eesti mõõtu mägede hiivamine ja jõupingutused läbi võsa murdmisel oli mind väga higile ajanud, siis läks loosi Kassinurme konnatiik. Ujumisriiete vahetamiseks oli tiigi kõrval kohe sobiv püstkoda. Ja mauhti vette juukseid siluva näki puuskulptuuri silme all. Jessas, kui hea on jahutada end. Mul elab üks töökaaslane siin lähedal, vaevalt, et tema saab uhkeldada Kassinurme linnamäe konnatiigis ujumisega. Õnneks pealtvaatajaid peale näki rohkem ei leidu. Vahetan riided ja jalutan linnuse elusuuruses maketi juurde. Siin tagahoovis leidub isegi üks hütt, kus saaks ööbida. Puuskulptuurid sõdalastest on lahedad.

Järjekordne konnatiik

Teekonda jätkates tõden imestusega, et ümber linnamäe kõik metsad maha võetud. Aga kuna tee edasi kulgeb voore peal, siis laiub mega vaade. Kaarepere kandis on mingi rattavõistlus ja mulle tuleb ikka igas konditsioonis sõitjaid vastu. Kui mul on tunne, et ratas nagu veereb ise kerge kaldega all, siis nendel ju kallak üles. Noh ja millalgi saan ka mina oma näo punaseks ratas käekõrval mäest üles rühkides. Ainult minul on ju pagasnik kraami täis. 

Lummavad vaated

Ja jälle jätkub teekond lummavate vaadetega voore seljal. Päike ja palavus tapab. Olen riided võimalikult üles kruvinud, et päike pääseks nahka paitama. Kusagil all voore vahel on järvesilm, aga see on all. Sobivat ujumiskohta nagu ei paista ja üles tuleb tagasi ikka rühkida. Kui jõuan Raigastvere järve ääres vaatetornini, kus peaks ka lõkkeplats olema, siis torni üles jõudes langen ma lõõtsutades varjulisse nurka maha. Nii hirmus palav on. Vett tarbin ohtralt, aga välja ei tule midagi. Lõunaks söön pähkleid, sest muud ei taha palavaga. Pean saama end kuhugi lompi jahutama. Peale väikest jõuvarude kogumist sööstan mäest alla mööda rada. Võsa vahelt saan mudasest kaldast ujuma, aga mul on savi milline põhi. Vastas kaldas hullavad kilgates lapsed. Ahh, kui hea on vee jahutus ja õnneks minu poolel on varjulisem. Voore otsa tagasi ronimine on muidugi hull tegu.

Raigastvere järv

Ees ootab mind Elistvere. Olen palavusest peast nii soe, et ei taha isegi mitte siin ringi uudistada. Kuna mu joogivesi on otsakorral, siis lähen loomapargi pääslasse viisakalt vett küsima. Muigan, et mul pole vajagi siin raha eest tulla karu vaatama, ma näen neid metsas täitsa tasuta. Loomapargi töötaja oli õnneks lahke ja jutukas. Sain vett ja nagu ikka veeres jutt ka mu karuseikluseni. Tore on kuulda, et karu jookseb kuni 50km/h. Ma pigistaks kogu killavoori ja hirmuga ehk 30 km/h välja. Seega näljasel karul ma eest poleks ära sõitnud. Ja lisa boonusena on veel ees oleval Uhmardu võsas karusid nähtud. Aga Kaiul ei tohiks olla, et telgi julgelt. 

Elistveres

Nende nõuannetega läksin teele Maarja-Magdaleena poole. Milline kaunis nimi kohal. Minu mäletamist mööda ka nende rahvarõivad üsna kuulsad, aga ise ma siin käinud kunagi pole. Poodi silmates, panin kohe üle peakaela sina ostma kõikke kokku mida hing ihkab: mulliga vett, jäätist ja alkovaba õlut. Juba nagu väike traditsioon, et söömine kasulikuga ühendada, siis läksin kirikuaeda pingi pääle. Nii kaunist pinki polegi veel näinud. 

444

Ei ole reklaam, lihtsalt maitseb hästi!

Maarja-Magdaleena kirik on väga kauni koha peal kõrgel mäe otsas ja hoone väga ilusa neogooti stiiliga. Kahjuks sisse ei saanud piiluda. Huvitav, et siin ei ole kalmistut kirikuaias. Kiriku kõrval on kohe pastoraad ehk kirikumõis. Molutan siin üsnagi palju aega. Kuidagi ei taha sinna Uhmardu võsa poole minna, aga lõputult ei saa edasi lükata. Aeg teele asuda.

Maarja-Magdaleena kirik

Nagu nimigi ütleb, on tegu võsa vahel kulgeva teega ja üsnagi tihedalt asustatud paik. Huvitav, mis need karud siin küll peaksid tuiama? Arvasin, et neile ikka ja ainult paksud karulaaned meeldivad. 

Kohe algab Uhmardu võsa

Lõpuks jõudsin Saarjärve äärde välja. Igas võimalikus kohas olid ujujad, telkijad ja muud suvitajad. Ühesõnaga üsna ülerahvastatud koht ja pikemalt ei peatunud. Pigem köitis mind umbes 2 km pikkune allee kerge tõusujoonega Saare mõisa südamesse. Uhket peamaja enam alles pole, küll aga natuke parki ja paar kõrvalhoonet. Tegin lausa küla vahel tiiru. 

Saare mõisa allee

Kaiu järve ääres nüüd pidi olema telkimisplatse riburadamisi ja hulgim, et võta ja vali ainult välja. Tegelikkus on aga see, et puhkuste aeg ja valikus on vaba plats. Esimesed olidki hõivatud, siis oli üks vaba place lausa sillaga saarekesel, aga seal puudus ujumisvõimalus. Õnneks olid ühes järgneval Kalamehe lõkkeplatsil lastega pered end kokku pakimas. Palusid veel grupipilti teha. Nii saingi kena telkimispaiga koos ujumise võimalusega. 

Kohe tuli õhtused veeprotseduurid ette võtta. Ka Kaiu järve põhi oli üsna tüma. Vägisi tuli mul tänasest päevast tunne, et ma olen nagu mingi mudakonn, kes mõnuleb jahedas mudas. 

Suurest hirmust tuleva öö ees olin ma omale Tallinnast turvaja tellinud. Lisaks oma seiklusi pajatades möödus õhtu lõkke veeres kiirelt. Telki pugedes selgus järgmine tõsiasi, et ma olin siiski endale päikesega liiga teinud. Sain pikali olla ainult selili, käed jalad liikumatult laiali ja lihtsalt tundsin kuumavat keha.

Õhtuvärvid Kaiu järvel

Järgmist päeva loe siit