Läänemaa I

Minu senine kokkupuude Läänemaaga või täpsemalt siis Loode-Eestiga oli olnud üsna põgus: Haapsalu linn, Rohuküla ja Virtsu sadamad, Lihula, Riisipere ja Nõva. No ära sa märgi, kui loetlema hakkan, siis üht koma teist ikka koguneb. Aga tegelikult on see olnud siiani tundmatu kauge paik salapärase Matsalu linnuriigiga ühele lõunast tulnud tüdrukule. 

Nii siis juhtus otsuste ja saatuse kokkulangemise tõttu nii, et asusin Haapsallu õppima ja seetõttu 2a lausa iga kuu nädalake siin ka elama. Pikkad õhtud sisustasime kursa rahvaga vastavalt aastaajale. Enamasti me matkasime või kolasime lähiümbruses ringi. Neid kõiki pikemaid ja lühemaid matku ja retki sain nii palju, et ei hakka kohe eraldi kirja panemagi. Teen aasta kaupa ühe pika joru mind vallanud mõtete, emotsioonide ja piltidega.

Rannajõe -Kasari-Kirbla -Penijõe-Salevere-Tuhu -Lihula

Meie esimene väljasõit oli Lõuna-Läänemaa ring. Varahommikune peatus Rannajõe linnuvaatlustorni juures oli kahutanud maa tõttu virgutav. Tõusva päikese värvid ja selle paistel sätendav heinamaa. Üle  rannaniidu jalutas saba pikalt taga üks rebane ja kitsedki tegid rahus oma hommikusi toimetusi. Kasari vanal sillal, mis on muideks ühtlasi ka maailma  pikim raudbetoon sild 307m sain targemaks Kasari jõe valgalast. Ja saab see alguse minule juba tuttavast Rabivere külast ning suubub Matsalu lahte. Kirbla ja Karuse kiriku aedases jalutasime kuldsete lehtede sahinal. Päike joonistas kiriku aeda pargipuude varjud. Kirbla kirik on muuseas Eesti pisemaid ja Karusel unikaalsed hauakivid.

Karuse kirik

Penijõe mõisa härrastemajja on endale pesa sisse seadnud Matsalu looduskeskus. Härrastemaja on kenasti korda tehtud ning nagu ikka on siin näitustesaalid topistega. Näidati filmi Matsalu rahvuspargi linnuriigist. Minule kõige enam muljetavaldav oli üks palkseina jupp kus olid sees puupulgad. Need olevat hoopis tükis krohvi kinni pidamiseks väikesed abivahendid. Siiani olen vanades majades näinud krohvimatte, mis on puitlaastudest sõrestik. 

Penijõe mõis ehk Matsalu looduskeskus

Salevere salumäe poole sõites teatati järsku, et nüü me oleme Läänemaa kõige kõrgemas punktis. Ajasin kaela pikaks ja üritasin tasasel maal aru saada, kus see küngas asub. Aga no ei ole siin ju nii nagu Lõuna-Eestis. Mulle tuli naer peale. Salevere salumägi on küll väga huvitav koht. Tegelikult tuleb siia tulla kevadel kui on meite madudel pulma aeg. Siis pidi neid ussipuntraid siin nii palju olema, et maa mustab. Natuke nagu kõhe, aga samas natuke nagu uudishimu oleks ka seda pulmatantsu näha. Tegelikult on siin Saleverel pank kunagisest mere piirist ja leidub ka koralle. Pangast peaks alla langema Silmaallikas, mille vett peetakse ravitoimega silmahaiguste vastu, aga kahjuks see oli kuival ja meie oma silmi pesta ei saanud. Tuhu soo on huvitav paik, raba, mida läbib kruusatee. Tegime pisikese jalutuskäigu mööda raba laudteed ning uudistasime taimi.  Kuulsin ka esmakordselt raba taimest porss, mida saarlased armastasid vanaste õlle sisse lisada ja mis tekitas kergeid hallutsinatsioone. Nüüdseks on siiski see taim keelatud, sest avaldab kahjulikku mõju pikaaegsel tarbimisel. 

Lihulas vaatasime üle mõisa ja vana linnuse. Kuna olin seal käind ja näind, siis erilisi elamusi enam ei pakkunud mulle.

Tuhu soo

Lagleranna rajale sattusime väikese seltskonnaga esimesele omal käel ette võetud retkele. Rada kulges kõrguva pilliroo vahel ning jõudis välja mereni just sellisel huvitaval ajal, mil meri oli taandumisega oma rekordit sooritamas. Meid võttis vastu tühi laiuv mudane väli, mis tuule käes hakkas kuivades praguliseks muutuma. Kõik ajalehed kirjutasid Läänemaal mere rekordilisest taandumisest. Laglerannaga tuleb taaskohtumine mul hoopis raamatuvahendusel, kui pool aastat hiljem juhtusin ostma Siiri Konks raamatu Tuuletallaja. Kirjaniku mälestused Matsalu maile teise kodu rajamisest. Esialgu ei viinud ma need 2 kokku omavahel, aga kui kaardilt hakkasin kirjaniku käikudel näpuga järge ajama, selgus kus asub Lagleranna ja tuli äratundmine.

Vahel tuli koolitööd teha metsas ja korjata kokku erinevaid samblaid. 

Kõige enam tegime jalutuskäike armsas Haapsalus ja Uuemõisas.

Pullapää

On üks väga huvitav paigake, kus nende 2 a jooksul jõudsin käia korduvalt ja korduvalt. Sinna tasub lihtsalt minna jalutama, rahu, vaikust ja ilu otsima. Pullapää on poolsaar ja tegelikult super asukohaga. Esialgu tuleb mööduda vanadest nõuka sõjaväe raketibaasi angaaridest. Tolle ajastu jäänuseid leiab ikka siit ja sealt poolt. Tegelikult on seal väga ilusad metsad liivasel pinnal. Kõige põnevam on aga keset metsa leida 6m kõrgune paeastang.. mille peal kasvab haruldane pruun raunjalg sõnajalg. Tekkis ikka ja jälle mere piirist, mis nüüdseks on taandunud kilomeetri kaugusele siit. Pullapääl asub ka tsaar Aleksandr III monument. Kõrval stend perekonna pildiga. Ning kohe ka siin samas hoopis uuema ajastu tähtis paik. Nimelt siin samas  paiknes kurikuulus Jäägrikompanii ning siin samas toimus Jäägri kriis, mille tagajärjel see laiali löödi 1993ndal.

Pullapää pank

Pruun raunjalg

Paralepa

Otse Haapsalu külje all on Paralepa mets. See peidab enese varjus huvitavat ajalugu. Kuna Haapsalu on seotud kõigi Vene imperaatorite külaskäikudega, siis leidub siin isegi Peetri kivi. Tegemist siis rahnuga, mille kõrvalt viis tee Haapsalust Ungru lossini. Tsaar oli teel tõllaga ning vankri ratas purunes just selle kivi vastu. Muidugi käib veel selle juurde tore legend. Seda sama vana hobuvankri laiust teed edasi minnes on veel metsa all peidus kaunis kaarega paekivi sild üle Ungru oja. Keerates siit nüüd mere poole jäävad üksikud majapidamised oja äärde, millest üks neist vana metsniku majapidamine olnud. Ungru ojaga on selline kummaline lugu olnud, et paptistid tahtsid ka oma usku meitele tuua, aga nende ristimiskombed olid hoopis teist laadi. Nimelt toimetasid nemad oma ristimist 24.veebruaril ja nii, et ristitav pidi end paljaks koorima ja pühasse ojja kasteti ülepeakaela sisse. No said õige pea oma jumalale lähemale, sest enamus ristituist surid külmetuse tagajärjel. Paralepas on lisaks kaunid rajad pilliroo vahel jalutamiseks ja pisike rannariba, kus mõnusalt mudane põhi. 

Paralepa

Ravimuda, mis tegi Haapsalu kurikuulsaks tsaari venemaal. Tegelikult seda kaevatakse veidike eemalt mere põhjast. Paralepa ja linna vahele jääb kurikuulus kaunis puitpitsiline raudeejaamahoone. Kõige tähtsam selle juures on tõik, et ooteplatvorm koos katusega on nii pikk, kui oli imperaatori rong. Hulganisti on siin ka ronge meenutamaks aegu, kui raudtee ühendas Haapsalu Peterburiga. Nüüd pole raudruuna ühendust enam isegi mitte Tallinnaga. Loodan siiski, et tuleb millalgi aeg, kui pannakse taas siia rongid käima. Senikaua kasutame vana raudteetammi kergliiklusteena. Ja oleme meiegi Uuesalust kordi kand ja varvas linna poole visanud.

Marimetsa raba on pikemalt juba kirjeldatud.

Puise 

Seda iseloomustab selgelt merest tõusev maa. Seal on nii tasane, nii madal, nii märg ja nii kivine, et olen ausalt hämmeldunud. Külas on kiviaiad ja aedadeski elutsevad suuremad ja pisemad kivid. Väike jalutuskäik hoopis lõuna suunda viib meid läbi puisniidu, mis on tegelikult metsa all olev heinamaa, Puise-Kiideva ranna rajale, kus ka väike puhke paviljon. Puises elab ka üks meie kursaõdesid, nii et seda nurka külastame korduvalt. Veedame siin nii mõnegi toreda saunaõhtu.

Kõige elavamalt jääb mällu ühel sessil korraldada Puises öömatk. Varustasime endid pealampidega ning asusime teele kohaliku eestvedamisel, suunaks Puise nina. Üle karjamaade ning karjaaedade, kikitasime kõrvu ööpimeduses ja püüdsime silmaga seletada ümbrust. Kui olime juba 6 või 7 elektrikarjust ületanud, lühemad meist kiljatades särtsugi saanud, hakkas kohalikule närv sisse pugema, kus me oleme. Seisis meist mõned meetrid ees, vaatas paremale, vaatas vasakule, kuulatas ja pidas aru ning ikka tunnistas: "Ma ei saa aru kus me oleme".  Meil oli muidugi nalja nabani, et ajab meid kuhugi aedikusse šakalitele söödaks. Ega saanudki muud nõu, kui tuli gps appi võtta. Selgus, et suunataju vedas meid alt, kaldusime liialt paremale mere äärde, aga pidime vasakule diagonaalis minema. No igatahes saime õige suuna kätte ja teekonda jätkata. Teiselt kaldalt Puise ninani me ikka matkata ei saanud, sest oli liialt märg ja üks koht läbimatu. Aga me saime oma seiklusjanu ööpimeduses rahuldatud ning ükski šaakal meid ei tahtnud.

Kirimäe -Salajõe

Kirimäe on mõnus lindude vaatlus kohake koos linnuvaatlustorniga. Koht, kus ma nägin oma elu esimest korda hallhaigruid. Kaunis lind, meenutab sookurge oma nõtke kehaga. Kirimäe ümbruses annab ringi kolada natuke. Metsa alt leiab ka värvide vaesel varakevadel värvilisi erkpunaseid seeni liudikuid, mõned varemed ja merre suubuva kiirevoolulise laia oja. Seda tormavat voolu kiirust vaadeldes tekkis arutelu, kuidas rühmaga ohutult sellist kohta ületada. Pakkumisi oli mitmeid, aga proovima ei söandanud keegi meist minna.

Kirimäe linnuvaatlustorn

Liudik

Linnamäelt läbi sõites leidsime põllu pealt suure müraka rahnu. Jooksujalu läksime seda lähemalt uurima. See ju meie oma gneissbretša! Bretšakivim on Neugrundi meteoriidi plahvatuse tagajärjel tekkinud kivide sulam. Läänemaale on neid muidugi palju maha potsatanud ja siin 2 mürakat neist. 

Salajõe mõisa varemed avastasime metsa vahel mööda porist teed vaatetorni otsima minnes. Suured paekivised varemed, kus aimatav ruumijaotus ja puud kasvamas seal kus nende seeme soodsa pinnase leidnud. Veel püsib püsti mantelkorsten. Ja mis on kõige kaunim, metsa all laiuvad helendavad lumikellukeste ja märtsikellukeste väljad. Tärkamas ka kollased metstulbid. Huvitav kas need on siin mõisa ajastust oma elu elama jäänud?

Salajõgi on oma nime saanud muidugi oma vahel maa põue kadumise tõttu. Hetkel kevadel natuke juba kuiva võitu, aga seda paremini on näha kohadu kust vesi maa alla kaob ehk urked. Päris tõsiselt ongi augud maa sees. Tegelikult toimib siis asi nii, et liikuv vesi tekitab lubjakivis lahustuva reaktsiooni ning nii saabki sealt pragudest hakata vesi maa-alla minema. Praegu voolab aeglaselt loivates jõgi oma kitsast põhja mööda. Alles suurvee aegu võib siin pöörase kiirusega vetemöll olla.

Salajõe urked

Peegeldus veel

Haapsalu

Armas , kaunis ja hubane kuurortlinn. Millalgi oli venemaa kõrgklassi seas väga ihaldatud paik. Talviti on siin nii vaikne, et elu nagu välja surnud. Suvel on aga pöördvõrdeline. Aina üritused, festivalid, kontserdid ja rahvast küllastunud. Ikka õhtupäikese paistel või ka tuulise ilmaga jalutatud siin kaunil rannapromenaadil tagarannast läbi Aafrikaranna kuursaali juurde ja veel kaugemalegi. Kauneid romantilisi ja puitpitsilisi maju jagub siia palju. 

Kuursaal

Üks loojangupilt paljudest

Uuemõisa tammikusse viib tee üle vana raudteetammi. Seal asuvad vanad ja väärikad harulised tammed. Korduvalt veetnud siin floora ja fauna tunde õppimas linnulaulu, puude pungi jpm. Siin samas tammiku lähedal tehtud raeilangil nägin esmakordselt Eestis looduses kasvavat 4ndat liiki okaspuud jugapuud, mis kahjuks oli tedmatute metsatööliste poolt äsja maha võetud.

Uuemõisa tammed

Haeska-Topu

Linnuvaatlejate paradiis. Taas madalamast madalam tasane maa nagu Puise. Linnuvaatlustorn on Matsalu lahe kaldal kauni rookatusega majakomplekis kõrval. Siia paistavad pilliroo puhmad, mis tegelikult on Väikerahu ja Suurrahu. Üle lahe jääb Keemu vaatetorn, kuhu jõuan veidikene hiljem. Haeska mõis on veidike siit maa poole. Õnneks on see peamaja kenasti hoitud ja toimib ka väikest viisi majutusasutusena. Maja eest leian huvitava rootsu see on luudrohu põõsas. Sellel on kaunid õed kevadel. 

Haeska linnuvaatlustorn

Topu sadama kandist leiab suure musta paplipuu. Raagus võraga on näha puu kondikava, lehed annavad suvel kohevust juurde. Topu sadam on hetkel inimtühi ja raske ette kujutada, et see on suvel surfarite paradiis ning siin toimub palju laagreid või suvepäevi. Kusagilt pressides läbi metsateede Varni kandis jäi silma väga armas vana kuid heas korras majapidamine. 

Topu sadam

Must pappel

Eksides teelt võib leida üht koma teist kaunist

Igal kodumaa paigal on omad võlud, nii ka siin. Oska ainult vaadelda. Meenub meie floora/fauna õpetaja Loide sõnad, kes ka lõunast pärit: "Tuul on siin nii tugev, et puhub ajud peast välja".

Esimese kooliaasta lõpetame looduslaagriga Vormsil.