Neeruti mäed

 Alustasin oma seekordset trippi geopeituse mänguga Lehtmetsast. Ma küll tean sellest mängust ammu, isegi huvi on olnud, aga nagu pole sarvist haaranud. Sel kevadel siis asjaolude kokkulangemise tõttu laadisin alla geocaching äpi ja nii lisan põnevust teekonnale. Väga tore, et see tutvustab tihti huvitavaid paiku, kuhu muidu suure tee pealt maha ei oskagi keerata. Nii ka siis siinse aardega leidsin mälestuskivi Salme Keslerile, noorele õpetajale, kes halbade asjaolude tõttu hukka sai. Imestuseks leian eelmise logiteate jätnuna oma tuttavad.

Seiklen Tapa poole mööda kõrvalteid, selleks et aeglaselt kulgeda ja nautida. Tapa külje alla jääb Imastu mõis kunagise nimega Mönnikorb, kuhu sissepõike teen. 

See mõisa peamaja on veel üsnagi heas seisus kuigi juba maha jäetud. Saan aru, et viimati asus siin sees hooldekodu. Härrastemajale on hiljem tehtud punastest tellisest juurdeehitus, mis üritab jäljendada peahoonet akende kuju poolest. Majal on huvitavad väikesed ümmargused aknad katuse serva all ja tavaaknad maja eest kaarega ning maja küljel ning taga kandilised. Trepimademel on kaunid metallist piirded ja poikvel oleva ukse vahelt sisse piiludes näen lapseliku lillemustriga plaaditud põrandat. Vähemasti see mõis on enamik oma ajast kuulunud ühele Rehbinderite suguvõsale. Sellest saaks veel asja, kui liialt ära ei lasta laguneda.

Maastik läheb üha künklikumaks ning keerangi suurelt teelt maha kruusakale. Siin on juba nagu Lõuna-Eestis. Teen peatuse infostendi juures ja uurin kaarti, kuhu täpsemalt minna. Sõidan natuke edasi ja jätan auto RMK suure lõkkeplatsi juurde Eesjärve ääres. Siin on oma Kalevipoeg ja eepose teemat sisse toodud. Näiteks on lõkkeplatsil grillresti hoidjad siili kujulised. Üleüldse on siin kena suur ja värskete ehitistega plats.

Haarasin koti selga, oma sõbrakese linnukoera kaasa ja asusime loodust jälgides ja ilma nautides teele. Mõned meetrid meist eespool metsas toimus kummaline lindude kisa. Üks kraaksus võikalt pigem nagu kass ja teised tegid valju kisa. Hiilisin vaikselt lähemale, püüdsin silmadega selgust saada okste vahel kuni minuga vaatas tõtt kakuline. Tema oligi selle võika hääle omanik. Hädakisa tegevad linnud lendlesid risti-rästi.Ma ei tea, kas kakul oli plaan väiksemate pesa rünnata, aga ainult hetk tunnistasime tõtt, kui ta end ümber pööras ja lihtsalt madal lennul minema libises. Metsas saabus rahu ja vaikus. Jalutame üle järvi ühendava oja silla, vasakul õitsevad soovõhud. 

Natuke mäest üles punnida, siin on maakividest laotud Kalevipoja kuju mõõgaga. Nii naljakat peene keha ja suurte jalgadega ma polnudki varem näinud, aga ikkagist tore Kalevipoeg istumas siin pervel. Lisaks oli terve infostendi majake püsti pandud. 

Ilm oli meeletult palav ja kutsuv purre viis järveveele. Riietevahetamise kohta pole (võiks ju), põõsaid sobivaid nagu ka pole, pugesin siis infomajja ja avastasin, et ma polnud seal selle plaaniga esimene, sest mõni oli oma ujukadki maha unustanud. 

Jahutavad veevannid võetud, jätkasime matkateed veelgi kõrgemale linnamäele. Siin on üldse väga toredate nimedega künkaid: Mustakatku-, Uni-, Lusthoone-, Kanasoo-, Nuuskaugu-, Ämmamägi jne. Isegi üksikuid inimesi on siin jalutamas ja uudistamas. Sadulamäel leian teisegi RMK lõkkeplatsi. Minule üllatuseks leian end taas kõige uuemalt RMK matkarajalt Penijõe-Kauksi. See on juba õige mitmes kord. Maastik on siin fantastiline. Jalutan mäe veerul, vasakule alla läheb sügavale orgu ja paremale veel kõrgemale. 

Parimad vaated katavad puude lehed muidugi ära, aga see eest on kaunid valgusemängud lehtede vahelt läbipaistvast päikesest. Metsad on väga mitmekesised kuusikud, sarapuu salud, tammikud jpm. Murdunud puud moodustavad väravaid ja need mis päris on käimist jäänud segama, on läbi saetud. Huviga vaatan erinevaid rajamärgistuse kohavariante. Kohalik loodusrada läheb ringiga. Mina soovin natuke enamat ja jätkan RMK matkateed pidi. 

Ilm on nii super! Päris Ussimäeni ehk maanteeni välja ei jõudnud, sest koeral oli küll toss väljas palavusest. Pakkusin küll juua, aga see polnud see. Keerasime siis tagasi ja Neeruti loodusrajani jõudes jätkasin sealset ringrada. 

Silmasin puude vahelt Tagajärve ja juhatasin peni vee juurde jooma. Enese jahutamiseks siin sobivat kallast polnud. Jätkasin teed kuni kuulsin inimeste kilkeid ja jutuvada. 

Ujumiskohani oli korralik laudis eshitatud. Koer läks kohe pikemale ujumisele, ilmselt oli ta korralikult üle kuumenenud. Otsisin minagi eemal metsavarju riideid vahetama ning veevanne võtma. Päike oli üle keskpäeva jõudnud ja rahvast oli siia kanti tunduvalt rohkem siginenud. Küll oli ujujaid, lihtsalt nautlejaid, jalutajaid, sportlasi ja leidus ka napsiseid kalamehi. 

Jalutasin uuesti Eesjärve juurde ja selle teiselt kaldalt edasi mööda matkarada. Kui esialgu oli mul plaan siia kuhugi ka ööseks telkima jääda, siis rahvarohkus ja lärm lükkas mu mõtted ümber. Kuna siin kandis oli veel nii mõnigi tore aare ja mõis mida vaadata, siis sean end tagasi autorooli ja jätkan uute plaanidega. 

Valgeristimäel olevat aaret metsast ei suuda leida, sest gps läheb aeglaseks ja segi ning palavusest hakkab higi mööda ihu alla voolama ja tõesti ei ole tore järsul mäenõlval kuuskede vahel ukerada. Las jääb siis paremat aega ootama.

Neeruti mõisa juures näitab järgmist aaret. Väga tore, saangi selle lossiga lähemalt tuttavaks. Või vähemalt nii ma arvasin. Mul on siiralt hea meel, et selline meistriteos on tõesti leidnud inimesed, kes tema hingeelust hoolivad ja on võtnud vaevaks maja vuntsida. Eks jah peab sellisel puhul leppima sellega, et tulevad aiad ümber ja uudistajad saavadki ainult eemalt aia pilust imetleda. Selles suhtes on hüljatud mõisatega lihtsam, saad vastavalt oma hulljulguse astmele hooneid lähemalt kaeda. 

Neeruti mõis on omale nime saanud omanike Nieroth järgi, kuigi mõisa ajalugu on olnud uskumatult kirju omanike poolest. See kaunis loss on ehitatud alles 1905 aastal juba vene ärimehe poolt. Vägagi huvitava faktina leian netist, et mõisa viimane elanik oli ligi 50a Leida Vahula. 

Igatahes on nõukogudeaeg taas halastamatud laastamistööd teinud härrastemaja kõrvale majade ehitamisega. Jah on küll eramajad, aga kui sul õuest ikka tükk on ära võetud veidralt siis ei ole see ok. Ühesõnaga mööda sissesõiduteed ma suurt ligi ei saanud (eramajad ja tara) ja ka aare asus maja taga küljel jõe ääres. Nii siis sõitsin maanteele tagasi ja väikese ringiga lähenesin lossile teiselt poolt. Siit küljelt sai aedade vahelt parema pildi lossist. Üle Loobu jõe mineva puitsilla juurest leidsin ka logiraamatu.

Järgmine peatus oli Lasila mõisa juures. Selle mõisa härrastemajas asub põhikool. Koolid on tänuväärsed asutused, sest hoitakse majad korras. 

Maja ajalugu on kuulus, sest siin on oma lapsepõlve veetnud Karl Ernst von Baer. Maja tundub kohe peale vaadates ehitatuna 2s jaos, sest osa majast kollastest tellistest ja osa punastest. Hiljem guugeldades leiangi, et ehitusaastad 1880 ja 1890. Ekstravagantsust lisavad majale tornid. Ühe aknast paistabki statiivil seisev teleskoop. 

Häärberi auring käib ümber tiigi ja teisele poole jääb lagunenud viinaköök. Peamaja taga on märkimisväärne park, sest siin asub eriti veider puu. Õigemini tema kasvamismeetod.Nimelt istub üks puu järsu künka otsas. Selline tunne nagu oleks maa kuhjatud puu ümber. Veel lisavad rõõmu juurde värviliseks võõbatud lillekastid, mõned trepiastmed ja piirdeks säätud autorehvidki rõõmsa värvirüü saanud.

Saksi mõisa nüüd küll pidin veidike võsa ja heina seest otsima. Härrastemaja tegelikult asub ilusa koha peal kõrgendiku otsas, aga loodus oli nii palju võimust võtnud, et isegi pilti oli raske teha. 

Samas on veel näha rohtunud ja lagunenud aimatavad trepid peaukseni. Nagu ikka on mõis käest kätte käinud ja viimane omanik on olnud von Taube. Peamaja on ehitatud tegelikult juba 1810-20 Uexküllide ajal. Peale võõrandamist on siin asunud nii lastekodu kui kool kuni 1984 aastani, mil käis üle laastav tulekukk. Hävis kogu hoone sisemus, mida pole siiani taastatud. Härrastemaja juurest alla jalutades on ühe kõrvalhoone (äkki teenijatemaja) just kui äsja hüljatud. Kardinad ees ja asjad laokil, isegi üks suur mõisaaegne uhkeldava jala peal lillepott on uksekõrvale veetud, sees kasvamas umbrohi. Nööri peal hõljub veel pitskardin vihmast ja päikesest kollakaks tõmbununa.

Möödun veel Udriku mõisast, ka see on tara taga. Udriku härrastemaja on juba suurem ja uhkeldavate sammastega. See mõis on nüüd küll algusest peale ainult ühele suguvõsale Rehbinderitele kuulunud. Jalutades aia taga silman värava ees kössitamas jänest. Kuna ta oli pisike ja kartlik, tundus pigem jalga lasknud kodulooma moodi. Rääkisin jänesega temale lähenedes. Jänksini jõudes silmasin ümberkaudseid hoove, et kas keegi ei otsi teda. Järsku kargas jänks püsti ja kappas nagu tavaline metsa halljänes pikkade hüpetega minema. Ma ei teagi mida ma oma arukesega mõtlesin, ära linnastunud juba, et tõesti maal kössitab puurist välja pääsenud jänes. :D Mõisa trepil peaks ilutsema 2 malmist lõvi, aga neid ei ole. Mõisas on olnud lühikest aega lastekodu ja hiljem hooldekodu kuid nüüd erakätes.

Päeva lõpuks teen aardejahi Vetla hüdrojaama juurde. Oli kui palju ma olen imetlenud selle vana puitveski peelgeldust veel. Nüüd siis ka põhjust lausa lähemalt uudistada. Ägedadid suuri agregaate on siin seina najal. 

Õhtu lõpuks oli see suurepärane palavust täis päev maha rahunenud ja kipragi tõmmanud. Nii hea tunne on kui oled midagi uut saanud avastada! Neeruti mägesid on kindlasti tore vallutada, ka siis kui puud ei ole lehes, sest pinna reljeef joonistub paremini välja.

Paar kuud hiljem vallutab neid samu radu juba ratta ja matkavarustusega mu vana matkakaaslane ning pidas neid oose üheks karmimaks Eestis, mida läbinud. Hmm, minu arvates polnud need nii hullud, vaatan ju alati ka ratturi pilguga. Ahja jõe ürgorgu ei ületa miski!