Lehed

Minust

Mõelda end suvesse palja jalu
laiskade kivide rannale,
kibuvitsade torkimisvalu
põsele, põlvele, kannale.
Mõelda, et olen vaid piisake veest - 
lõputu, lainetav, ajatu,
kübeke kummelipehmest teest -
hellitav, niiske, kajatu.
Ja nii kerge kui kajakalend,
ja nii vaba kui tuuled...
Ükskõik milleks saab mõtelda end
argipäevade juurest.

                                    /A.Kivi/







Ritassilla on üks paik Lõuna-Eestis, mida enam kaardil kirjas ei ole. Nõukogude ajal oli Ritassilda antud meile oma loomadele heina tegemiseks paar hektarit asendusmaad. Koht iseenesest oli väga kaunis, Pärlijõe kaldal, aga hein väheväärtuslik, kõva ja angervaksa täis. Heinategu Ritassillas oli meil kohe selline püha üritus. Pakiti kaasa päeva söök ja jook (hapendatud kasemahl) ning vanaisa vana "sakslase" kärus sõitsime mööda metsateid hainale. 
Palavatel suvepäevadel käisime sulistamas Pärlijões. Seal oli üks laiem lohk selleks. Aga üldiselt on liivase põhjaga Pärlijõgi krampi kiskuvalt külma veega, sest sisaldab rohkelt allikaid, mille tõttu vesi on selge ja läbipaistev.


Mida tähendab Eestimaa minule?!
Valminud Eesti 100ndaks sünnipäevaks koolitööna.