Endla LKA

Neid paiku on veel piisavalt palju Eestis kuhu pole jõudnud. Üks neist Endla LKA, mille kohta võin nüüd linnukese teha.

Olen ammu ihanud hommikuse udu aegu rabale minna. Kahjuks olen ma liiga öise eluviisiga ja seeläbi varajane tõusmine enne kukke ja koitu vähe keeruline. Seega tekkis minul peas idee minna ööbima otse raba serva, siis ainult vaja õigel ajal nina telgist välja pista ja nautida looduse ekraanil pakutavat. Idee kohaselt matkaks rabale päikese loojangul ja tagasi päikese tõusul. On ju hea plaan!

Niisiis vedasime kaaslasega Endla loodusmaja ees olevas parklas omale kogu eluks vajalikuga seljakotid selga ja seadsime sammud hobukoplite vahelt Männikjärve raba peale. Endla LK on jälgimise all ehk, et siin tehakse korralikke mõõdistusi  ja teadust raba elu-olu kohta. Kauni okaspuumetsa alla kraavi oli mingi kasti moodi seadeldis ehitatud ilmselt vee mõõtmiseks. Vähemasti siin polnud tee rabale tüüpiline läbi pika segametsa, siirdesoo ja madalsoo. Suht äkki algaski raba korraliku hiljuti värskendatud laudteega. Esmalt saimegi uudistada üht raba jälgimise/mõõdistamise punkti. 

Teadustöö mõõduriistad

Värske laudtee Männikjärve rabale

Jah, minu plaanitud päikeseloojang on veel kaugel, aga hea valges maad uudistada. Üksikud inimesed uitavad veel ringi, aga siiski suht inimtühi koht ja see mulle meeldib. Eemalt paistab vaatetorn, mis on otse keset teerada. Siia ümbrusesse jääb ka kõige rohkem laukaid. Ronin üles, naudin vaadet ja tõmban kopsudesse raba lõhna. Vaatan laukaid ja joonistan mõttes neis võimalikult pikka ujumisteekonda. Klõpsin mõned pildid oma ajaloopanka. Eemal ühe lauka servas oleks nagu vette minemise purre, aga küss kuidas sinna ligi pääseda? Njah, saab kuidagi ikka, aga ilmselt pole see massidele mõeldud. Vaatlen jupike aega torni ümbrust, laukaid, taimi, pilvi jm. 

Mõttes joonistan laugastes ujumise marsruudi

No vaatame, mis edasi mind ees ootab. Vinname taas kotid kogu oma elamisega selga ja jätkame teed. Edasi saadab kahel pool rada rohkem kauneid laukaid ja looduse kujundatud bonsai mände. Siit saab kaunemaid võtteid ja eelluure kõrvataha pandud hommikuks. 

Männikjärve raba

Meie siht Endla järv ja seal asuv RMK plats on Männiksaare rabast eemal ja pikalt läbi metsa. Siin pool raba serva saame ka seda soisemat osa ehk madalsood. Siis pikalt mööda metsaradu kuni tuleb vastu Mustjõgi ja keerab raja sellega paralleelseks. Siit alates läheb rada ka vähe porisemaks ja paneb metsa alt kuivemaid kohti otsima või hüplema. Veel enne järveni jõudmist võtab meid vastu suur lai heinamaa ja puisniit. Siit saab ka erinevaid teeradasid valida kuhu suunda soov minna, aga minul endiselt suund järvele.  Kannan oma uut matkakotti esmakordselt ja ilmselt pole see väga hästi paika timmitud, sest tükib õlgade juures sooni kinni suruma ja tunnen, et kätes pole piisavalt verd ning surisevad seetõttu. See matkakoti paika timmimine tundub suurem teadus olevat, sest igasugu rihmi ja trakse nii palju, et ei tea kohe mida liigutades kuhu mõjub. Mida paganat, minu vormi juures, kes iga päev teeb trenni ja rabeleb väsimatult ringi, tapab nüüd üks seljakott. Ei julge kaaslsele öeldagi, aga tõmban tempo alla. 

Peaaegu laevatatav ;)

Järvele lähenedes võtsid meid vastu pilliroo väljad. Kusagilt nende vahelt leidsin ka otsitud RMK hüti. Kahjuks oli see minu ootustele vastupidiselt hõivatud ja selle ümber poolsaarel asuv maalapp üsna kitsuke. Teadsin küll, et see majake tasulise võtmega, aga lootsin, et nädala sees ehk vaikus majas ja saab seal olevat lõkkeplatsi kasutada. Kuna maja uksed valla ja seltskond trepil siis tegime matkalised näod ja marssisime mööda teerada järveni. Pilliroo vahel läks veeni katkime ja vildakil purre. Sain just järve hakata nautima kui seljatagant jooksis kamp mehi saunast järve. Tundus, et nad olid kanuudega siia purjetanud ja mõned olid veel lootsikuga veelgi. Nende alasti saunaliste viisakalt mitte vaatamise pärast ununes mul vaatamata ka seal asuv rahnuke. Mis me ikka segame seltskonda... 

Endla järv

Njah, rabani tagasi oli liialt pikk maa, et oma surisevate kätega kotikoorma all tagasi liikuda.  Vaatasime kaarti ja pidasime plaani leida lähemal aga võimalikult ilusas kohas lõkkeplats. Kaardi peal näitas km edasi veel üht lõkkeplatsi. No selle maa ma kannatan ära küll. Marsisime majast mööda tagasi , metsaservas keerasime paremale, kuhu tee peale peaks jääma ka vaatetorn. Aga mida polnud oli torn. Mingid aimatavad maasse kinnitamise postid olid veel alles ja koht iseenesest selleks hea. Kogu järve äär kaetud pillirooga ja veele lähedale vabalt ei pääse. Teinegi lubatud lõkkeplats oli hõivatud kalameeste poolt. Just selliste, kellele see on elulaadiks, kes lähevad kogu mugava elu varustusega nagu raadio, toolid, lauad, varjualused jne mitmeks päevaks. Nad on sõbralikud ja enamasti slaavlased aga liialt lärmakad.  Uudistasin siinset järvele pääsu, mis oli pilliroosse rajatud kanaliga lahendatud. Veits pettumus, et järv on aga järve äärde ei pääse. Pole miskit parata ja liigume rada mööda tagasi. Vaatetorni kohal teeme mõttepausi ööbimiskoha valiku suhtes. Rabale tagasi 4km, mida ma välja ei veaks hetkel, aga oleks mu soov rabal ärgata, samas seal lõket teha ei saa ja eestlane matkal ilma klaasistunud pilguga õhtul lõkketulle vahtimiseta polegi nagu eestlane. Niisiis, see sama siin ongi parim paik. Selja taga Kaasikjärve raba ja ees laiub Endla järv, aga sellele ligi ei saa, sest seda piirab lai roo vöönd. 

Vaade torni asukohalt Endla järvele

Kaasikjärve raba

Otsime ja puhastame parima platsi telgile. Keeran kokku kiirelt ühe õhtusöögi, mis maitseb matkal alati hea, korjan ööks lõkkematerjali, mida siin lademeis ja jõuan veel järvel puudevahelt loojangutki nautida. See koht on tegelikult väga kaunis kõrgem küngas. Siit alla vaadates laiub järv, millel paadiga kalamehed ja teisal kõrgsoo ehk raba. Jalutan rabale kuni jalavarjud lubavad enne läbi vettimist. Kummaline tõdeda, et asun järve ja raba vahel aga otseselt veeni pääsu pole. Jah muidugi saaks rabas veevõtu augu teha, aga meil vesi kaasas ja nii pikalt ka nüüd laagrisse ei jää. Õhtul läidame lõkke ja pean tunnistama ikka ja jälle, et tuleleegis on midagi võluvat, kaashaaravat. See liikuvus, kujude  ja värvide mäng. Siia võib öelda oma loitsud. 

Endla järve loojang

Hommikul siiski plaan vara rabale liikuda, aga plaaniks see jääbki. Nagu ikka kui on värske õhk on uni pikem ja magasime päikesetõusu maha. Aga olgem positiivsed ja võtkem parim pakutavast. Hommikukaste sära Kaasiksaare raba samblal oli ka kaunis vaatemäng. Rohelised ümaralehised huulheinad ja ka raba männid pärlendasid. Kalamehed olid juba taas paatidega järve rahu nautimas. Peale laagri kokku pakkimist avaldasin eilsed koti piinad. Timmisime minu seljakoti täielikult ümber. No vaatame...

Punane ja roheline ümaralehine huulhein

Õnneks on Endla LK nii huvitav paik, et annab mööda erinevaid radu liikuda. Keerasimegi Kaasikjärve raba serva mööda teisele teerajale. See oli põnevam, et raba ei peagi läbima mööda kiirteed (loe laudtee). Sinka-vonka mööda metsarada, mis vahel heinasem vahel puhtam, lugesime ojasid ületades sildu, mitmenda juurest pööret sooritada. Kott istus nüüd paremini seljas, päike sillerdas ja joonistas oma mustreid ning kõik tundus palju helgem. Nõuks oli siiski Männiksaareraba teekond uuesti läbida. Kaunis hommik üksikud pilved ja laukad lausa kutsusid ujuma. 

Parkisime oma staffi taas vaatetorni alla ja libistasin end sobivast kohast laukasse. Minu eile joonistatud laugaste teerada kahjuks ei toiminud, sest ette tulid veealused turba vallid. No pole lugu ühes laukas ka hea mõnuleda. Ilm, vesi, tuju - kõik on super! Venitan end laudtee ehitise abil laukast välja, et päikese käes kuivada, kui eemalt jalutab vanapaar torni poole. No mida, vara hommikul juba kondavad rabas ringi, need on need unetud pensionäärid. Kuskil ei saa ka rahu ja omaette olemist. Tegelikukt osutuvad nad väga toredateks ja jutukaks paariks, kes seal iga aasta käivad. Jalutan veel fotokaga paljajalu mööda turbarammalt laugaste vahel ja klõpsin pilte. 

Laukad ja saared

Müstiline raba päikeses

Mis seal ikka, päikesetõus taas maha magatud, sean sammud Männikjärve poole, et peale selle üle vaatamist auto juurde jõuda. Aga enne veel Koplis olevad märad oma varssadega naelutasid me pilgud. Hobune on kaunis, elegantne ja samas aukartust äratav loom. Kuna ka mina olen hobuse aastal sündinud, siis tihti kõrvutan meid. Jah, ka minul on hobuse kannatus, aga kui ma perutama kukun, siis on targem eest hoida kuni rahunen. Ja tihti kappan linnatänavail lakk lehvimas. Kõrval koplist leiame just kappava täku lakk lehvimas saba pikalt taga. Huvitav mis teda erutas nõnna?!

Uudistan loodusmaja uste taga ja katsun ukselinke, aga need on suletud. Nemad ei oota külastajaid. 

Endla loodusmaja 

Parkla vastas on üks järveke ja kui ma juba siin enivei, siis vaataks üle, ainult, et siin rahvast palju.

No ei saa ju nii varakult veel otse koju sõita kuigi ilm on tasapisi pilve kiskunud on siiski soe õhk. Kiikame veel Äntu järvestiku kuuluva Valgejärve äärde. Mossis ilmaga ujuma ei tiku, aga kaunil järve purdel ikka võib istet võtta hetkeks ja nautida.
Teest mitte kaugele jääb Pandivere kõrgustik Emumäega. Kaunid künkad, mille otsast kaunis vaade kaugustesse, aga ometi jääb siin Haanja kõrgistiku järskude küngaste, salapäraste teekurvide fiiling puudu. Emumäele minek oleks nagu palverännak, teerada on ääristatud puujuurikatest skukptuuridega ja kusagil metsa sees ehitet mingi onn lausa neist. 

Ainult puhtad mõtted!

Sümboolne piletiraha proua piletimüüjale ja tippu. Vau, see torn on vaatamist väärt, aga enne on veel all Emumäe valvur ehk suur mehe kuju ikka puujuurtest ja selle kõrval juurikatest hütt. Ehituse meistriteosed muidugi!

Emumäe valvur

Torn ise on ilmselt hiljuti värske värvikuue saanud ja erk metsarohelise ning lipupunases värvikuues. Ma olen küll värve armastav inimene, aga see oli ka minu silmadele liig. See punane oli nii kriiskav, et võtab silmanägemise peast. Tikub varjutama olulise selle torni juures, nimelt on Emumäe vaatetorn püsti pandud ühetükilistest palkidest, st need tugipostid ei ole jätkatud vaid on ühest puust. 

Vaade Emumäe vaatetornist

Emumäe vaatetorn

Sirvin veel oma lemmik kollast atlast, mida veel põnevat siia kanti jääb. Porkuni järvedest olen kuulnud, seega keerame suuna sinna. Porkuni mõisa juurde viib kaunis ja huvitav tee üle järve silla. Siin on lausa palju huvitavat ühes koos. Vanas linnuse väravatornis asub paemuuseum. Porkuni loss kooruva punase värviga. Siia kolis Vändrast eelmise vabariigi aegu kurtide kool. 1950ndatel jäi neil ruumiga kirtsaks ning kohe üle muru ehitati uuem  mõisa laadne koolimaja. Nüüdseks on aga kool taas uue moodsa hoone saanud ja hoopis eemal asulas siit kaunist paigast. Üle järve eemal paistab veel viinaköök. Porkuni järvistu võtaks ka veel millalgi oma matkaplaanidesse.

Porkuni loss

Porkuni 1950ndate koolimaja

Porkuni linnuse väravatorn

Oligi aeg suund oma suvekodu poole tagasi keerata ülevate tunnetega. Endla LKA on eriline ja seal ööbimist väärt. 

Vormsi vol 3

Nii kodune tunne juba siin

Hämmastav aasta, kus kõike juhtub topelt. Nii nagu kevadel sai järjest 2 raksu veedetud Hiiumaal, siis nüüd järg Vormsi topelt koguse käes. Alles kuu tagasi veetsin siin looduslaagris teadmisi kogudes. Nüüd siis järg sõpruskonna suvepäevade käes. Plaan oli meil varakult valmis, et vallutame sel suvel Vormsi, sest Kihnus oleme käinud. 

Nii siis, alustasime reede õhtuse kogunemisega Rohuküla sadamas, et sõita üle vee. Vormsil majutuskohaks looduslaagrist hea ja armas Rälby seltsimaja. Ainult sel korral olime targemad ja sauna tarbeks olid meil puud kaasas. Rälby on kunagi olnud saare uhkeim küla oma palvemaja ja tuulikutega. Meie majutuspaiga ehk külaplatsile on rannarootsi aegade meenutamiseks vanade jooniste järgi ehitatud Egili tuulik.

Õhtune kohustuslik jalutuskäik Rälby lahe äärde ja pärast saun ning hea seltskond. 

Hommikul ajasime oma rattad kurjaks ja asusime saarega tutvuma lääne ringi pidi. Esmalt mõõtsime üle Parunikivi Hullos. Lugesime kivi kirja ja mõõtsime kõrgust, laiust ja ümbermõõtu. Otto Friedrich Fromhold von Satckelberg armastas ikka siia kivi juurde oma jalutuskäike teha. Selle auks lasid pojad raiuda kivile mälestuskirja. Seejärel läksime maailma suurimat rõngasristide kogu üle lugema. No neid on palju... üle 300 Mõelda vaid, kuidas talunikud neid kunagi on raiunud käsitsi rõngasristi kujuliseks. Ja see kivi, millest on tehtud, on kaugelt mere põhjast toodud liivakivi. Mõned olevat lausa gotlandi käia kivist valmistet. Püha Olavi kirik küll siin samas kohe, aga siin toimub parasjagu kellegi suvelaager ja kirikuisa ise ka mandril ära, et alles õhtul pääseme löögile. Jätkame teed imetledes saare majapidamisi ja nende aedu, värske laudteega Suurallika matkaraja poole. Siin esmakordselt käies oli mul täielikult müstiline fiiling. Tõeline pärl!

Allikad asuvad tegelikult vana Prästvike laguuni kohal, millest on nüüdseks järgi jäänud väike järvesopike. Lubjakünka allika juures asub madal vaatetorn. Müttasime kõik nurgatagused läbi ja uudistasime ka Suurallikat. Teel Saxby poole jäi raja äärde võsa sisse pirakas Hundikivi ehk Vargstein. Muidugi oli ka see vaja meil üle mõõta ja meeste kivile käkipukiga upitamisest sai nalja nabani, nii et silmad märjad. Me küll kulgesime mugavalt mööda asfaltteed, aga siin kõrval on palju põnevaid radasid, mida mööda oleks tore saart avastada. Saxby majakani viib vähe kivisem ja konarlikum tee, millest saab huilates mäest alla logistada. Kõik ronisid nobedalt tuletorni tippu, et nautida päikest, tuult ja Vormsi kontuuri.

Saxby tuletorn on Inglismaalt tellitud 24m kõrge malm osadest ja kohapeal kokku pandud. Ühtlasi oligi meil lõunapikniku aeg käes. Natuke randa mööda edasi otse meremärgi all leidsime mõnusa koha, kus lõunat heamaitsta ning pärast mõnusalt päikese paistel kiviklibul leiba luusse lasta. Imeline ilm koos võrratu seltskonnaga, mida veel enamat tahta! Õnnehormoonid laes täiega!

Mõnusalt mäest alla kulgenud tee tuli ka teise kalde all läbida. See venitab küll seltskonna veidike laiali, aga Huitbergi paekühmul kogusime end taas kokku. See paepaljand on tegelikult asunud kunagi mere põhjas ja on endine korallriff. Mõtelge, Eestis leidub korallriffe!!!  Siin on täielikult nõiduslik fiiling. Mul on tunne, et siin elavad kohe kindlasti trollid või siis Lindgreni Ronja raamatust hallimehikesed, kes kohe välja kargavad ja esitavad tuhat miks küsimust stiilis:"Miks te siin olete? Miks teid nii palju on? Miks te lärmate?". See on see paik, kus saad oma loitsud sõnuda.

Bussbys asuvaid  Magnushofi mõisa varemeid läksime juba kõik koos uudistama.  Tee veerde jäävad kaunid tallist järgi jäänud sambad. Ainuke ilu, mis veel mõisa meenutamas. Ajalooliselt on aga Suuremõisa ja vormsilaste suhe kergelt veider. No miks siis ei ole, kui rannarootslased elasid Eesti saarel rootsi kuninga sääduste järgi. Muidugi mõista ei mahtunud see mõisahärrade hinge. Asi läks lausa nii hulluks, et mõisahärra eemaldati valitsemise kohalt halva käitumise suhtes talupoegadega. 19saj. alul olevat siin hoopistükis  tütarlaste sanatoorium asunud. Kahjuks jäi mingil põhjusel esimese vabariigi aegu tühjaks ja lammutati hiljem. Suuremõisa meenutavad veel jääkelder ja katkine hollandituulik ning varemetes sammastega tall.

 

Teel Hullo poole läbisime Prästvike laguuni teiselt küljelt. Muidugi pole siia matkarada koos väike vaatlustorniga näha, aga teadmine on iseasi, et me asume teisel pool. Kuna kiriku külastuseni oli veel aega, keerasime ratta ninad Rumpo poole. See poolsaar ulatub lausa 3km pikkuselt Väinamerre. Ja selle paigaga seoses ei unune mul iial metsikult vastu kappavad hobused Vormsi esimesest külastusest. Nähes merel jaalat heisatud purjega, mõlkus meeltes laul filmist "Mehed ei nuta": " Ei meelest läe mul iial..."

Lapsed sulistasid taevalaotuse õhtuvärvidega kaetud  vees ja traktor niitis rannaniidul roogu nii, et pritsis vett kahte lehte laiali. Pidasime poolsaare tippu minekut liiga pikaks maaks, et pärast mitte ajahätta jääda kirikusee jõudmisega. Seetõttu võtsime suuna tagasi Hullo poole. Kolasime õigeusu kiriku varemete ümber, mis olevat toiminud 40 aastat. Survestamise tõttu olevat lausa 500 liiget kogudusse saadud, aga mis sellest kasu oli, kui ikka varemeis.

Tunnistasin, et vana nõukaaegne bensiinijaam oli maatasa tehtud ning umbes samal kohal või siis natuke taga pool, moodne saare päästeamet püsti pandud. Jah see bensukas oli räämas ning kole, aga viimane koht, kus ma sellist nostalgiat tundsin meenutamaks pikki bensu sabasid, mis looklesid Tartus mööda Võru tänavat. Võru-Aardla ristil oli tankla, kust sai bensiine nagu A76 ja A92. Saare pubi Krog No 14 ikka toimetas, aga meil polnud erilist põhjust sinna minna, sest meil oli oma kõik hea ja parem kaasas.

Hullo keskuses nagu kord ja kohus, tuli poodi külastada. Lõpuks oli aeg seal maal, et liikusime Püha Olavi Kiriku poole. See pisike Olavi kujuga ja ilma tornita kirik. Laagrilistel käis sees ikka veel oma missa, aga erakordselt lahe pühaisa jutustas meile väljas põhjalikult saare tekkimise ajaloost ja elu kulgemisest siin. "Seltsimees kunstiteadlast oleme nõus kuulama tundide kaupa" 3h kulus märkamatult. Nagu ikka Eesti saarte puhul, on ka Vormsi merest tõusnud maa.  Saare asustasid kunagi rootslased ja elasid siin oma rootsi talupoja õiguste järgi. Kunagi oli see pühakoda asunud lausa mere ääres. Nüüd on maapind nii palju kerkinud, et kirik asub keset saart. Lõpuks ometi, kui laagriliste missa lõppes, saime kirikut ka seest piiluma. See on imetlust väärt. Laes maalingud, kujudega kaunistatud kantsel, paekivi altar, kauni oreli ja laes rippuvate laevamakettidega. See on väga armas lihtne kuid kaunis rootsipärane pühakoda. Alles hiljem loen "Minu Ahvenamaa" raamatust, et orel on ahvenamaalaste kingitus siia Vormsi kirikusse.

Järgmise päeva varahommikul oli mõnel maismaarotil kindel soov saarel, mis asub ju keset merd, ujuma saada. Jalgrattaga väike trenn boonuseks. Kimasime väikse pundiga Rumpo poole. Nüüd oli aeg oma uudishimu rahuldada ja kaeda järgi, mis ikkagi siin kadakate taga tegelikult ikkagi peidus on. Mida poolsaare tipu poole, seda vähemaks kadakaid läks. Kuna kell oli siiski varajane nii umb 8 paiku , siis isegi seal elutsevad veised vaatasid meid hämmeldunud nägudega. Rumpo ps tipp oli lummav, meri tüüne ja taevalaotus hommikuvaikuse pastelltoonides. Võluvalt kaunis ja rahustav! Tagasi teel nii umbes Mäe talu juures keerasime alla randa. Meri on siin ujumiseks ikka madal, aga usinamad hüppasid paadi kanalisse ja said seal sulistada oma isu täis.
Tagasi Rälbysse võtsid meid vastu ülejäänud laiskloomad, kes olid vahepeal virgunud ja kohvigi valmis keetnud. Täna võtsime nõuks saare ida ring läbida. Vot see pool saarest on mul vähe võõra võitu. Alati siiani on küll vilets ilm või kaaslaste jõuetus ida kaare vähe untsu keeranud. Esmalt veel veetsime põhjalikult uudistades Rälby tuuliku juures käsitöö näitus-müüki ja ajasime juttu juba '72st aastast saarel suvitava eestlasest prouaga.

Skäre randa keerates ei leidnud me kohe alumist tuletorni üles. Nüüd suve keskel on saarel palju rahvast, keda jagub igale poole, nii ka siia. Turnisime mööda tormikai kive. Siit paistavad Haapsalu, Seasaar, Väike-Tjuka ja Voosikurk. Teel tagasi maanteele leidsime võsa vahelt ka õige raja alumise liitsihini. See on lihtne ja igav betoon torn.

Norby ülemist majakat või täpsemalt 32m kõrgust liitsihti polnud ka siiani mul õnnestunud näha. Selle juurde läks üsnagi järsu üles kaldega vahva metsatee. Üks talumaja kurjalt haukuva koeraga elutses kohe kõrval. Selle järjepideva lõugamise tõttu seda kohta küll nautida ei saanud, aga ikkagi ära nähtud.

Mööda külateed majapidamisi imetledes jõudsime Svibys asuva Vormsi talumuuseumini. See on taastatud rannarootsi talu imega Pears. Kuuldes, et meid on kohe hulgim, tuli muuseumi töötaja meile giidiks, mis iseenesest on väga armas. Kogu talule tegime põhjaliku tiiru peale ja sees saime kuulda-näha saare ajalugu ning kombeid. See jutt oli väheke erinev kirikuisa jutust, ju igaüks peab ise oma kesktee leidma. Minule ausalt tundus pühaisa versioon põnevam. Uurisin ka oma esma saare külastusel siin samas kohatud muuseumi töötaja giidi, kes valdas 10 keelt, ise oli lätlane ja elas Eestis rootsipärasel saarel. Kahjuks seda prouat sääl enam polnud ja kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud, siis läks ta tagasi Lätti. Igatahes oli meeldiv ning muidugi mõista ka hariv muuseumi külastus. Hullo keskuse poole vändates astusime sisse ka külastuskeskusesse, kus mannekeenidel seljas rahvarõivad ning osta saab kaasa igasugu huvitavat nodi alustades lambanahksest jalgratta sadulakattest lõpetades teepakini. Mind köitsid kõige enam sepisnoad Vormsi märgiga. Neid oli erinevas mõõdus terve stendi täis, kust valisin omale sobiva välja. Ja ausalt, väits on aus! Tegelikult saab sealt palju rannarootslastele omaseid asju nagu nende rohke kurrulised pastlad, kudumid ja vardakotid Bindbongen.

Hing rahuldatud ostudega väntasime taas oma saarekodu Rälby poole. 

Oligi meie saare viimane päev õhtale saamas. Pakkisime rattad ja pered autole, tänasime prouat lahke vastuvõtu eest ja asusime sadama poole teele. Praami järjekorras oli veel aega kividel istuda ja imestada kui palju rahvast on nädalavahetusel tegelikult saarel olnud.

Mandrile jõudes, tegime veel toidujääkide hävitamiseks pikniku Ungru lossi murul.

Mäletan oma esmakülastust ja suurt imestust selle pisikese rootsipärase maailma üle. Nüüd 3ndal korral tunnen aga hoopis sooja tuttavat kodust heaolutunnet siin saarel.

Esimest Vormsi külastust loe siit.