Ranniku matkarada 3. Vääna-Jõesuu - Laulasmaa

Eelmist lõiku loe siit

Vahepeal on ilm nii kõvasti muutunud, et lumi on peaaegu sulanud, päike sirab taevas ja õhus on kevade lõhn. Suundun bussiga Vääna-Jõesuule, kus mu matk jäi pooleli 2 nädalat tagasi. Sel korral sujub kõik kenasti ja isegi matkakepid oli meeles kaasa haarata. 

Teel starti loen Valdur Mikita raamatut "Lingvistiline mets", kus on sõnadesse pandud mõnedki minu kiiksud. Näiteks rattamatkal olles ma tihti laulan või vahel ka räägin omaette, või siis toon kuuldavale hüüdeid. See on kõige ehtsam loitsimine - hirmu või raskuste ületamine. Absoluutselt õige, sest peale karudega kohtumist ma rääkisin kõva häälega täiesti suvalist juttu ja järgnevatel päevadel laulsin, sest see viis mõtted hirmult eemale.

Tere rannik!

Randa jõudes tervitab mind tuul, võimas merekohin ja päike. Ei enam lume düünides sumpamist. Nüüd on jalge all külmunud liivane maapind, mida mööda on kerge astuda. Arvasin esmalt, et panin end paksult riidesse talvejopega varustades, aga päike on petlik ja väljas on ikka jahe. 

Uskumatu, kuidas päike teeb meele rõõmsaks ja jala kergeks. Maailm tundub palju helgem paik olevat. Rahvas on tulnud oma talveurgudest välja, päikeseprillid ees nagu mesimummidel. 

Kõnnin ranna ja metsa vahelise valli varjus. Siin ei ole nii tuuline. Kiidan rajatähiste rohkuse üle. Pole vaja navi taskust välja vedada, et raja kulgemist määrata.

Vääna jõe juurde on tuul ja meri kuhjanud meeletu suured liivavallid. Ronin nende peale, sest kõrgusest avaneb tavapärasest parem vaade. Üle jõe viib nõukaaegse disainiga raudsild. Jalutan vahel hõreda männiku all, vahel keeran rannaribale, et nautida päikest ja priisi. Istun korraks liivale ja meenutan, et viimati mõnusa ilmaga rannas istusin septembris oma RMK lõunarada lõpule viies Alliklepal. Siis olin ma rattaga teel. Jah, pikal jalgsimatkal olen ma algaja. Pikemad distantsid 30 km läbitud paaril korral scoutsrännakul. Tava rännakud koeraga jäävad nii umbes 10-15 km kanti. 

Ees ootab Türisalu pank, aga enne veel plaani panga serva alt geoaare haarata. Juba eemalt haarab silm panga all kena väikese männisalu. Pean tunnistama, et ma polegi alt Türisalu panka näinud. Mõned ägedad suured jääpurikad ripuvad seal. Võtan päikesevanni ja hingan sisse kevadet naeratus näol.

Heakene küll, pean nüüd Türisalu pangast üles rühkima. Pead kuklasse ajades ja rada vaadates aga veereb üle mu huulte - okoo. Rada mäkke on täieliku jääkatte all. Just eelmine õhtu olin ma käinud poest talla alla käivaid naelikuid nõutamas, aga kõik oli läbi müüdud juba. Sellised asjad tuleb südasuvel valmis varuda. Järelikult tuleb võsa vallutada. Nii hullusti siiski ei läinud ja ma sain raja äärt mööda karedama pinnase peal nina maas üles rassitud. Kuni pilku tõstes uuesti hüüatasin - ohoo, sest tore paemurd kerkis seinana mu ette. 

Huvitav, et panga peal nagu polnudki enam nii äge, lihtsalt tuuline, kõle ja tühi meri. Vantsin edasi ja hakkan juba pilguga otsima, kus väike puhkepaus teha. Leian ühe lohu, kus vähem tuult, aga päike paitab. Selleks puhuks voldin lahti oma paari eurose imekerge istumisaluse. Asendamatu asi ja on mul kotis alati kaasas. Valan tassikese teed ja krõbistan pähkleid. Lepin telefonis kokku sõbrantsiga, et ta tuleb viimased kilomeetrid koos minuga jalutama Lohusalu kandis.

Türisalu pangapealne

Türisalu oja üllatab mind oma laiuse, veerohkuse ja mõnusa veevulinaga. Vaatan jupike aega vetetulva põrkumas vastu kive, takistusest häälekalt üle või kõrvalt voolamas. Jah need kevadvete vulinad on ilmselt kõigil lapsepõlvest lemmikud. Otsin, kohta kust kergema vaevaga saab üle hüpata. Õnneks leidub pisike sillake. Samas imestun, et sinna ei juhata raja märke. No jah, eks tulebki läheneda loominguliselt ja looduspäraselt ehk natuke jätta ka oma fantaasia valda. Kui oleks vähe soojem, oleks ma kindlasti varbad paljaks koorinud ja jalgupidi läbi paterdanud. 

Türisalu oja

Varjulisemast mere äärest leiab rüsijääd. Päikese käes pole talvest enam lõhnagi. Rand on kaetud Eestile omaste väiksemate ja suuremate rahnudega. Imestan isegi, kui koduse pilguga ma neid kive imetlen.

Hakkan lähenema Keila-Joale. Keeran metsa alla, kus käidud rajad on jäised. Peagi olen Keila jõe ääres mõisa radadel jalutamas. Jõgi möllab kohutaval kiirusel mere poole. Kohin on karmilt hoiatav:"pühin kõik teelt". Siin on üks hästi huvitav kolme haruline vana paekivisild. Üks sild, aga 3 teeharu hargneb siit. 

Edasi on valdavalt jääväljad. Kõik talvel kinni sõkutud lumega rajad on muutunud jäisteks radadeks. Kahjuks mitte grammikestki liiva ega graniitkivikesi puistatud. Ületan kiigesilla. See on siin nüüd küll uus, aga vana sild sama kohas oli eriti ajaloolise tähtsusega. Silla projekteeris helilooja Aleksei Lvov. Lossi ja silla ametlikul avamisel tegi Lvov viiulil esma ettekande tsaari riigi hümni "Jumal, keisrit kaitse saa". Vot siis, milline tähtis kohake meie pisikesel maal.

Lvovi kiigesild

Üritan trügida joa poole, aga kuna see on pigem uisutamine kergelt mäest üles, siis ma loobun ja keeran nina Meremõisa varemete poole. Tunnistan veel, et loss on hetkel imeilusas valguses, aga eks siin ole käidud ka oma jagu. Meeldiva üllatusena on vahepeal Meremõisa varemed konserveeritud. Alles möödunud kevadel kui käisin siin, siis polnud veel miskit. Huvitav, milline see vana mõis välja nägi?

Meremõisa varemed

Kõik metsaalused rajad on jäised ja peab kindlamat jalgealust kõrvalt otsima. Teeviit näitab Keila-Joa mõisa kalmistu peale. Vot siin pole ma varemalt käinud. Vastu võtavad mind von Benckendorffide hiiglaslikud hauaplaadid ja väike kabel. Huvitav, mis seos on Keila-Joa Benckendorffidel Jäneda mõisaproua Maria Benckendorffiga? Pean pärast kodus uurima. Üritan Navicupile koha pilti teha, aga navi keeldub minu Huaweiga koostööst. No jah siis!

Benckendorffide kalmistu

Meremõisa ranna poole kulgedes leian veidraid suunatähiseid. Kui esimesest saan veel aru, siis teine jooksutab aju kokku, sest suunab ei tea kuhu. Kulgen suvaliselt metsa all, sest autotee on jääs ja seal on nagu laulupeo rongkäik. Ilus ilm ajab ju linnlased loodusesse. Õnneks mere ääres hajub rahvas laiali. Istun minagi ühte lohku maha, et jalga puhata ja mereõhul kopse lasta tohterdada. Joon kuuma teed ja lasen heamaitsta lõunavõikul. Teisel pool üle lahesopi paistab juba Lohusalu sadam. Teen veel kõne sõbrantsile, kaugel ta on. Lepime kokku sadamas kohtumise.

Taamal paistab Lohusalu sadam

Jalutan tempokalt edasi. Rada keerab küll veidi enne ära Laulasmaa poole, aga Lohusalu sadamat on alati hea meel külastada, et see põige ei võta tükki küljest. Sadama kõrval kõrkjates on palju rahvast, klõpsivad pilte. Üks naine kiidab: "Küll on head värvid täna". Saabun sõbrantsiga samal ajal sadamasse. Teen veel puhkepausi Lohusalu kaluritele pühendatud pingil, naudime sadama vaadet ja selgelt läbipaistvat merevett.

Lohusalu sadam

Seame sammud vaikselt matkarajale, mis esialgu viib mööda autoteed kuniks keerab ära metsarajale. Nendest männikutest ei saa kunagi küll. Seltsis on ikka segasem. Siin on veel üks geoaare, mis juhatab vanale laagriplatsile. Vanu hooneid mu silm ei haara, aga kirjade järgi peaks veel miskit alles olema. Loodetavasti elavad veel kaua laagri lood seal osalenute meeltes.

Jõuame mere äärde õhtuse päikese värvide aegu, mis katab kõik purpur oranžiks.   See on minu Eesti! 💖

Üle lahe paistab Pakri poolsaare tuulepark. Varsti jalutan juba seal pool. Hea, kui on siht silme ees. Üks hiidrahn on siin lausa nimeline - Tõllupea kivi. Ilmselt käib temaga mingi rahvajutt kassas, sest miks muidu on teda nimega eelistatud teistele rannas elavatele rahnudele. 

Tõllupea kivi

Iga jupikese maa tagant on loojangu nautimiseks pink pandud. Mind köidavad siin jaburate kujudega väändunud männid. Selliseid nähes taban end ikka ja jälle mõttelt, mis pani neid puid niimoodi kõverduma? Ühe laheda päkapikk männi all on tool nagu grotis, võtame istet. Kaunis, ainult üllatavalt tuuline. 

Viguriga männid

Loojangu pink männi all

Loojangu vaated on lummavad. Ainult, et mina olen tänaseks vaadetest küllastunud ja pildistamisest väsinud ning ei viitsi enam telefoni taskust välja vinnata.

Nagu ikka, peale päikese loojangut hakkab hämarduma. Üllatume, kui olemegi jõudnud oma päeva sihtpunkti Laulasmaa SPA hotelli juurde. Põhimõtteliselt sai mul rada läbitud 21 km, aga nagu heas reklaamis, see ei ole veel kõik. Meil tuleb tagasi sadamasse autoni jalutada. Plaan mööda autoteed oli hea, ainult, et päevane päike ja õhtune külm on kenakese musta jää teele meisterdanud. Ukerdame metsa all mööda lund. Hämmastav, kuidas silm kohaneb hämaruse ja pimedusega. Sadamani ei ole vaja mingit lisa tuld süüdata. Mere lähedusse jõudes sirab puude vahelt täiskuu täies hiilguses. See võtab meid ahhetama ja teeme kiiremad sammud, et seda oma silmaga suurelt imetleda. Imeline lõpetus päevale!

Võin lõpuks päeva lukku panna 25 kilomeetriga. Ajast ma ei hakka siin puhul enam rääkimagi, sest koos veedetud aeg oli puhas nautlemine. Kuigi jah, üldfüüsiline väsimus on nüüd küll peal.  Mõningad matkavarustuse korrektuurid pean tegema. Matkakepid on väga suureks abiks, aga tavaline patrullkott liialt raske. 

Tänast rannikurada iseloomustasid erinevad vee vulinad, kohinad ja mühinad.

Järgmist rajalõiku loe SIIT

Ranniku matkarada 2. Tabasalu - Vääna-Jõesuu

Eelmist lõiku loe siit 

Õhtul juba plaan maha pandud, kuidas ja millega ma järgmise raja lõigu alguspunkti ja sealt tagasi saan. Päev tõotas tulla tuuline kuid päikeseline. Tuule vastu aitavad riided ja päikeselist ilma tuleb ära kasutada, sest see loob hea meeleolu.

Hüppasin hommikul oma küla bussile, et linnast järgmisega Tabasu poole edasi sõita. Bussi aegade vahe oli ideaalselt 10 min, et jõuda ühest peatusest teise. Mida aga ei tulnud, oli Tabasalu buss. Hakkas juba külm ja jalutasin sooja saamiseks ringi. Kuulsin peatuses viibijatelt, et veel teinegi buss oli 40 min hilinemas. Mina sain õnneks ikka teise liini numbriga pool tundi hiljem teele. Lugesin ajaviiteks raamatut, et sõit kiiremini kulgeks. Tabasallu jõudes juba ukse juures väljumiseks valmis ja üks noormes oli ka korrektselt stop nuppu vajutanud, kimas bussijuht lihtsalt peatusest mööda. No mida paganat, kuidas see päev nüüd siis nii algab. Ma ju ostsin tema käest konkreetselt selle peatuse pileti ja sitsin kenasti ukse juures. Mul oli 1km tagasi kõndida +pool kilomeetrit veel rajale. 

Lumisele pargirajale keerates leebus aga meel. Okstel kõõluvad kohevad lumetutid, kohati pilve vahelt piiluv päike ja lume valgus teevad mele hääks ja mured ununevad. Miinuskraade on oma 11, koos tuulekülmaga -16*C. Keeran oma nina läände ja hakkan vaikselt ranniku matkaraja meetreid mõõtma. Saatjaks nagu ikka mere kohin. Täna on palju peresid lastega õue tulnud jalutama. Pere pisemad kelguga kenasti sleppis. Rannamõisa pangalt on kaugele haarav vaade ja siin samas all eelmisel laupäeval seigeldud Tiskre elurajoon. Loodusrada ja suusajäljed kulgevad kõrvuti ühes koos. 

Vaade Rannamõisa panga pealt Tiskrele ja Kakumäe poolsaarele

Ranniku matkarada koos suusarajaga

Rannamõisa metsa all on siin-seal üksikuid väikseid suvilaid. Huvitav, kas need on suvel kasutuses? Veider kohavalik ikka inimestel. Hea küll, et linnale lähedal, aga suurte kõrguvate puude all, ei päikest ega liivaranda. Mõni elumaja omanik nügib labidaga lund ja tervitab heasoovlikult. 

Üks nunnukas maja või suvila tee ääres

Tilgu sadama poole kulgeb tee tasaselt mööda autoteed. Sadamas alles ehitus käib ja praegu siin miskit erilist ei ole. Küll aga on loodusel alati midagi pakkuda. Minu pilku köidavad merel looduslikud jääskulptuurid nagu supikausid. Jalutan neid lähemalt imetlema. Taevas on kaetud sinisel taustal ägedate erinevate halltooni pilvetupsudega. Meres kössitavad rahnud on jäänarmastega kaunistatud. 

Ägedad jääskulptuurid Tilgu sadamas

Jäänarmastega rahnud

Peaks vist kusagil jalga puhkama, aga siin on liialt tuuline. Tõttan vaikselt edasi, kuni metsavahel tuleb teeots randa. Astun autoteelt sinna maha ja võtan kivil istet. Vähemalt tuulevaikne koht. Nosin pähkleid, lonks vett ja puhkan veidi. Eks siin asfaldil üks paras motivatsiooni sirge ole. Õnneks liigub autosid suht vähe.

Merikülas asub suur õppekompleks. See ehitati kunagi vabariigi algusaegadel Piirivalve koolile, siis haldas seda Kaitseliit ja nüüd majandab vald ise sellega. Igatahes on väravas siiani äge valvetorn koos selle küljes sirutuva kaameraga, kahel pool väravat Eesti-Läti piiripostid. Hmm, nagu naksti olen Lätis käinud. 😏 

Meriküla õppekompleks ja selle väravatorn

Lätis käidud nagu naksti

Marsin hoogsalt edasi, sest mäletasin, et siin mingi sika-saka pidi olema, kuni õppehoone tagant tuleb vastu lumevall. Ilmselt panin ikka hooga mööda. Navi välja ja rada uurima. Siiski enne väravat tuli ära keerata metsarajale. Jah ega see märgistus väga kiita ole, isegi kui äge vahitorn mu tähelepanu köidab. Marssisin tagasi õigele teeotsale. 

Mõnus vaikne metsarada

Tee kulges mõnusalt metsateed mööda kuni teelahkmeni, kus algasid ka majad. Rajamärgis oli vasakul puul nagu kutsuks vasakule teele hoidma, aga edasi ei paistnud ühtki märki. Vinnasin jälle telefoni taskust välja ja tegin kindlaks, et hoopis paremale mere poole pean hoidma. No porgand võtaks! Rajamärgiste järgi ei saa küll seda rada läbitud. 

Tagasi rannikule

Meri aga paneb mind imetlema looduse meistriteoseid. Ägedad kivikuhjad on lumega kaetud. Alumised kivid jäärüüd narmalise all äärega selga saanud. Vee piiril hulbivad jäätaldrikud. 

Jäätaldrikud

Siin algavad Suurupile omased liivakivi pangad. Ühte ägedasse puujändrikuga liivakivi grotti istun jalga puhkama ja pisukest einet võtma. Tuulevaikne ja kuuseokstega ääristatud vaade lumistele kividele, rannale ja merele. Super lux!

Vaade lõunapausil

Mäletan kuidas ma kevadel geopeitust mängides üritasin autoga Suurupis parkimiskohta leida. No igal pool aina eramaa ja merele ligi ei pääse. Kui pole kohalik, siis ei tea ka kitsukesi aiataguseid radu. Nüüd sammun ma teisel pool neid eramuid. Kõige ägedam on siin muidugi kleidi kujuline Suurupi alumine  tuletorn, mis on puidust Eesti vanim siiani töötav. Jah no praegu oma valge värviga halli taeva ja heleda lume taustal ta välja ei paista. Aga rohelisel ajal näeb ikka väga nunnukas välja. 

Suurupi alumine tuletorn AD 1859  foto 8.03.2020

Rajamärgised on nagu vahelduv vool, vahel on 3tk järjest ja siis pole tee hargnemiskohal ühtegi. Nii ka ühe uut mõisa hoonet ehitada üritava krundi juures olen segaduses. Põrutan esmalt mööda randa. See oli nii võimatult kivine, et see poleks nagu loogiline. Lähen veidike tagasi, näen märki ja põrutan aedade vahelisele teele. Vaatan muigega seda kolosaalset sammastega "mõisa hoonet" ja imestan, et mõisnikul maja ümber maad nõnna vähe. Ristmikul otsin märke, et kuhu nüüd siis edasi, aga pole kõssugi. Avan jälle telefoni navi ja uurin kaarti. Rada läheb kusagilt ranna ja mõisniku aia vahelt. Vantsin jälle tagasi, vähemalt nägin ka maja esikülge. 

Mõis või mis?

Njah, märke siin teise külje pealt lähenedes nagu isegi nüüd on, aga kust need tulevad ja kuhu lähevad on veidike segadust tekitav. Peatselt võtab vastu mind Suurupi külaplats. Eemalt hakkab silma mingi valge õudne monstrum. Jesver, kas siin ka Pakri poolsaarele sarnane paljasrindse naise kuju? Õnneks mitte just päris selles stiilis, aga see valge suur jurakas kuidagi ei sobi siia. Jah, ilu on vaataja silmades. Siit algavad tegelikult hästi ägedad Peeter Suure merekindluse rajatised. Kuna olen siin kolamas käinud, siis täna täidan oma teist eesmärki, matkata rannikul. 

Ägedad värvid

Suurupi "lehm" foto 28.12.2020

Suurupi liivakivi pank foto 28.12.2020

Eemalt juba paistab Suurupi "lehm". See on tegelikult endine sireenijaam, mille prožektorite ja udusireeniga lääpa vajunud mastil nii uhke nimi pandud. Siin on nüüd mega ilus liivakivipank ja tasub kindlasti raudtrepist alla minna seda imetlema. Kuna ma enne lund siin geopeituse raames luusisin, siis nüüd ei hakka lisa meetreid juurde tekitama. Kusagil kauni vaatega kivises kohas lükkan ühe pisikese rahnu lumest puhtaks, võtan kotist istumisaluse ja toetan tagumiku maha. Veits väss juba, navi näitab sihtpunktini veel 2,8km, põhimõtteliselt köki-möki läbitud distantsiga võrreldes. Kaua siiski puhata ei saa, sest higine keha jahtub kiirelt ja hakkab jahe.

Vähemalt keegi veel matkab siin rajal

Siiani on rada kergelt läbitav olnud, sest rannikul jalutajaid üllatavalt palju ja rajad kenasti sisse tallutud. Nüüd aga saab järsku see otsa, tuleb ise edasi lumes sumbata. Vahel lihtsustab loomade jäljerada. Õnneks on nüüd keasti 5 korda järjesti rajamärgid leitavad. Mingi soine koht vaja läbida. Lume all on maa külmumata, samas ei näe, kus vesi, kus kuiv maa. Kerge jääkirme ragiseb jalge all ja kepslen kõrgemate kohtade peal edasi. Mõtlen, et porisel ajal küll seda siin mõnus läbida ei ole. Peagi võtab mind vastu väike paadikanal ja uhke kollane pink selle kaldal. 

Kollane pink

Toetan jälle oma tagumiku maha ja vaatan kaarti, ikka veel 2 km minna. Jala tallad hakkavad hellaks jääma, kuigi midagi kusagilt ei hõõru. Mul toimib alati kandade ennetav teipimine. Purre üle oja läheb veidi võib olla 25m sisemaa poolt, aga see pisike paine võtab juba nina kirtsu. Lihtsalt väss.

Jäätunud kivid

Vahelduse mõttes ka läbi roostiku

Jälle saab imetleda kauneid jäässe uputatud kive rannavees. Ukerdan mõnele lähemale, et pilti teha. Enne Vääna-Jõesuu biitšile jõudmist keerab rada uhketele liivadüünidele. Ainuke häda on selles, et lumi on tuisanud omad düünid ja nii ma sumpan hingeldades viimasid meetreid. Ühest matka saatest kõlama jäänud väljend "Raske on, aga ei kurda" mõlgub meeltes. Täpselt kahe jalaga kindlale roogitud rajale astudes heliseb taskus telefon: "Sul läheb buss poole tunni pärast". Ajastus oli super! 

Luite tee, viimane pingutus bussi peale

Vantsisin siis kärmema sammuga viimase kilomeetri kerges tõusujoones suure tee peale Vääna-Jõesuu bussipeatusesse, kus ühtlasti ka pood ja kohvik. Lootsingi end turgutada kuuma kohviga, mille kõrvale imemaitsev rasvas küpsetatud kapsapirukas. Vähemalt see buss oli kohal õigeaegselt ja võttis ka väsinud matkaselli oma pardale, et sõidutada koju.

Päev kokku tuli 24 km rajal oldud 5,5 tunniga.

Järgmist lõiku loe siit