Setomaa

 Mööda Setomaa külavüüd

 Seda ringkäiku alustame hoopis Võrumaalt oma maakodust ühel natukene mossis ja udusel päeval. Miks just sellise ilmaga? Sellepärast, et siis pole eriti tuju maatööd teha ja väike puhkepäev juba ka välja teenitud. 

Et Setomaale jõuda peame sõitma üle Rõuge ja Haanja. Just natuke aega tagasi olin siin rattaga teel olnud ja igat pisikestki kallakut, rääkimata suurematest, oma ihu ja hingega tunnetanud. Nüüd autoga vurad üle ja nagu ei saa arugi miskit, ainult kurvid pead vaiksemalt läbima. Aga kauni Võrumaa käänulised künklikud teed, armsalt kupliline maastik on iga ilmaga nauditavad, ka talvel tuisuvaaludes või siis kui kõik taevas ja maa on valgest lumest üks. 

Vana-Vastseliina linnuse juures väike peatus, aga kuna oleme seda korduvalt külastanud, siis sel korral ringkäiku seal linnuse vahel pikemalt ette ei võta.

Hoopis ronime taevastesse kõrgustesse Meremäe vaatetornis. Torni all toimub huvitav olemine. Tundub pigem mingi hipsterite muusikalaagri moodi jämmimine. Lahe igal juhul! Vaatetornis üleval ka suur kiiker, aga kahjuks ilm na udune, et rohkem kui lähedal olevat metsa üle heinamaa ei näe. Kohe käe ulatuses on Setomaa turismitalu. Jalutame hoonete vahel ja uudistame suurt uhket söögimaja, kus huvitava projektiga katus ehk üleval katusehari hoopis läbipaistev klaas. Tänu sellisele lahendusele voogab suur loomulik valgushulk maja saali. Majutus on siin erinevates väiksemates majades, millel igal oma huvitavad nimed: Tiigi nulk, Mõtsa nulk jne. Väga meenutab mulle Makedoonias viibitud Aurora SPA hotelli, kus ka majutustoad erinevates majades mööda territooriumi. Ainult Eesti versioon natuke väiksem. Aga lahe idee igal juhul!

Meremäelt keerasime Obinitsa poole oma nina. Tobrova külas üritasime Külavüü kaardi järgi trügida vaatama Seto kinnist morro ehk nende hoonete kompleksi. See on selline, et sisened õuele läbi suure värava ja ümber muru on hooned reas. Kahjuks Tobrova morole me es pääse, sest värtnal olli taba iin. Piilusin siit poolt ja sealt poolt ning kiikasin tagant poolt üle aia. Kahju, et välja reklaamitud hoonekompleksi saadki ainult kaugelt kaija. Tegelikult on minul isiklikul olnud juhust mõned aastad tagasi Seto tsootska morol käia. Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis on kena ning suursugune seto majapidamine püsti pandud ja seal saab sellest kõigest osa.  Tõesti väga eriline ja huvitav võrreldes tava Eesti majapidamisega. Seal samas teeotsas oli ka väike tsässon ehk siis pisike palvemaja. Ka see jättis hüljatud mulje.

Obinitsas oli juba natuke rohkem tegevust. Keset küla oli "kollane aken", paar käsitöökoda ja Taarka tarõ, kus pakutakse maitsvat kodust kohalikku kõhutäidet. Taarka tarõ on ka setu tüüpi kinnise muruga elamine, ainult, et elumaja suurejoonelisem ja õuel mõned hooned maha võetud ehk natuke poolik. Armsalt koduselt võttis verandal üks perenaine tellimused vastu ja nii palju kui abilisi leidus, aitasid kõik näljastele lauda kanda. Natuke tekkis neil sellega segadusi, aga tõesti, kõik oli kuidagi koduselt hubane ja rahulik ja see ei häirinud kuidagi. Menüüs oli neil kohalikud setupärased toidud. Minu valik langes huvitavale paksule supile, milles oli üheaegselt maasuitsuliha, kuivatet tint ja tangud. Pole mina veel enne korraga  kala ja liha söönud. Maitses hästi! Magustoiduks värskete marjadega beseerull. Peab mainima, et rahvast oli seal palju.

Järgmine peatuspunkt, mis oli ka minu põhiliseks sihtkohaks, oli Piusa. Külastuskeskuse parkla autosid ja busse täis. Uskumatu, et siin kauges maanurgas nii palju külastajaid. Trügisime ka sisse ja selgus, et just alustas uus grupp tuuriga. Võtsime neile sappa. Esmalt tuli kuulata Piusa klaasliivakaevanduse ajaloost, kuidas ja mis vahenditega käis töö ning millised olid tingimused. Anti katsuda tolle ajastu tööriistu, mis polnud teps mitte kerged ja ega kaevuri töögi lihtsate killast polnud, kuigi teeniti hästi. Edasi liikusime liivakoobaste juurde. Nüüdseks on koopad suletud suure uksega üksikkülastajale, sest need on lihtsalt varisemisohtlikud. Enne sisenemist anti õhema riietusega inimestele fliistekid ümber, kuna all koobastes on jahe, ainult 10*C. Tegelikult sai koopaid vaadata ainult nende ees seistes, vahele hulkuma ikkagi ei lastud. Lisaks olid esimesed sambad ja võlvid ohutuse mõttes kaetud liiva imiteeriva materjaliga. Aga sellegi poolest oli vaade valgustatud koobastele müstiline. Kuulasime giidi pajatusi seal elavate nahkhiirte kohta, keda Piusal leidub lausa 7 liiki. Nahkhiirte heli ju inimene ei kuule, aga see oli tehnika abiga kinni püütud ja inimesele kuuldavaks tehtud ning lasti makilindilt nende kriginat. 

Pärast koobaste külastust tegime kogu selle pundiga väikese matkaraja läbides liivakarjääri ning metsaaluse, kus koobaste sisse kukkunud auke näha. Osal seltskonna meestel olid erksad oranžid särgid seljas, seljal kiri "Sõmeru sõsarad". Kuidagi vägagi viis mõtte mingile rahvatantsurühmale. Õnneks on tänapäeval telefoniga kaasas internet ja kuugel ikka aitab. Selguski, et Rakvere külje all tegutseb sellise nimega naisrahvatantsurühm ja ju mehed on fännklaab. Südantsoojendav oli raudtee lähedal vastu vaatamas leida RMK matkaraja valge-rohe-valge triibu märke. Just neid samu olin ma nädalake tagasi otsinud ja nii mõnedki kahe silma vahele jäänud. Kõige lõpus külastasime filmisaali, mida kaunistasid uhked eri puuliikidest voolitud pingid, vaatasime filmi klaasiliivast ja nahkhiirte elust.

Olin vägagi hämmeldunud rongipeatuses nähes "porgandit" seismas. Olin siiani teadnud, et rong sõidab ainult Oravani. No see on nüüd küll tore uudis, kui kas või suviti rong Piusale välja sõidab. Seal samas raudtee juures vanas jaamahoones on end sisse seadnud Piusa keraamikakoda. Ja kus ikka mujal näha siit Tallinnast oma küla inimesi kui kaugel Setumaa nurgas! Eesti on väike, armastatakse selle peale öelda.  Savikojas oli tooteid igale maitsele uhkest ja pitsilisest portselaanist savini. Minu valikuks osutusid juba Rocca vabaõhumuuseumis silma peale saanud heledast savist setu vöökirja mustriga kohvikruusid. Ära tõin! Ütleks selle kohta. Kahjuks koogitaldrikuid oli ainult üks ja no ega ma sedagi sinna ei jätnud.

Ees ootas Värska. Kahjuks jäime mõned minutid hiljaks, et talumuuseumi külastada. Mis siis muud ikka, kui läheneda teiselt poolt ehk Seto Tsäimajja. Kuna mina olin autos ainult kaardilugeja rollis, siis lubasin endale ühe kohaliku pruulikoja õlle Räpnik. Kui muidu ma käsitööõlledest suurt lugu ei pea, siis see oli küll kiitust väärt. Toidu valik väga huvitav setu puder, mis koosnes kartulist, hernest, porgandist ja tangust. Suu sain magusaks kama kohupiima vahust. Igatahes oli maitsev!

Kuna Õrsava järve ääres olin juba käinud, siis sel korralt suund teisele poole ehk sanatooriumi taga Kurõsuule. Tee veeres kenasti, infostend kaardiga, kus kirjas, et Saarõpää järve kaldal vaatetorn ja lõkkeplats. Mind huvitas küll pigem see vaatetorn. Parasjagu peamurdmist oli seda kohta üles leida. Lõkkeplats kenasti olemas koos järveveele ulatuva purdega, aga mida polnud oli vaatetorn. Siin juba uus tahvel, torn asub teisel pool raba. Hmm, nooh üle raba raja me minema ei hakanud, sest polnud selleks vastavaid jalanõusid ja liiati oli see pigem siirdesoo. Lõkkeplats ise oli kahjuks läbune ja koristamata, küttepuid ka polnud. Trippisime mööda pisikesi teid edasi otsides vaatetorni. Otsisime, mis me otsisime, aga ühest võpsikust me siiski selle üles leidsime. Inimhing ikka selline, et tahab kõrgemale ja kaugemale, kui muidu ei saa siis vähemalt vaatetorni abiga on suursugusem tunne.

Kodutee, mis möödus Rebasmäe allikast, jäi ette veel Põrguhavva. Uhke teerada, mis ääristet puuskulptuuridega ja kus poolele teele jääb väike kohalooga hütt, viib Ilumetsa meteoriidikraatrini. Hütti uudistades mõtlesin selle pilguga, et siin oleks hea matkalisel ööd mööda saata. Meteoriidikraater on üllatavalt suur, kuigi selles pole vett sees nagu Saaremaal Kaalil. Tutvustasin pereliikmetele veel Rebasmäe tõusuallikat. Jah RMK teekonna võlu oli selles, et ka metsas peidus olevaid huvitavaid, eriskummalisi paiku sai näha. Nüüd on mida teistele tutvustada.

Kell oli juba hiline ja väljas hakkas hämarduma ning päevaväsimuski kallal. Seega suund maakodu poole tagasi.

Soomaa

Juba ammu ammu olin ihanud taas Soomaale minna. Viimati käisin siin ikka vääääga ammu aega tagasi.

Kuna ma olen vabade päevade hommikul kaua kohvitassi taga mõnuleja, siis liikuma saime perega alles lõuna paiku. Rapla Selverist haarasime veel üht-teist grillimiseks kaasa.

Esmalt põikasime sisse teele jäänud  Raikküla mõisa. Päris kenake sammaste ja veneetsia aknaga (3ks jaotatud, ülevalt kaarega), kahjuks seest üsnagi lagunenud. Kõrvalhooned on enamikus kõik päris hästi säilinud ja lahe on nuputada hoonet vaadates, mis otstarve sel kunagi võis olla. Eriti uhke ja lausa kellatorniga on ait.

Järvakandist läbi sõites ei meenu mulle esmalt, et mõned aastad tagasi olen siin roheliste rattamatkal laagriplatsil olnud, ju näen seda kohta nüüd lihtsalt teise nurga alt. Tegelikult on Järvakandi kuulus ja pika ajalooga hoopis oma pudelivabriku poolest.

Torist läbi sõites tuleb loomulikult ka "põrgus" ära käia. Väga eriskummaline paik. Ühel pool Pärnu jõge kõrguvad liivapaljandid, teine pool on madal ja kasvavad kõrkjad. Mõnus on jalutada "põrgus" ja vaadelda liivakiviseintel kasvavaid üksikuid taimi või kaldapääsukesi oma pesadesse sisse ja välja vupsamas. Kurb oli vaadata üht pääsupoega surnult maas, teades, et pääsud nõrgema heidavad pesast välja. Looduslik valik, kus kehvemad hukuvad. Ühe liivakoopa ette oli rohelise uksena kasunud ülevalt perve päält mingi taim. Pea kuklas ja suu ammuli vaatlesime selle väänduvaid narmaid. Kaks tütarlast kappasid hobustel meile vastu - üks oli pruun ja teine valge. Koera vaatasid küll võõristava pilguga, aga perutama õnneks ei hakanud. Vähemasti nägime Toris Tori hobuseid looduskaunis keskkonnas.

Põrgu teises otsas punastest tellistest ja maakivist pühakoda Eesti sõjameestele ning selle kõrval huvitav skulptuur "Püha Jüri võitlus lohega". Ma küll ei saa aru mil moel on Eesti seotud lohega, aga las ta siis olla. Muideks Toris oleva vana kõrtsihoone ees on filmitud Eesti kultusfilmi "Suvi" katkendeid. Nii et vägagi mitmekülgselt kuulus paik.

Keerabki tee nüüd Soomaa peale. Jube siblimine käis seal ringi: autod, bussid kanuudega ja ilma. Riisa raba parklas teeme esimese peatuse ja jalutame rabale. Väga uhke uus laudtee rajatud ka ratastooliga nautlejatele ja mis mulle sealsete radade puhul meeldib, et need on võrguga üle tõmmatud ehk et märja ilmaga ei muutu libedaks talla all. Pikalt seda raba ette ei võta, sest rabaradasid on mitmeid ja lastega kõiki läbi mütata ei jaksaks. 

Seega edasi Sooma kõige kurikuulsama koha poole ehk Karuskosele. Praegu on kuiv siin, aga jah kogu see kant on siin kuulus 5 aastaaja poolest. Lisa aastaaeg on siis suurvee aeg. Siin on mitmetes - mitmetes kohtades märgid puudel, postidel või maja seintel veetaseme kõrgusest aastate jooksul. Minu mäletamist mööda oli viimase aja kõrgeim 2010 a. Jalutasime Karuskose talu juurde, seesama kollane maja, mis kõikidel suurvee aegsetel uudistel pildis. Rippsillale tõstsime ikka ka oma jala, aga päris üle jõe ei trüginud, sest pererahvas majandas hoovis.

Samast autoparklast saab kohe ka Ingatsi raba matkarajale. Ametlikult on see hetkel suletud ja rajale minek omal vastutusel, aga kes ei riski, see ei näe midagi. Noh ausalt öeldes polnud seal sugugi miskit hullu, natuke raja lauad viltu vajunud või mõnest kohast laud murdunud. Ingatsi rabale minek on kõige ehedam näide sellest, kuidas lähed sõna otseses mõttes trepist üles kõrgrabale. Etteruttavalt mainin, et Soomaa looduskeskuses on fotod, kus suurvee aegu sõidetakse kanuuga mööda käsipuud. Raba servas on vana rauast vaatetorn üle elanud värskenduskuuri. Igatahes näeb see nüüd lahedalt sinine ja oma uhke keerdtrepiga väga imetlusväärne välja. Jalutame ikka raba peale ka.

Kõhud on heledad, päev aga tiksus oma soodu. Kell oli juba selline, et kas süüa või kihutada varsti suletavasse Soomaa looduskeskusesse? Näljaste lastega pole ju mõtet kuhugi uudistama minna, sest siis kuuleks ainult vingu. Otsime siis lõkkeplatsi, kuhu einestama asuda.  Valituks osutus sel hetkel vaba pleissina Meiekose Tamme, Raudna jõe veerel. Selle lõkkeplatsi lisaväärtus lisaks kaunile kohale on metsaonn. Lõkkeplats istumisega, laua komplekt, jõgi, majake, mille taga laiuv lilleline heinamaa, natuke eemal paadisild ja uus käimla - ühesõnaga olime me sellest kohast nii vaimustuses, et üsna kiirelt sündis otsus jääda ööbima sinna. 

Esmane söögikraam, magamiskotid ja muu üleelamiseks vajalik autos kaasas ning väike palkmajake ööbimiseks olemas, seega pole probleemi. Lisaks saab siis hommikul rahulikult edasi trippida ja ka looduskeskust külastada. Tualetid vajavad eraldi ära märkimist, sest need olid eriti uhked, lausa jääklaasiga aknast voogas valgust, ukse ees uhked reljeefsed tugipostid ja sisemine ukse lukustussüsteem oli eriti lahe: puidust riiv vineer karbis. Igatahes paistis see lõkkeplats nii populaarne koht olevat, et õhtu jooksul käidi oma 5 korda kohale silma peale panemas, aga mis parata - hõivatud. Jah tõepoolest kaunis pilve peegeldus jõe peal, mõni kanuugi kulges mööda ning uduvinega päikeseloojang. Lastele meeldib alati lõkke kallal asjatada ja loomulikult omale teed keeta. Sellega oli ka arvuti vaba õhtu värskes õhus sisustatud. Magama mineku ajal hakkasid aga vana metsaonni vastu puiklema ja kobisid autosse. Lapsevanemad laotasid oma madratsid onni lavatsitele ja öö möödus sügavas unes. Onnis oli lisaks veel magamise jaoks pööning ning all korrusel kirjutuslaud, kus küünlad, rull wc paberit ning palgi vahele pussnuga löödud. Mõnusalt hubase olemisega majake.

Hommikul venitasime, mis me venitasime, aga millalgi tuli liikuma hakata ja kohe kahju oli lahkuda Meiekose Tammelt. Teisel päeval võtsime esmalt ette looduskeskuse, kus saime väga meeldiva külalislahkuse ja maja ekskursiooni osalisteks. Majas kõikjal uusi ja vanu fotosid Soomaa eluolust. Teisel korrusel kenake pisike hariv zoloogia väljapanek. Igatahes oli põnev ja tunne nagu ainult meid oleks seal oodatud. Looduskeskuse kõrval kohe parasjagu lühike kuid huvitav Koprarada, mida juhatas sisse teemakohane puuskulptuur. Tegelikult ma lootsin rohkem sealt eest leida kobraste poolt puretud puid. 

Tee peale jäi veel vahvaid kohti nagu Oksa ait ja lõkkekoht, kus suur vana aidahoone poolenisti kohandatud matkalistele magamiseks. Ja nagu ikka kehtib igameheõigus.

Kõige pikema raba ringi tegime Hüpassaarel, kus raja ühes otsas ka Mart Saare majamuuseum. Hüpassaare raba oli väga kaunis, laugaste rohke.  Muidugi andis palju juurde päikeseline, vahelduva pilvega, aga kergelt tuuline ilm. Laudtee otstes sulgemist vajavad väravad, et lambad ei läheks raba pääle hulkuma. Ühe lauka serval, kus jalgu mulistasime, oli silt, et noorena armastas Mart just siin ujumas käia. No ma ei tea, majale oli oluliselt lähemal ujumiskõlblikke laukaid, aga müüs ju hästi, sest ega minagi kehvem pole ja jalgu sobib ikka sulistada sealsamas kus Martki. Igatahes nautisime seal kurikuulsa lauka serval päeva õige jupike aega. Siis matkasime edasi mööda laudteed, mis viis üle rabasaare taas laugaste vahele. Raba pealt tagasi jõudes oli majamuuseum, kuid seda sai ainult väliselt vaadelda, sest maja ise oli kinni. Autoparklas käis paras möll, kes oli tulnud jalgsi ja puhkas jalga, kes autoga ja võtsid laua taga einet ja kes suure bussiga ning lihtsalt kakerdasid ja lärmasid ringi. Hea, et raba peal vaikus oli. 

Tagasiteel otsisime Vändras saelaudu ehk et üritasime lõunaeinet siin-seal nõutada. Kummalisel kombel oli seal söögikoht ainult lõunaajal lahti. Õnneks leidus aga täpselt selline maapood, kus leidub kõike. See tähendab, et potilillest, kruvikeerajast, ahjusoojast leivast kuni lõunasöögini välja. Saime seal kõhud täis, magusat ja värsket sooja väikese pagarikoja küpsetatud leiba/saia. Super! Vändrast natuke välja sõites nägime ikka saelaua virnad ka ära. 

Väsinult kuid õnnelikult kodu poole tagasi. 

Natuke jäi hingele kripeldama 5. aastaaeg ja kanuutamine. 

Järelikult tuleb tagasi minna!

Väike - Pakri retk

 Juba hommikul kell 9:30 pidime platsis olema Kurkse sadamas, et paadiga sõita üle vee.

Hommik oli üsnagi tuuline, päike ja pilved. Mõtlesin, et kas me paadike üldse väljub. Aga nagu selgus, 8 aastase kogemuste pagasiga sellel otsal, et see ka mõni laine.

 Nii siis, punt koos ja väikese viivituse järel "pääste loogad" kaela ja paati. Meie transpordivahend Arabella oli vägagi huvitav kummipaat, mis mahutab umbes 10 reisijat ja istud nagu täispuhutud poomil kaksiratsi. Kinni saad hoida sinu ees istuja seljatoest. Taga istujad pidavat saama kogu veepargi atraktsiooni mõnud endale, seega ma valisin koha ees otsas, et puhatma, kuivema ja muretumana saarele jõuda. Sõit kestis umb. 15 min. ja mina isiklikult nautisin lainel hüplemist ja kiirust. Mõne naisterahva võttis laineharjal ikka kiljuma.

Arabella koos kapteniga Väike-Pakril

 Väike-Pakri, ehk et tegelikult suurem saar kui Suur-Pakri, kai asub saare kagu osas ja seda pisikese ujuva bontoonkai näol ainult. Ilmselt tuli Suur-Pakri nimetus suuremast elanikkonnast ja viljakamatest põllumaadest. Pakri saared olid vanasti asustatud rootslaste poolt.

 Vastu võttis meid saart tutvustav giid, noor tütarlaps, kelle 2 tädi ja vanaema elavad saarel. Seega oli ta üsnagi hästi kursis saare elu-oluga. Ees ootas pikk päev ja umbes 18 km matka.

Esmalt hakkasime matkama mööda saare ida serva ehk seda külge mööda, mis jääb Paldiski linna poole. Ütlen ausalt, et mõned sammud ja minu võttis sõnatuks. Nii teistsugune: hele hele paekivi klibune, üksikud põõsad, nigel hein, mis õitega kaetud. Olin lummatud sellest vaatepildist!

Väike-Pakri ida poolne maastik

 Kusagilt põõsaste vahelt paistis kiriku torn. Risti meie matkateega oli keegi kunagi ladunud maha pae plaadikestest teeraja. Jalad krõbistasid mööda kiviklibu. Vanast sadamast olid ainult kai postid alles jäänud, see koht oli võõra silma jaoks ainult aimatav. Samas nüüdki pidavat suured laevad just sinna randuma, kui vaja raskemaid asju saarele toimetada. Huvitav, kuidas see täpselt toimib, sest ühtegi silda, mida laeva ja maa vahele asetada, ma küll ei näinud seal? Igasugu metallikola seal küll maa sees vedeles, aga ei miskit asjalikku. Juurdlesin, mis ma juurdlesin, aga targemaks ma ei saanud. Minu silmad hoidsid ikka paralleeli üle lahe olevate Pakri tuulepargi tuulikutega, sest see on koht, mida tean ja tunnen ning palju käinud seal.

Väike-Pakri kabeli torn

Maha laotud paeplaatidest teerada

Väike-Pakri vana süvasadama kai postid

Mere kallas läks lausa paekivi astmeliseks. Meie sealviibimise ajal oli just veetase kõrge, aga muidu pidavat paeplaatide trepp rohkem veest väljas nähtaval olema.

Paekivi trepp

 Peagi keerasime kaldast üles saare keskosa poole. Kõrgema perve peal, kus vaade eriti kaunis päikeses sillerdavale merele, oli isegi üks varjualusega laua ja toolide komplekt. Huvitav, kas keegi kohalikest käib seal vaadet nautimas? Vaevalt, et see RMK jagu on. Silm kohtab keset heinamaid üksikuid paekivist vundamendi jäänuseid. Peagi vaatab meile vastu suursugune maja keset heinamaad. Tühi. See olevat mõned aastad tagasi siit ilmast lahkunud kuulsa saare taaselustaja Mati-Erki Nymani residents. Nüüd pidavat tema vennad siin käima mõned korrad suve jooksul ja silma elamisel peal hoidma. Kõrval olid ka Mati-Erki esialgne elu- ja kõrvalhooned. Üks neist oli vägagi huvitava paeplaatidest maani katusega. Vaatamisväärsus omaette.

Miljonivaade

Mati-Erki Nymani elamise kõrvalhoone

 Liigume edasi saare põhja poole, kus on kõrge pankrannik. Minu silm hoiab ikka paralleeli tuulepargi ja majakaga teisel pool lahte, et kuna ja kas me neist mööda saame. Pankrannik on äge, aga väga ääres ei soovitata kõndida ja kui me näeme neid lahti murdunud kivilahmakaid, siis saame aru ka miks.

Paekivimurd

 Ees vaatab vastu mere märgiga rauast torn, kuhu otsa võib ronida, mida me ka teeme, sest ikka kõrgemalt näeb kaugemale. All laiub 3 suurt paekivist ringikujulist auku, mis on tegelikult suurtükialused. Mulle kangastub kohe silma ette Suomenlinna suurtükid, mis on vägagi võimsad. Usun, et sama ajastu teema peaks olema. Giidilt kuuleme kohajutuna, kuidas tsaari ajal 50ne aasta vältel vahelduva eduga üritati Väike-Parkri ja Paldiski vahele ehitada muul. Aga nagu näha, siis tegemata see jäigi. Ilmselt olevat loodusjõud sellele kõvasti vastu seisnud.

Suurtükialused

 Edasi matkame üle heinamaade ja neid radasid pidi, mida ainult meie giid teab. Selgub, et alles nüüd saime päris põhjatippu ehk Pliiku otsa, mida kaunistab kenake lagunenud nõuka aja pärandist vaatlustorn. Ja all kõrgub endiselt pankrannik. Ronime ja turnime seal natuke nagu lasteaialapsed oleks lahti lastud. Saar on üha võsasemaks läinud ning maapind kaetud lausa mullaga, iseasi kui paks kiht seda kraami on.

Pliiku ots koos vaatlustorniga

 Giid võtab suure rohukõrre, millega ämblikevõrke eest ära pühkida. Ämmelgad pidavat siin ikka suured ja mahlased olema. Hea, et minu silm neid ei kohanud. Pole just minu sõbrad.

Veel üks rauast torn, mis kõrgem kui eelmine. Julgemad asusid koheselt selle tippu vallutama. Kuna puhus siiski üsna tugev tuul, oli ka tornis kõikumine tajutav. Aga no milline vaade! 

All võsa vahel laius suurtükipatarei.   Teisel pool oli kenake vaade Suur-Pakrile ja saari ühendavale tammile.

Vaade Suur-Pakrile

 Teele jäid veel paekivist ehitet maaalused käigud, mõned olid osaliselt sissevarisenud. Piilusime sisse vanasse sauna, kus olid plastikus plaadid lihtsalt naelaga seina löödud. Ka nii võib!

Ees ootas endine nõuka aegne sõjaväelennuväli 1940-1992 koos lennujuhtimistorniga. On ikka ajahambale vastu pidanud! Huvitav ette kujutada torn täis nõuka aja suuremõõtmelist tehnikat.   Lennurada oli siis üks lage heinamaa. Tõenäoliselt oligi seal ainult murukattega maandumisrada. Aga huvitav oli siia juurde kuulata giidi juttu, kuidas õppepommitamisi saarel ja selle rannikul tehti ning nii mõnigi teraslind oma otsa seal leidis. Jaa, hetkel on kõik nii kaunis, lilleline ja vaikne. Aga siis, tol ajal...
Giidi sõnul olevat enne II ilmasõda pooled rootslased kodumaale minema saanud, pooled olevat saarele lõksu jäänud, sest piirid läksid kinni. Pakri saartele loodi lennuväe lahingõppepolügoon.

Kunagine lennujuhtimistorn

 Saar läheb järjest rohkem metsasemaks. Peagi jõuame hetkel keevasse elupunkti ehk Suurkülla. Siin on umbes 6-7 majapidamist uuesti üles ehitatud ja aastaringselt elu käib 3s majapidamises. Jah no need majad on küll mandril või siis minu arvamist mööda Lõuna-Eestis rohkem nagu sauna mõõtu. Aga ju siin pole rohkemat vajagi. Üks selline kena armas pisike palkhooneke tee veeres, millest ma looritatud aknast veel piltigi teen. Selgub hiljem, et on müügis.

 Pakri saarte õitseajal olevat siin 2l saarel kokku 119 majapidamist olnud, et siis pole ka imestada, kui silm ikka siin ja seal paekivi varemeid kohtab. Kunagi olevat lausa kummalgi saarel oma kirik ja kool olnud. Rootsikeelsed muidugi siis.
 Suurkülas ehk Storbys lähme esmalt Manni juurde supile ehk siis giidi ühe tädi juurde. Olgu mainitud, et saarel elavad ainult Eestlased nagu rentnikud. Saared on küll Paldiski linna kooseisus, aga maad kuuluvad rootslastest omanikele, kes ei olevat eestlaste vastu teps mitte nii sõbralikud. Ühesõnaga pakub tädi Mann meile kuuri all, mis kenasti hubaselt kohendatud söögitoaks, värskekapsa-kartuli-kana suppi ja kaneeli kukleid. Toit on imemaitsev! Kaasa saab osta natuke suveniire ja muud nänni. Huvitava asjana on pudelisse aetud kohalike ravimtaimede segu, millele tuleks peale valada viinuška, lasta mõned nädalad laagerduda ja tarvitada siis rohu eest. Meestele läks see kraam peale. Las nad siis ravivad endid.

Tädi Manni majapidamine

 Suurküla oli huvitav, majad asusid tihedalt kõrvuti ja ausalt mina küll aru ei saanud, kus üks majapidamine lõppeb ja kus algab teine. Teisel pool küla oli saarelt kokku korjatud vanaraua hunnik. Enamik ikka laskemoona kestad. Suur-Pakrilt oli leitud isegi üks roheline mosse, mis sinna tiritud ja uhkeks kompositsiooniks ehitatud.
Küla servas näha olevate lihaveiste elupaigaks oli tegelikult kogu saare lõunaosa. Muideks metsloomadest kuulusid saare elanikkonda ka ilvesed ja põdrad. Heakene küll, et põder taimetoitlane ja ujub hästi, aga mida ilves siin teeb?

Suurküla e. Storby tänav

 Saare lõunaosa  ehk siis Väikeküla Lillby suunas liikusime nüüd teist teed, mille äärde jääb ka kabel. Kui enne ida kaldalt paistis kenake kiriku torni ots, siis ainult see torn ongi kabelist alles. Värav koos metallist rootsikeelse sildiga, kabeli paekivist torn ning selle ümber laiuv pisike kalmistu. Torni kõrval olid ka istumispingid, kus siis kord aastas kogu saarega seotud rahvas kokku tuleb ja jutlus peetakse.

Lilla Ragö kapell

 Ongi aeg seal mail, et võtame suuna taas oma kummipaadi poole. Peab mainima, et teed on läinud taas kiviklibuseks ja näiteks rattaga üsnagi vaevaliselt läbitavad. Kuuldatavasti saare liiklus ikka käibki traktoritega ja kui vaja matkalisi pikemat maad vedada, siis sõit ikka taktori kastis.

Meie giid liikus täna tädilt laenatud saksaaegse rattaga.

Mei giid saarel

 Saar oli üle ootuste suur 12,9 km2 ja seetõttu matkamist palju. Kahju ainult, et jäi käimata Suur-Pakril, aga midagi peab jääma ka teiseks korraks.

Vägagi mitmekesise loodusega ja imetlusväärne saar.
Super päev oli!