Magasime kohe südamest ja alles 9:30 ajasin silmad pärani. Õhtul teisel pool jõe luhta olnud äike meid ei olnud kummitama tulnud. Kohvivesi priimusega üles, siis hommikupuder ning toimetama. Kuna õhtul olime füüsiliselt kutud, siis pesuring tuli hommikul teha Mustjões. Jaa, ega jõe vesi pole soe nagu järve vesi, aga ujutud - pestud sai. Mäkke tagasi jõudes tuli eelmise päeva kahjusid lappida, esmalt mu ratta üli peened porilaua liistud tõmbasin Mäk Kaiveri teibiga kokku ja rattakoti luku talla sain ka tagasi aetud. Pakkisin tavaari kokku ning ronisin ka kohe kõrval asuvale vaatetorni. Jõe luht lummas mu täielikult. Väikesed jõe lisaharud, mis olid kuival kuid ometi heledama värvitooniga andsid aimu oma asukohast. No milline värvide mäng!
Ja 11:15 oligi aeg teele asuda. Õhtul laugena tundunud nõlv osutus valges üsnagi järsuks. Olime võtnud nõuks hoolega teetähiseid jälgida. Esialgne sihtpunkt siis Lõunatipp. Taas kaunid oranži koorega männikud, tuule langetatud puudest ületamised jäid eilsesse. Kuigi tee kõrval nägime sasitud metsi küll ja küll.
Päike siras nii kuumavalt taevas ja meie joogivesi
oli otsakorral. Pidasime plaani mõnest talust küsida kui küla tuleb, aga enne
küla näitas ratta teeviit teelt maha pööramist. Karjatee oli küll heas
seisukorras, aga mida polnud olid märgid. Teele jäi mingi naljaka kujuga
varjualune, kus tegime mõttepausi. Kuna see RMK kaart on nagu on ning suund
nagu tundus õige olevat, siis kütsime veel oma kilomeetri edasi. Ja kui siis ka
märke polnud, puges ikka kahtlus täiega hinge ning tegime tagasipöörde.
Ristmikul, kust olime ära pööranud, läks triibuline märk järgmisel puul edasi
ja ratta märk näitas pööret. Saa siis aru, mida raja märgistajad mõelnud on,
sest tee oli rattaga täiesti sõidetav. Igatahes jätkasime mööda triibulist
märgistust ja küla serval saime talust ka joogivett. Lahke
perenaise käest kuulsime, et matkajaid ikka liigub omajagu sealt mööda.
Nüüd algasid igavad pikad kruusateed lõõskava päikese all. Jalgsi on neid ikka
vägagi igav vantsida. Viimased kilomeetrid enne Lõunatippu läks
tee täielikuks põrguks: heinamaa, metsas puujuured, raielank, kus traktori
rööbastes mülkad. Ratas kogu koormaga käe kõrval. Lõpuks ometi paistis puude
vahelt metsaonn. Puhkus!
Uudistasin ümbrust: jõge, metsaonni seest
ja väljast, lugesin külalisteraamatut ja tegin mõned fotojäädvustused, siis
üritasin Peetri jõkke kümblema minna. Milline teravate kividega ja madal jõe
põhi?! Ronisin seal lausa neljakäpuli, aga loputatud ma end sain.
Õnneks täpselt enne teele asumist hakkas tibama, millele järgnes
sahmaks vihma. Jälle vedas ja jäime kuivaks. Sel korral siis valikus Eesti-Läti
piiri mööda jooksva kraavi ääres heina kasvanud teed pidi, mis oli muidugi
hoovihmast meeldivalt märg. Rööpad, kõrge hein, langenud puud, mudased lombid
muutsid sõidu keeruliseks ning targem oli ratast käekõrval lükata. Ja jälle
märke pole, no mida kuradit, kust see rada ära keeras siis? Aga vahet pole,
kaardi järgi peaks millalgi ees tee tulema ja siis ka matkateega liituma.
Pealegi läksid sel korral veel ühed rattajäljed meiega sama rada pidi. Lõpuks
putukate puremise saatel, kui olime juba oma 3km ratast käekõrval lükanud
jõudsime taas rajale. Esimese talu juures palusime joogivett, mida ka lahkelt
matkalistele võimaldati. Külm ja hea kaevuvesi, mõtelge!
Jätkasime kruusateede vallutamist metsade vahel ikka mäest üles ja alla kuni
jõudsime Vastse-Roosasse välja. Ristmik ja no jälle, aru ei
saa kuhu suunda minna kuni avastasin, et Metsavenna talu ongi
kohe siin samas ja minule puhta tuttav kant.
Toitlustusasutusse sisse minnes oli meil vastas esmalt kuri
koristajatädi (nagu ikka), kes ütles, et siia ei saa ja süüa ka ei anta,
sest neil bussi täis broneeringuga "põtru" ees. Trügisime edasi
paludes ainult juua. Selgus, et nuka taga lausa terve müügilett ning leti taga
oluliselt lahkem provva, kes meile külmkapis joogivee valikut näitas. Meie rähmasime
käega ega me siis vett, me tahaks ikka külma õlut selle vaeva peale. No seda
ikka saab ja siis selgus, et lett lausa head ja paremat kraami täis. Anti
maitsta kohalikku juustu ja puha.
Õlled käes, pugesime siis õue tagasi, kus räästa all kenasti tammepuust lauad
ja toolid. Meenutasime oma matkaseiklusi ja naersime. Tegime plaani hetkeks
matkarada hüljata, sest Paganamaale nii
kui nii rattaga ei saa, ja hoopis teisest ilmakaarest mööda head teed Mõniste -
Varstu kaudu Pähnile läheneda, et teel toiduvarusid täiendada.
Kõht tundus ikkagi hele ja läksin sisse katsele number 2. Õnneks lahke proua
halastas vaestele matkalistele, pidas edukad läbirääkimised kokaga ja kantigi
meile lauda mulgipuder heeringa, hapukoore ja hapukurgiga ning kõrvale klaasiga
maapiima. Super lux!
Tahtsime veel ümbrust uudistada, aga
vihmasahmakas sundis meid räästa all ootama. Pidime tõdema, et taas kord vedas.
Siis aga avastasime, et kell juba nõnna palju ja poole tunni pärast
pannakse Mõnistes pood kinni, meil aga 6km minna. Sadulasse ja
tuld!
Ei mingit Vastse-Roosa avastamist. Tegime tempot ning 15 min pärast olime poodi
mann. Haarasime oma tavaari ja olime eluga rahul. Lisaks leidsin poe nurgast
kohviautomaadi, kust ühe sooja joogi välja pigistasin. Poe trepil kohvi
nautides meenus, et vanaisa ikka vanasti leeva päivadel mõisas poodi mann
trepil õlut mekkis ja siis rattaga kodo tuigerdas. Asfalti pidi sõites
peale Varstut sai muidugi pidu läbi ja hea tee
otsa, mis asendus kruusateega, aga igal juhul parem valik, kui
liivased seinad, teedel murdunud puud, mülkad või kõrvuni heinas piiri äärsed
teed. Ühel hetkel avastasin metsa seest uudistes nähtud kõlakojad. Siin need
ongi! Ots ümber ja uudistama. Läksin ja istusin ühte neist. Mingi imelik surin
käis mu seest läbi. Hetkega laadisin vist kogu oma väsimuse sinna maha. See
hetk oli nii vajalik.
Vahetult enne Pähnile jõudmist
ristusid me teed RMK matkateega. Uudistasime ringi, meenutasin, et aasta
tagasi olime Roheliste rattaretkega siin lõunatanud.
RMK loodusmaja juurest postkastist sain täpsed juhised, kus leida
lõkkeplats koos metsaonniga. Väga kaunis kohake!
Kuna päike oli veel kõrgel, siis kiirelt
pessu Pähni jõkke. Sel ööl mõtlesime proovida telgi asemel
magada hoopis puukuuri pööningul. Lõkke tegime üles hütis, sest õues olevasse
tuleasemesse oli keegi kerise ehitanud ja selle kive täis ladunud. Vanad
vihadki olid mälestuseks sinna jäetud.
Õhtusöögiks lausa grillvorst ja Metsavenna talu kohalik juust. Sellesse õhtusse jäi veel jalka EM finaali vaatamine/kuulamine tahvelarvuti vahendusel.
Päevaga sai läbitud 58km. Tunne on väsinud, aga hea!
