Lehed

19 juuli 2016

Soomaa

Juba ammu ammu olin ihanud taas Soomaale minna. Viimati käisin siin ikka vääääga ammu aega tagasi.
Kuna ma olen vabade päevade hommikul kaua kohvitassi taga mõnuleja, siis liikuma saime perega alles lõuna paiku. Rapla Selverist haarasime veel üht-teist grillimiseks kaasa.
Esmalt põikasime sisse teele jäänud  Raikküla mõisa. Päris kenake sammaste ja veneetsia aknaga (3ks jaotatud, ülevalt kaarega), kahjuks seest üsnagi lagunenud. Kõrvalhooned on enamikus kõik päris hästi säilinud ja lahe on nuputada hoonet vaadates, mis otstarve sel kunagi võis olla. Eriti uhke ja lausa kellatorniga on ait.



Järvakandist läbi sõites ei meenu mulle esmalt, et mõned aastad tagasi olen siin roheliste rattamatkal laagriplatsil olnud, ju näen seda kohta nüüd lihtsalt teise nurga alt. Tegelikult on Järvakandi kuulus ja pika ajalooga hoopis oma pudelivabriku poolest.
Torist läbi sõites tuleb loomulikult ka "põrgus" ära käia. Väga eriskummaline paik. Ühel pool Pärnu jõge kõrguvad liivapaljandid, teine pool on madal ja kasvavad kõrkjad. Mõnus on jalutada "põrgus" ja vaadelda liivakiviseintel kasvavaid üksikuid taimi või kaldapääsukesi oma pesadesse sisse ja välja vupsamas. Kurb oli vaadata üht pääsupoega surnult maas, teades, et pääsud nõrgema heidavad pesast välja. Looduslik valik, kus kehvemad hukuvad. Ühe liivakoopa ette oli rohelise uksena kasunud ülevalt perve päält mingi taim. Pea kuklas ja suu ammuli vaatlesime selle väänduvaid narmaid. Kaks tütarlast kappasid hobustel meile vastu - üks oli pruun ja teine valge. Koera vaatasid küll võõristava pilguga, aga perutama õnneks ei hakanud. Vähemasti nägime Toris Tori hobuseid looduskaunis keskkonnas.





Põrgu teises otsas punastest tellistest ja maakivist pühakoda Eesti sõjameestele ning selle kõrval huvitav skulptuur "Püha Jüri võitlus lohega". Ma küll ei saa aru mil moel on Eesti seotud lohega, aga las ta siis olla. Muideks Toris oleva vana kõrtsihoone ees on filmitud Eesti kultusfilmi "Suvi" katkendeid. Nii et vägagi mitmekülgselt kuulus paik.



Keerabki tee nüüd Soomaa peale. Jube siblimine käis seal ringi: autod, bussid kanuudega ja ilma. Riisa raba parklas teeme esimese peatuse ja jalutame rabale. Väga uhke uus laudtee rajatud ka ratastooliga nautlejatele ja mis mulle sealsete radade puhul meeldib, et need on võrguga üle tõmmatud ehk et märja ilmaga ei muutu libedaks talla all. Pikalt seda raba ette ei võta, sest rabaradasid on mitmeid ja lastega kõiki läbi mütata ei jaksaks. 



Seega edasi Sooma kõige kurikuulsama koha poole ehk Karuskosele. Praegu on kuiv siin, aga jah kogu see kant on siin kuulus 5 aastaaja poolest. Lisa aastaaeg on siis suurvee aeg. Siin on mitmetes - mitmetes kohtades märgid puudel, postidel või maja seintel veetaseme kõrgusest aastate jooksul. Minu mäletamist mööda oli viimase aja kõrgeim 2010 a. Jalutasime Karuskose talu juurde, seesama kollane maja, mis kõikidel suurvee aegsetel uudistel pildis. Rippsillale tõstsime ikka ka oma jala, aga päris üle jõe ei trüginud, sest pererahvas majandas hoovis.




Samast autoparklast saab kohe ka Ingatsi raba matkarajale. Ametlikult on see hetkel suletud ja rajale minek omal vastutusel, aga kes ei riski, see ei näe midagi. Noh ausalt öeldes polnud seal sugugi miskit hullu, natuke raja lauad viltu vajunud või mõnest kohast laud murdunud. Ingatsi rabale minek on kõige ehedam näide sellest, kuidas lähed sõna otseses mõttes trepist üles kõrgrabale. Etteruttavalt mainin, et Soomaa looduskeskuses on fotod, kus suurvee aegu sõidetakse kanuuga mööda käsipuud. Raba servas on vana rauast vaatetorn üle elanud värskenduskuuri. Igatahes näeb see nüüd lahedalt sinine ja oma uhke keerdtrepiga väga imetlusväärne välja. Jalutame ikka raba peale ka.



Kõhud on heledad, päev aga tiksus oma soodu. Kell oli juba selline, et kas süüa või kihutada varsti suletavasse Soomaa looduskeskusesse? Näljaste lastega pole ju mõtet kuhugi uudistama minna, sest siis kuuleks ainult vingu. Otsime siis lõkkeplatsi, kuhu einestama asuda.  Valituks osutus sel hetkel vaba pleissina Meiekose Tamme, Raudna jõe veerel. Selle lõkkeplatsi lisaväärtus lisaks kaunile kohale on metsaonn. Lõkkeplats istumisega, laua komplekt, jõgi, majake, mille taga laiuv lilleline heinamaa, natuke eemal paadisild ja uus käimla - ühesõnaga olime me sellest kohast nii vaimustuses, et üsna kiirelt sündis otsus jääda ööbima sinna. 




Esmane söögikraam, magamiskotid ja muu üleelamiseks vajalik autos kaasas ning väike palkmajake ööbimiseks olemas, seega pole probleemi. Lisaks saab siis hommikul rahulikult edasi trippida ja ka looduskeskust külastada. Tualetid vajavad eraldi ära märkimist, sest need olid eriti uhked, lausa jääklaasiga aknast voogas valgust, ukse ees uhked reljeefsed tugipostid ja sisemine ukse lukustussüsteem oli eriti lahe: puidust riiv vineer karbis. Igatahes paistis see lõkkeplats nii populaarne koht olevat, et õhtu jooksul käidi oma 5 korda kohale silma peale panemas, aga mis parata - hõivatud. Jah tõepoolest kaunis pilve peegeldus jõe peal, mõni kanuugi kulges mööda ning uduvinega päikeseloojang. Lastele meeldib alati lõkke kallal asjatada ja loomulikult omale teed keeta. Sellega oli ka arvuti vaba õhtu värskes õhus sisustatud. Magama mineku ajal hakkasid aga vana metsaonni vastu puiklema ja kobisid autosse. Lapsevanemad laotasid oma madratsid onni lavatsitele ja öö möödus sügavas unes. Onnis oli lisaks veel magamise jaoks pööning ning all korrusel kirjutuslaud, kus küünlad, rull wc paberit ning palgi vahele pussnuga löödud. Mõnusalt hubase olemisega majake.




Hommikul venitasime, mis me venitasime, aga millalgi tuli liikuma hakata ja kohe kahju oli lahkuda Meiekose Tammelt. Teisel päeval võtsime esmalt ette looduskeskuse, kus saime väga meeldiva külalislahkuse ja maja ekskursiooni osalisteks. Majas kõikjal uusi ja vanu fotosid Soomaa eluolust. Teisel korrusel kenake pisike hariv zoloogia väljapanek. Igatahes oli põnev ja tunne nagu ainult meid oleks seal oodatud. Looduskeskuse kõrval kohe parasjagu lühike kuid huvitav Koprarada, mida juhatas sisse teemakohane puuskulptuur. Tegelikult ma lootsin rohkem sealt eest leida kobraste poolt puretud puid. 


Tee peale jäi veel vahvaid kohti nagu Oksa ait ja lõkkekoht, kus suur vana aidahoone poolenisti kohandatud matkalistele magamiseks. Ja nagu ikka kehtib igameheõigus.


Kõige pikema raba ringi tegime Hüpassaarel, kus raja ühes otsas ka Mart Saare majamuuseum. Hüpassaare raba oli väga kaunis, laugaste rohke.  Muidugi andis palju juurde päikeseline, vahelduva pilvega, aga kergelt tuuline ilm. Laudtee otstes sulgemist vajavad väravad, et lambad ei läheks raba pääle hulkuma. Ühe lauka serval, kus jalgu mulistasime, oli silt, et noorena armastas Mart just siin ujumas käia. No ma ei tea, majale oli oluliselt lähemal ujumiskõlblikke laukaid, aga müüs ju hästi, sest ega minagi kehvem pole ja jalgu sobib ikka sulistada sealsamas kus Martki. Igatahes nautisime seal kurikuulsa lauka serval päeva õige jupike aega. Siis matkasime edasi mööda laudteed, mis viis üle rabasaare taas laugaste vahele. Raba pealt tagasi jõudes oli majamuuseum, kuid seda sai ainult väliselt vaadelda, sest maja ise oli kinni. Autoparklas käis paras möll, kes oli tulnud jalgsi ja puhkas jalga, kes autoga ja võtsid laua taga einet ja kes suure bussiga ning lihtsalt kakerdasid ja lärmasid ringi. Hea, et raba peal vaikus oli. 


Tagasiteel otsisime Vändras saelaudu ehk et üritasime lõunaeinet siin-seal nõutada. Kummalisel kombel oli seal söögikoht ainult lõunaajal lahti. Õnneks leidus aga täpselt selline maapood, kus leidub kõike. See tähendab, et potilillest, kruvikeerajast, ahjusoojast leivast kuni lõunasöögini välja. Saime seal kõhud täis, magusat ja värsket sooja väikese pagarikoja küpsetatud leiba/saia. Super! Vändrast natuke välja sõites nägime ikka saelaua virnad ka ära. 
Väsinult kuid õnnelikult kodu poole tagasi. 
Natuke jäi hingele kripeldama 5. aastaaeg ja kanuutamine. 
Järelikult tuleb tagasi minna!