Lehed

12 juuli 2016

IV päev Kirikumäe - Värska



No mida paganat, kell on mõni minut 4 läbi hommikul ja minul uni läinud. Mida ma siin telgis ikka vedelen? Riidesse ja õue ehk näen päikesetõusugi. Järve ümber on laudtee, mida mööda jalutama läksin.
Tegelikult oli ilm pilves, ja rõske, aga samas väga nõiduslik. Kastesed ämblikuvõrgud, laine loksus vastu rabast järvekallast, tuul. Tegin mõned fotojäädvustused, noppisin valminud murakaid, kuulasin hommikuhääli. Mõned järve sopid olid tuulevaiksed ja seal ka vesi tüüne. Tuul lükkas pilvi tohutu kiirusega ning mõnest pilve praost paistsid juba kõrgel oleva päikese kiired. Nautisin hommiku värve. Hingasin karget hommikuõhku oma 2h, aga vara veel toimetamiseks, nii et kobisin telki tagasi ja lasin sõba silmale.
Selle hommiku teistkordsel ärkamisel oli väljas meeletu tuul. 
Jaa, ilmal on ikka iga päev meile midagi erinevat pakkuda! 


Kohvi, puder, asjad kokku ja Vastseliina poole liikuma. 
Peale poe külastust oli meil traditsiooniks saanud pargipingil puhkepaus külma "sassiga". Kusagilt kargas kohvitass näpu vahel üks äge külamees välja ning pajatas pikalt oma sportlikest saavutustest ja rännakutest. Tundus teine üsnagi palju olevat lugenud. Tabasin end mõttelt, et sellise teadmistepagasiga on tal maal vist küll igav elada ja selle ta turiste heas mõttes piinabki. Igatahes lahe sell!
Saime teele kaasa head soovid ning suuna kätte parema teega Vana-Vastseliina suunas. Taevas hakkas üha rohkem selginema.
Linnuse varemed tuleb ikka üle kaeda. Külastuskeskuse juba uksel võeti meid väga soojalt vastu, juhendati kuhu rattad paigutada jm. Üllatuseks on siin Eestimaa nurgas hämmastavalt palju rahvast liikumas. Eks suvi ja puhkused.


Edasi liikudes saime "nautida" jälle  RMK nalja ehk et "Kust kurat see rada edasi läheb?" Mingi hetk lihtsalt märgistus lakkab olemast. Igatahes leidsime riikliku rattatee tähised, mis suunaga nagu ühtis ja väntasime siis nende teeviitade järgi. Millalgi tekkisid ka meile tuttava valge-rohe-valged märgid tagasi tee veerele. 
Tundub, et suvalistele külameestele on värvipotid valge ja rohelisega näppu antud korraldusega "mine tõmba triipu". No ja siis nad on tõmmanud seda oma parema äranägemise järgi. Mõnes kohas, kus tee jaguneb kaheks, on hargnemise keskel triipudega puu. Mõtle siis ise kas paremale või vasakule.
Väikesed kruusateed ja kaunid metsarajad viisid meid Make müürini, kus oli vahetult enne müüri väheke treppi mööda ukerdamist. Otse treppidel kohtusime toreda matkasellist naisterahvaga. Jagasime muljeid ja soovitusi matkatee kohta, kust ja kuidas paremini saab.
Make müür oli huvitav, grillplats otse müüri all. Käisin isegi kümblemas seal Piusa jões. Mõnus!



Härma müüri poole liikudes usaldasime sel korral RMK rattamärgiga teetähiseid, et oleks hõlpsam. Härma alumine müür Kõlgusniidu on võrreldes eelmisega suurem ja jõgi voolab otse müüri alt. Solberdasin jalgu pidi vees.
Lõkkeplatsil oli 2 noormeest seljakottidega, kes olid oma jalgsimatka Piusalt alustanud ja parasjagu just lõunatasid. 


Piusale jõudes oli peale minu viimast seal käiku suur külastuskeskus kerkinud. Lähemalt uurides selgus, et koobastesse enam niisama ei saagi vaid ainult giidiga ja esmalt peab vaatama filmi ja kuulama kohajuttu. Kõik see kokku võtaks oma 45 min ja sellist aega meil raisata pole. 


No nüüd ei saanud enam ööd ega mütsi aru, kuhu need rajamärgid näitavad? Võtsime vastu otsuse, et peame hoidma Koidula peale lihtsalt mööda autoteid. Jaa, neid märke lugedes pead ikka hiromant olema!
Peagi leidsime õige märgistuse suunaga lõkkeplatsile üles, RMK tee siis jätkus teiselt poolt raudteed. Kuna meie olime paralleelselt raudteega ja asfaldil, siis järkasime kuni ülesõiduni nii.  
Taas matkateega liitununa tabas meid ees uus üllatus: rada jätkus mööda vana raudteetammi ehk et rataste all oli suurekoeline killustik pluss võsa ja silmini umbrohi. Kui pikalt see ikka olla saab? Raskustega võideldes, tugevamat pinnast otsides sai see ligi 4km lõik ikka enamalt jaolt sõites läbitud. 



Jupike raudteed jätkus veel peale automaanteedki, aga no otsi lolli, kes seal jätkab, kui valikus sama lõik läbida mööda asfalti!? 
Igatahes keeras tee enne Koidulat ära metsavahelisele kruusakale. Üks külamees sõitis rattal vastu. Kõnetasin teda, et täpsustada teed. Härra oli väga meelitatud, et ma võro kiilt kõnelen ning vastutasuks kuulasin tema pajatusi maast ja ilmast ja tema eluloost. 
Mulle meeldivad sellised hetked, see teeb matkal olemise rohkem kohalikumaks. 
Lõunalaagri lõkkeplatsi lähedal infotahvlit lugedes tabas mind Dejavu.
Lõunalaager oli eelmise vabariigi aegse Petseri pataljoni suvine väljaõppelaager. Nimelt minu vanaisa teenis aega seal ja nii mõnegi pildi all kiri Lõunalaagris. Lisaks 7. jalaväerügemendi sümboolika vanadelt piltidelt vägagi tuttav teema.


End sellest lahti kiskudes ning teed jätkates vaatasid ometi vastu vägagi hästi tähistatud künklikud metsateed. Anna ainult pedaalidele valu! 
Iga künka ja lohu juures olid kohanimed, näiteks käisin ära Põrguhauas.
Värskasse jõudes tuli pikalt teisele poole Õrsava järve lõkkeplatsile vändata. Seal kandis oli sadanud ning kõik kohad lompe täis. 22:15 lõkkeplatsile jõudes pidime tõdema, et üsnagi populaarne ja hõivatud paik teine. Vaatasime hetke nõutult ringi. Puude taga eraldi sopis oli üks RKM võtmega maja, mille ees grillplats, kus ei paistnud rahvast olevat. Suundusime sinna, asju lahti harutades tekkis mõte telk hoopis majakese verandale paigutada, sest just oli vaikselt hakanud vihma tibama. Mõeldud tehtud!
Verandal jagus veel ruumi suurele lauale, toolile ja rattagi sain sinna varjualla tiritud. See oli nüüd küll super lux lahendus: magamistuba, köök-elutuba ja esik. Järves saime vannimõnusid ka nautida õhtuselt jahedas vees.
Mida sa hing veel ihkad?! 





Sel õhtul me lõkkele ei panustanudki. Otsmikulambi valgel sai teekonna kaarte uuritud ja puuritud.
Päeva läbisõiduks saime kokku oma 75km