Väike - Pakri retk

 Juba hommikul kell 9:30 pidime platsis olema Kurkse sadamas, et paadiga sõita üle vee.

Hommik oli üsnagi tuuline, päike ja pilved. Mõtlesin, et kas me paadike üldse väljub. Aga nagu selgus, 8 aastase kogemuste pagasiga sellel otsal, et see ka mõni laine.

 Nii siis, punt koos ja väikese viivituse järel "pääste loogad" kaela ja paati. Meie transpordivahend Arabella oli vägagi huvitav kummipaat, mis mahutab umbes 10 reisijat ja istud nagu täispuhutud poomil kaksiratsi. Kinni saad hoida sinu ees istuja seljatoest. Taga istujad pidavat saama kogu veepargi atraktsiooni mõnud endale, seega ma valisin koha ees otsas, et puhatma, kuivema ja muretumana saarele jõuda. Sõit kestis umb. 15 min. ja mina isiklikult nautisin lainel hüplemist ja kiirust. Mõne naisterahva võttis laineharjal ikka kiljuma.

Arabella koos kapteniga Väike-Pakril

 Väike-Pakri, ehk et tegelikult suurem saar kui Suur-Pakri, kai asub saare kagu osas ja seda pisikese ujuva bontoonkai näol ainult. Ilmselt tuli Suur-Pakri nimetus suuremast elanikkonnast ja viljakamatest põllumaadest. Pakri saared olid vanasti asustatud rootslaste poolt.

 Vastu võttis meid saart tutvustav giid, noor tütarlaps, kelle 2 tädi ja vanaema elavad saarel. Seega oli ta üsnagi hästi kursis saare elu-oluga. Ees ootas pikk päev ja umbes 18 km matka.

Esmalt hakkasime matkama mööda saare ida serva ehk seda külge mööda, mis jääb Paldiski linna poole. Ütlen ausalt, et mõned sammud ja minu võttis sõnatuks. Nii teistsugune: hele hele paekivi klibune, üksikud põõsad, nigel hein, mis õitega kaetud. Olin lummatud sellest vaatepildist!

Väike-Pakri ida poolne maastik

 Kusagilt põõsaste vahelt paistis kiriku torn. Risti meie matkateega oli keegi kunagi ladunud maha pae plaadikestest teeraja. Jalad krõbistasid mööda kiviklibu. Vanast sadamast olid ainult kai postid alles jäänud, see koht oli võõra silma jaoks ainult aimatav. Samas nüüdki pidavat suured laevad just sinna randuma, kui vaja raskemaid asju saarele toimetada. Huvitav, kuidas see täpselt toimib, sest ühtegi silda, mida laeva ja maa vahele asetada, ma küll ei näinud seal? Igasugu metallikola seal küll maa sees vedeles, aga ei miskit asjalikku. Juurdlesin, mis ma juurdlesin, aga targemaks ma ei saanud. Minu silmad hoidsid ikka paralleeli üle lahe olevate Pakri tuulepargi tuulikutega, sest see on koht, mida tean ja tunnen ning palju käinud seal.

Väike-Pakri kabeli torn

Maha laotud paeplaatidest teerada

Väike-Pakri vana süvasadama kai postid

Mere kallas läks lausa paekivi astmeliseks. Meie sealviibimise ajal oli just veetase kõrge, aga muidu pidavat paeplaatide trepp rohkem veest väljas nähtaval olema.

Paekivi trepp

 Peagi keerasime kaldast üles saare keskosa poole. Kõrgema perve peal, kus vaade eriti kaunis päikeses sillerdavale merele, oli isegi üks varjualusega laua ja toolide komplekt. Huvitav, kas keegi kohalikest käib seal vaadet nautimas? Vaevalt, et see RMK jagu on. Silm kohtab keset heinamaid üksikuid paekivist vundamendi jäänuseid. Peagi vaatab meile vastu suursugune maja keset heinamaad. Tühi. See olevat mõned aastad tagasi siit ilmast lahkunud kuulsa saare taaselustaja Mati-Erki Nymani residents. Nüüd pidavat tema vennad siin käima mõned korrad suve jooksul ja silma elamisel peal hoidma. Kõrval olid ka Mati-Erki esialgne elu- ja kõrvalhooned. Üks neist oli vägagi huvitava paeplaatidest maani katusega. Vaatamisväärsus omaette.

Miljonivaade

Mati-Erki Nymani elamise kõrvalhoone

 Liigume edasi saare põhja poole, kus on kõrge pankrannik. Minu silm hoiab ikka paralleeli tuulepargi ja majakaga teisel pool lahte, et kuna ja kas me neist mööda saame. Pankrannik on äge, aga väga ääres ei soovitata kõndida ja kui me näeme neid lahti murdunud kivilahmakaid, siis saame aru ka miks.

Paekivimurd

 Ees vaatab vastu mere märgiga rauast torn, kuhu otsa võib ronida, mida me ka teeme, sest ikka kõrgemalt näeb kaugemale. All laiub 3 suurt paekivist ringikujulist auku, mis on tegelikult suurtükialused. Mulle kangastub kohe silma ette Suomenlinna suurtükid, mis on vägagi võimsad. Usun, et sama ajastu teema peaks olema. Giidilt kuuleme kohajutuna, kuidas tsaari ajal 50ne aasta vältel vahelduva eduga üritati Väike-Parkri ja Paldiski vahele ehitada muul. Aga nagu näha, siis tegemata see jäigi. Ilmselt olevat loodusjõud sellele kõvasti vastu seisnud.

Suurtükialused

 Edasi matkame üle heinamaade ja neid radasid pidi, mida ainult meie giid teab. Selgub, et alles nüüd saime päris põhjatippu ehk Pliiku otsa, mida kaunistab kenake lagunenud nõuka aja pärandist vaatlustorn. Ja all kõrgub endiselt pankrannik. Ronime ja turnime seal natuke nagu lasteaialapsed oleks lahti lastud. Saar on üha võsasemaks läinud ning maapind kaetud lausa mullaga, iseasi kui paks kiht seda kraami on.

Pliiku ots koos vaatlustorniga

 Giid võtab suure rohukõrre, millega ämblikevõrke eest ära pühkida. Ämmelgad pidavat siin ikka suured ja mahlased olema. Hea, et minu silm neid ei kohanud. Pole just minu sõbrad.

Veel üks rauast torn, mis kõrgem kui eelmine. Julgemad asusid koheselt selle tippu vallutama. Kuna puhus siiski üsna tugev tuul, oli ka tornis kõikumine tajutav. Aga no milline vaade! 

All võsa vahel laius suurtükipatarei.   Teisel pool oli kenake vaade Suur-Pakrile ja saari ühendavale tammile.

Vaade Suur-Pakrile

 Teele jäid veel paekivist ehitet maaalused käigud, mõned olid osaliselt sissevarisenud. Piilusime sisse vanasse sauna, kus olid plastikus plaadid lihtsalt naelaga seina löödud. Ka nii võib!

Ees ootas endine nõuka aegne sõjaväelennuväli 1940-1992 koos lennujuhtimistorniga. On ikka ajahambale vastu pidanud! Huvitav ette kujutada torn täis nõuka aja suuremõõtmelist tehnikat.   Lennurada oli siis üks lage heinamaa. Tõenäoliselt oligi seal ainult murukattega maandumisrada. Aga huvitav oli siia juurde kuulata giidi juttu, kuidas õppepommitamisi saarel ja selle rannikul tehti ning nii mõnigi teraslind oma otsa seal leidis. Jaa, hetkel on kõik nii kaunis, lilleline ja vaikne. Aga siis, tol ajal...
Giidi sõnul olevat enne II ilmasõda pooled rootslased kodumaale minema saanud, pooled olevat saarele lõksu jäänud, sest piirid läksid kinni. Pakri saartele loodi lennuväe lahingõppepolügoon.

Kunagine lennujuhtimistorn

 Saar läheb järjest rohkem metsasemaks. Peagi jõuame hetkel keevasse elupunkti ehk Suurkülla. Siin on umbes 6-7 majapidamist uuesti üles ehitatud ja aastaringselt elu käib 3s majapidamises. Jah no need majad on küll mandril või siis minu arvamist mööda Lõuna-Eestis rohkem nagu sauna mõõtu. Aga ju siin pole rohkemat vajagi. Üks selline kena armas pisike palkhooneke tee veeres, millest ma looritatud aknast veel piltigi teen. Selgub hiljem, et on müügis.

 Pakri saarte õitseajal olevat siin 2l saarel kokku 119 majapidamist olnud, et siis pole ka imestada, kui silm ikka siin ja seal paekivi varemeid kohtab. Kunagi olevat lausa kummalgi saarel oma kirik ja kool olnud. Rootsikeelsed muidugi siis.
 Suurkülas ehk Storbys lähme esmalt Manni juurde supile ehk siis giidi ühe tädi juurde. Olgu mainitud, et saarel elavad ainult Eestlased nagu rentnikud. Saared on küll Paldiski linna kooseisus, aga maad kuuluvad rootslastest omanikele, kes ei olevat eestlaste vastu teps mitte nii sõbralikud. Ühesõnaga pakub tädi Mann meile kuuri all, mis kenasti hubaselt kohendatud söögitoaks, värskekapsa-kartuli-kana suppi ja kaneeli kukleid. Toit on imemaitsev! Kaasa saab osta natuke suveniire ja muud nänni. Huvitava asjana on pudelisse aetud kohalike ravimtaimede segu, millele tuleks peale valada viinuška, lasta mõned nädalad laagerduda ja tarvitada siis rohu eest. Meestele läks see kraam peale. Las nad siis ravivad endid.

Tädi Manni majapidamine

 Suurküla oli huvitav, majad asusid tihedalt kõrvuti ja ausalt mina küll aru ei saanud, kus üks majapidamine lõppeb ja kus algab teine. Teisel pool küla oli saarelt kokku korjatud vanaraua hunnik. Enamik ikka laskemoona kestad. Suur-Pakrilt oli leitud isegi üks roheline mosse, mis sinna tiritud ja uhkeks kompositsiooniks ehitatud.
Küla servas näha olevate lihaveiste elupaigaks oli tegelikult kogu saare lõunaosa. Muideks metsloomadest kuulusid saare elanikkonda ka ilvesed ja põdrad. Heakene küll, et põder taimetoitlane ja ujub hästi, aga mida ilves siin teeb?

Suurküla e. Storby tänav

 Saare lõunaosa  ehk siis Väikeküla Lillby suunas liikusime nüüd teist teed, mille äärde jääb ka kabel. Kui enne ida kaldalt paistis kenake kiriku torni ots, siis ainult see torn ongi kabelist alles. Värav koos metallist rootsikeelse sildiga, kabeli paekivist torn ning selle ümber laiuv pisike kalmistu. Torni kõrval olid ka istumispingid, kus siis kord aastas kogu saarega seotud rahvas kokku tuleb ja jutlus peetakse.

Lilla Ragö kapell

 Ongi aeg seal mail, et võtame suuna taas oma kummipaadi poole. Peab mainima, et teed on läinud taas kiviklibuseks ja näiteks rattaga üsnagi vaevaliselt läbitavad. Kuuldatavasti saare liiklus ikka käibki traktoritega ja kui vaja matkalisi pikemat maad vedada, siis sõit ikka taktori kastis.

Meie giid liikus täna tädilt laenatud saksaaegse rattaga.

Mei giid saarel

 Saar oli üle ootuste suur 12,9 km2 ja seetõttu matkamist palju. Kahju ainult, et jäi käimata Suur-Pakril, aga midagi peab jääma ka teiseks korraks.

Vägagi mitmekesise loodusega ja imetlusväärne saar.
Super päev oli!