Tiir peale tehtud, keerame nina otsa Mikitamäe poole. Tee kulgeb külatänavaid ja metsade vahesid mööda. Meie sihiks on RMK
Mäe loodusmaja, kus saame sel korral peavarju. Tee majani kulges huvitavalt pisikesi metsateid mööda, korduvalt tegime peatusi uurisime kaarti, et kas tõesti selline tee viib RMK majani. Igatahes kohale me jõudsime. Maja oli armsake ja hubane. Maja ees kase salu, mis mul tõi meeltesse Ljube laulu Berjozõ.
 |
| RMK Mäe loodusmaja |
Peale õhtusööki, kui saun oli küdema pandud oli aeg seal maal, et väljas mõnusalt pime ning aeg öömatkaks. Kel oli pealamp, kel taskulamp, võtsime sihiks minna
Lämmijärvele. Miks just pimedas? Aga selleks, et oleks põnevam! Meilegi üllatuseks oli lausa traktoriga tee lahti aetud, nii et ainult jaluta. Päris Venemaa piirini ei jõudnud, aga ega pimedas täpselt aru me ei saanud, kui pika maa jalusseerisime, aga nii, et sai paras jagu.
 |
| Lumeingel Lämmijärvel |
Hommikul võtsime ette uuesti tee järve äärde, et valges üle vaadata ümbrus. Natuke maad järve ja kohe ongi maa ja mets, mis tegelikult on Venemaa poolsaare jupike. Keegi usin meist oli lausa piiripostini ära jalutanud. Muidugi ei ole siin mingit piirivalvet ega aeda, et vabalt jaluta üle piiri kui isu on, ainult et kui seal pool kinni nabitakse, vot siis võib tulla jama.
 |
| Jäätee Lämmijärvel |
Nii siis uudistasime maja ümbrust, kus kõrval veel pisike tareke võib olla siis suviseks majutuseks. Armas, ilus, vaikne, rahu pakkuv paigake. Hea auraga koht, sest lihtsalt hea on olla.
Aga meil olid veel plaanid ja nii liikusime edasi. Esmalt käisime Põrguhavval. Lõunas on ikka toredad tabavad nimed pandud paikadele.
Põrguhavva rada algab lahedate väravatega, kus teele saatjaks vanakurat ise. Laudrada ääristavad omapärased puukujud ja umbes üle ühe on neist kuradid. Kujude juurde on kirja pandud uskumusi. Siis tuleb teele ette väikuke tare, kus sees näitus/info Põrguhavva kohta. Rada läheb edasi maja nuka takant kuni mööda paari trepiastet tõused põrguhaua servale. See on tegelikult meteoriidikraater. Pole küll nii kuulus kui Kaali või Neugrundi, aga seda erilisemaks on rada siia tehtud. Nimi põrguhaud tuleneb iidsest ajast, kui meteoriit alla kukkus ja sellega plahvatus kaasnes. Inimeste seas levis paiga ees hirm ja lihtsam oligi öelda, et siin on põrgu lahti.
 |
| Üks kuradike |
 |
| Põrguhavva |
Kohe seal samas 1,5km kaugusel läksime väikesele palverännakule
Rebasmäe allikale. Minule just kangastub palverännaku mini rajana tee allikani, sest see on salapärane. Esialgu jalutad kõrguvate mändide vahelt varbaga puujuurtel komistades, siis tuleb RMK puhkeplats koos 6 nurkse onniga, siis pikk trepp alla ürgorgu, kus vuliseb oja. Suvel on siin eriti müstiline, kui laanesõnajala hiigel puhmad oja ääres lokkavad ja puude vahelt valgus nendel mängleb. Peale oja on teisel pool veel pikalt käänulisi treppe kuni jõuad lõpuks Eesti suurima tõusuallikani. Olen siin juba 3ndat korda ja iga kord on allikal oma nägu. See ongi see mis looduse puhul on imeline, mitte kunagi ei ole sama paik sama nägu.
Järgmisena peatusime Meenikunno raba parklas. Ei saa jätta mainimata, et üks minu lemmik rabasid. Ja no üldse see on ju Lõuna-Eesti, siit on mu juured ja mu süda kuulub täiega siia.
Sõpradega koos olles on tore, aga paikadest ei saa seda erilist fiilingut, mida üksi olles rahus nautides. Jällegi rabale milline minek! Laiad männikoorepurused teerajad. Ja selle raba serval on pärl -
Päikeseloojangu maja! Künka otsas raba pervel on nunnukas palkmaja, loomulikult täpselt vaatega päikeseloojangusse. See pidavat väga populaarne koht olema. Maja seest ise tundub suht askeetlik olevat aknast piiludes. Aga siin olles on vist kõigil soov siia tagasi tulla ja siin majas ööbida ehk siis seda loojangut nautida.
 |
| Päikeseloojangu maja |
Ja see ei ole veel kõik! Majast otse alla viib trepp raba laukani, kus saab suveõhtutel sulistada. Mmm milline luksus! Maja üle kaedud, liigume rabale. See on super raba, kus näeb laukaid, lageraba kui ka langatuslehtreid. Teisel pool künkast üles minnes võtab meid vastu luua seljas kihutav nõid ja tema kõrval vaatetorn. Lapsed vudasid üles ja kiljatasid 4G. Nimelt polnud Lämmijärve ääres mingit interneedust, wifit ega 4G Vaatetornist mõned sammud metsa alla on
Liipsaare metsaonn, see on nüüd teine tore pelgupaik siin teispool raba. Rada viib tagasi hoopis raba serva mööda läbi metsa, kus esmalt näeb raba langatuslehtreid, mis on siis "sissepääs" maa-alustesse jõgedesse. Veel on tore vaadata kuklaste pesasid, kasepässikuid jm põnevat.
Peale seda matka jätavad mõned sõbrad meiega hüvasti ja kimavad argielu juurde tagasi Ülejäänutega lähme otsima
Ootsipalu hiiglasi. Vot neid ma polegi veel näinud kuigi ise kannan uhkelt selle teemalist RMK särki. Üllatuseks oli maailmameistri ümber lausa vaateplatvorm tehtud.
 |
| Maailma kõrgeim harilik mänd |
 |
| Eesti kõrgeim kuusk |
Mis või kes on siis Ootsipalu hiiglane? See on Põlvamaal elutsev maailma kõrgeim harilik mänd 46,6m kõrge ja seal samas kõrval Eesti kõrgeim kuuks oma 48,6m kõrgusega. Ega pole asjata vanarahva ütlus "pikk nagu masti mänd". Jah, ega metsas saa aru ühe või teise puu erilisusest, aga uhke tunne on küll, et olen maailmameistrit oma silmaga näind pead kuklasse ajades.
 |
| Ootsipalu hiiglased |
Veel on Põlvamaal üks paik müstilise nimega, mis tuntuks saanud samanimelise seriaali järgi
Süvahavva. Olen selle paiga sildist varemalt mööda sõitnud, aga seda, mida kõike see endas sisaldab sain teada alles aasta tagasi koolitööd tehes. Tee Süvahavvale on eht Lõuna-Eestilikult käänuline ja mäest alla Võhandu jõe orgu. Seda püüda pildile on pea võimatu, seda peab nägema ja tunnetama.
 |
| Süvahavva |
Jõe silla juures seisab vana Viia vesiveski ja oh imet, täitsa tuttav paik! Ma olen siit oma paar korda läbi kanuutanud. Jõe pealt on hoopis teine maailm. Tundub, et suvel on siin elu rohkem, veski kõrval aias on söögilauad-toolid ja heinamaal kollane NG aken. Mind paneb vahest imestama akende asupaik, sest nii mõnigi kord pole aknast sellist head vaatenurka kui umb 50m eemal. Mida siis lisaks Süvahavva endas peidab?! Siin samas on villaveski, devoni liivakivipaljandid kõik põnevate nimedega: Viira veskimüür, Uku koobas,
Sõjatare jpt. Neid liivakivi müüre nüüd ihkasingi näha. Kaardi peal nad kehvasti tähistatud ja läheneda nagu ka ei oska kust otsast. Esmane katse läbi võsa murda läks luhta. Sõitsime autoga veidike edasi kuni tuli lausa parkla ja silt, lihtsalt kannatust polnud ennist nii palju. Sealt sai kenasti trepist alla jõe äärde.
 |
| Sõjatare |
 |
| Uku koobas |
Ausalt nüüd tahaks pigem kanuus istuda ja seda teadlikumalt nautida. Ühesõnaga olin ma väga vaimustuses Süvahavvast ja tulen siia kindlasti tagasi ühel või teisel moel.
