Lehed

22 juuni 2020

RMK lõunarada - Mudakonn

3. Päev Kurista - Kaiu

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist päeva loe siit


Väljapuhanuna Kurista mõisa pehmes voodis alustasin oma matka 3-ndat päeva. Esmalt hommikune värskendav suplus Kõpu tiigis, hommikusöök ja kohv veel mõisas. Mõisaproualt saadud heade soovidega taas teele. 

Ega ma siis jonni jätnud, keerasin end vapralt Siimusti lõkkeplatsi poole. Umbes 3 km pikkune lõik jäi siis karude küüsi. Metsavahelt jõudsin lagendikule, kus on olnud ilmselt simmaniplats koos laululavaga. Trepid veel täitsa olemas. Kahju, et see ilus koht maha jäetud. RMK lõkkeplats on siin servas puude vilus. Ma arvan, et ma ei oleks julenud siin ööd veeta. Tegelikult on väga ilus koht. 


Siimusti vana laululava


Tee viib edasi väga huvitavat künklikku ja käänulist teed pidi. Mingil kummaliselt moel mulle kangastub Käärikule tädi juurde sõit. Kihutan lauluga Siimusti alevisse sisse, kui meenub, et pidin kuskilt juba olema ära pööranud. Tagasi teel leidsin tuttava märgi ka rohu seest. Tee möödus rohkete rukililledega kaetud viljapõldudest. 

Eesti rahvuslill


Jõudsin mingi väga huvitava kohani, kus kaarti vaadates selgub, et ületasin just Kure oja ja Pedja jõgi voolab läbi Härjanurme paisjärve. Igatahes oli siin päeva nautimiseks või siis puhkehetkeks pink. Jalutasin ja vaatlesin sillalt vahutavat Pedja vetevoogu.

Pedja jõgi

Kilomeetrid lendavad rataste all, päike sirab täiega, metsatukkadest läbi minnes on hirm nahavahel. Lauluan kõva häälega, tilistan rattakella või siis räägin endaga kõva häälega. Esitusele tulevad kõik võimalikud karu ja matka laulud ning lapsepõlve estraadimuusika, mis vähegi meeltesse mõlgub. Kusagil metsa vahel on raietööd, süda rahul, et inimesed ligi ja traktorite mürast ikka karud hoiavad eemale. Õnneks saan alles hiljem teada, et ka karud on tänapäevase eluga harjunud ja pidavat metsatöö masinate vahel julgelt jalutama ja oma tavapärast elu elama.

Vööthuul-sõrmkäpp

Tartu-Jõgeva maanteed ületades ei saa ma enam aru, kus see õige teeots on. Kusagilt jõuan pea ühe majapidamise hoovi. Lähen tagasi ja seisan nõutult kuni silm haarab rinnuni heina sees raja ja rajatähise. Siin tuleb hetkeks lausa läbi võsa tungida nagu "Siin me oleme" filmis tantsiti kadakate vahelt. Sõidan paralleelselt raudteega kuni maanteeni uuesti välja. No mida hekki! Miks siis kohe otse mööda teed ei võinud tulla? Aga ei, märgid olid kadunud, ma ise olingi juba mööda kihutanud. Vaikselt tagasi liikudes selgus, et siin oli see kurikuulus raudtee alt läbi pugemine. Mu muul mahtus küll koos kogu varustusega tunnelisse, aga ma ise pidin end üsnagi kokku rullima. Teisel pool võtab mind vastu stend "100 lugu matkateelt", kus kirjas 1924 toimunud EW esimesest suuremast rongiõnnetusest selle sama Jõgeva-Kaarepere lõigul.







Ees võtab mind vastu Kassinurme linnamägi koos linnusega. Kuna eesti mõõtu mägede hiivamine ja jõupingutused läbi võsa murdmisel oli mind väga higile ajanud, siis läks loosi Kassinurme konnatiik. Ujumisriiete vahetamiseks oli tiigi kõrval kohe sobiv püstkoda. Ja mauhti vette juukseid siluva näki puuskulptuuri silme all. Jessas, kui hea on jahutada end. Mul elab üks töökaaslane siin lähedal, vaevalt, et tema saab uhkeldada Kassinurme linnamäe konnatiigis ujumisega. Õnneks pealtvaatajaid peale näki rohkem ei leidu. Vahetan riided ja jalutan linnuse elusuuruses maketi juurde. Siin tagahoovis leidub isegi üks hütt, kus saaks ööbida. Puuskulptuurid sõdalastest on lahedad.



Järjekordne konnatiik


Teekonda jätkates tõden imestusega, et ümber linnamäe kõik metsad maha võetud. Aga kuna tee edasi kulgeb voore peal, siis laiub mega vaade. Kaarepere kandis on mingi rattavõistlus ja mulle tuleb ikka igas konditsioonis sõitjaid vastu. Kui mul on tunne, et ratas nagu veereb ise kerge kaldega all, siis nendel ju kallak üles. Noh ja millalgi saan ka mina oma näo punaseks ratas käekõrval mäest üles rühkides. Ainult minul on ju pagasnik kraami täis. 



Lummavad vaated

Ja jälle jätkub teekond lummavate vaadetega voore seljal. Päike ja palavus tapab. Olen riided võimalikult üles kruvinud, et päike pääseks nahka paitama. Kusagil all voore vahel on järvesilm, aga see on all. Sobivat ujumiskohta nagu ei paista ja üles tuleb tagasi ikka rühkida. Kui jõuan Raigastvere järve ääres vaatetornini, kus peaks ka lõkkeplats olema, siis torni üles jõudes langen ma lõõtsutades varjulisse nurka maha. Nii hirmus palav on. Vett tarbin ohtralt, aga välja ei tule midagi. Lõunaks söön pähkleid, sest muud ei taha palavaga. Pean saama end kuhugi lompi jahutama. Peale väikest jõuvarude kogumist sööstan mäest alla mööda rada. Võsa vahelt saan mudasest kaldast ujuma, aga mul on savi milline põhi. Vastas kaldas hullavad kilgates lapsed. Ahh, kui hea on vee jahutus ja õnneks minu poolel on varjulisem. Voore otsa tagasi ronimine on muidugi hull tegu.


Raigastvere järv

Ees ootab mind Elistvere. Olen palavusest peast nii soe, et ei taha isegi mitte siin ringi uudistada. Kuna mu joogivesi on otsakorral, siis lähen loomapargi pääslasse viisakalt vett küsima. Muigan, et mul pole vajagi siin raha eest tulla karu vaatama, ma näen neid metsas täitsa tasuta. Loomapargi töötaja oli õnneks lahke ja jutukas. Sain vett ja nagu ikka veeres jutt ka mu karuseikluseni. Tore on kuulda, et karu jookseb kuni 50km/h. Ma pigistaks kogu killavoori ja hirmuga ehk 30 km/h välja. Seega näljasel karul ma eest poleks ära sõitnud. Ja lisa boonusena on veel ees oleval Uhmardu võsas karusid nähtud. Aga Kaiul ei tohiks olla, et telgi julgelt. 

Elistveres

Nende nõuannetega läksin teele Maarja-Magdaleena poole. Milline kaunis nimi kohal. Minu mäletamist mööda ka nende rahvarõivad üsna kuulsad, aga ise ma siin käinud kunagi pole. Poodi silmates, panin kohe üle peakaela sina ostma kõikke kokku mida hing ihkab: mulliga vett, jäätist ja alkovaba õlut. Juba nagu väike traditsioon, et söömine kasulikuga ühendada, siis läksin kirikuaeda pingi pääle. Nii kaunist pinki polegi veel näinud. 

444

Ei ole reklaam, lihtsalt maitseb hästi!



Maarja-Magdaleena kirik on väga kauni koha peal kõrgel mäe otsas ja hoone väga ilusa neogooti stiiliga. Kahjuks sisse ei saanud piiluda. Huvitav, et siin ei ole kalmistut kirikuaias. Kiriku kõrval on kohe pastoraad ehk kirikumõis. Molutan siin üsnagi palju aega. Kuidagi ei taha sinna Uhmardu võsa poole minna, aga lõputult ei saa edasi lükata. Aeg teele asuda.

Maarja-Magdaleena kirik



Nagu nimigi ütleb, on tegu võsa vahel kulgeva teega ja üsnagi tihedalt asustatud paik. Huvitav, mis need karud siin küll peaksid tuiama? Arvasin, et neile ikka ja ainult paksud karulaaned meeldivad. 

Kohe algab Uhmardu võsa

Lõpuks jõudsin Saarjärve äärde välja. Igas võimalikus kohas olid ujujad, telkijad ja muud suvitajad. Ühesõnaga üsna ülerahvastatud koht ja pikemalt ei peatunud. Pigem köitis mind umbes 2 km pikkune allee kerge tõusujoonega Saare mõisa südamesse. Uhket peamaja enam alles pole, küll aga natuke parki ja paar kõrvalhoonet. Tegin lausa küla vahel tiiru. 

Saare mõisa allee



Kaiu järve ääres nüüd pidi olema telkimisplatse riburadamisi ja hulgim, et võta ja vali ainult välja. Tegelikkus on aga see, et puhkuste aeg ja valikus on vaba plats. Esimesed olidki hõivatud, siis oli üks vaba place lausa sillaga saarekesel, aga seal puudus ujumisvõimalus. Õnneks olid ühes järgneval Kalamehe lõkkeplatsil lastega pered end kokku pakimas. Palusid veel grupipilti teha. Nii saingi kena telkimispaiga koos ujumise võimalusega. 



Kohe tuli õhtused veeprotseduurid ette võtta. Ka Kaiu järve põhi oli üsna tüma. Vägisi tuli mul tänasest päevast tunne, et ma olen nagu mingi mudakonn, kes mõnuleb jahedas mudas. 


Suurest hirmust tuleva öö ees olin ma omale Tallinnast turvaja tellinud. Lisaks oma seiklusi pajatades möödus õhtu lõkke veeres kiirelt. Telki pugedes selgus järgmine tõsiasi, et ma olin siiski endale päikesega liiga teinud. Sain pikali olla ainult selili, käed jalad liikumatult laiali ja lihtsalt tundsin kuumavat keha.


Õhtuvärvid Kaiu järvel