Lehed

15 juuli 2018

Kurtna järvestik


Pakin jälle ratast kokku, et väheke seigelda. Eelmisest aastast mõte uudistada lähemalt Eesti suurimat järvede kogumit ehk Kurtna järvistut, kus veidi üle 40 järvesilma, mis on tekkinud mandrijää taganemisel.  Esimene katse teele minna lõppes räästa all seismisega ja paduvihma vaatamist. Njah sellega rongile punnima ei hakka. Lükkame siis stardi edasi järgmise päeva hommikule. Ilmaennustus lubab palavat ilma. Nii siis hommikul veidi enne 7 ratta selga ja rongile, et vurada Jõhvi.  

Must ja valge vokk oranži porgandi ootel

Ja nagu selgus, et iga halb asi on alati millekski hea, seega oli meil aega nuputada asendus maha ununenud gaasipriimusele. Poest sai plekkkarbiga karamellkomme ja lambiõli. Kodust kaltsu tahiks ja nii oligi priimus nagu ponks.
Laupäeva hommikune ilm oli kaunis ja tuulevaikne, tõotas tulla hea päev. Ratastega mahtusime kenasti porgandisse vähemaltseisukohale, aga mõne peatuse pärast tuli punt noori matkajaid ja siis läks kitsaks. Tegelikult oli nendega kaasas hästi tubli meesterahvas juhendaja või õpetaja, kes väledal kiirusel võttis ratastel pakid maha ja paigutaks kõik kenasti, et rahvas sai liikuma. Super!
Jõhvi raudteejaam tundus asuvat põllu peal ja sealt tuli veidike maad linna vurada. Otsisime esmalt info punkti üles, lootes sealt mõne asjaliku kohaliku  või veelgi ideaalsem kui järvistu kaardi saada, aga sealsed lahtioleku ajad olid pigem turisti vaenulikud. Eeldasin, et kell 10 avatakse ja selle aja saaksin sisustada linnas hommikueinet võttes, aga laupäevane avamine kell 15 ja pühapäeval üldse suletud oli liig mis liig. Nädalavahetusel ja suvel ju inimene põhiliselt ringi rändabki, aga ilmselt nemad seda ei tea. Nii siis liikusin edasi luteri kirikust möödudes keskväljaku poole. See on omapärase lahendusega. Raekoda kena ja üks platsi serv ka kenade lillepeenarde ja efektsete punaste pall-toolidega kujundatud. Raekojaplats ise oli autoparkla, mille all toidukohad ja poed. Ausalt olin hämmingus sellisest lahendusest, sest autode vahele raekojaplatsile jalutama ei kipu just, kuigi see võiks selline romantiline kohake. Hommikueineks võtsime burksid. 

Jõhvi raekoda ja vahvad punased pall-toolid

Viskasin veel pilgu peale õigeusu kirikule ja otsisin endiselt kaarti küll rimist, küll selverist ja R-kioskist, aga mida pole, seda pole. No heakene küll, kasutame siis telos Maps Me kaarti. Lihtsalt paberil kaart meeldiks mulle rohkem. Selveri tagant siirdusin raudtee äärde, sest kusagilt sealt näitab ülekäiku. Kaardil olev oli küll aiaga kinni pandud, aga see eest uhkelt pallidega kaunistatud tunnelist saime teisele poole. Ilmselt Jõhvi linnakujundajale meeldivad pallid ja miks ka mitte. 

ja jälle pallid

Väntasime Pargi teed mööda linnast välja, Koselt keerasime Metsa tänavale ja mõnusalt vaikne kruusatee metsade vahel algas. Värvikirevad liblikad lendlesi siia sinna, katsu sa neid rahutuid pildile püüda, pea võimatu.
Plaanis oli lihtsalt loodust nautida, järvi vaadata, ujuda ja seda kõike ilma ette joonistatud trajektoori mööda. Esimesena tegime tutvust Rääkjärvega, mis jäi ka üheks minu lemmikuks. Järvesilm oli armsalt kausis. Järsud liivased kaldad, mille serval üleval männimets sirgumas. Seetõttu oli vesi soe ja tuuletu. Rahvast juba oli päevitamas, telkimas, ujumas ning järjest vooris juurde, põhi kõlaks eesti keel. Võtsime meiegi oma esimese veevanni seal samas Rääkjärves, sest ilm oli kuum. Imestama pani väga selge, läbipaistev ja puhas vesi.

Rääkjärv

Teisel pool kruusateed asub kohe teine järv. Kuna teeradasid on kõvasti rohkem kui kaardile kantud, siis tuleb neid lihtsalt katsetada, milline viib sihtkohta. Seega Liivjärvele ligi saamiseks pidime veidike metsarada pidi õiget auku otsima. Nagu Eestis ikka järvesilmad äärtest soostunud ja üksikud ujumiskohad, mis  enamasti liivased. See veesilm oli hoopis teistlaadne, tasasemal pinnal, veidike suurem, ujumisrand laiem, laugem ja siin kõlas vene keel. Naersin, et kas siin rannad jagatud rahvuste järgi!? Suplema ei kiskunud vaid jätkasime teekonda. 

Liivjärv


Vasakule jäi puude taha Kulpjärv ja Lusikajärv. Viimane oli küll hetkeks kokku kuivanud ning lihavama heina järgi veelopm lohus aimatav. Nüüd läks põnevaks, keset metsa vaatab vastu asfaldtee, mõni jalutas, mõni rullitas, mõni suusatas sellel. Ehk et olime jõudnud Alutaguse spordibaasi radadele. Otse raja kõrval sirgusid õrnad tõmmu neiuvaibad. Väga kaunid lilled! Raja kõrvale jääb Konnjärv, sellele lähenedes kuulsin hullu teravat sahinat. Mõte käis läbi, et mis nüüd mööda rada tuleb, aga hoopis ahviraudtee tuli üle järve, lihtsalt võsa oli algul ees ja ei näinud. Muidugi, siin ju seikluspark ka turnimiseks. Järv ise ujumiskõlbmatu sest täiesti soine ja mudase kaldaga.


Tumepunane neiuvaip

Konnjärv

Kusagilt tee pervelt tabasin infotahvli järvede kaardiga, aga see ei olnud eriti asjaliku suuruse ja teedevõrgustikuga. Tee kõrvale jäävad veel Nootjärv, Vistriku järv ja Aknajärv, aga nende juurde kaart teed ei näita, et arvatavasti soised. Nüüd vaatas vastu suuremat sorti kruusateede ristmik, kus isegi matkaradade silte ja teeviitasid. Meie valisime Vasavere järve ida poolse raja. See järv on tegelikult hoopis suur liivakaevanduskarjäär. 


Vasarvere järve liivatootmine

Isegi siia jagub rahvast, noori, kes autoga platsi lennanud, grillivad, tšillivad. Nagu karjäärid ikka on see järsu ja kõrgete kallasäärtega. Ees ootasid Kuradijärv, kuhu piilusimeka, aga rahvast palju, ja jupikese maa pärast Martsikjärv. Nüüd oli juba päikese pooltkeha nii kuumaks köetud, et kindlasti vajas jahutust, sest väljas oli oma 30*C kuuma. Martsikjärve äärde oli RMK pooltpaigaldatud käimla, aga ei midagi enamat. Oleks oodanud natuke rohkem: näiteks lauad, toolid, ohutuks tule tegemiseks tulease. Vette minek oli kõrkjate seina vahelt, vesi soe, selge ja liivase põhjaga, veesilm natuke kausis. Aga kõrkjate taga laius kaunis vaade, kus paremat kätt õitses suur klump vesiroose. Järve äärt mööda läheb ka matkarada. Ausalt on siin värvilisi täppe ja triipe nii palju, aga vaid taevaisa teab kuhu need viima peaksid. 
Martsika järv




Martsikjärve äärest ära tulles leian siiski ühe tutavliku triipude kombinatsiooni valge kollane valge. See peaks olema RMK matkatee märk, huvitav kas see on uue raja idast-läände tähistus? Iagatahes matkan nende märkide järgi. 


RMK uue ida-lääne suunalise matkaraja tähistus

Tee on tore, männimetsa vahel, aga matkakaaslasele rõõmu ei paku, sest ühel laskumisel õnnestus puupulgast nii õnnetult üle sõita, et lõhkus käiguvaheti. Esialgu tundus, et siin me matk lõppebki, õnneks nii hulle ei olnud ja ühekäigulise rattaga sai edasi sõidetud.
Haugjärve juurest jõudsime suuremale kruusateele, ületasime Raudi kanali ja algas väheke asustatum paik. Hoonete järgi tundus, et vana pioneerilaager jäi siia vasakut kätt raudaia taha. Üksikud hooned olid kõpitsetud, muidu üldvälimus täis nõuka aegne. Meie aga keerasime paremale, veidike liivast pehmet teed mööda alla Nõmmjärve äärde. Seda loetakse piirkonna kauneimaks järveks. Hmm, minul on küll asjast teine arvamus. Rand oli laialt liivase alaga ja laugjas, aga ujumise kaugus väike, sest kohe tulid veeheinad vastu: vesikupud ja muu. Lisaks ilutsesid keset ujumisala mingid veidrad raudpostid. Ilmselt oli nende peal kunagi mingi ehitis olnud. Kuni postideni oli ka madalapõhjaline. Igatahes võtsime veevanni Nõmmjärves ja tunnistasime, et järvest järve oli vesi järjest jahedamaks läinud. 

Nõmmejärv

Pikemalt seal ei peatunud, võtsime nõuks kindlasti ka Konsu järve külastada. Piilusin enne veel üle heinamaa Räätsmaa järve, mille äärde siis endine pioneerilaager jääb. Kena laagripaik oleks siin, aga no neid sääski ja parme ei jaksa tõrjuda. Millegi pärast on Konsujärv just kuulus lõkkepaigana ja rahva koos käimise kohana. Esialgu teeots millest järve ligi trügisime, läks majade ja vanade roostes metall mastide vahelt. Peale pilliroo ja paadi vette lohistamise koha seal muud polnud. 

Konsu järv

Otsisime järgmist teeotsa, seal juba pidi RMK lõkkeplatsid olema. Jälle neid nähes hämmeldus, kuidagi haledad olid need ja keset lokkavat heina. Järve äärde sai trügida kusagilt roostiku vahelt. Hetke istusime, puhkasime jalga ja lonksasime vett. Mõlgutasime mõtteid kuhu oma tigumaja püsti panna. Selle koha välistasime. Võsas sääski sööta, tänan ei. Avaldasin soovi veidike paunaga tagasi üles suunas minna. Mmm, milline metsmaasikate lõhn lõi ninna. Teeperv lausa mustas neist. Huvitav, kas siin ei leidu nende korjajaid? Krahmasin kiirelt peoga marju suhu. Peale Saarjärve keerasime kaardi järgi väikesele metsarajale, mis kohapeal selgus, oli laienduskuuri saanud ja killustiku alla pandud. Mitte just kõige sõbralikum ratturile, aga ei see väike mure meid tagasi löö. 



Siin vaheldus maastik soisemaks ning võsasemaks. Peab mainima, et selle päeva kõige kehvem rada. 


Raudi-Konsu kanal


Õnneks lõppes ka see jõudes tagasi välja Nõmmjärve otsas kruusateel. Teisel pool kruusakat läks rada edasi õige mitme järve juurde, aga teed vaadates oli see porine käkk ja arvestades kaaslase ühekäigulist ratast, ei hakanud paluma sinna keerata. Ja jumal tänatud! Nüüd oli jälle võsa ja soine ala lõppenud ning kuivad männimetsad rataste all. Keerasime nina Suurjärve poole. Järvi oli palju, männimets ja teerajad ühesugused ning minul hakkas juba kõik segamini minema. Lähenedes järvele olin veendunud, et siin olen juba olnud. Hüppasime oma ratsudelt maha ja vot nüüd alles imetlesime järve ilu. 


Suurjärv



Kauni männiku all puhus üsna tugev kuid soe tuul, mis ajas kõikvõimalikud satikad laiali. Nõlvast mööda juurikaid alla ronides sai järve äärde. Vesi selge, aga põhi veidi looduslikku ja vaidike lisaks ka inimlooma prahti täis. Kiirelt nagu ühest suust tuli otsus- siia me jääme! Mina nimetaksin Suurjärve kaunimaks Kurtna järvistu järveks! 



Ja mis peamine, siin polnud kedagi peale meie. See õnn oli nüüd küll üürike, sest enne kui tigumaja püsti jõudsime lüüa, hakkasid autod saabuma. Oeh, metsas ka ei saa rahu ja vaikust. Saan aru, miks ei taheta siin järvistu radade kaarti teha ja turiste juurde meelitada, sest oma kohalikku rahvastki liiga palju. Igatahes valisime telgile sobiva lauge koha, puhastasime käbidest ja ajasime püsti. Panime tööle oma peene lambiõlil töötava priimuse ja veekeedunõuks sai üleelamiskarp, selleks see ju ongi. 


Priimus nagu ponks

Kõhud täis, meel hea, supeldud ja sulistatud nautisime lihtsalt õhtut oodates juba loojangut. Veidike väsimus oli kontides ja puude alla pikali visates vajus kohe silm looja. 





Prillid peas hea unelda...


Õnneks õhtu saabudes pakkisid end naaber autod kokku. Hetke saime vaikust nautida, kui kella 20 paiku lendas meist nii 50m kaugusele BMW platsi. Autost voolas hulgim noormehi välja, pagass lahti ja kilekottidega kraam välja. Mõtlesime, et nüüd me öö on magatud. Tüübid ajasid kohe lõkke üles, ilmselgelt polnud nemad kuulnudki tuleohtlikust metsast. Käisid suplemas, vahel olid mõned valjemad hõiked. Millalgi saabus ka teine auto lisaks. Õnneks tümpsu mängima ei pandud ja üksikud huilged ning vaiksemat sorti jutuvada jäi piiriks. 23 paiku sai neil grillitud, chillitud ning pakkisid kodinad kokku ning lahkusid.



Suurjärve loojang

Vahepeal saime meie siiski oma loojangu nauditud ning viimase supluse "näkkigi pandud". See on üks mõnusamaid asju just sellises metsavahel olevas järves või rabas!
 Uni oli magus! Hommikul varavalges hakati juba ümber telgi madistama, selgus, et kalamehed lendasid kohale, pumpasid oma lotkad ja järvele. Õnneks saabus hetkeks vaikus. Saime rahulikult hommikueinet võtta ja veel veemõnusidki nautida. Tatsasin veel pool paljalt ringi kui järjekordne auto saabus, häbenemata pargiti otse telgi taha ja mindi vee äärde. Ma olin sõnatu sellisest nahaalsest kuklasse hingamisest. Kui 2 tüüpi tagasi auto pagasniku juurde jõudsid ja seal paati hakkasid välja venitama, sai mus veidikenegi sõbralikkus ruumi. Soovitasin oma vigases vene keeles neil paadi vette vedamiseks teine ja ausalt madalama kaldaga koht vaadata. Näitasin käega suuna kätte, kust ka teised kalamehed oma paatidega läksid. Tüübid surusid varanduse tagasi pagassi ja läksid kalda luurele. Lõpuks sai rahu majja nendega. 


Tüüne hommik

Kaunis päev oli juba kõrgele tõusnud ja meilgi aeg oma kodinad kokku pakkida ning teele asuda. Kuna minul jäi hing kripeldama eile ära jäänud järvede otsast, siis sa otsustatud nii, et me teed lähevad hetkeks lahku. Mina teen kiire 4km jupi juurde ja kaaslane hakkab vaikselt mööda kruusakat sõitma. 
Jaa, see minu "kiire neljakas", mis kulges mööda uhiuut RMK matkarada, kujunes 4 km ratta käekõrval lükkamisena. No ok esialgu sai veidike sõita ikka ka nii umb oma 500m, siis oli puujuurikaid nii palju teel, et enne kui ninuli käia, oli targem rattalt maha ronida ja käekõrval lükata. 


Esialgu oli täitsa sõidetav rada

Vahva jändrik

Mis siin viriseda, rada ju kauni oja kaldal!

Mõtlesin siin juures, et hea, et teine pool maha jäi. Ta oleks mu maapõhja vandunud. Mehed ei oska seigelda, neile ei paku selline loodus miskit. Mina aga nautisin hoolimata ratta nügimisest, parmudest, sääskedest, okstest ja muust. Läbisin 4 järvekest vajepeal:Väike Laugas-, Niinesaare-, Must- ja viimane oli küll kordus Nõmmjärv, nüüd aga hoopis ujumiskoha vastas. Seal läks sillake ja mööda järve äärt kõvver laudtee. Jah Ahja jõe ürgoru rajaga ei anna seda võrreldagi! 



Niinesaare järv

Niinesaare puhkekeskus

Mustjärv




Kui kohtuvad vana ja uus




Nõmme järv ja vastaskalda ujumiskoht
Sild üle Raudi kanali

Siiski jõudsin selle lõigu viimasele eile nähtud porimülka teele, mida oli tegelikult ainult jupike. Olin juba vahepeal saanud kohtumispaiga kohta juhtnöörid ja panin siis padavai ajama. Nüüd sõitsin suure kruusakarjääri teiselt kaldalt mööda betoonplaatidest teed. Selle lõpus oli metall tõkkepuu, millest ukerdasin ümber ning umb 50m pärast Alutaguse spordiklubi hooned. Parkisin rattad ja läksin sisse nõutama külma siidrit. Seda oli neil ainult üks ja seegi soe, palusin lahendada jää lisamisega. No seda anti ka nii jao pärast 3 tükikest, aga parem kui mitte midagi.


Alutaguse puhke- ja spordikeskus


Külm siider ja veel külmem õlu 

Palavaga süüa ei tahtnudki ja hommikueinest polnud ka kaua möödas, seega näksisime Eesti kartulikrõpsu juurde. Spordikompleksi vastas metsas oli veel väike Pannjärv. Seal olid sõbralikud vene papid, kes hirmsasti tahtsid juttu ajada. Hoolimata palavusest ujuma siia ei kippunud, ei olnud üldse ahvatlev. Plaanisime oma viimase ujumise teha eile esimesena külastatud lemmik Rääkjärves. Täna oli siin hoopis teine kaader koos ja pettumuseks kõlas vene keel kõigest üle. Mõnulesime pikalt veel vees. 
Kuna Narva-Tallinna vahet käib ainult 3 rongi päevas, siis oli meil väike valik. Seega pidime jõudma päevase rongi peale hirmuga, et õhtul äkki me rattad peale ei mahu. Jõhvis oli veel sutsu aega raekojaplatsi kõrval kõrtsist lõunasöök võtta ja siis rongile. 


Ilma pika ooteajata sai täidetud pannkooke

Kahju, et ´50ndatel rajatud minu arvates kaunis jaamahoone pole endale kosilast leidnud ning seeläbi õitsele löönud. Siin olevat kunagi eelmise Vabariigi aegu olnud Pätsu jaamaks kutsutud kaunis jaamahoone, mis sõdade ülekäiguga hävis. Miks ei võiks seal olla ootesaal ja einestamise koht. Me poleks ainukesed, kes ajaviiteks kohvi ja saiakest või nälja kustutamiseks süüa sooviks.


Hääbumas Jõhvi raudteejaama hoone

Täna oli rongil teine rahvas ja teine hingamine, aga mitte positiivset laadi. Rong oli väga täis tuubitud. Pressisime endid ratastega peale seisukohale. C alal ju lapsevankrid emadega, koerad, ratastega kohvrid, rattad ja lühikeste perronide sisse-väljakäigud. Sondas jäi umb 5 noort maha pika näoga, sest konduktor oli kuri ning selle asemel, et korraldasa olukorda, oli pigem tigedat laadi. Noored oleks ju saanud teistest ustest peale kribinal krabinal, aga neil ei ole veel julgust oma ellujäämise eest võidelda. Ukse ees parkivad rattad sõitsid igas peatuses sisse-välja, et lasta rahvast läbi. Üks neiu loodus Aegviidus, ütles, et läheb edasi teise rongiga. Paras pardak toimus. Mind võttis hirmsal kombel vanduma. Promotakse, et sõitke rongiga, aga kuidas sõita kui ruumi pole. Bussile ju rattaga ei saa. Rongid peaksid olema pikemad, tihedama graafiku alusel käima ja lühikesele perroonile ulatub kenasti 2 rongi ust, kus siis peaks olema rangelt reguleeritud, et ilma väikesõiduvahendita rahvas C ala uksest ei trügi. Ja üleüldse oleks ideaalne lisa vagun ainult rataste ja lapsevankrite tarbeks. 




Aga 75 kilomeetri jooksul sai käidud ja nähtud Eesti suurimat järvistut. Võib olla jäi siin mõnigi neist nimetamata, aga tõesti neid oli palju. Rahu ja vaikust sind seal ees ei oota, küll aga kaunis loodus ja seda tasub ikka ja alati nautida!